MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Tervitus kõigile Mercedese sõpradele.

Olles viimased aastad aktiivselt tegelenud erinevate Volgade taastamisega ja mahutades sinna vahele ka ühe suurema BMW ennistamise, olen täiesti teenimatult unustanud oma vana sõbra Mercedese. Käisin nüüd laupäeval garaazis ning äkki hakkas tolmukatte all kurvalt konutavast mersust kahju. Aitab sellest vanaduspuhkusest - Mercedes tahab sõita. Ja see suvi tuleb tema suvi. See on lubadus.

Algatuseks paar pilti ka minu vanakesest. Suvi 2006.



Aga kõigest lähemalt.

Minu esimene reaalne kokkupuude W126 kerega autoga oli 1991. aasta alguses, kui Tallinnas Tatari tn Ministrite Nõukogu autobaasis avati Mercedes-Benzi ametlik esindus. Siis oli meil veel Eesti NSV, kehtis rubla ja Volga oli parim võimalik auto. Avamispeol oli saalis välja pandud muuhulgas üks must W126. See auto jättis toona 12 aastasele lapsele kustumatu mälestuse. Niivõrd ilus oli see auto. Niisuguse taseme luksusautot olin enne ainult telekas näinud (W124 keresid liikus üksikuid juba varem tänavatel).

Selle autoga olin ma müüdud mees. Sellise pidin ma endale kunagi saama. Veel aastaid hiljem hiljem nägin tihti seda sama musta S-klassi turvaautode saatel lippude lehvides mööda tänavaid tuiskamas. Sest sama avamispeol olnud must S läks Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse autotalituse osakonna kätte, kus ta võeti kasutusele külaliste korteezi esimese VIP autona. Vaatasin ja unistasin, et kunagi saan endale ka sellise...

Ühel hetkel see Riigikantselei S-klass justkui kadus ja aastaid ei näinud ma enam seda autot. Mõnikord tuli ta mulle meelde, kuid kust sa oskad teda otsida. Arvasin, et küllap on kellelegi hämaraid teid pidi maha parseldatud ja hunnikusse sõidetud.

2005. aasta novembris ei uskunud ma oma silmi, kui seesama 260SE oli ühtäkki riigiasutuste üleliigsete varade oksjonil. Siis lõid lained pea peal kokku ning seda autot oli mul kindlasti vaja. Sest ta polnud mitte lihtsalt W126, vaid ta oli SEE W126, mis oli mind kummitanud kõik need pea 15 aastat.

Oksjoni kirjeldus polnud just paljulubav. Auto pidi olema parjalt roostes, käigukast tühi ja pikalt seisnud. Sellegipoolest läksin teda vaatama.

... jätkub

[jansa48]

Ilus Asi on!!! Väga huvitav lugu, lase edasi, muidu oota nagu kunagi ootasin "17 kevadist hetke" järgmist osa...

[Sm.Tihhonov]

Riigikantseleis sain juhatajaga kohe hea kontakti. Mees oli S-klassi saatuse pärast üsna mures. Rääkis pikalt, kuidas see auto tuli, kus ja kellega ta on sõitnud ning milline positsioon oli sel autol meie uue vabariigi ülesehituse ajal. Selle auto ümber oli õhk alati poliitikast paks. See auto oli küll külaliste korteeži esikauto, kuid autobaasi kõige mugavama autona leidis ta kasutust pidevalt ka Eesti Vabariigi peaministri ja teiste ministrite sõidutamiseks Moskvasse, Peterburgi ning mujalegi. Põhiliselt käis see auto Riias, kus toimusid sagedasti Balti assambleed.

Auto oli olnud külaliste korteeži esimene auto kuni 1997. aastani. Siis läks väliskülaliste transport Välisministeeriumi vastutusalasse ning Mercedese roll vähenes. Peamiselt telliti teda siis ministeeriumite poolt kohalikeks sõitudeks, vähem tähtsate külaliste vastu võtmiseks ja saatkondade teenindamiseks.

Auto oli Eesti Vabariiki teenides sõitnud läbi 465000 km. Et selle auto prioriteet oli kõrge, sai ta lõpuni parimat hooldust ja ainult ametlikus esinduses. Ja nüüd seisis kogu see suursugune ajalugu osta.ee portaalis müügis ning teda olid käinud vaatamas juba Lasnamäe taksojuhid (lubasid diisli peale panna ja pidi hää saama) ning Valgamaalt kilejopede ja kapuutsidega dressinimesed. Autobaasi juhataja oli põhjendatult mures.

Kui läksin teda Riigikantseleisse vaatama, polnud pilt just ülemäära paljulubav. See must loik, on sama auto alt tulnud.


Korralikult hooldatud auto küll, kuid aeg teeb oma töö. Rooste on purenud siit ja sealt, tihendid on väsinud ja pealegi oli siis auto juba ca 3 aastat seisnud. Aga salong oli korras. Tegu oli ikkagi Vabariigi külaliste sõidutamiseks mõeldud autoga ning see pidi seest puhas olema. Mustad aknad olid pandud alles mõne aasta eest.



Puudustele vaatamata oli minu jaoks ostusoov kindel. Mul polnud vaja teda kui sõiduvahendit. Mul oli täiesti kama, milline on tema varustus ja kui suur-väike on tema mootor. Siin oli tegemist tükikesega meie väikse riigi ajaloost, mis vääris säilitamist. Puhtatõuline kollektsiooniauto.  

Riigikantselei juhatajaga jäime mõlemad lootma edukale oksjonile ja kõik läks nii nagu vaja.

... jätkub

[HotPapa]

Väga hea kui vahest ikka mõni kirjutab rohkem enda autost. Ootan jätku.

[T6nu]

Sm. Tihhonovil ikka põnevad jutustused auto toomisega seoses olnud. Ootame huviga järge.
Auto ise ka väga viisakas pildi peal.

[Sm.Tihhonov]

Riigikantselei Autotalituse osakonna juhataja Vambola Vilbo usaldas minu kavatsusi selle ajaloolise objekti säilitamisel. Ta oli vägagi lootnud, et see auto ei läheks enam tarbimisse, vaid säiliks museaalina. Seega andis ta mulle kaasa kogu autot iseloomustava atribuutika - lipuvardad, lipud, korteeži numbrid, diplomaatiliste visiitide vihikud jne. Tuli välja, et mehel oli veel sellepärast eriline emotsionaalne side selle mersuga, et ta oli ise Riigikantseleisse tööle tulles mitu aastat selle auto peal juhina töötanud. Ja see oli olnud autobaasi ainuke sõiduk, mille stardivalmidus pidi alati olema 100%  ning mida ei antud kunagi välja erasõitudeks ega asutuse sisesteks majandussõitudeks.

Valasime mersusse vajalikud vedelikud sisse, ma ise olin kaasa võtnud aku ning Mercedes käivitus nii nagu oleks eile sõidust tulnud. Ulme! Veel pakuti mulle kaasa komplekti velgi selle masina jaoks. Tahtsin need pakiruumi tõsta, kuid hr Vilbo arvas, et see pole hea mõte. Ma ütlesin, et kõik on hästi - ma panen lina alla. Kuid siis sain teada, et tegemist on diplomaatilise esindusautoga. Selle auto pakiruumis pole kunagi olnud midagi muud peale kohvrite ja lillekimpude ning isegi kui lina alla panna, vajutavad veljed vaiba sisse ümarad vorbid. Läksin velgedele pärast teise autoga järgi. Nüüd olen ise seda sama suunda hoidnud. Mulle selline mõtlemine meeldib.

Nüüd siis mõned pildid pärast soetamist päevavalguses. Esimese asjana kiskusin maha toonklaasid, sest aktiivse tegevteenistuse ajal neid polnud. Auto istus hästi, kuid tal oli päris palju iluvigu.


Masin oli sõitnud kokku 465000 km. Sellest enamus saateautodega. Korteeži liikumiskiirus on suur ja autode vahed turvakaalutlustel väiksed. See tolmu ja kivirahe, mida need autod kogevad on päris julm. Kogu nina oli nagi kliivapritsist läbi käinud. Tuled ei paistnud läbi, värv oli hukas, isegi kroom oli täiesti tuhm ja pealt kare nagu 2000 liivapaber. Pildilt võite isegi hoomata, kui palju esivõre päiksepaistelise ilmaga peegeldas.


Lisaks muidugi roostekahjustused. Esitiivad olid täiesti läbi omadega. Küljekarp ei püsinud enam küljes, sest tüübli augud olid ära roostetanud. Oli teibiga pandud. Stange kroomnurgad oli läbiva roostega.


Sellepärast see auto seisma jäigi, et tema välimus oli ikka väga käest ära läinud.


Kuid mind see väga ei seganud. Kõik iluvead on tehtavad. Ning see auto sõitis ikka väga hästi. Täiesti veatult. Midagi ei kolisenud, rool ei lõtkunud, kõik oli tihke ja korras. Ja peaaegu pool miljonit km!

[python]

Väga hea, et keegi ka selliseid ajalooga autosid oskab väärtustada ning samuti ka meeldiva kirjajupi kirjutamisega hakkama saab. Vahel isegi volgaklubi foorumit loetud meeldivate reisikirjelduste ja erinevate mudelite ajaloo kohta. Kas selle masina hooldused on siiani Silberis kirjas?

OT:Oli endalgi kunagi ammu venemaalt toodud w116, väidetavalt Breśnevi tütremehe oma mis siin mingi kolhoosi esimehe kätte sattunud.

[Sm.Tihhonov]

Veel enne auto restaureerimise tööde alustamist uurisin veel ajalugu ja taustainfot. Kontakteerusin hr Arno Sillatiga, kes oli üks MB esinduse asutajatest. Samuti leidsin mehe, kes sai uuena minu Mercedes-Benz peale juhiks ning sõitis temaga umbes 5 aastat.

Selgus palju huvitavat. Auto telliti tolleaegse riikliku väliskaubandusorganisatsiooni Estimpex poolt. Tellimus vormistati 31. mail 1990, seega veel enne kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu autobaasist sai ametlikult Mercedes-Benz esindus. Aga vormistus kais nö. käsikäes – tehase esindajad, autobaasi esindajad ja tellija esindajad. Kokku tellis Estimpex siis 4 autot – 3 sõidukat (260 SE, 230 E ja 230 TE) ning 1 mikrobussi MB 310. 260 SE (tellimuse number 0057500159, 575 selles koodis tähendas N.Liitu, hiljem Eesti oli 523) telliti eesmärgiga anda see kasutamiseks loodavale Riigikantselei autobaasile. Estimpex oli riiklik struktuur, eraettevõtete puhul tekiks sellise käitumise puhul küsimusi. Auto saabus Eestisse vahetult enne MB esinduse avamist 13.-16. dets 1990, oli väljas ka avamisnäitusel ning peale seda võeti kasutusele külaliste autona.

VIN dekooderi abiga võib samuti tuvastada auto ametlikuks diileriks Soviet Union (USSR)


Konkreetse auto hind: 64.785,- DM. S-klassi auto kohta suht odav hind, ka sel ajal. Aga ega rahaga ei olnud priisata ja see tingis kõige odavama baasauto valiku. Varustusega lollilt kokku ei hoitud, vajalikud lisad olid peal.
Järel käis kõigil kolmel Estimpexi sõidautol firma oma delegatsioon osakonna juhataja Raivo Raidmetsa juhtimisel (lisaks 3 autojuhti). Sedaanid saadi kätte Sindelfingeni tehase klienditeenindusest ja T-mudel (ehk universaal) kusagilt Põhja poolt ühest MB esindusest (põhjus oli vist selles, et universaale tehti teises tehases).

Konkreetse tippjuhi personaalne auto pole ta kunagi olnud. Kuigi algselt oli mõte anda ta kasutamiseks tollasele Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele sm Arnol Rüütlile, siis seltsimees Rüütel loobus sellest. Tema kasutas edasi oma valget Gaz 3102. Peale külaliste autona sõitmist oli Mercedes kasutusel nn. karusellsüsteemis ja vastupidava autona leidis pidevat rakendust nii Eestis kui ka väliskomandeeringutes, kuid seda alles peale 1995. aastat.

Mercedese algne ametlik registreerimismärk oli 007AAK, kuid valitsuse autole kohaselt kasutati plaate 007AAA. Igal juhul alarmi paigaldus jms dokumendid on tehtud autole 007AAA. Mingil hetkel mingi lühiajaline rahandusminister (ma ei mäletagi kes) põdes pidevat kompleksi, et miks tema ametiautol on nii suur AAK number. Ja siis kellegi korraldusel vahetati see ringi. Rahandusminister sai 007AAK ja Mercedes sai 025AAK. On ikka jobusid ka kõrgetel ametikohtadel.

Veel huvitas mind Mercedese hoolduajalugu. Minu auto hooldusraamat lõppes ca 350 000 juures, sest raamat oli puhtfüüsiliselt täis saanud.  Läksin Silberautosse hr Peeter Prillopi jutule. Tema mäletas 025AAK stoorit peast. Oli olnud sagedane külaline seal majas ja vahetati ulmelisi asju. Ühesõnaga kõike, mis vähegi kahtlasena tundus. Selgus, et hr Prillopi sahtlis oli hoiul ka juba uus hooldusraamat, mis kunagi 025AAK jaoks välja oli kirjutatud. See täideti ära ja anti kaasa. Nüüd olen ise jätkanud esinduse hooldsajalugu. Auto läbisõit on tänaseks ca 472000km.

Ise olen rahul. Mul õnnestus osta üheaegselt:
- ainuke W126, mis Eestisse uuena müüdud
- diplomaatilise ajalooga auto
- üks omanik
- täis hooldusajalooga auto

Millalgi pajatab ka taastamisest.

[HotPapa]

Selline leid muudab kohe kadedaks, aga ma arvan, et sa siiski said kuskilt infot, et antud auto on müügis. Või siis tõesti saatusega määratud juba. Kui küsida tohib, siis mis hinnapakkumisega oksjon lõppes?

[Uku]

Mulle väga meeldib see auto. Ta on küll baasmudel, kuid ikkagi W126. Alati polegi 560SEL-i vaja, tähtis on kõrgel tasemel sõidumugavus, mida pakub iga W126. Mu kallis W116 280SE tuleb meelde

Soovin muretuid kilomeetreid!

[kpokyc]

lipuvardad, lipud, korteeži numbrid, diplomaatiliste visiitide vihikud jne.

Tahaks sellest pilte näha!!!

[Sm.Tihhonov]

Selline leid muudab kohe kadedaks, aga ma arvan, et sa siiski said kuskilt infot, et antud auto on müügis. Või siis tõesti saatusega määratud juba. Kui küsida tohib, siis mis hinnapakkumisega oksjon lõppes?

Aus vastus on, et mul polnud tegelikult ka mitte mingit eelinfot. Mercedese minu kätte jõudmine oli nii paljude juhuste kokkulangemine, et hakka või uskuma, et see Mercedes lihtsalt ise tahtis minu juurde tulla.

Ma polnud kunagi enne külastanud MB klubi foorumit. Ühel päeval mingi juhusliku mõtte ajel avasin selle esimest korda. Huvitas lihtsalt, mida inimesed kirjutavad W126 kohta. Trükkisin otsingusse "W126" ja esimese vastena oli müügirubriik, kuhu keegi oli visanud osta.ee lingi. Selle auto ümber oli pikk arutelu, kus üldised seisukohad olid, et "Eestis sõitnud", "hull ront", "kaltsust sisuga" ja "mõttetu mootoriga". Selge, aeg oli siis veel teine ning W126 nähti ikka rohkem luksusautona, mitte vanatehnikana.

Teiseks polnud ma kunagi käinud osta.ee lehel. Selle lehe kasutamine valmistas mulle tõsist peavalu. Ma polnud kunagi kasutanud ühtegi interneti oksjoni keskkonda. Antud oksjonil osalemiseks tuli veel teha mingi deposiitkanne ja selleks tuli mingit e-raha kuhugi tekitada ja tagantjärele meenutades oli see minu jaoks õudus ruudus. Mõtlesin juba, et pohui, ei viitsi.

Saatsin pakkumise hoopis siin foorumis kirjutavale Taunole (W124 230E, vastikult ilus), et ostku ära - ikkagi must 126. Tema ei tahtnud. Siis vaatasin oma vahendid üle ning otsustasin, et olen nõus maksma selle auto eest kuni 35600 krooni. Tahtsin teha tavapärast automaatpakkumist. Kuid lõpuks oli kõik nii segamini, et ma ei saanud enam üldse aru, mida ma teen (ikkagi esimene internetioksjon). Igal juhul panin ma millegagi totaalselt puusse ning minu max pakkumine 35600 läks kohe ette F#kk, tige olin.

Üks teine pakkuja andis selle peale kohe alla. Vaatas ilmselt, et mingi hull.

Nii ta selle hinnaga tuligi. Paberite ajamise bürokraatia kestis mingi 2 nädalat. Ikkagi riigiasutused. Lisaks nägin ARK-s hulka vaeva, et auto niimoodi ära registreerida, et ma ei peaks originaal riigikantselei tehnilist passi käest ära andma. Tahtsin selle säilitada ajaloolise tõe huvides. Palju jama oli.

Aga koju sõitis oma käiguga. Ei mingit treilerit.

[secman]

    To:  nendele kes kirjutavad katkise juhiistmenurgaga S-i läbisõitudeks "170000km" , mehed, pange ikka miljon ette

[ralak]

Tõsiselt põnev stoori ja ettevõtmine selle autoga. Soovin tugevat närvi taastamisel ning peaasi et see sama jutt varsti mõnes müügiteemas viidatuna poleks
Ära muretse selle hinna pärast ka, 35k eest polnuks nii või naa midagi head leida, Sinu suksu on vähemalt oma ajaloo poolest rariteet.
Secman, tegid väga õige märkuse! Renkju SELi salong ja istmed on samamoodi tip top seisus, odomeetrinäiduga 1/2 miljonit kilomeetrit!!!

[Rolz]

Imposantsust lisab veel täielikult 040 värv, mis kipub siinmail suht haruldane olema.
Edu, jõudu ja jaksu selle tükikese EV ajalooga...

Ma jäin mõtlema, mis võis olla siis Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Sm. Rüütli kommentaar/viide, miks loobuda sellisest autost... (:

[tnz]

Olen seda masinat kaugelt isegi näinud, väga sile aparaat, kui tegemist on sama isikuga, siis e32 750 on ka sul ka kohutavalt kena.
Edu !

[ilv]

äkki oskate mulle head nõu anda kuidas ma leiaks endale lipuvarda. mul nimelt on ka üks selline w 126 millel saab seda kasutada. auto on muidugi mitte eestist vaid šveitsist ja meeldiv äratundmine oli selle pakiruumi jutuga, sest seda ei ole tõepoolest kunagi millegi muu jaoks kasutatud.

[siimruz]

Minugi poolt palju edu ja tõesti kena aparaat siin ühinen kellegi eelmisega ,et alati pole oluline et 5,0 või 5,6 .Minu arust selline lööb ka ikka pahviks kui ilusti korras ja libe on.

[Sm.Tihhonov]

Ma jäin mõtlema, mis võis olla siis Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Sm. Rüütli kommentaar/viide, miks loobuda sellisest autost... (:

Ma usun, et sm Rüütel tahtis lihtsalt olla populaarne rahvamees. Rahvas vireles vaesuses ning revolutsioonilise liikumise juhina ei tundunud kohane sõita tol hetkel riigi kõige kallima esindusautoga. Külaliste veoks sobis ta paremini.

Lennart Meri keeldus näiteks Tšaikast. Kommenteeris, et Tšaika on ühele väiksele riigile põhjendamatult kulukas auto. Ning sõitis edasi oma helesinise Gaz 2410-ga. Noh lõpuks ikkagi staatus kohustas Volga ära andma pruugitud Mercedesse istuma (seda ei ostetud uuena). Algul polnud ta sellega ka rahul. Kuid ametiaja lõpuks oli see talle nii armsaks saanud, et ta pidas sellest väsima kippuvast Mersust väga lugu.
Kas ta mitte ei sõitnud sellega veel pärast ametiaega edasi?

äkki oskate mulle head nõu anda kuidas ma leiaks endale lipuvarda. mul nimelt on ka üks selline w 126 millel saab seda kasutada.  

Need lipuvardad, mille kinnitused on tiibade külge kinnitatud (läikivad nupud esitiival) on standartsed tooted. Peaks kõigil autodel ühesugused olema. Neid saab tellida autoesinduste kaudu. Müüakse komplekti ja müüakse ka varrast eraldi. Mercedese kataloogides pole tuulanud, kuid BMW E32 7-seeria varuosa slaididel on ta olemas. Odav muidugi polnud. Mälu järgi oli suurusjärk vist 7000 eeki.

[Rolz]

Mercedes-Benz orig. "lipuvardad" on ikka MB logoga ja kui õigesti mäletan, siis isegi valgustusega. Eks neid nn universaalseid after-marketeid ole kõikjalt saada...

Tegelt oleks sportlik huvi ikkagi teada saada, kes sellise kompleksiga rahandusminister tollal oli?
Lihtsalt ikka uskumatu kompleks, ic..