560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Priit]

Ei usuks, et siin laual on tervelt 3600 kr eest hinnalisi varuosasid. Kuidagi üldse mitte nii kroomist kiiskav pilt, kui selle raha eest arvata võiks:

Japside omanikud lähevad jälle seda pilti vaadates "pöördesse", sest sama raha eest saab näiteks ühe Mazda6 tulepesuri katte , plastikust liistakas nii 6*3 cm

[v6sa]

OT on...
Priit, tahad Sa sellest rääkida? Teeb südame kergemaks (me@just.näinud.KIA.starteri.hinda.5600.EEK)
OT off...


Ilus on vaadata autot, mida omanik vaeva säästmata korda kõbib. On, mille üle mõtiskella peegli ees

Paar küsimust kah.
Kas nikkelliistud ukseplastidel surusid paika juba koos tüüblitega? Kuidas Sul küll õnnestus see esimene haak paika manööverdada? Mina loobusin ja libistasin liistu juba läbi plasti vajutatud tüüblitele peale ... Aga mul on liistud väheke kannatada saanud kah.

Kas Sul tekkis selgus, mille jaoks on ukseplasti kinnitusvahendite hulgas üksik U-kujuline plekk, ebavõrdse pikkusega haaradega? Mina sellele mingit rakendus ei suutnudki leida... Küll aga sobis see hästi ühte lõhutud tüüblipesa koos hoidma...

Kui see pole saladus, siis kus tehti keretöö? Me otsime oma SELlile kah sanatooriumi, kus oleks ennegi kuut nähtud

[Sm. Västrik]

Väsinud, aga õnnelik. Selliselt tunnen ennast täna õhtul, kui olen tulnud garaažist, kus kõik mu Mercedesed lõpuks koos pargivad.

Minu viimaste aegade tegemistest avastasin ühe oma abikaasa poolt tehtud pildi ja ma pole siin pikali väsimusest



Kuid enne selle nädalavahetuse toimetuste juurde asumist vastuseid vahepeal kogunenud küsimustele.

Härra v6sa, tõesti, nikkelliistude paika panemiseks tulebki metllklamber esmalt paigaldada plastikosa avast läbi ja seejärel tegelikult küll roostevabast liist sinna väljastpoolt peale libistada. Selles osas olid meie töövõtted kindlasti ühesugused ja varasemalt esitatud pilt minust liistuga, millel tüüblid ja metallklamber küljes, on tõesti pelgalt illustreerivat laadi.

Selle U-pleki jaoks ma samuti mingit rakendust ei leidnud. Tegelikult oli mul selliseid detaile veel, mida ma kuskile sättida ei osanud, aga see kõik tulenes mu enese tähelepanematusest asju tellides. Nimelt on nii nende U-kujuliste plekkide kui veel paari artikli juures kataloogis kommentaar "up to ident no. A 252372", aga kuna ma neid kommentaare algul ei lugenud, siis saigi ka mittevajalikku kraami tellitud. Seega tellisime ilmselt mõlemad juppe lihtsalt kergelt ülearu.

Keretööde koha pealt ma ei julge kedagi soovitada. Minu autod on kõik teinud seltskond tuttavaid pleki- ja värvitöömehi, kes teevad tavaliselt Tartu müügiautosid. Seega on nendega aja jooksul kujunenud selles mõttes turvaline suhe, et tead, mida oodata ja samas ei oota liiga palju. Põhimõtteliselt tunnevad meistrid oma tööd, kuid ei võta inimeste "oma autosid" üldse hea meelega teha, sest sellistesse autodesse suhtutakse tavaliselt liiga kriitiliselt. Kuid kuna tänu peamiselt mu venna ja isa müügiautodega tegelemisele on seltsimeestega piisavalt pikaajalised koostöösuhted, siis aastas ühe auto on nad seni ikka nõus olnud mulle ka enda projektina ära tegema. Ja seni olen tulemusega päris rahule jäänud.

Kunagi varasemalt keegi siin küsis, aga mul oli alati meelest läinud seda isegi vaadata, kas tagaaknalaua alt pagasnikust on auto roostest puutumata. Täna lõpuks tuli see peadpidi pagasnikus olles meelde ja võisin rõõmsalt üllatuda - kõik on vähimagi roostetäpita. Pilt asjast altpoolt samuti lisatud:



Aga nüüd oma nädalavahetuse tegemiste juurde. Esmalt sättisin vahepeal kätte saadud täiendavate tüüblite abil külge seni puudu olnud viimased kaks küljeliistu ja olin endaga rahul.

Enne mustemate tööde juurde asumist leidsin olevat tore vaheldus paigaldada uksepolstreid. Selleks pihustasin uste sisepinnad roostekaitsevahendit täis, liimisin korrektselt kinni tolmutõkkekiled ja lihtsate liigutustega sättisin polstrid paika. W126 on selles suhtes küll üsna loogiline ja mõnusalt koostatav auto, et kuskil ei tekkinud sellist hirmu, et äkki läheb midagi valesti või äkki lõhun midagi ära. Kõik sobib kui valatult ja lõpuks vaatab sulle vastu juba täitsa kena pilt.



Muide, maru huvitav, et varem mittetöötanud elektriistmelüliti istme ette ja taha liigutamise funktsioon hakkas täiesti ilma sekkumiseta tööle. Seega võis kujunenud olukorraga rahule jääda.

Ja oligi jälle käes aeg siirduda selili auto alla. Nagu eelmises postituses öeldud, võtsin uuest küljest esistange, et paigaldada korrektselt stange ja esitiibade ning stange ja esitulealuste liistude vahele käivad tihendid.



Kõiki neist peaks saama vabalt tellida, kuid mina tellisin ainult esituleliistude alla käivad, sest üks neist oli kadunud ja teine kohe kadumas. Tean, et Martin on oma Riigikantselei auto jaoks kunagi nende asjade artiklinumbreid otsinud, aga kataloogipiltidelt mitte leidnud.

Et vältida sama probleemi tulevikus, panen siia kirja nende artiklinumbrid:
A1268850585 vist vasakpoolne esiporitiivatihend
A1268850685 vist parempoolne esiporitiivatihend
A1268850798 esituleliistu alune tihend (sümmeetriline)





Nojah, ja nüüd veel ainult tagastange kokku ja külge panna, eksole. Aga selle juures on üks suur probleem - tagastange kroomliistud. Seni ei ole ma neid uusi tellinud, sest mu vend väidab, et ta ei räägi enam minuga, kui ma esindusest uued tellin. Nimelt käib ta aegajal Saksamaal ja arvab, et ma peaksin siiski lootma Saksamaa lammutuste ja e-Bay peale. Mul pole seni olnud põhjust tema jutus kahelda ja seetõttu paigaldasin stange ajutiselt ilma liistuta - ootamaks sobiva hinnaga detaili. Tegelikult on selleks ju aega terve talv, sest käesoleva aasta vanatehnikahooaeg on põhimõtteliselt läbi ning peagi sool tänavatel.

Kui välja arvata ilma kroomliistuta tagastange, on mu auto nüüd täielikult komplekteeritud ja vajab veel vaid puhastamist. Igal juhul oli tänase päeva lõpuks pilt päris tore ning auto võis siirduda teiste juurde linna talvekorterisse. Enne lõplikku talveund tuleb aga läbida veel mõistagi teatav suurpuhastus, sest seni pole autot peale Eestisse jõudmist kordagi isegi pestud. Teen endale siinkohal häbi ja lähen ära magama.

Eks millalgi teeb ka paremaid pilte, kui auto puhas ja korras.





Head õhtut ja parimate soovidega,

Tauno

[Karl]

Braavo, ei oskagi muud öelda!

[Sm. Västrik]

Kõike korraga lihtsalt ei jõua ja talv tuleb kiiresti. Just seetõttu käis see auto pesus ning puhastuses juba eelmisel nädalavahetusel.

Kuid selleks, et ilusa suve kuiv lõpp ei jääks tähistamata, tegin sellegi autoga eelmisel nädalavahetusel enne lõplikult seisma panemist väikse tiiru. Lihtsalt selleks, et kõik ilusti soojaks ning toimma sõita ja selleks, et endal tekiks tunnetus sellest, mida on veel vaja teha või kuidas ta üldse korras ja komplektsena sõidab. Ka enesetunde ning esteetilise naudingu osa ei maksa unustada.

Kuigi varjud tol õhtul juba üsna pikaks venisid ning päike vaid mõnikümmend minutit veel paistis, õnnestus teel ka mõni pilt teha. Kvaliteet ei ole suurem asi, aga sellest ei lase ma ennast häirida.








Peab ütlema, et mõnevõrra tööd selle suure vana autoga veel on ja peamiselt väljendub see pidurite vibratsioonis, mis päris ära pole endiselt kadunud. Ilmselt oleks uutest piduriketastest abi. Samuti ei ole kuhugi iseenesest kadunud uksepolstrite nagin. Kindlasti tuleb parema tunnetuse saamiseks autoga lihtsalt pikemalt sõita ja siis selgub ehk veel midagi. Üldjoontes võib siiski saavutatu ja seisukorraga esialgu rahule jääda. Eks järgmisel aastal jätkame siis tehnilise poole lihvimist, kui ilmad jälle ilusaks lähevad.

Seniks aga mütsid pähe ja tuttu:



Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[Sm.Tihhonov]

Oi-oi kurja. Vaadanud neid viimase otsa pilte tekkis hinges hirmus kadedus - tahaks endale ka sellist. Kuigi hetk hiljem meenus mulle, et kusagil, ühes minu paljudest garaazidest, seisab ka mul umbes samasugune auto, ei vähendanud see hingevalu. Mis siis, et üks juba on. Tahaks ühte veel. Ja siis veel ühte. Ja kui kusagil mõnda ilusat müügis näen, oleks valmis kohe veel ja veel neid soetama. Ma tean, et see on haige, kuid te vaadake neid viimaseid pilte - ta on ju nii vastupandamatult pidulik.

Mul on Tauno üle hea meel. See auto väärib oma omaniku ja vastupidi ka. Siit tuli ikka väga ilus asi ja küll saab selle puuduva liistu ka kuskilt. Veel mõned aastad tagasi ma ei oleks uskunud, et Tauno selle liigutuse ära teeb. Ta oli ikka väga veendunud väikse mootoriga W124 ja W201 mees. Mäletan umbes 10 aasta taguseid pikki autojutu õhtuid Tartu linnas, mil ma mõnikord püüdsin Taunot W126 usku pöörata. Ta oli minuga alati põhimõtteliselt nõus W126 omaduste osas, kuid üldises plaanis arvas siiski, et W126 on liiga vanamoeline, et ta ise sooviks sellist omada. Aga nagu me näeme, teeb aeg oma töö ja kõik asjad loksuvad lõpuks õigele kohale. Olin Tauno W126-te ammu oodanud. Ta lihtsalt pidi kunagi tulema, sest teisiti polnud mõeldav. Meil on siin siiski tegemist sellist masti Mercedese austajaga, kes enne Mercedese garaazist võtmist käib toast läbi ja paneb viigipüksid jalga. Ja kui üldse mõni Mercedese mudel karjub viigipüksi järele, siis kindlasti on see W126.

Ura!!!

[nostromo]

Aplaus!

[kiluo]

Uksepolstrite nagina kohta selline tähelepanek: ilma lävepaku plastkateteta sõites oli vaikus majas. Ehk siis nagin tundub tulevat uksepolstri ja selle plastkatte vahelt, mitte uksepolstri ja ukse, nagu arvatakse.

Lahendust pole küll sellele probleemile jõudnud/viitsinud välja mõelda, aga kui naginast jagu saad, siis oleks tänulik, kui nipi siiagi postitad.

[Cusmu]

Vapustavalt ilus kuus tuli välja

[Karl]

Uksepolstrite nagina kohta selline tähelepanek: ilma lävepaku plastkateteta sõites oli vaikus majas. Ehk siis nagin tundub tulevat uksepolstri ja selle plastkatte vahelt, mitte uksepolstri ja ukse, nagu arvatakse.

Lahendust pole küll sellele probleemile jõudnud/viitsinud välja mõelda, aga kui naginast jagu saad, siis oleks tänulik, kui nipi siiagi postitad.

Ma olen proovinud ilma lävepaku liistudeta sõita, ikka nagises.....

[Rolz]

Olete õigel teel...
Originaalis on selle plastikust lävepaku küljes kummitihend, mis surutakse tihkelt vastu polstri alaserva ukse sulgumisel.
Võite ise arvata, mis aastad selle tihendiga teevad ja kuidas kõvastub. Seda tasub silikoonitada ja proovida "ellu äratada".
Aitab ka kui polstri alaserva riidest riba liimida (ntx riideteip).

[Sm. Västrik]

Garaažipimedusse murrab paberkotis killuke kroomisära ja õhus on tunda kevadet.


Tauno

[Sm. Västrik]

Enne Võidupüha kruvisin lõpuks ikkagi esindusest toodud tagastange kroomliistud külge, lugesin auto komplekteerimise lõpetatuks ja sõitsin terve päeva proovinumbritega. Pärast seda jäi masin oma aega ootama, sest kiire automüügihooaeg pole numbrite kasutamist võimaldanud.

Eile saabus pealinnast mustal Mercedesel seltsimees Tihhonov ja seega leidsime ideaalse põhjuse auto taas garaažist välja võtta. Mõeldud tehtud. Tänaseks oli planeeritud logistiline suuroperatsioon - pesupäev.

Täiesti juhuslikult oli kokku saanud 4 täpselt üht värvi ja ühe ajastu Mercedest. Oleks patt olnud seda jäädvustamata jätta.



Oli väga omapäraselt äge vanatehnikaüritus.

Tauno Mõts

[Sm.Tihhonov]

Ei saa salata, et oli meeleolukas laupäev. Vedada pool päeva mustade Mercedestega musti Mercedeseid teise linna otsa pesulasse ja hiljem sealt jälle tagasi, mõjus vaimurohuna paremini kui igasugune spaapuhkus või Egiptuse reis. Ning Tartust lahkudes kaasa võetud Audi V8 sõitis ka üle pika aja jälle nii hästi, et tahtmatult taastus ajutiselt kõikuma löönud teadmine - vanatehnika on imeline.

Tauno W126 on omaniku tagasihoidlikkusele vaatamata ikka kena eksemplar. Täielik algupärane komplektsus, säravalt ennistatud väljanägemine, hämmastavalt vähe kulunud salong, tugev ja tummine sõit, mõõdukalt võimas mootor, mõnusalt snoobilik varustus - igati väärikas toode. Hädasti oleks endale ka sellist vaja.

Ainus sisemine dilemma on mul jätkuvalt selle veluursalongiga. Esteetilisest küljest tunnistan küll veluuri kui kõige ilusamat ja isikupärasemat valikut kõigist võimalikest. Ta on pretsedenditult pidulik ja kalli väljanägemisega. Aga sellegipoolest tunnen sellel istudes end alati ebamugavalt. Mercedese veluur on nii kõva karvaga ja kare, et igasugune asendi korrigeerimine on sellel liivapaberit meenutaval kattel sisuliselt võimatu. Ning istme vetrumine kisub särgi püksist välja. W124 kitsal ja kõval istmel pole see nii tuntav, kui W126 sohval. Seega peab seal istuma korrektselt paigal ja see on üldiselt väsitavam kui libedal nahktoolil logelemine.

Aga ilmselt elaksin isegi meelsasti selle "ebamugavuse" üle, kui mõnda minu autot kunagi kotiriide asemel veluuriga peaks õnnistatama.

Vaadates kaadreid autoparklast pean taaskord kahetsema, et minu takso ikkagi universaalina minu juurde ei tulnud. Oleksin osanud teda vanatehnikana rohkem väärtustada ning sinna ritta oleks ta kah paremini sobinud. Tauno muidugi kahetses samal ajal kibedalt oma kunagise musta 190E müüki.

[Sm. Västrik]

Kuna peagi on lumi maas ja autod juba ammu talvekorteris, on aeg võtta mõne sõnaga kokku ka selle auto jaoks möödunud vanatehnikahooaeg.

Eelmised pildid pesupäevast olid Suure Hitleri jaoks, nagu seda autot mingil põhjusel hellitlevalt sugulaste poolt kutsuma on hakatud, sisuliselt tõsisema kasutushooaja sissejuhatuseks.

Esimesed korrad töölkäimist panid mind selgelt tundma, et sellise uksepolstrite naginaga ei pidanud neid masinaid tehasest tulema. Kuna nagin tuleb neil autodel uksepolstri ja läveliistu kokkupuutekohast, mitte uksetihenditest, siis on varasemalt selle teema korral soovitatud kleepida uksepolstrite alumistele äärtele riideteip, mida peaaegu ei jää näha (eriti musta värvi polstri korral). Seega tegin minagi südame kõvaks ja kleepisin prooviks juhiukse alumisele äärele nimetatud teibi ning veendusin, et selle ukse juurest naginaid enam ei kostunud. Kuid suviselt ilusa ilmaga puhta auto juures hakkas kuidagi käsi tõmblema, kui teibirull käes järgmistele ustele lähenesin.

Vaevama hakkasid järgmised küsimused:
1. Ma võin ju teibi kleepida, aga kes ja kuidas selle sealt pärast ära saab nii, et liimijälgi ei jää?
2. Ja kui algselt nendel autodel sellist teipi ei olnud ning parimat autot väljatöötanud insenerid ei pidanud seda vajalikuks, siis miks mina pean seda tegema?

Lahendus pidi olema lihtsam ja seda ta oligi. Samuti sarnastest teemadest oli silma jäänud ettepanek kasutada silikoonõli uksepolstri ja läveliistu omavahelise kontakti "lubrifitseerimiseks". Ostsin tanklast suvalist "Cockpit Spray"-d, tulistasin prooviks juhipool oleva tagaukse polstri alumise serva ning läveliistu sellega kokku ja läksin sõitma. Terve auto vasak pool oli vaikne isegi ebameeldivatel raudteeülesõidukohtadel ja teeremondikohtades.

Tähendab - mingit teipi ei tule! Töötlesin kõik uksed sarnaselt silikoonõliga ning tulemus on eeskujulik. Naginad kadusid ning auto "BOM"-i ehk tootestruktuuri on lisandunud võrdlemisi püsiva teibi asemel vaid silmale peaaegu märkamatu võie, mida saab alati soovi korral maha pühkida.

Nüüd võis järgmiste väikeste häirivate asjadega tegelema hakata. Üheks selliseks oli raadio mittetöötamine. Raadio on muidu originaal ja igati äge, kuid kahjuks programmeeritava koodiga ning omanik polnud seda autoga kaasasolnud koodikaardile üles kirjutanud. Paraku, teostades erinevaid keretöid, oli aegajalt eemaldatud akujuhet ning seetõttu raadiol kood mõistagi peal. Seega vajasin koodi.

Vastavasisulised päringud siin foorumis leidsid küll tänuväärset vastukaja, kuid ükski väljapakutud koodidest ei töötanud. Ma ei teadnud, kuidas W126 originaalraadiot kätte saada, aga elu näitas, et seda ei peagi eriti teadma. Eemaldasin lihtsalt tuhatoosi ja sealt paljastusid vedruterasest kidad, mida tuhatoosi poole alla tõmmates raadio vabalt oma pesast välja tõmmata õnnestus. Seega jäi üle vaid elektroonikule mõned eurod koodi teada saamise eest välja käia ning raadio võttis pildi ette ja töötas nagu eliitmudelile kohane.

Küll aga ei töötanud endiselt korrektselt elektriantenn. See sõitis välja vaid pooles ulatuses ja alati ei läinud sisse tagasi ka. Niimoodi on küll näotu ringi liikuda ja seetõttu lahkasin vähekse seda antenniteemat. Kusjuures antenn ei olnud mitte katki, vaid teleskoobilülid olid aja jooksul lihtsalt nii kõvasti omavahel kinni jäänud, et mul õnnestus need lõpuks küll liikuma saada, kuid siis läks nende omavaheline ühendus katki ja lõpuks sõitsid teleskoobi ülemised jupid alumistest lihtsalt välja. Otsustasin käega lüüa ja uue antenni tellida.

Minu autol on WISI antenn, kuid neid tootis ka Hirschmann. Antenniteleskoopi WISI antennile Silberautost ei oleks peaaegu enam tellida saanud, sest süsteem näitab, et nende tarnimine on lõpetatud. Õnneks aga oli aastaid tagasi keegi Rakvere esindusse ühe sellise tellinud ning seda mitte välja ostnud. Silberauto saatis selle viimase ühiku minule ja väidetavalt esindustest enam WISI teleskoopi osta pole võimalik.



Antenniteleskoobi paigaldamine on äärmiselt lihtne ja kultuurne tegevus. Teleskoobiga kaasas on isegi mingi originaalmääre, mis tuleb eelnevalt torusse kallata, et lähiajal sama moodi antenn kinni ei jääks. Kokkuvõtlikult võib öelda, et raadioga sai kõik päris ladusalt korda.

Üks õudsematest töödest oli aga päevinäinud kapotialuse müramati asendamine uuega. Uus originaalmatt ei maksnud kuigi palju.

Jubedaim osa sellest tööst on alati vana mati jäänuste eemaldamine. Selleks katsin kogu auto kapotialuse esmalt üle tiibade ulatuvalt paberiga, et matist eralduv pudi mootoriruumi ei kukuks. Seejärel eemaldasin mehaaniliselt plastikust pahtlilabidat kasutades valdava osa vanast matist ning viimase kihi nühkisin maha lahustiga. Selle kõige juures tahtis pilt mitu korda eest minna, sest lahustit kulus palju ja suur osa sellest läks mu vereringesse.

Kuid mehed ei nuta ja lõpuks oli kapoti sisepind sedavõrd puhas, et kannatas uut müramatti paigaldama hakata. Küsisin esindusest, mis liimiga seda tegema peaks ja sain teada, et kuigi ilmselt on olemas originaallimid, mida Daimler-Benz ette näeb, on Silberauto ise enamasti kasutanud kõigile tuntud kontaktliimi nimega Moment. Kes olen mina, et nendega vaielda? Marssisin poodi, ostsin liitri Momenti ja läksin garaaži uut matti liimima, arvates, et sellest ühest liitrist liimist jätkub veel koduste tööde ja muu sellise jaoks ka.

Kuid tutkit! Kui töö lõpetasin, oli Mercedese müramati liimimiseks sisuliselt liiter liimi ära kulunud. Moment on tegelikult sellise pindala juures ikka nii kõva liim, et kui korra mati paika vajutad, siis mingist korrigeerimisest võib ainult unistada. Kuid ettevaatlikult tehes sai kapotialune lõpuks päris ilus ja originaalile vastav.

Pärast neid toimetusi hakkaski otseselt sõitmiseks ettenähtud aeg otsa saama.

Kui auto juba garaažis seisis ja vaikselt mõtteid talletasin, et mida järgmisel aastal tema juures tarvis teha (ning neid asju ikka leidub), õnnestus sõber Tihhonovil enda halli salongiga Riigikantselei autole hankida täiesti uued õiget värvi originaaljalamatid. Seega jäid tal varasemalt soetatud ja praktiliselt uued musta värvi veluurmatid üle ning mul õnnestus need sümboolse tasu eest endale saada. Tänud talle selle eest ja matid ootavad nüüd pagasnikus järgmist aastat.



Ühtekokku läbis see 22 aastat vana masin käesoleval aastal umbes paar tuhat kilomeetrit.

Ja pärast seda kõike ei jäänudki teha rohkemat kui akul klemm maha tõsta ning uut hooaega ootama hakata. Kaugel see kevadki enam.




Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[Sm. Västrik]

Ajalugu on Saksamaalt ostetud autode puhul sageli keeruline välja selgitada.

Kes on see kodanik, kes sellise auto 1989. aastal uuena Saksa markade eest osta jõudis? Millega see inimene tegeleb või miks see auto on olnud nii pikalt ühtedes kätes?
Kasutatud auto omamisel on need alati huvipakkuvad küsimused. Teades rohkem auto ajaloost, tean ma rohkem sellest, mis moodi ja mis puhkudel sellega sõideti ja kuidas seda hoiti ning see kujundab ka minu enda emotsioone autoga liiklemisel.

Eraisikuid, kes nii vanade autodega sõitsid, leiab Google'i abil haruharva. Firmade puhul on tõenäosus suurem.
Kuna suure auto Eestisse toomisest sai mööda 2 aastat ja saabus aeg see lõpuks ka Eestis registreerida, süvenesin enne Saksa passi ära andmist natuke ka masina ajaloosse.

Passi järgi on mu auto omanikeks olnud kaks ettevõtet.



Neist esimene kõigest ühe aasta ja selle ettevõtte guugeldamine suuremat tulemust ei andnud. Sain vaid teada, et Saksamaal on olemas aadliperekond von Moltke, kuid konkreetselt kellegi või millegagi antud ettevõtet seostada on üsna võimatu.

Teise ettevõttega on aga lihtsam, sest tegemist on traditsioonidega perefirmaga aastast 1935, milles võtmeisikuteks härrased Franz ja Gerhard ning mille parimad päevad, tuginedes referentside leheküljele, paistavad jäävatki 1980-tesse aastatesse. Tegemist on lugupeetud orelitootjatega, kes on valmistanud ja restaureerinud oreleid nii Saksamaal kui USA-s.



Võib ette kujutada, et must S-klass sobib antud tegevusalale suhteliselt hästi ja tõenäoliselt ei ole tegemist autoga, mida firma iga töötaja orelidetailide laialivedamiseks või lõunal käimiseks kasutada oleks saanud. Vastasel juhul ei oleks seda nii eeskujulikult hoitud ja hooldatud ning seda esindusse uue C-klassi vahetusautoks ei oleks viinud härra, kel aastaid üle 80.

Ja kuigi selle vana W126 läbisõit ei ole väike, koguneb viimastel aastatel kilomeetreid päris visalt.
Minu suhteliselt vähe sõitvatest suveautodest sõidab käesolev auto ilmselt kõige vähem. Eelmisel aastal jäi läbisõit vast 1000 km kanti ja sel aastal on seni kogunenud alla 100 km.

Siiski, vaatamata harvadele sõidukordadele on pidevalt proovinumbrite tarbimine lõpuks ikkagi üsna tülikas ning seetõttu sai vana 420 SE sel aastal lõpuks ka oma päris numbrid.



Oli ilus õhtune väljasõit perega. Üldse pean lõpuks ütlema, et selle auto sõiduomadustega võib arvestades minu enda pea olematut panust tema tehnilisse seisukorda päris rahule jääda. Temaga on hea sõita ja just seetõttu ajan ta loodetavasti vähemalt ühel korral selle suve jooksul veel välja, kui vähegi ilusat ilma leidub.

Olles paar nädalat igapäevaselt Volgaga sõitnud, ootan seda hetke juba pikisilmi.


Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[Mike22]

Enne Võidupüha kruvisin lõpuks ikkagi esindusest toodud tagastange kroomliistud külge, lugesin auto komplekteerimise lõpetatuks ja sõitsin terve päeva proovinumbritega. Pärast seda jäi masin oma aega ootama, sest kiire automüügihooaeg pole numbrite kasutamist võimaldanud.

Eile saabus pealinnast mustal Mercedesel seltsimees Tihhonov ja seega leidsime ideaalse põhjuse auto taas garaažist välja võtta. Mõeldud tehtud. Tänaseks oli planeeritud logistiline suuroperatsioon - pesupäev.

Täiesti juhuslikult oli kokku saanud 4 täpselt üht värvi ja ühe ajastu Mercedest. Oleks patt olnud seda jäädvustamata jätta.



Oli väga omapäraselt äge vanatehnikaüritus.

Tauno Mõts

PARADISE

[nostromo]

Silm töesti puhkab-musta värvi, kollased suunad, orig. veljed

Mercedesed oma ehedaimal kujul-just nii nagu nad loodud olid.

[HarryPokker]

Kui see euro märk juba numbri küljes on, ega siis vist sellest enam lahti ei saa? ARK vist neid ilma euro märkide vastu ümber ei vahete?! See euro märk kraabib silma natuke...

[Sm. Västrik]

Selle euromärgiga on nii, et kellele mis sobib. Üldiselt, kuigi mulle meeldiks ka kui mõnikord mu autol oleks küljes S tähega algav Saksamaa numbrimärk, kuigi see oma seisukorra tõttu seda väärt ei ole, elan ma päris kindlasti tänapäevas, hindan meie elukeskkonda kõrgelt ja ei tahagi kuidagi eriliselt silma jääda.

Sama moodi kasutan ma ju selle vana autoga sõites aegajalt mobiili (vähemalt kõrvalistmel, eksole) ja tean, et saan vajadusel sõprade käest MB klubi foorumis internetist asjade kohta nõu küsida. 1989. aastal poleks see mõeldav olnud. Nagu poleks ka mõeldav olnud, et 20. august on riigipüha või see, et võime vabalt ilma kellelegi passi näitamata oma vanatehnikaga Stuttgarti sõita.

Seega las mõned mineviku asjad jäädagi minevikku ja kuigi registreerimisnumber oleks kindlasti ilusam ilma selle sinise servata ning ka esiklaas oleks ilusam ilma "Grüne Plakete'ta", annavad need elemendid omal moel teada, et see auto on tänases päevas sama elus nagu ta oli aastaid tagasi, ta on teistega võrdselt legaalne ületama riigipiire ja sõitma Berliini kesklinnas.

See silmariivav euromärk - ma elan selle üle sama moodi nagu paljud museaalid (sh Mercedese muuseumist) sõidavad aegajalt Saksamaal ringi punaste garaažinumbritega, sest kui neile sobib alluda süsteemile, siis ma ei tohiks isegi köhatada selles osas.