Postitused: 304
Teemad: 42
Liitus: Mar 2009
Maine:
8
Umbes-täpselt aasta on möödas hetkest kui ma ostsin endale kõnealuse rohelise Mercedese. Ostsin ta väga orienteeritud kavatsusega teha temast oma igapäevane talveauto. Tuleb tunnistada, et olen oma plaanidega veidi läbi kukkunud. Eelmisel talvel ühendas seda Mercedest talveautoga ainult fakt, et ma ostsin talle uued talverehvid. Aga värviline trükimuster on neil rehvidel säilinud tänaseni. Ehk ma ei sõitnud temaga rohkem kui paar korda Lesvenisse ja tagasi.
Selle autoga oli algusest peale rohkem asjatamist kui ma olin oodanud ja sellest ka vähene huvi temaga sõita. Aga kuna ma olin võtnud hoiaku, et teen ta nagu PÄRISELT ka korda, siis alla ka anda ei soovinud. Ta sai hulka uusi originaaljuppe veermikusse, uue summuti, kogu uue süütejuhtmestiku ja jagajakaane seti. Ilmselt mingeid pudinaid veel mida kõike enam ei mäleta. Aga sõitmiseks oli see toode endiselt kõlbmatu. Ulguv tagasild ei olnud OK variant. Lesveni mehed nägid rumalat vaeva, vahetasid laagreid, lammutasid riiulilt järjest difreid varuosadeks, panid alla ja võtsid jälle ära ... aga minu W126 ulgus ikka endiselt. Kuidagi juhtus nii, et viimases hädas ostsin ebayst 300SE ASD-ga difri ja samal ajal said Lesveni poisid ka ühe töötava eksemplari kokku. Ja ulgumine lakkas. Selle hinnaga, et mul on siiani riiulis avamata pakendis üks 300SE ASD-ga differ
Nojah, differ enam ei ulgunud, kuid kuskilt oli tulnud mingi loll vibra. Ja see ei olnud mitte lihtsalt mingi kerge vibra, vaid ikka kõikide maailma vibrade vanaisa. Ta vist oli enne ka natuke kaasa sõitnud, kuid äkki oli ta kuidagi väga tegusaks vibraks paisunud. Tundus, et see peab olema seotud kardaani tugilaagri või puki vms jupiga seal all. Ostsin uue, originaali. Ja oh imet, selgus, et olemasolev B-kati jupp ajas kardaani umbes 5 mm tsentrist välja.
Ühesõnaga, kuna keegi temaga väga ei tegelenud ja mul endal väga huvi ka polnud, siis võttis kogu see protsess aega ikka kuid. Kuni ühel päeval sõitsin ta tuppa, avasin õlle ja vaatasin talle siiralt silma.
Mingi plaan tuli teha. Aega oli palju mööda läinud, emotsioonid jahtunud ja ega enam mingit erilist nägemust polnudki. Oli juba isegi mõte, et äkki ta peaks minema sama teed nagu hall 300SEL (müüki). Samas temas nagu oli midagi mis mulle sümpatiseeris. Ta oli ikkagi roheline näiteks Ja tema kerel polnud ainsatki roostetäppi. Ainult iluvead. See pani nagu mõtlema, et siin on tegelikult materjali ikka väga paljudeks aastateks. Ja ta on ju ilus Lõpuks lihtsalt võtsin tööriistad ja hakkasin järjest lammutama sealt kust kõige enam häiris. Oli selge, et värvimisest ma nagunii ei pääse ja lähenesin spontaanselt. Kuid seekord tahtsin tõesti värvida nii vähe kui võimalik. Igal juhul oli ta paari päeva pärast tuttava värvitöökoja hoovil.
Mõte oli üle võõbata kapott ja vasak tagauks. Lisaks veel mõned väiksemad vigastused ja kogu alumine plastikuring. See oli üleni kriibitud.
Nii ta seal lebas.
Nagu ikka pärast värvitöid ootas eest pikk ja igav poleerimise protsess. Kuna ma värvisin ainult üksikuid plekke, siis tuli konstateerida, et toonid kokku ei sobinud. Ta on ikka elusuuruses kirju nagu lapitekk.
Aga otsustasin, et ma ei väsita end selle probleemiga. Lõpuks on ta ikkagi eesmärgipärane talveauto. Tundus kuidagi mõttetu ta uuesti värvimisse tagasi viia ja kogu seelik üle tõmmata. Kaugelt kannatas ju vaadata Kuigi siiani ei ole päriselt üle saanud, et ma paremat esiust ei värvinud. See oli juba enne mind värvitud ja ta on ikka väga täist tooni.
Nii need õhtud möödusid, poleerides. Nagu katki läinud plaat, nagu lõputa lugu. See oli hea tunne, kui viimaks pesin ta tolmust ja pastajääkidest puhtaks ning teadsin, et järgmisel õhtul hakkame juba tükke külge tagasi panema.
Aga sellest juba järgmine kord...
Terve aasta poole aastaga
Postitused: 3,791
Teemad: 280
Liitus: Feb 2009
Maine:
9
Nagu alati-meeldiv lugemine
Postitused: 304
Teemad: 42
Liitus: Mar 2009
Maine:
8
Hei sõbrad,
Kuidagi märkamatult on taas möödunud enam kui aasta viimasest postitusest. See on justkui eluline näide sellest, kui vähe me märkame enda ümber asju, mis on me kõrval iga päev olemas. Nad muutuvad justkui tapeediks, enesestmõistetavaks ning ei pälvi enam tähelepanu. Ebaõiglane, kuid eluline karm reaalsus.
Kõnealune Mercedes on tegelikult olnud minu tubli kaaslane juba kaks talve. 2017 sügisel alustatud kiire korrastamise projekt sai valmis juba novembri lõpuks. Sirvides vanu pilte, siis ega midagi väga põnevat projekti lõppfaasist näidata polegi. Nagu ikka, tuli läbi teha klassikaline tulede värskendamise projekt. Kurb oli see, et enam ei olegi võimalik tellida Bosch originaal tulede klaase, vaid isegi originaalina tellides tulevad nad Magneti Marelli logoga. Aga noh, uued olid ikka ilusamad.
Pildil siis vasakpoolne on juba uus, parempoolne veel vana. Esivõre sai loomulikud uued liistud ja uue embleemi, kuid võre enda kroom oli korralik ega vajanud vahetust.
Tagatuled võtsin lahti, pesin puhtaks ja poleerisin klaasid. Ühe vist ikka vahetasin ka, leidsin enda varudest ilma mõradeta klaasi. Kogu alumise plastikuringi ja stanged lasin ära värvida. Stangede liistud olid sel autol väga korralikud, täiesti ilma roosteta ja need sai esialgsel kujul tagasi panna. Esialgu küll ainult tagumise, sest vanadest klambritest ei kombineerinud rohkem kokku.
Projektiga edasi saamiseks tuli ikkagi tellida karbitäis tüübleid ja klambreid.
Noh ja lõpuks sai ta kokku. Istusin tema kõrval mõned õhtud, ei raatsinud välja ajada. Lihtsalt vaatasin ja koondasin mõtteid. Ta ongi ikka üks pagana ilus asi. Ja ma olen nii hullult rahul, et ta on täiesti ebatraditsiooniliselt roheline. Ma pole siinmail rohkem ühtegi sellist oma silmaga näinud. Oli nagu põhjust rahuloluks ja väike elevus ka hinges, et ma nüüd päriselt-päriselt ka saangi hakata kasutama nii ilusat autot aastaringseteks igapäevasõitudeks. Kuidagi selline mõnus snoobilik ja isegi veidi saatanlik tunne oli, et ma hakkan iga päev sõitma kroomist kiiskava klassikalise autoga. Kõrvus kajasid muidugi sõprade etteheited, et ma viin ideaalse kerega W126 Eesti soola sisse praadima. Aga mu kindlameelsus oli selles suhtes juba väga kaugele arenenud.
Jäi veel teha paar väiksemat otsust. Minu üks unistusi oli omada triibulise veluursisuga W126. Helehall veluur rohelises autos tundus kuidagi väga apetiitne. Hakkasin siis koguma kokku helehalli veluursalongi. Ühe meie lahke foorumikasutaja käest sain terve halli salongi. Komplektse, kuid omade puudustega. Suht palju sõitnud autost ja suht palju vett saanud. Katkised või puuduolevad polstrid püüdsin kokku ajada ebay kaudu. Ostsin jupi siit ja teise sealt, lõpuks hakkas juba peaaegu looma.
Veetsin ikka pikki päevi oma keldris neid istmeid osandades, pestes ja aluskihte remontides. Kui kõvasti nühkida ja pulsi katkemiseni vesitolmuimejaga mustust välja imeda, läksid isegi suht lootusetuna tundunud polstrid päris kenaks.
Ja ühel hetkel tundus, et ma ajan jumala valet asja. Mul on ju tegelikult täiesti veatu originaalpolster millega see auto tehasest tuli. Oma napi 350000 km läbisõidu juures oli isegi juhiiste veel väga korralik. Ning tõmbasingi pidurit ja siirdusin tagasi garaazi hoopis originaal salongile keemilist tegema. Ja nii jäigi, veluuri tassisin pööningule paremaid mõtteid ootama.
Nüüd jäi veel esteetilise poole pealt üks väga oluline asi lahendada - rattad. Auto tuli originaal valuvelgedega, talverehvid tõmbasin riiulil seisnud plekkidele ja need kilbid olid mul ka lihtsalt olemas. Valed, nii valed kui üldse olla saavad. Mul oli olemas veel üks jooks originaal valuvelgi, kuid see tundus ebaoriginaalne. Mingi lapsik jonn tahtis, et kõik oleks nii nagu vanasti - et talvel sõidetakse plekkidega ja suvel valuvelgedega. Ja lõpuks sain mida otsisin Ükskõik kui topakaks mind ka ei peetaks, ise olen kuidagi maru rahul Ikkagi W126-l originaalina baasvarustuses kasutatud kilbid.
Ja nii me alustasime. Eelmisel talvel, ehk siis 2017-18 sai auto minu käes veidi vähem rakendust, kuna mul oli kasutada ka tööandja Golf. Siis sõitis temaga suht palju ka üks hea sõber, kui tema enda püssil parasjagu vabad päevad olid. Kokku sai ta umbes 5000 km sõita.
Suvel ei olnud alguses üldse plaanis teda välja võtta. Isegi suverehve ei plaaninud alla panna. Suvel on palju teisi autosid, mis ootavad oma kilomeetreid, et ilma konditsioneerita Mercedes ei tundunud kuigi kutsuv. Aga mingite hooldustööde tõttu oli ikkagi vaja teda liigutada ja kuna suverattad juba ühtlasi alla sai keeratud, väisas üks hea sõber temaga ka MB klubi suvekogunemist. Kasutan netist leitud pilte. Loodan, et autor ei pahanda.
Tänavu talvel olen täielikult loobunud igasugusest kaasaegsest tehnikast. Roheline Mercedes ongi mu igapäevane auto, iga ilmaga, kõikideks sõitudeks. Olgu, ostsin igaks juhuks ka ühe Golf Country talle kõrvale, aga sellega läks kohe natuke projektiks. Ja siis ka ühe jääraja suunitlusega BMW, kuid reaalselt auto on neist ikkagi ainult Mercedes.
Olen uskumatult rahul. Mida rohkem temaga sõita, seda rohkem temaga kokku kasvad. Mugav, paraja suurusega, käepärane, kerge sõita. Tundub kuidagi optimaalne, pole väga võimas, kuid jalgu otseselt ei jää. Käitub ettearvatavalt ja sõidab stabiilselt. Linnakiirustel tundub ikka väga lollikindel ja turvaline asi sõita. ASD-ga tagasild pole mind veel kuhugi hätta jätnud. Ta on kuidagi nii mõnus vaikne ja rahulik kaaslane, et ei aja mind kunagi närvi. See on autode puhul muide haruldane omadus, sest enamasti tüdinen ma neist kõigist väga kiiresti.
Tuleb tunnistada, et väga odav selle auto pidamine pole muidugi olnud. Et veidi avada telgitaguseid, siis arvestades hetkest, mil see auto oli mul Eesti kohal, arvele pandud ja ülevaatusega, on ta täna küsinud juurde 5200 EUR, mis muide ületab tema ostuhinna. Selle raha sees on muidugi ka päris palju erinevaid töid:
- värvimine
- välimuse korrastamine (liistud, tüüblid, tuled, embleemid esindusest)
- uus esiklaas
- uus originaal summuti
- kogu roolihoovastik uus (esindusest)
- süütesüsteem Bosch
- uus radiaator
- uued talverehvid Nokian
- tagadifri korduv remont + üks tagavara differ
- kardaani remont + leevendid ja muhvid ja vibrade eemaldamine
- soojakraani vahetus (päris kallis vidin)
- käigukasti modulaator
- lambda + ülepingerelee
- mootoripadjad
- esisillas šarniirid, järeljooksupadjad, rooliamort, paar korda sillastendi jne
Ehk selle auto omahind (puhtalt rahalist kulu arvestades) jääb täna veel natuke alla 10000 EUR. Kõlab nagu palju, kuid olen saanud ta ka üsna sellisesse korda, millega võib juba rahul olla. Arvan, et ükskõik mis hinnaga 300SE täna osta, alla sellise summa vist lõpuks ikkagi väga ei klati ära. Mida kehvemas korras ta on, seda määramatum on hiljem tema alla maetav summa. Seetõttu on minu soovitus ostagi pigem kohe võimalikult korralik. Ma usun, et sama suurusjärgu eest on täna võimalik osta ikka päris hea eksemplar. Minu auto oli ostes küll kere poolest roostevaba, kuid tehniliselt ikka üsna käest ära lastud. Ses mõttes jah - kulud on olnud paari tuhande võrra suuremad kui ma ehk alguses lootsin.
Veidi tahaks sättida veel salongi korda. Seal häirivad pleekinud ja kohati lahti irvitavad puitliistud, logisevad päiksesirmid ja mõned väiksemad puudused. Juhiistmele võiks ka tegelikult uue aluskihi paigaldada, veidi väsitab pikal sõidul.
Jooksvate kulude pool on minu meelest kontrolli all. Elan ja toimetan linnas, maanteel käin üliharva, üritan vältida tipptunde. Niimoodi on talvel olnud kütusekulu umbes 13 l/100km. Minu väikeste läbisõitude juures seda sisuliselt ei märka.
Pilte polegi viimasel hooajal rohkem teinud kui ühe pildi novembris enne talverataste paigaldust.
Terve aasta poole aastaga
Postitused: 1,761
Teemad: 200
Liitus: Nov 2005
Maine:
12
Olgem ausad, kõik autosid ei saagi soola käest päästa ja ei peagi. Kui mõnele meeldib autosid kollektsioneerida ja ta saab sellest naudingut siis teine sõidab mõne haruldusega aasta läbi ja on ka õnnelik. Vahest ehk ajab isegi närvi see vana suhtumine, et kui masin on heas korras siis milleks teda soolaga tappa...Ma ei väida, et ma nüüd muutsin radikaalselt oma tõekspidamisi, kuid aastatega tuleb ehk see tarkus, kus võiks vahest mõelda ka raamist välja ja proovida analüüsida olukorda ja näha ka positiivseid aspekte, mitte klammerudada negatiivi.
Põhiline sõnumi vist ikka see, et elus tuleks teha rohkem neid asju mis meeldivad ja vähem asju, mis ei annan erilist väärtust.
Kusjuures paar kuud tagasi mõtlesin samuti osta w126 3.0 mootoriga, panna gaas peale ja tuld teele, kuna otsingud kestsid arvatust kauem ja jõudis korralik lumekogus maha tulla - ostsin hoopis traktori ja pead tõdema, et kurdima fun on sellega toimetada...oleks ma seda vaid varem teadnud
Postitused: 8,228
Teemad: 99
Liitus: Nov 2005
Maine:
36
(05-02-2019, 01:51 AM)Sm.Tihhonov Kirjutas: ...
Kõnealune Mercedes on tegelikult olnud minu tubli kaaslane juba kaks talve.
...
Tänavu talvel olen täielikult loobunud igasugusest kaasaegsest tehnikast. Roheline Mercedes ongi mu igapäevane auto, iga ilmaga, kõikideks sõitudeks.
...
Olen uskumatult rahul. Mida rohkem temaga sõita, seda rohkem temaga kokku kasvad. Mugav, paraja suurusega, käepärane, kerge sõita. Tundub kuidagi optimaalne, pole väga võimas, kuid jalgu otseselt ei jää. Käitub ettearvatavalt ja sõidab stabiilselt. Linnakiirustel tundub ikka väga lollikindel ja turvaline asi sõita. ASD-ga tagasild pole mind veel kuhugi hätta jätnud. Ta on kuidagi nii mõnus vaikne ja rahulik kaaslane, et ei aja mind kunagi närvi.
...
Ja nii ongi
Ning teisest küljest: 10 k€ eest ei saa samaväärselt nauditavat igapäevasõidukogemust pakkuvat kaarikut. Mingi i30 võib ju olla igast asendist mõistlik ja soodne ja turvaline, aga see on kõigest motoriseeritud taburet.
Postitused: 1,379
Teemad: 87
Liitus: Nov 2007
Maine:
5
Liikusin nädalapäevad tagasi pealinnas ja nägin kaugelt, et krt. keegi sõidab soolalumes 126-ga.
Lähemale jõudes tundsin auto ära, kuid roolis oli võõras.
Mõtlesin veel, et kas omanikku vahetanud? Aga nüüd asi selgem taas.
Selle talvel sõitmisega on nii ja naa.
Kui tegemist oleks nt-x 560 SE-ga, mida on toodetud tiba üle tuhende, oleks küll mitu inimest väga kurjad.
Aga 300 SE on üle sajatuhhi eksempari- seega pole nagu eriline "pensionifond".
Ja samas, kui ikkagi regulaarselt pesta ja hooldada ei juhtu väga kiiresti midagi.
Kasutasin enda SEL-i ka 4 talve, kõige rohkem said haiget esimesed küljekarbi otsad- sinna logari taha koguneb soola-lumesegu, mis pesuriga ei taha välja tulla.
Aga muidu kiidan ainult heaks, sest mugavuselt on ikka vahe, kas sõidad S Classe´ga või Golfiga- isegi kui kolksvagen on tutikas...
Edud.
Janek.
Pesuruumide ja saunade remont.
Aurusaunade ehitus.
W/C126 peenhäälestus. #w126garaaz
5 126 735
Postitused: 304
Teemad: 42
Liitus: Mar 2009
Maine:
8
Ükspäev juhtus nii, et oli juba sügiseselt külm, tuul keerutas kollaseid lehti ja suvistel autodel hakkasid kindlustused lõppema. Ja nii tundus, et rohelisel Mercedesel on aeg garaažis koht vabaks teha. EI, mitte müügikuulutust ei hakanud ma kirjutama Tundus lihtsalt, et tema aeg on jälle käes. Siirdusin garaaži, kus romantiliselt süütu tolmukihi all seisis minu roheline sõber. Talverehvid viimasest kevadest veel all, aga ise nii suviselt ja optimistlikult roheline, et tuua veidi sära sellesse pikka ja viimasel ajal kaugelt vähem kui 50 erineva halltooniga talve.
See auto on mingis mõttes nagu taustalaulja. Et teda pole justkui olemas, temast sisuliselt pole tehtud isegi pilte, kuid tegelikult sõltub temast palju. Ta oligi päriselt mu ainuke toimiv igapäevane talveauto möödunud talvel. Oli mõtteid ja väikseid flirte teistegagi, kuid päriselt sõitis peamiselt tema. Otsisin temast ka mingeid pilte, kuidas ta lumehangest Ladat välja veab või üleni talveporisena ikkagi veel suht esinduslik välja näeb, aga ei leidnud. Siin mingid pildid 2018 aasta novembrist, kui korra tekkis mõte, et äkki oleks Mercedese kõrvale vaja ühte veel jaburamat talveautot. Aga … noh … sõitis ikkagi Mercedes.
Üks väiksem seiklus temaga oli veebruari lõpus, kui meil sm.Västrikuga oli vaja korra Kiievis ära käia ja Vana Tallinnat võtnud konsiilium hääletas maha Västriku diiselmootoriga moodsa Audi. Nii ma siis lasin Mercedesel teha igaks juhuks sillastendi, käivitasin silindrid ning keerasin nina lõuna poole.
See oli meeldejääv reis. Juba Ukraina piiri ületades sai palju nalja, sest kristallpuhas ja kroomisärane Mercedes hakkas kroonilises umbusus elavatele piirivalvuritele millegipärast silma. Ilmselt oli moodsate poriste plastmassautode foon lihtsalt liiga esiletoov. Ja nad ei saanudki aru, et miks me tahame SELLISE autoga Kiievisse minna. Ma ise nagu päriselt ei saanud aru, et mis sellel autol siis niiväga viga on, et mul ju tegelt polegi mingit moodsamat autot. Aga nemad jäid oma kahtluste juurde, et midagi on valesti. Äkki peaks mingit deporaha küsima, äkki me ikka müüme selle seal maha jne jne. Ning hästi alustatud n...ssi ei saanud ju ometi raisku lasta ning loomuliku jätkuna suunati meid angaari.
Kummikinnastega ja peeglitega poikad võtsid meid ikka põhjalikult ette. Aluspesu laotasime ka lauale laiali. Ning lõpetuseks sai Sm.Västrik autolt kõik neli rattakilpi maha tõmmata. Miks? Ei teagi, aga jube tõsise näoga piirivalvur katsus sõrmega iga ratta ventiili… Pilte väga ei saanud teha, karjuma hakati. Needki vähesed said salaja kuidagi võetud.
Aga tegelikult oli tore. Mercedes sõitis hästi ja nägi ilus välja.
Kiievis sõitsime harjumuspärase liigutusega juba koduseks saanud hotelli otse Maidani väljakul ning parkisime auto 100 meetri kaugusele sambast.
Aga tulles tagasi argipäeva ja püüdes meenutada tema tehnilist külge, siis viimane aasta on olnud võrdlemisi odav ja rahulik. Millalgi ostsin talle uue soojakraani, sest tuba oli ikkagi ebamugavalt jahe. See kraan oli muidugi ehmatavalt kallis. Aga mingit mud jama pole nagu väga olnudki. Tema tavapärased hädad pole teda hüljanud. Pikalt ja halvasti läheb käima, heitgaasid on veidi paigast ära ning külma mootoriga mingi tõukur tiksub… need pole ise kahjuks korda ka läinud.
Nii, et loodame taas tegusat talve. Esimene sõit sel sügisel tähendas kohe logistilisi väljakutseid ning palju eksootilisemate juurtega hädaliste abistamist. Mercedes on oma üleannete kõrgusel. Vaevalt, et keegi ka selgi talvel tema positsiooni kõigutab...
Terve aasta poole aastaga
Postitused: 8,228
Teemad: 99
Liitus: Nov 2005
Maine:
36
Kusjuures kirjutan kahe käega alla. Ka meil on samamoodi: igapäevaasjad aetakse, milega juhtub. Aga kui on vaja, lähed kuuri alla, tõmbad katte maha ja keerad võtit. Ning Ta lihtsalt ärkab, laisalt ringutades.
Muretuid kilomeetreid!
Postitused: 133
Teemad: 23
Liitus: Aug 2013
Maine:
0
MB G63 AMG; MB ML320; Porsche 911 Turbo; Audi Coupe Quattro V8; Volvo 940 SE; ZAZ 965 Cabrio
Postitused: 304
Teemad: 42
Liitus: Mar 2009
Maine:
8
Hei,
Ehkki kevade ametliku alguseni on jäänud veel kuu ja hetkel sajab väljas mingit lume moodi märga asja, on õues juba kevade hõngu. Autoentusiasti jaoks tähendab see mitte pelgalt oodatud üleminekut suveajale, vaid ka suvisele autopargile. Ja see on juba asi mida tasub oodata. Mina ei ole osanud talve enda jaoks autosõidu elamustena tööle panna, mingid ägedat winterbeater'it mul taaskord juba pikka aega pole ja seega on talv ikkagi pigeb autoelu mõttes üks mõttetu ja unine aeg.
Eelmisest postitusest on märkamatult möödunud peaaegu kolm talihooaega. Selle ajaga on juhtunud palju, kuid fakt, et ma siia teemasse jälle kirjutan näitab, et roheline Mercedes on endiselt alles. See auto üldse näib olema graniiti raiutud. Ehkki mõtteid on olnud ja olen ka katsetanud erinevate asjadega, siis see pill ei kao kuhugi. Sõidab kogu aeg, iga ilmaga ja sõidab tegelikult hästi. Nüüdseks läheb mul temaga juba kuues talv. Okei - viies, sest esimese talve ma sisuliselt rohkem ehitasin teda kui sõitsin. Aga sest peale kuni tänaseni olen ainult sõitnud. Ikka sügisest kevadeni ja suveks garaazi. Suverehve alla ei pane kunagi, siis on sügisel hea mugav jälle võtta.
Vahepeal ikka natuke kasin ja koristan ka.
Tuleb tunnistada, et vasikavaimustus ideest üleüldiselt, et ma sõidan talvel W126-ga on ammu möödas. Kunagi tundus see hullult ekstsentriline ja äge idee. Täna olen ma temaga juba nii harjunud, et ta on muutunud lihtsalt autoks. Jah, ta meeldib mulle siiani. Imetlen ikka tihti, et on ikka ilus asi ja avastan end parklas üle õla tagasi vaatamas, nautimas selle auto ukse sulgumise kõla või öises linnas laternate mängu üle selle suure ja kumera kapoti. Ta ikka on ilus, pagana kena joonega auto. Võib vist öelda, et ajas on see auto veel paremaks läinud ja äkki ma olen täna veel uhkem, et sõidan temaga kui 6 aastat tagasi. Siis oli neid liikluses tegelikult rohkem. Mulle see endiselt meeldib et mul on niisugune auto, ma pole kunagi pidanud teda häbenema mitte üheski seltskonnas. Kuid mida aeg edasi, seda enam on sellest saanud justkui harjumus ja argipäev. Romantika on möödas. Nagu suhetes ikka, kui romantika läheb üle ja saabub argipäev, siis on tavaliselt kaks valikut - kas jäädakse kokku ja nauditakse koos rutiini või minnakse hulluks ja pauguga lahku. Meil on kindlasti hästi. Veits nalja ja jonni pärast ma kunagi alustasin seda pilootprojekti. Tahtsin nagu tõestada endale ja oma sõpradele, et see on päriselt võimalik - sõita igapäevaselt aastaringselt stiilse vanatehnikaga. Aga peale kuute aastat on sellest saanud lihtsalt nii loogiline talveauto valik, et ma ei oskaks teda mitte millegi vastu vahetada. See mudel on niivõrd töökindel ja niivõrd odav pidada, et raske on talle midagi kõrvale panna. Kui ta korra korda on tehtud, siis ta tõesti ei lagune ära. Ja jupid on odavad. Ma ei ole siiani mitte ainsat korda pidanud kaks korda tegelema ühe ja sama probleemiga, pidanud vahetama ntx kaks korda sama varuosa mingi aja tagant. Kõik mis kunagi on tehtud, on siiani korras. Jah, kütusekulu on suur, kuid ma arvan, et aastate kokkuvõttes, arvestades hoolduskulusid ja turuhindade trendi ajas on see auto ikka palju odavam sõita kui misiganes diisel Passat või moodsam auto. Ma muidugi tegelikult sõidan peamiselt linnas, peamiselt väljaspoolt tipptunde ja kuu kokkuvõttes ikka vähe kilomeetreid ka.
Suuremaid probleeme? Mitte väga. 2021 aasta kevadel hakkas äkki mootor koledalt 5 silindriga lonkama ja enam ise korda ei läinud. Lesveni poisid otsisid ja otsisid, leidsid sealt erinevaid vaakumilekkeid ja sisselaske lekkeid mis kõik sai korda tehtud. Aga auto sellest paremini käima ei hakanud. Kõike sai vahetatud, küünlaid, juhtmeid, pihusteid, mõõdetud surveid ... no kõik asjad on korras! Aga mootor ei käi?! Lõpuks Imre nägi umbes unes kus viga on. Ehmatas end üles, ajas teki pealt ära, läks tööle ja oligi nii - klapivedru oli puruks.
Muus osas olen piirdunud hooldustega. Viimasel sügisel läks ülevaatusel piduristend kuidagi napilt. Ülevaataja juhtis tähelepanu, et tagumised pidurid on ikka väga roostes juba. Eks ma ise tundsin ka jääl sõites, et autot enam pidama ei saa - suru pidurit palju tahad, esirattad libisevad loha aga tagumised lükkavad autot ikka edasi. Pidurkolotside anduri tuli põles juba ammu ja esipidurite kettad tundusid kõverad ka. Ostsin siis kogu piduriketaste ja klotside sarja uue. Maksis nii vähe et piinlik oli lausa. Vanad tagumised oli ikka otsas küll. Klots oli supporti sisse nii kinni roostetanud, et kolb oli lükanud klotsi kõveraks, aga liikuma ta polnud hakanud. Krdi jube on see ikka mida Eestimaa talv autodega teeb
Bensupumba vahetasin ka ennetavalt ära kuna vana surises jube kõvasti juba palju aastaid. Muidu mingeid suuremaid probleeme pole nagu olnud. Ehkki viimasel ajal olen hakanud aeg ajalt täheldama mingit käigukasti läbilibisemist käiguvahetuse hetkel. See on ebamugav probleem ja võib minna kalliks. Aga võrreldes moodsate käigukastide remondiga ei maksa W126 kastiremont jällegi nagu mitte midagi. No ja antenn ei tule enam lõpuni välja. Aga rooste osas on auto küll vastu pidanud ikka ülihästi. Sisuliselt mitte midagi. Mingi tühine kuki-muki ainult. Isegi stangede kroomliistud on siiani korras.
Eelmisel kevadel tegin mingeid ilupilte ka.
Eks ta selline pleekinud ja määrdunud on seest. Muidu ei saagi nagu aru aga nüüd pilte vaadates nagu väga värske enam pole
Igal kevadel on sellele vaatamata olnud tunne, et äkki nüüd aitaks. Ostaks midagi uut. Olen ostnud ka. Esmalt ostsin näiteks C63.
Ikka täitsa sõitsin ka isegi talvel.
Aga ei ole hea talveauto. 63 on siiani alles aga nüüd sõidan rohkem kevadeti ja sügiseti. Siis ostsin C55. Usute või mitte, aga mulle PÄRISELT meeldib C55 palju rohkem sõita kui C63. Ma arvan, et C55 on tegelikult kõige parem C-klass mis üldse kunagi on tehtud. Tal on kõik õiged geenid, aga ta tehti veel enne kui AMG hakkas produtseerima neid brutaalseid ja sotsiaalselt ebasobivaid tuldpurskavaid lohesid. C55 on nii kerge, tasakaalustatud, vaikne, mugav ... täpselt nagu Mercedes peab olema. Ta ei käi mitte millegagi närvidele, ta ei raputa ja ei lõhu sind, ta ei söö sind endale hommikueineks. Aga samas on ta nii ägedalt kiire ja hirmutav kui lahti lasta. Väga ebaõiglaselt alahinnatud mudel täna.
Kihvtid autod on. C55 kõlbas ka talvel päris hästi sõita. Aga siiani pole keegi suutnud W126 talveauto trooni kõigutada.
Terve aasta poole aastaga
Postitused: 108
Teemad: 14
Liitus: Jun 2020
Maine:
0
Mul igapäevaautoks ka w126. Olen pidanud viimasel ajal palju liikuma C63 ja saan nõustuda, et ega ta hea talveauto pole. Hääl ja minek on rajud, aga igapäevasõikina on ikka 6 ikka mõnusam. No kui sul esimese otsa 63, siis annan sulle hüva nõu. Kui veel pole teinud, vaheta roolipumba reservuaar ära, seal sees olev filter kipub umbe minema. Vehos uus paak ca 70 eur. Kui läbisõut 100000+ km, vahetatud pole varem siis varsti hakkab rool häält tegema. Üldjuhul keegi ei paku hoolduse käigus selle vahetust, aga peaks.
W126 on väga kena ja see, et talvesõidukina kasutuses on eriti lahe. Mina mõned korrad kohalt saamisega talvel hätta jäänud, aga abi saabub iseenesest kui keegi näeb, et vana S kuskil nukralt kummi sahistab.
Ei ole ideaalne talveauto, aga ilus on küll iga ilmaga ja iga nurga alt.
Postitused: 56
Teemad: 12
Liitus: Apr 2010
Maine:
0
Tsitaat:Ehkki viimasel ajal olen hakanud aeg ajalt täheldama mingit käigukasti läbilibisemist käiguvahetuse hetkel.
Kui see 2->3 vahetusel juhtub, siis võib asi üsna lihtsalt laheneda. Müüakse ka mingeid aftermarket vedrukomplekte muude käiguvahetustega manipuleerimiseks, aga nendega eksperimenteerimiseks pole isiklikult tarvidust olnud.
Postitused: 304
Teemad: 42
Liitus: Mar 2009
Maine:
8
21-01-2023, 03:11 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-01-2023, 03:33 AM ja muutjaks oli Sm.Tihhonov.)
Ilusat talve sõbrad. Ehkki vaadates aknast välja ja veidi lähemalt oma autot, ei leia selles kõiges tegelikult just liiga palju ilusat. Lumi on ilus, lumised teed on ilusad, lume peal on autoga maru hea sõita ... aga mida pole on lumi. Vaadan oma Tallinna-talvega kaetud autot ja ei teki tunnet, et tahaks hullult lakkuda seda lund.
Täna tuli kohe mõte, et ajan end pingule ja kirjutan foorumisse paar rida oma talveautost. Lugesin siis algatuseks oma eelmised postitused läbi ja tuleb tunnistada, et ega väga midagi tarka lisada polegi. Kõik autoga seonduvad emotsioonid on varasemalt juba öeldud. Ta ongi hea auto. Lihtne, töökindel, mugav, odav pidada, kõrge põhjaga, lukuga tagasillaga ja ilus kah veel. Mulle meeldib see täiuslikkus mida püüti selle autoga saavutada ajal kui inimesed olid targemad kui arvutid. Tal ei olegi kunagi midagi reaalselt viga. Ta lihtsalt ei lähegi kunagi katki. Auto sõidab, auto toimib laitmatult. Või noh ... nii laitmatult kui 35 aastat vanalt ja 375000 sõitnud autolt oodata võib. Läbis taas korrektselt ülevaatuse, midagi kuskilt ei kolise, midagi küljest pole kukkunud. Kõik need hädad mis teda alati on saatnud on alles, ise korda pole midagi läinud. Ta on ikka natuke pika kävitumisega, kohati on tühikäik veidi ebaühtlane, rahulolematu olen käigukasti tööga. Ta vahetab ja toimetab justkui korrektselt, aga veidi libistab II ja III vahel. Aga samas midagi hullemaks pole ka läinud ja nii ma lepin, et selline ta lihtsalt on. Sel hooajal on seni ainus kulu olnud kindlustus ja ülevaatus. Kokku seega mingi 100 eurot ehk. Selliste kulunumbrite juures pole väga põhjust nuriseda ka et päiksesirm nagiseb natuke või rooli naha niit on lahti.
Suvekorterist võtsin auto välja 24 oktoober. Nagu ikka olid talverehivd juba mugavalt all, auto käivitus ilusti esimese korraga, veidi tiksutas algul hüdrotõukurit aga jäi siis vait ja üldse oli kõik täpselt nii nagu igal aastal. Isegi aku polnud tühjaks läinud.
Mulle väga ei meeldi olukord kus mul on ainult üks auto ja pikalt kaalusin lisaks teise talveauto variante ka. Osta midagi uut ei tahtnud. Kunagi talveautoks ostetud Golf sai ju kenasti korda tehtud ja tema on nüüdseks isegi Saksamaal ära käinud. Aga kuidagi ei tule sellist mõnusat talveauto tunnet. Natukene on nagu kahju ka, sest mudel on haruldane ja isegi hakkab ehk mingit väärtust koguma juba ning eks vaeva ole ka temaga päris palju nähtud. Teisalt ei tundu ta mulle kuidagi liiga kindel variant olema talveks. Ta jätab kuidagi hapra, kehva talvevalmidusega ja väga roostesõbraliku mulje mulle. Sõber Sm.Västrik jäi kunagi temaga lume kätte ja väga diplomaatiliselt teel püüdis mind veenda, et ma kaaluks talveautoks ka teisi variante. Et olevat paremaid, millel oleks näiteks ABS ja peeglisoojendused ja mitte nii udused aknad. Nii, et esimese lume saabudes sõitis Golf ikkagi talvekorterisse.
Alati oli varuvariant W204 C-klass. Suht moodne auto ja temal olid isegi talverehvid olemas. Aga ma ei olnud nõus. Sest mõistke mind hukka kui tahate, aga mina EI OLE NÕUS vahetama autodel REHVE. Ma olen nõus vahetama RATTAID kaks korda aastas, tõstma auto ise üles, ÕIGESTI, õige koha pealt, võtma rattad ära, pesema koopad ja veljed puhtaks, veidi määret rattapoltidele ja velje kontaktpinnale, paar õlut ka vahele jne jne. Aga mul tulevad päriselt punnid peale kui ma juba pean planeerima rehvivahetust, minema kella pealt kuhugi kohale, üleväsinud klinediteenindajaga kannatlik olema, vaatama läbi akna kuidas tunkedes vennad lükkavad tungid kuhugi mu auto alla, tõstavad ta üles, rauh-rauh rattad alt ära, vähemalt kaks velge kukuvad alati näopoolega vastu maad, hooletu liigutusega robaki pinki, jõuga rehv lahti, heeblid vahele, rehv maha, pastat, uus peale, heeblid kolisevad, pingid susisevad, mingi vulgaarne möla käib taustaks, mitte minutitiki ei tohi kaotada ... kõik see käib nii jõuga ja nii masinlikult, et ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama. Ma ei tee seda. Ma arvan, et ükski mu auto pole sellist lihunikkude töölaagrisse sattumist ära teeninud. Ma sõitsin C-klassiga suverehvidega kuni talveporini välja, aga siis läks garaazi. Kui teisi rattaid ei ole, siis mina talvel ei sõida, punkt! Siin veel sügise viimane pilt koos oma teravaima konkurendiga, mis tõmbas ka minul kaalika sõitma ja mitu nädalat käisid värinad peal, et just nüüd ja kohe on seda ka vaja. Aga see vist ei ole selle foorumi teema.
Niisiis jäigi taas ainult roheline Mercedes. Aga kuidagi ma ei olnud enam rahul. Ehkki jah - ta toimis justkui hästi, aga mingi üha enam ajudesse pugev rondi mekk oli hakanud külge tulema. Ma kunagi lubasin endale, et võtan igal aastal korra alumised plastikud maha ja pesen kere puhtaks, vajadusel lasen kuhugi mingit kaitset peale. Aga ma polnud seda teinud 5 aastat enam. Antenni auk roostetas, koopakaartel olnud paljaks kriibitud kohad roostetasid ja siis ühel päeval peale mingi lumesumba otsas kõõlumist hakkas sumps ka veel lörrama. See oli juba piinlik. Vana autoga sõites ei tohi jääda muljet, et see vana auto ongi su elu paratamatus. Ta peab olema stiilne. Aga lörrav sumps ei ole stiilne ja siis on juba raske endale põhjendada, et miks ma niisuguse autoga üldse sõidan ... kui siis ainult paratamatusest eksole! Kuna sõita oli vaja, siis sai auto üles tõstetud ja asi üle vaadatud. Tagumine pütt, mille ma kunagi uue originaaltoote ostsin, oli endiselt veatu. Aga resonaator oli läbi. Kuna mul hetkel polnud seda kuskilt võtta, sai ta lihtsalt sõrmega sodist tühjaks kraabitud ja lapp peale pandud. Hetkel on jälle hästi, kuigi tegelikult tahaks uut resonaatorit. Aga selle hind uuena on juba selline et pea hakkab ringi käima. Pärast auto alt koristades mõtlesin, et ei tea kust küll need neli suht ilusat puhast plekist korki ära olid kukkunud...
Nii me elasime, aga üldiselt oli juba selge, et pikalt see enam kesta ei saa. 126 vajab natuke tähelepanu. Uusaasta õhtul sain Vana Tallinna kõrvale tseeklassile teised veljed ostetud
Mulle kuidagi tundus, et ma olen selle talle võlgu. Paar päeva tagasi rookisin plastikud maha, eemaldasin pakiruumi polsterduse, et hinnata varjatud pindu ja pesin auto survekaga puhtaks. Mingit süvapesu ma pole teinud, lihtsalt pimedas õues Kärcheriga üle. Rattaid alt pole veel võtnud, et koopaid eraldi pesta.
Ma ütleks, et ei tasu liialt karta korraliku kerega vanade autodega talvel sõita. Nendega ei juhtu mitte midagi. Kuna me keegi ilmselt ei ela veel 100 aastat, siis neid autosid lõpuni läbi sõita on ikka päris raske. Minul jookseb nüüd siis kuues talv aga läbisõitu on muidugi vähe - selle ajaga umbes 25000 km. Aga korrosioonikindlus on tal 101% parem kui ükskõik millisel moodsal autol. Kuue talvega pole tal küljekarpidele ega tiibade allaserva tekkinud isegi pindmise rooste algeid.
Esitiibade esimesed alumised ääred mis on enamustels 124 ja 126 autodel läbivalt roostes, on täiesti puhtad ja veatud. Ainult koopaäär on kergelt roostes, kust kiviklibu on värvi maha tagunud.
Ainus kehv asi selle auto küljes on vasak tagatiib, mis on kunagi vahetatud. Ilmselt väga ammu, tõenäoliselt omaaegne esinduse töö... kuid ta on ikkagi vahetatud. KÕIK selle tiivaga seonduvad liitekohad on roostes. Samal tiival olev antenniauk on roostes. Ehk siis pole mingit vahet kes ja kuidas, esindus või maaalune garaaz ... kui juba inimene on relaka ja keevitusega kallal käinud, on asi untsus nagunii.
Täna on see kõik veel päästetav, lihtsalt liitekohtade kaitsemastiksid on lahti, pindmine rooste ja ilmselt pleki enda korrosioonikindlus ei ole ka tehase tasemel. Aga näitab seda et remonditud auto ei ole enam kunagi tehaseauto ... kahjuks. Lihtsalt võrdluseks pilt teise poole tagatiiva siseküljest, mis on tegelikult veatu, 35 aasta vanuse auto kohta.
Isegi tüüpiline W126 probleem - tagumine aknalaud - on minu hinnangul ideaalilähedases seisukorras.
Paremal küljel on roostes koopakaared, mille inimene on kunagi ära kriipinud. Nad olid juba ostes roostes ja ega nad täna paremaks pole läinud. Siin pildid suht varsti peale ostu ja nüüd siis täna. Näide, et tegelikult kannatab isegi paljaks kriibitud plekiga veel mitu aastat sõita.
Nüüd enam tagasiteed pole. Ma pean aeg ajalt tunnistama et teistel inimestel on kah vahest õigus. Üks mu parimaid sõpru, kes kunagi mulle selle auto tõi, tema teatas kõikide minu kahtluste peale täiseti külma meelekindlusega, et selle autoga kannatab Eestimaa talves vabalt sõita vähemalt 5 aastat. Ja peale seda ei tule teda mitte romulasse viia vaid viie soti eest värvida ja saab samamoodi edasi panna. Täna on hinnakirjad veidi muutunud, kuid suures plaanis täpselt nii läkski. Uute arenguteni.
Terve aasta poole aastaga
|