560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

NB! 30.05.2018:
Algne auto on asendunud järgmise väga sarnasega, kuid teema järjepidevuse huvides on seda käesoleva sissekandega muudetud ja parandatud pealkirja.
Uue auto lugu algab siit:
http://foorum.clubmb.ee/showthread.php?t...#pid281099

Mark: Mercedes-Benz 420 SE
Väljalaskeaasta: 1989
Läbisõit: 357 000 km (2 hooldusraamatut, viimane hooldus 11.2009)
Võimsus: 165 kW
Käigukast: automaat
Värv: must metallik (199)
Salong: must veluur

Lisavarustus:
ASR (471), kliimaseade (580), nivooreguleeringuga tagavedrustus (480), elektriline mäludega juhiiste (241), elektriline kõrvalistujaiste (222), ortopeediline juhiiste (404), välisõhutemperatuurinäidik (240), nahkkattega rool ja käigukanginupp (280), elektriline katuseluuk (412), tagapeatoed (430), soojendusega küljepeeglid (506), kassetimängijaga raadio Becker Mexico RDS (510), el.antenn (531), el.tagakardin (540), 2x valgustusega meigipeeglid (543), ees käetugi (570), 4x el.aknad (584), soojust peegeldavad klaasid ja lamineeritud soojendusribidega tagaklaas (590), tulekojamehed (600), lävevalgustus esi- ja tagaustel (611), katalüsaator (620), valuveljed (640), suurema mahutavusega aku (673), tulekustuti (682), pähklipuidust iluliistud (731), lisaks on kaasas originaalkilpidega plekkveljed.

Üldine kirjeldus:
Kutsikast ilma jäänud, mõtlesin neljale võimalusele: 1. enekas, 2. uus kutsikas, 3. S124 ja 4. W126. Kõige ahvatlevam tundus neist valikutest lõpuks W126, sest kutsikat ma mõistliku hinnaga pisut rohkem kui kuu aja jooksul ei leidnud ja W126 autod on Saksamaaltki praktiliselt otsas. Seega oli viimane aeg rongile hüpata, nagu investeerimishuvilised ütlevad.

Tegemist on väga Lõuna-Saksamaalt Mercedese esindusest ostetud autoga, mis on kuni 11.2009 väga korralikku hooldust saanud (igal aastal vahetatud ka piduriõlid jms). Järgmine hooldus on seega 11.2010 - eks tuleb enne lume tulekut minna. Vaatamata muljetavaldavale läbisõidule on salong täiesti terve ja isegi rooli nahk ei näita mingeid kulumise märke. Kere on sile ja sirge. Mootor käib ilusti ja vaikselt ning käigukast töötab laitmatult. Mõnes kohas on näha roostet, kuid ei midagi hullu ja olukord umbes sama nagu oli mu sedaan W124 autol. Üldjoontes paistab tegemist olevat jälle väga hea toorikuga korralikuks hobiautoks ehitamisel.

Esialgsed vead:
Nagu öeldud, on kerel mõnelpool rootetäppe ja tagastangeliist näitab pinnal kohati roostet, mida ilmselt liistu all rohkem leidub. Juhiistmereguleerimine ettesuunas töötab ainult mälupesa nr 2 vajutades. Ilmselt on seega tegemist lülitiveaga, sest iste ise liigub ilusti. Jalamatte pole üldse olemas. Pidurid olid esialgu pikast seismisest rooste läinud, kuid pikapeale hakkasid need aktsepteeritavalt toimima, kuigi teatav vibra jäi vajutamisel veel sisse. Muidu paistis kõik korras olevat.

Plaanid:
Loomulikult läheb jälle esimese asjana keretöödeks ja tellida tuleb uus tagastange kroomliist. Muus osas suured plaanid puuduvad, sest nagu ei oskagi mingeid probleeme välja tuua. Kindlasti jääb ta igas mõttes originaaliks ja kindlasti ei müü ma teda lolli peaga odavalt ära (kallilt võin iga kell müüa, sest siis otsin heleda salongiga, pähklipuidu ja veluuri või nahaga 300 SE asemele.

Lõpuks saan lugeda ennastki nende sekka, kellel vähemalt on olemas või olnud suur V8 mootoriga Mercedes. Ja on põhjust rahuloluks, sest vana S-klass sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on. Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega Mercedesed, millistega peamiselt muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on vist selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Tegin treileri pealt maha ajamisel mõne pildi ka kiirelt, kuid projekt on alles algusjärgus. Pean jälle hoiatama kullipilkudega tegelasi, et tegemist on pesemata ja koleda autoga, mis on mitmeid kuid autoplatsil seisnud. Vaadata omal vastutusel.













Nädalavahetused sisustatud.


Parimate soovidega,

Tauno

[Rolz]

Õnnitlused ühe tõelise Auto puhul!
Istme joystick - võta maha ja puhasta seest vaskrajad ära ja hakkab tööle. (Lahti võttes ole ettevaatlik, muidu otsid mööda/tuba väikseid kuule ja vedrusid taga)
See esinina tõus kiirendusel ei ole tegelt lubatud, samuti taguotsa mängimine pidurdamisel - selleks on hüdrauline amortisatsioon autol, mis peaks ta igas asendis sirgelt hoidma.
Edu ja jaksu ja kui mõistus lakkab, ära karda küsida!

[Renkju]

Õnne ikka õnne S-Klassiga
Kena, ilus ja vatamata nendele pisikestele asjadele, mis tegemist vajavad, siis sinu enda filigraansuse järgi julgen otsustada, et masin on väärt seda kõike, mis tema eest antud sai.
Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga kui õigesti mäletan, siis su sedaan w124 omandas analoogseid veluuristmeid?
Mida ma öelda tahan, on nimelt see, et mu meelest on need istmed ühed mugavamad, mis MB S-Klassile paigaldanud. Kui mina kord endale SEL'i uuesti saan, siis muid istmeid ma ei soovi

Edu!!

[Karl]

Braavo! Auto kena ja viisakas ja sai endale hea omaniku.

Polstrid tikuvad nagisema jah, suht levinud viga. Sinu kurvastuseks pean ka ütlema, et jalamatte originaale tellida ka ei saa...

Edu autoga ja hoia meid asjadega kursis.

[Lääne]

Õnnitlused järjekordse ilusa auto puhul !

Rõõm näha et ilusad autod heades kätes jälle.
Jääme uuendusi ootama.

Kõike hea.

[v6sa]

...
Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on vist selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.
...

Ma kaldun arvama, et tegelikkuses ei tõuse esiots ega lange pära. Kuid rooli taga on tõepoolest selline tunne - litsud gaasi KD-ni ja seejärel auto natke mõtleb. Nagu kohendaks ennast pakkudele. Ning seejärel ongi minek - senine vaikne umin muutub kurjemaks urinaks ja sees olles tekib tõepoolest selline tunne, et nüüd on minek... Kusjuures "...mitte vähem, kui 20 km/h..." tuleb ikka väga kergesti meie teedel.

Kuigi eks füüsika ikka sunnib esiotsal natuke tõusma - pikk auto ja pehme vedrustus määravad selle. Ilmselt kerkib lühema SE korral nina isegi rohkem kui SELli puhul.

Minu südamlik kaastunne igatahes - peale kuute kipuvad kõik teised autod olema liikumise abivahendid

Üks pahatahtlik küsimus ka: dekoodri järgi peaks sellel olema kliimaseade. Aga minu vanurisilm ei seleta küll kliima olemasolule viitavaid nuppe...

[Sm. Västrik]

Uskumatu, kui vähe võib järele jääda autost ühe nädalavahetusega.



Tänaseks on masin dekomplekteeritud, et minna keretöödesse. Üllatusi plastikpaneelide all sisuliselt ei olnud ja peamiselt on roostet tiibadel ning ustel. Karbid on üllataval kombel veel täiesti korras ja see paneb mind imestama välisplekkide kehva roostekindluse üle tüübliavade kohalt.

Kuid tuleb muidugi aru saada, et tegu on 21 aastat vana autoga, eksole. Seega ei saa inseneride peale ka käratada, et mis kord see olgu - juba kahekümne aasta pärast tuleb autot värvima hakata.

Pean Renkjuga nõustuma veluuri osas. Kuigi paljudele on vastukarva, et tema peal ei saa sõna otseses mõttes liugu lasta ja oled riietega sisuliselt istmes kinni nagu takjapaelaga, oskan ka ise veluuri väga kõrgelt hinnata. Keegi kuskil ja kunagi ütles, et nahkistmed on voorimeestele ning härrad sõidavad veluuril. Tegu on küll naljaga, kuid ma ei ütleks, et veluur nahast oluliselt vähem väärtuslik salongimaterjal oleks vanatehnika puhul.

Kliimaküsimustest nii palju, et tegemist on "lumehelbekesega" nupuga kliimaseadmega, mis hoiab rullikute abil etteantud temperatuuri ning vastavalt vajadusele kas kütab või jahutab salongi ja seetõttu ei kvalifitseeru päris labase konditsioneerina. Kliimaautomaatika, mida kodanik v6sa keskkonsoolinuppude all arvatavasti silmas peab, suudab reguleerida lisaks temperatuurile ka ventilaatori kiirust.

Nädalavahetusel, enne kui auto lammutamisele läks, käis delegatsioon pealinnast olukorraga tutvumas ja proovisõidu ajal tuli välja, et kliimaseade isegi töötab. Ma poleks seda pärast kõiki neid aastaid lootnud.



Lisaks köitis seltsimeeste tähelepanu keskkonsoolis lumekettide nupp. Lumekettide nupp on vist (sest päriselt ma seda ei tea) ainult autodel, mis on ASR-ga varustatud ja seda läheb manuaali kohaselt vaja selleks, et ASR ei hakkaks lumekettidega sõites "oma elu elama" ning suvalisel hetkel rattaid pidurdama. Ma arvan, et kuigi seda on väga kavalasti väljendatud ja otseselt kuskil kasutusjuhendis ei öelda, lülitatakse lumeketinuppu vajutades ASR kuni 40 km/h ilmselt lihtsalt välja. Veider värk.

Esialgu siis sellised muljed. Üritan nüüd kataloogist kõiki neid tuhandeid tüübleid leida, mida auto kokku saamiseks jälle tarvis läheb.

Elu on seiklus.

Tauno

[v6sa]

Ei, ma ei pidanud silmas kliimaautomaati.

Ma lihtsalt olen senini elanud teadmises, et ühe nupuga kliimaseadme paneel läks ajalukku koos 123 tootmise lõpetamisega (116 lõppes ju enne). Ma olen senini arvanud, et külmkapp käib koos pliidinuppude vahel paikneva 3 nupuga: EC, kliima sisse ja klaaside kuivatus (või siseringlus, mõlemat on nähtud).

Kas lumehelbega nupp on ülemise nupurea kõige parempoolne?

Kena, et üllatusi ei olnud. Ilmselt oli ilusti tehasevärvi all ka tagumine aknalaud pakiruumist vaadatuna?

[hents99]

Kahe pliidinupu vahel 3 nuppu oleks justkui vaid nelja teema?

Minu 420SEL`il samasugune kliima lahendus nagu ülevalt piltidelt näha võib.

[v6sa]

Kahe pliidinupu vahel 3 nuppu oleks justkui vaid nelja teema?

Minu 420SEL`il samasugune kliima lahendus nagu ülevalt piltidelt näha võib.

Jälle targem

[Rolz]

Jah, MB puhul on see "kliima" määratlemine vähe keerulisem, see "täisautomaatne" peaks tegema ka automaatseid õhutusi.
Aaga sellel täisautomaatsel on minu silmis kaks suurt miinust - armatuuri keskjoone ventilatioonirestidest ei saa ei saa välisõhku, mis on väga hea lahend talvel sõitmisel, kui klaasile ja jalale tahad sooja aga endale näopiirkonda värsket õhku. "Poolautomaatsel" on seal kogu aeg õuest võetav tuulutusõhk + jahutamisel jahutatud õhk.
See lüliti seal keskel - kui alumine osa aktiveerida, siis on kuivatusrežiim ja ülemisel osal jahutusrežiim.
Samuti tasub alati kontrollida - lae tulepaneelil (kui on katuse luuk) on kliima andur ja sealt läheb voolik kõrvalsituja jalge juurde auto väliskülge ja seal asub mootor, mis "liigutab" õhku kogu aeg läbi, et saada reaalne salongi temp. mitte laealaune temperatuur.

[Sm.Tihhonov]

Ma siin tahaks kohe pikemalt targutada.

Delegatsioon pealinnast sõitis kohale ainult sellesama auto pärast. 420 mootoriga S oli minu jaoks täiesti proovimata asi. Samas vägagi huvipakkuv. Oleme vist juba aastaid Taunoga kulutanud pikki õhtuid vaidlusele, millise mootoriga luksusautod ikka need kõikse õigemad on. Tauno on veendunud 300 austaja, mina jällegi pooldan alati suurema litraažiga autot. Mis sest, et mul endal on üldse 260 - saatuse vastu ei saa eksole.

Mul on VÄGA hea meel, et mõistliku hinnaga W126 soetamine on muutunud täna juba nii raskeks, et valida pole eriti midagi. Sest Tauno põdes seda 420 mootorit ikka jupp aega ja olekski selle ostmata jätnud, kui samadel tingimustel oleks olnud saada samaväärne 300. Nüüd sain selle 420 ära proovida ja olen veendunud, et minul oli algusest peale õigus . 420 V8 on väikse R6-ga võrreldes NII PALJU parem auto, et tegu oleks justkui klass kõrgema mudeliga. Ta ei lähe küll liiga hästi edasi, kuid ta sõidab sundimatult, ta on rahulik, kindel ja vaikne, rafineeritud ja W126 üldise olekuga väga sobiv mootor. Võrreldes mõne proovitud 500-560-ga käib vee väike V8 hästi pehmelt ja vaikselt, peaaegu sama häälega nagu R6. Emotsioone pakub küll vähe, alumise otsa vääne on imelikult nõrk, kuid sõita tõsiselt mugav. Konkreetse auto tehniline pool on muidugi taaskord muljetavaldavalt korralik.

Läksin koju ja tegin veidi kodutööd. Minul on 260SE ja ma ei ole tema sõiduomadustega väga rahul. Mind absoluutselt ei häiri tema nõrk kiirendusvõime. Minu jaoks on kiirendusvõime S-klassi Mercedese juures täiesti teisejärguline suurus. Mind häirib hoopis see, et temaga on maanteel ebamugav sõita. Kiirusel 100 km/h hoiab ta pööret ca 3000 rpm ja sellised pöörded on luksusautole täiesti kohatud. Liiga palju lärmi ja väsitav sõita. Minu Audi V8 hoiab ca 2000 pööret ja BMW 750i ca 1700.

Mind hakkas nüüd huvitama Tauno poolt kiidetud 300SE, justkui siis "see kõige optimaalsem" variant. Avasin kataloogi ja süvenesin veidi arvudesse.

Minu 260SE kasutab neljakäigulist automaatkasti ülekandearvudega: I 4,25; II 2,41; III 1,49 IV 1,00 ning tagasilla reduktorit ülekandega 3,46. See tagab talle kiirendusvõime paigalt sajani 10,9 ning 100 km/h sõites on pöördeid 2924 rpm. Sama tagasild on kasutusel ka manuaalil, kuid manuaalil on viies käik ülekandega 0,8. See teeb maanteesõidu oluliselt mugavamaks kuna 100 km/h juures on pöördeid 2336 rpm.

Ma lootsin, et äkki 300 on mõneti parem kui 260, aga pidin pettuma. 300SE kasutab täpselt sama käigukasti ja täpselt sama tagasilda. Seda nii manuaali kui automaadi juures. See tähendab, et natuke võimsam mootor tagab küll minimaalselt parema kiirendusvõime (sajani 9,4 sekundit automaadiga), kuid maanteel on pöördeid sama palju ja seega sõidumugavus sama närb mis 260SE-ga. Kütusekulu on suht samal tasemel: 260SE 9,1/11,5/13,8 ning 300SE 9,4/11,8/14,2.

Sellega mina tembeldaksin 260 ja 300 vahe sisuliselt olematuks ning minu jaoks on 300SE täpselt sama malts luksusauto nagu 260SE.

Mina olen alati olnud S-klassi juures V8 usku ja veendunud, et nende mõneti suurem ülalpidamiskulu kompenseeritakse kuhjaga sõiduomadustes. Entry level - 420SE kasutab juba suurte V8-mersude käigukasti, kuid viimase käigu ülekanne on ikka 1:1. Suurim erinevus tuleb sisse tagasillaga. 420SE tagareduktor on 2,47. See tähendab, et maanteel 100 km/h sõites pöördeid 2083 rpm. Ja see on juba hää, isegi väga hää maanteeauto. Kiirendus natuke parem - 8,3 sekundit kuid kütusekulu maanteel isegi väiksem kui baasautodel, linnas ainult minimaalselt suurem - 9,1/11,3/15,4. Seega 4,2 pole küll oluliselt kiirem kui baasautod, kuid ta pole ka sugugi janusem ning sealjuures kõvasti paremate sõiduomadustega.

Minu lemmik on alati olnud 500. Temal on käigukast sama, mis 420-el, kuid tagasild veel kiirem (2,24) ja maanteel 100 km/h juures pööreteks vaid 1890 rpm. Kiirendusvõime on juba luksusautole kohaselt 7,5 sekundit sajani ning kütusekulu siiski ka veel baasautodega suht samal tasemel - 9,4/11,7/16,2. Tema hääl on ka juba oluliselt jämedam kui 420 oma. Ise ostakski võimalusel just 500, sest see tundub mulle kuidagi kõige optimaalsem variant olevat.

Minu jaoks veidi arusaamatu on see 560 fenomen. Laiemad koopad, kõva varustus ja kõigile teada-tuntud prestiiž on küll tore, kuid tehnilises mõttes tundub ta kuidagi labane haip olevat. Mootor vaid 20kW võimsam, väänet on isegi 40 Nm rohkem. Kõik oleks OK, kui ta kasutaks 500-g sama tagasilda ja saavutaks oma parema dünaamika pelgalt mootori arvelt. Aga ei. Tema tagasild on oluliselt aeglasem kui kõigil teistel V8-tel (2,65). Siit võiks oletada, et tegu on ikka eriti raju kärbsega, kuid kiirendus ainult 0,3 sekundit parem. Kus siin loogiga on? Küll aga hoiab ta maanteel 100 km/h juures peaaegu 2200 pööret ja võtab sealjuures arvestatavalt rohkem bensu - 11,1/13,6/17,6.

Üldiselt tahan ma öelda seda, et Taunole kobatas suurtele hirmudele vaatamata väga hea valik. Ihaldatud 300 oleks olnud kehv valik S-klassi fiilingu loomiseks. Ta on ikka sama säästukas nagu 230E ning ei anna väga hästi edasi W126 nii suurt üleolekut taksomersust. Samas päris suured V8-d oleks ehk olnud liiga "edasijõudnute" variandid.

[ralak]

Minu jaoks veidi arusaamatu on see 560 fenomen. Laiemad koopad, kõva varustus ja kõigile teada-tuntud prestiiž on küll tore, kuid tehnilises mõttes tundub ta kuidagi labane haip olevat. Mootor vaid 20kW võimsam, väänet on isegi 40 Nm rohkem. Kõik oleks OK, kui ta kasutaks 500-g sama tagasilda ja saavutaks oma parema dünaamika pelgalt mootori arvelt. Aga ei. Tema tagasild on oluliselt aeglasem kui kõigil teistel V8-tel (2,65). Siit võiks oletada, et tegu on ikka eriti raju kärbsega, kuid kiirendus ainult 0,3 sekundit parem. Kus siin loogiga on? Küll aga hoiab ta maanteel 100 km/h juures peaaegu 2200 pööret ja võtab sealjuures arvestatavalt rohkem bensu - 11,1/13,6/17,6.

Targutaks ka vähe kaasa kuna mul on olnud au olla 420 SEL, 500 SEC ning 560 SEC 2.gen masinate omanik oma mersuajaloo jooksul. 420 sõiduelamus on Sm.Tihhonovil juba otsast lõpuni lahti harutatud ja nii ongi ka minu arvates. Suuremate litraazide korral olen pisut teisel arvamusel oma reaalsetele kogemustele põhinedes.
5,0 ja 5,6 vahe 0-100 kiirenduses on tõesti täiesti minimaalne aga... vahe tulebki sisse just sealt edasi ehk 100km/h alates, tehke mis tahate kuid siin pole 5,0-l vs 5,6 midagi teha kuna ülekanded mängivad kiiruse/tuuletakistuse suurenedes üha enam rolli tehnika suutlikuses. Eestis tõesti pole eriti midagi selle tulemusega peale hakata kuna Haapsalus käiakse mõni kord aastas või harvemgi gaasi põhjas hoidmas, ent autod on ehitatud ju ikkagi kogu laia maailma jaoks. Teine, väheke puudutavam argument 5,6 kasuks on möödasõidud 90 km/h juures, nimelt 5,6 on sellel kiirusel just väga mõnusas nö stardivalmiduses - vajutades parasjagu gaasipedaalile vahetab kast viimaselt käigul ühe võrra alla ning tagatud on konkreetne ja turvaline möödasõidu kiirendus kuni varvas pedaali taas vabastab. Tegelikult ka viimase ehk 4-käigu korral on jõudu ülearugi et lihtsalt mitmest autost mööda kiirendada ilma mootorit ärritamata. Mida teeb aga 5,0 oma 2,24 ülekandega samas olukorras? 4-käik on täiesti võrreldamatu kiirendusefektiga versus 5,6 ning teinekord ka 3-ndast jääb väheks ütleks mina...aga kindlasti hätta ei jää, sest teine käik on nii pikk millega kickdowni kasutades saab hõlpsasti ligi 150 km/h kätte kui käigukast kenasti toimib. Ütlen ausalt, see on ka ainuke 5,0 nõrk koht, samas 1600 rpm juures ühtasel 90km/h kulgemisel võtab muige näole küll.
Teine teema on küttekulu, üsna mõttetu on tegelikult neid tehaseandmeid näpuga taga ajada... näiteks minu 420 SEL oli peetavatest kõige janusem maanteel.... siis 500 sec ning kõige ÖKONOOMSEM just 560 SEC... käsi südamel tunnistan viimase maantee crusimise tulemuseks 100km/h juures 9-9,5L, korduvalt proovitud fakt ja seda ümber lükata ei saa lihtsalt. 60% maantee ja 40% Tartu linna moodustas paagitäie keskmiseks 13,3 kõige soodsamatel tingimustel. Sel samal põhjusel kasutasin igapäevasteks toimetusteks mõni suvi tagasi just seda sama vanakooli korras pritsungiga V8-t kogu hooaja vältel.
Puhtsalt linnas sõitmiseks tarbitav kogus on hoopis omaette teema, mida mina mitte kunagi udupeeneks ajama ei hakka, lihtsalt liiga individuaalne millest see sõltub - kui tihedaliiklusega linn, külmkäivtuste ning lühiotsade osakaal, mootori ülessoojenemise aeg jne jne.
Seega, vabandused Tauno ees sellise romaani poetamise eest antud teemasse, ent w126 on minu jaoks lihtsalt kõige enam emotsioone ning huvi tekitavam Mercedes-Benz üldse ning teiseks ega ma tavaliselt ennast hästi ei tunne kui Tauno mõne uue "pereliikme" esitust meie koduses foorumis teeb... eks friigid mõistavad mida ma mõtlen

Soovin kõike head autoperemehele ning loodan seda järjekordset kaunitari ka reaalselt Tartu linna kaunistamas näha.

Tervitusi,
Rainer

[Sm.Tihhonov]

See Ralak'i poolt kirjeldatud 560 jutt tundub igati loogiline. Ilmselt ta nii oligi, et 500 jäi tegelikult ikkagi autobahn'il suurtel kiirustel nõrgaks. Tohutu mass ja olematu aerodünaamika, mida W126 endas kannab, muutuvad kiirusel ikka päris jõledaks koormaks. 560 suurem vääne ja aeglasem ülekanne tegid ta kindlasti kiirteel ületamatuks ja päästsid MB kõrge maine.

Ise oskangi targutada ainult väheste sõidumuljete ja raamatutarkuse põhjal. 560-ga olen saanud sõita ainult pika Trasco kerega limusiiniga, kuid selle põhjal pole mõtet järeldusi teha.

Kütusekuluga on kah paratamatult vanade autode puhul kõik individuaalne. Eile panin enda 260 paagi täis ja arvutasin keskmiseks kuluks 12,1. Tegemist on sisuliselt 80% maanteesõiduga. Siis tundubki nii mõttetu enda võrri pidada, et tekib tahtmine ta huugama panna ja ka V8 soetada.

Tauno auto teemasse veel niipalju positiivset statistikat, et tegelikult on tema auto hulka haruldasem kui 560. 1989. aastal toodeti 560 mootoriga isenendid ca 13000 tk, samal ajal kui 420 mootoriga autosid tuli ca 4500 tk.

Martin

[El`Lango]

Uhke auto ja väga palju huvitavat informatsiooni.
Pole küll teab mis staaziga autojuht, aga olen ka juhtunud autodesse, kuhu naha asemel on sattunud mingitsorti kudum.
Olenevalt auto ning tooli ehitusest ja materjali vanusest, on tõesti lihtsam veluur-, samet- vms istme peal ennast mugavalt tunda. Edu korraliku masinaga.

[Sm. Västrik]

Kuna sellestki asjast hakkab varsti midagi kooruma, teen taas teema värskemaks ühe umbes kuu aega vana mobiiltelefonipildiga. Lihtsalt niisama, näitamaks, et vana auto korda tegemise juures pole kõik ainult kaunis kroomi ja veluuri näppimine. Õnneks hakkab see faas siiski ümber saama ja tänaseks on tegelikult auto värvitööd juba lõpujärgus.



Jätkub...

[Sm. Västrik]

Auto sain värvimisest kätte 03.09.2010 ja kogu nali maksis pisut rohkem kui mu Volga tervenisti üle värvimine. Aga see on ka loogiline, sest ühest küljest on oodatav kvaliteet nn välismaa autodel palju kõrgem (muidugi ei saa kaugeltki eeldada, et see oleks sama hea nagu tehase töö), aga teisest küljest on tegu ka kallimate värvidega, mis pealegi nõuavad lakki.

Üldjoontes püsib projekt seni siiski eelarve piirides. Mis aga ilmselgelt eelarvega kooskõlas püsima ei saa, on igasugu kinnitusvahendite (tüüblid, kruvid, klambrid, mutrid jms) kulu. Täna lähen tellin esindusest näiteks 3 500 kr eest kinnitusvahendeid, kuid see on ainult väike osa (ilmselt kolmandiku kanti) kogu vajalikust, kui tahta kinnitada küljeliistud ja stanged täielikult uute detailidega. Loodan, et midagi olemasolevast kannatab ikka kasutada ja seega on tegu päris kalli kompromissiga, mida ei osanud ma enne auto ostmist oodata. Siiski, lõpphinda arvestades ei tee see kuludesse protsentuaalselt ilmselt kuigi suurt vahet ja seega ei ole mõtet nuriseda.

Kuid tulles tagasi auto enda juurde, siis kuna teda oli tõesti kurb niimoodi õuenurgas vaadata ilma kõigi nende juppideta ja kuna mul oli korrosioonikaitsevaha ka käepärast, kruvisin kohe mõned detailid vaatamata sellele, et auto õues seisis, külge ka. Tagatuled, aknapesudüüsid, tagaukselingid ja aknaalused kroomliistud ei osutanud mingit tõsiseltvõetavat vastupanu, kuid keerulisemaks muutub asi alati siis, kui asud tööde kallale, mis nõuavad pisut sobitamist.

Esituledega näiteks on palju huvitavam. Kõik jooned peavad ju klappima ja seega võtab kogu nali palju kauem aega. Vasakpoolse esitule sain siiski päris korralikult külge, aga lõpuks kiskus juba hämaraks ja tegelikult olin auto juurde läinud ju ainult korraks, et kaardistada vajaminevat kinnitusvahendite hulka ning pealegi pidin sünnipäevale ka veel jõudma.

Seega minust ta viimati täpselt nii õnnetuna maha jäigi. Endal oli ka kahju, aga pidin komandeeringusse ära lendama ja seega tuli süda kõvaks teha.



Tegelikult ei koostagi ma seda autot ennem oluliselt edasi, kui ta tiivad ja uksed on seestpoolt korralikult korrosioonitõrjet täis pritsitud, sest see kombineerituna minu optimismiga võiks pikendada perioodi, mille jooksul teda jälle värvida tarvis ei ole. Pealegi ei saa teda ju ilma eelmainitud kinnitusvahenditeta üldse eriti edasi kokku panna. Seega läheb veel aega, aga enne lume tulekut võiks valmis ja talvegaraaži jõuda. Vähemalt praegu tundub nii.

Tauno

[Sm. Västrik]

Üle mõningase aja on taas heameel raporteerida, et korrosioonitõrje sai eelmisel nädalal tehtud ning nädalavahetus möödus rahulikult garaažis vanakese seltsis, sest ka tellitud varuosad jõudsid vahepeal kohale.

Ei usuks, et siin laual on tervelt 3600 kr eest hinnalisi varuosasid. Kuidagi üldse mitte nii kroomist kiiskav pilt, kui selle raha eest arvata võiks:


Selleks, et asja ilusamaks muuta, alustasin iluvõre ja parema tule paigaldamisest. Sai päris hea ja tegi auto suhtes tunde kuidagi paremaks. Vabandan taaskord mobiiltelefonipildi kvaliteedi pärast.


Selleks, et üldse asjadega edasi minna osata, trükkisin kõigepealt välja kataloogist küljeliistude struktuuri ning sorteerisin kõik selle, mis minu hinnangul liistude ja karbikatete jaoks tarvis läks, ühte hunnikusse, õppisin pähe põhilised varuosakoodid, käärisin käised üles ja asusin asja kallale.

Et 22 aastat vanad detailid auto külge panna, tuleb nad esmalt enamvähem ära puhastada. Kasutan siinkohal just sõna "enamvähem", sest kes on kursis Pareto printsiibiga, see teab, et 80% tulemusest saavutatakse 20% pingutusega. Seega auto puhul, mis ei lähe muuseumi seisma, on see protsent igati OK ja pealegi on tänapäeva ühiskonna häda see, et isegi 20% pingutust ei viitsita sageli ära teha.

Kõigepealt võtsin autošampooni ja pesin liistud korralikult kümnendite jooksul kogunenud mustast sodist puhtaks. Et kõige tähtsamad on puutepunktid auto kerega, siis keskendusin ka liistude ülemisele servale, mis sai nitrolahustiga saastast ja korrosioonijälgedest ära puhastatud.

Nagu räimed traadil:




Puhta asja uute kinnitusvahenditega paigaldamine on üks igati meeldiv tegevus. Ainus asi, mis rõõmu pisut rikkus, oli see, et korrosioonikaitsevaha, mida auto kerele iga tüübli- ja klambriaugu pihta hulgaliselt tulistasin, määrib tööd tehes käed päris ära.




Kaks küljeliistu jäi siiski esialgu paigaldamata, sest tüüblid ja klambrid lõppesid vaatamata kõigele arvatust varem otsa ning tellisin neid täna juurde.

Liistudega ühele poole saanud, soovisin vahelduseks jälle midagi eriti kroomiläikest teha ja asusin paigaldama pagasnikuluugile MB märki ning kroomliistu. Liistuga oli see mure, et seda lahti võttes murdus üks kruvi tema sisse ära ning nüüd oli see tarvis kätte saada. Kartsin, et pehme alumiiniumliistu seest kruvi välja puurimine ei pruugi õnnestuda, kuid piisavalt kannatlikult seda tehes, sai asjast siiski veel asja. Lõikasin liistu keerme lõpuks puhastamiseks kergelt üle, kuid tema diameeter jäi ikkagi originaalmõõdus.


Lugu oli kurvem kruvidega. Kuna originaalkruvid olid üsna korrodeerunud, tellisin needki uued. Paraku on keegi ilmselt juba varem puutunud kokku probleemiga, et ristpeakruvi ei tule liistust kinni roostetanuna välja, mistõttu on kruvipead muudetud ning see on nüüd hoopis nr 7 võtmega keeratav. Natuke kahju, aga kuna uute detailide välimus on mäekõrguselt vanadest üle, siis külge nad läksid.

Pildil siis võrdluseks uute kruvide kuju vanaga võrreldes.


Peale värvimist jäävad tavaliselt igasuguste avade ja aukude läbimõõdud keredetailides pisut väiksemaks tänu sinna sattuvale pahtlile ja värvile. Nii ka minu autol. Kui ava detailiga sobivaks ehk originaalmõõtu teha, kahjustub aga selles kohas plekiservadel olev uus värv ning see võimaldab roostel kohe uuesti levima hakata. Õnneks on mu Mercedesed kõik 199 värvikoodi kandvad ning seetõttu on jumal isiklikult saatnud mõnedega neist mulle ka sobiva värviparanduskomplekti. Seda on hea kasutada, kui on tarvis õigesse mõõtu aetud ava servasid uuesti värviga katta.


Nii kaua kui liistuavade värv kuivas, tegelesin hoopis märgi monteerimisega, sest seal olid avad juba varem õigeks tehtud, värvitud ja sisse vahatatud. Pealegi on märgi paigaldamine nii mõnusalt lihtne töö ning annab autole samas sedavõrd palju välimust juurde, et ma lihtsalt ei suutnud seda enam edasi lükata.


Ja lõpuks vaatas auto kõrval seistes juba selline pilt vastu. Palju parem kui tühje auke vahtida.


Järgmiseks tuli taas sorteerida soetatud kinnitusvahendeid ning asuda stange kallale. Esistange, erinevalt tagumisest, omas veel täitsa kobedaidi kroomliiste, kuid plastosa läbis kerge värskenduskuuri.


Kehvem oli lugu stange vasakpoolse nurgakinnitusega. Tegu on alumiiniumdetailiga ja vana oli täitsa katki korrodeerunud. Õnneks on see vabalt tellitav ning ei maksa kuigi palju.


Nüüd hakkasin pisut rohkem ka soetatud vidinate tegelikku ilu nägema, sest võrdluses vanade detailidega ei tekkinud mingit tahtmist vanu enam külge panna. Pildil võrdlus uutest klambritest, mille kõrval mullakarva originaalid.


Selliseid polte, nagu pildil nondes klambrites oli ja erineva kujuga spetsiaalseid mutreid ning seibe kulus päris muljetavaldavas koguses, aga monteerimise lihtsus ja silmailu oli ka seda väärt. Stange kroomliistud puhastasin enne kokku panemist lihtsalt nitrolahustiga nii seest kui väljast ära ja pritsisin sisepinna korrosioonikaitsevahaga kokku. Mõnevõrra määrivamaks see liistujuppide paigaldamise küll tegi, ent see-eest peaks ta ehk mõned aastad veel vastu pidama, enne kui uuega asendada tuleb.

Tõstsin stange küll ette, kuid seda ajutiselt, sest aeg sai otsa. Tegelikult tuleb veel paigaldada kummitihendid, mis käivad stange ja poritiiva ning esitule vahele ja alles seejärel saab kogu asja lõplikult kinni kruvida.

Nüüd ootan pingsalt, millal jälle garaaži saab, sest auto muutub juba motiveerivalt ilusaks.

Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[janek126]

Kena vaadata, et keegi teeb seda hingega.
Edud.

P.S. Enne kui stanged koos kroomidega paika paned, lase kroomid PAKSULT seespoolt mingit kaitseködi täis.
Ise lasin mingit kivikaitse ja silikooni segu, läbipaistev oli (mõlemale stangele laks üks 300ml purk).

[Karl]

Progress on täiesti hoomatav, hoia lippu kõrgel ja jätka samas vaimus!