560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[v6sa]

Kui see euro märk juba numbri küljes on, ega siis vist sellest enam lahti ei saa? ARK vist neid ilma euro märkide vastu ümber ei vahete?! See euro märk kraabib silma natuke...

Mis selle euromärgiga on? Ühtmoodi kehvasti istub see valge-must plekklätakas iluvõre alla nii sinise servaga kui servata... MB, eriti 126, puhul on vähemalt esiotsa kujunduses arvestatud selle vääramatu paha olemasoluga ja selle jaoks ruumi roogitud. Õnneks on meie number Saksa omaga samas mõõdus...

Tegelikult on kena lugeda, et Tauno ikka elus ja tema autopark terve on. Ma vahepeal juba jõudsin muret tundma hakata, kui neid muhedaid tekste enam ei tekkinud...

[Sm. Västrik]

Mida vanemaks saad, seda kiiremini aastad lähevad.

Kuna suure auto all võis kevaditi pika seismise järel märgata käigukastist lekkinud õli, identifitseerisin süüdlase ning eelmisel aastal vahetati see mingi käigukastist väljatuleva trossi (võibolla kickdown, aga ega ma ka ei tea) tihend. Tihendi enda hind oli töö kõrval mõistagi naeruväärselt väike ja seega, kuna käigukasti põhi tuli nagunii alt võtta, lasin vaatamata otsese vajaduse puudumisele sama soojaga vahetada ka käigukasti õli ja õlifiltri. Käesoleva aasta kevadel garaažipõrandal õlilaiku ei leidunud.

Paistab, et kui selle auto esimene osa elust on möödunud võrdlemisi ohtralt kilomeetreid neelates, siis nüüd sõidavad kõik teised rohkem. Selgi suvel kasutasin autot päris mitu päeva ja sõitsin maha terve paagitäie bensiini, mis tähendab, et ilmselt kogunes (h)odomeetrile taas mitusada kilomeetrit. Seda ei ole liiga palju.

Ei saa aga öelda, et suvi oleks sellegi poolest möödunud 126 kerega autode osas emotsioonitult. Pigem vastupidi.

Olles päris juhuslikult ühel kevadkuul Saksamaal, seisis ühel tuttaval müügiplatsil must helehalli nahksalongiga 560 SEC. Täpselt sellises korras ja sellise hinnaga, et ta oleks olnud hädasti tarvis ära osta. Paraku ei leidunud mul selle auto jaoks niisama lihtsalt võimalusi ning seetõttu helistasin sõber Tihhonovile, et ei tea kas tasuks masin näiteks "müügiks" osta või mis üldse oma eluga edasi teha, sest sellise hinnaga originaalkorras ilusat autot Saksamaale jätta oleks ka patt ja pealegi on C126 mul ju veel selgelt puudu. Ehk siis selline tõsine painav mure, kui mõistate.

Üllataval kombel juhtus nii, et Tihhonovil leidus asjalik lähisugulane, kelle jaoks säherdune eeskujulikult varustatud oma ajastu tippmudel "marjaks ära kulus" ning seega ostis auto ära hoopis tema.


Pilt on tehtud praktiliselt kottpimedas ja kerge vihmaga, seega vabandan kvaliteedi pärast.

Ühest küljest olin asjade käiguga rahul, sest masin tuli Eestisse ja pealegi väga headesse kätesse. Teisest küljest autot treilerilt maha laadides ja enne masina Tartust lahkumist paar korda läbi linna kulgedes tegi miski mu sees ikka päriselt haiget. Kas see võib olla midagi armukadeduse sarnast, kui saad aru, et sa ei saa teda endale ja kohe nii ilgelt närvi ajab, et rahulikult olla on raske? Võibolla mitte. Igatahes oli see minu jaoks veidralt emotsionaalne aeg.

Võtsin tablette ja tuju läks paremaks ning peagi mõtlesin enda jaoks välja, et phõrrgu - kui päris masinaid osta ei jõua, siis ostan lõpuks ära ühe ammuotsitud 1:43 mõõdus mudeli.

Juba peaaegu aasta saadab eBay mu kirjakasti teate, kui müügile tuleb mõni mudel, mille kirjeldus sisaldab sõnu "560" või "S-Klasse" ja kuigi tegemist on spämmile sarnanevate automaatkirjadega, on need ühtedeks vähestest, mille kindlasti ka iga päev avada püüdsin. Kes teavad kui keeruline on täna mõistliku hinnaga osta korralikku 1:43 Minichamps'i musta värvi 560 SEL mudelit, saavad ilmselt aru, miks see nii on. Umbes aasta eest oli selline mudel 120 euroga mu nina alt ära müüdud ja eBay teavitused sättisin peale, sest ei soovinud, et see taas juhtuks.

Lõpuks, kusagil juulikuus oli mu laual pakk, millest tuli välja selline asi:


Erinevalt suurtest autodest ei ole sellele tarvis muud hooldust kui aegajalt karbilt tolmu pühkida. Kuid ise asjasse mõistlikult suhtudes ei nõua ka suured autod liialt palju ning tulemaks tagasi põhiteema juurde, siis W126 on kindlasti üks sellistest autodest mu pargis, millega arvestades tõika, et tegemist on siiski luksusautoga, mida tavakodanik osta ja pidada jõudma ei peaks, pole üllataval kombel üldse palju muret ega hoolt. Kuigi ka W140 on praeguseks juba päris vana ja mõistuspärane, näib W126 endiselt olevat viimane selline S-klass, mida on tõenäoliselt lihtsam pidada kui suvalist 2000-te keskpaigast edasi valmistatud perediislit. Hämmastav.

Samas hästi tore on vanatehnikat niimoodi "harrastada", et see ei põhjusta Sulle erilist pingutust. Hommikul ärgates vaatad õue ja kui on ilus ilm, sõidad garaaži juurde, istud ümber S-klassi ja siirdud tööle, jäädes võibolla vaid 10 minutit hiljaks, kuid saabudes sellise enesekindluse ja sisemise rahuga, mida on raske sõnadesse panna. Õhtul käid kellelgi külas või ajad muid asju ning lõpuks sõidad võimalikult pika ringiga tagasi kuiva garaaži, kustutad tuled ja lähed rahulikult koju. Härrased, võite mind laisaks tembeldada, kuid just selline vanatehnika mulle meeldib.

Parimate soovidega,

Tauno

[v6sa]

Mida vanemaks saad, seda kiiremini aastad lähevad.

...

Kas see võib olla midagi armukadeduse sarnast, kui saad aru, et sa ei saa teda endale ja kohe nii ilgelt närvi ajab, et rahulikult olla on raske? Võibolla mitte. Igatahes oli see minu jaoks veidralt emotsionaalne aeg.

Võtsin tablette ja tuju läks paremaks
...

Hommikul ärgates vaatad õue ja kui on ilus ilm, sõidad garaaži juurde, istud ümber S-klassi ja siirdud tööle, jäädes võibolla vaid 10 minutit hiljaks, kuid saabudes sellise enesekindluse ja sisemise rahuga, mida on raske sõnadesse panna. Õhtul käid kellelgi külas või ajad muid asju ning lõpuks sõidad võimalikult pika ringiga tagasi kuiva garaaži,
...

Ugh.

Mis tablette võtad? Mulle kuluks ka aeg-ajalt samasugused ära...

Seni olen kasutanud välispidiselt kreemi, mille koostisosadeks on peamiselt väikestes kogustetes läbitöötanud õli ja teetolm. Kahjuks on mõju lühiaegne... Mõju aitab tugevdada kreemi pinnalekandmise käigus saadud marrastus või väljaväänatud liiges.

Kiiritusravi efektiivsus on seoses CRT-monitoride kadumisega ka oluliselt väheneud. Ei teagi kohe, kuidas edasi...

[Sm. Västrik]

Mõtlesin, et teen täna õhtul veel kõvasti tööd, aga vaim ei tulnud jälle peale ja kuna internet on ammu läbi loetud ning sobivamat hetke selleks nagunii ei tule, saan selle auto viimased tegemised mõne sõnaga lühidalt kokku võtta.

Võib öelda, et hooaeg on olnud tormiline.

Aasta esimeses pooles otsustas üks lähematest sõpradest abieluranda purjetada, nagu veidrad vanainimesed ütlevad ja palus minu abi pulmaauto osas. Mõistagi sobib selleks kõige paremini W126 ja kuigi aastanumber oli alles noor ning olen põhimõtteline hobiautode talvel kasutamise vastane, on palju olulisem põhimõte, et vähemalt nende paari lähima sõbra jaoks, kes mul on, ei ole millestki ülearu kahju. Pealegi näis kõik valutult lahenevat, sest ilm tõotas maru ilus ja kuiv tulla.

Seega asusin valmistuma.

Kogenud lugeja ilmselt teab, et ükski vana auto pole tavaliselt selline, et teda kannataks ilma igasuguse ettevalmistuseta vanatehnikast liiga palju mitteteadvatele inimestele presenteerida. Minu masina suurimaks mureks oli alati olnud kummalise tüüpveana W126 kerega autosid kimbutav vedrustuse väsimine, mille tõttu auto vasak külg oli umbes 1,5 - 1,8 cm madalamal kui parem. See on küll napilt tehase poolt antud tolerantsipiiridesse jääv väärtus, kuid silmaga sirgel pinnal täiesti selgelt märgatav ja häiriv.

Kuna ma ei teadnud, kas nivooreguleeringuga autol on sellise asja korda saamine keeruline või mitte ja kas selleks tuleb ka nivooreguleeringut ennast puutuda, ei olnud ma seni viitsinud ja tahtnud antud probleemi süveneda. Nüüd aga tekkis selleks reaalne motivatsioon ning lõpuks ei jäänud muud üle kui W126 vedrustus ja selle nö kalibreerimine põhjalikult tehase juhendite abil selgeks õppida.

Õpingute tuules sündis ka eestikeelne juhend, mis võib teistelegi sarnase teemaga tegelejatele abiks olla:
http://karlovaauto.ee/pildid/Artiklitess...ntroll.pdf

Sain päris kiiresti aru, et tegelikult ei puutu nivooreguleering tühja auto kõrguse juures üldse asjasse ning kogu probleem on vaid vedrude ja vedrupatjade abil suhteliselt lihtsasti lahendatav. Seega tellisin vajalikud jupid ja umbes kaks päeva enne suurt pidu seisis auto töökoja põrandal nii piisavalt sirgelt, et see enam silma ei riivanud.


Jäi veel üle vaid autokaunistused niimoodi külge panna, et need ükskõik millisel kiirusel kindlasti värvi ei kahjustaks ning laupäevaks head ilma loota.

Samas universum sai aru küll, mis meil plaanis on ja reguleeris ilma ikka põhjalikult tuksi. Täpselt pulmapäeval hakkas ilma mingi mõjuva põhjuseta sadama laia lund! Paari tunniga saabus selline ootamatu talv, mille peale nii Kuuse-taat kui Palmi Peedu ilmselt oma seapõrnad ja muu sellise sodi minema viskasid ning edaspidi puusalt tulistada otsustasid. Masendav.

Mu hobiautod ei sõida talvel. Neil pole selleks rehvegi, aga nüüd äkki pidi vana W126 lisaks juba niigi valusale talvel toast välja tulemisele saama paar tundi sadanud lumel võrdlemisi lõpukorral suverehvidega edukalt üles Tartus Jakobi mäest. Sellest on isegi liinibussid aegajalt tagurpidi alla libisenud ja mu süda vajus saapasäärest läbi. Aga naeratus jäi.

See oli vist üks närvilisemaid hetki mu viimaste aastate vanatehnikaelus, kui tegin ülilibedaks muutunud teel võimalikult suure hooga vasakpöörde ja alustasin pulmarongi ees lakkamatult põleva ASR tule saatel mäest üles ronimist. Kusagil teisel kolmandikul tõusust oli kogu hoog raugenud ja ütlesin juba peigmehele ära, et mul on tõesti väga kahju, aga see auto ilmselt ei jõua üles välja ja ma ei tea, mis saab.

Samal ajal nägin vaimusilmas päris selgelt joonestuslaua kohale kummardunud mureliku näoga pruunides ja hallides ülikondades Saksa insenere, kes selle auto väljatöötamisel just nüüd ja just minu probleemi lahendasid, sest vaatamata igasuguse liikumiskiiruse puudumisele, ei andnud W126 alla.

Ma ei jõua ära tänada ASR-i, mille eest omanik kunagi 3700 Saksa marka maksis. Seda ei ole võimalik usutavalt kirjeldada, kuidas Sa reaalselt kuuled ja tunned vaikses, praktiliselt seisvas autos, kuidas väsimatu krõbinaga töötav süsteem veojõudu pidevalt just parema haakumisega rattale kandes kord üht kord teist ratast kumbagi neist libisema lubamata filigraanse täpsusega pidurdab ning auto niimoodi hästi ettevaatlike lühikeste nõksudena ikka kuidagi edasi liigub. Sel hetkel oleks piisanud ühestainsast eksimusest ja murdosa sekundit pikemast ükskõik kumma ratta libistamisest, et sõit katkeks, aga minu selja taga seisvate inseneride jaoks polnud eksimine lubatud. See kõik oli päriselt ka midagi sellist, nagu vaataksid 80-te lõpus valmistatud Mercedese reklaamklippi ja oleksid ise selle sees.

Tagaistmelt ei kostnud juba tükk aega midagi. Meie hingamine taastus lõpuks kui mägi selgelt laugemaks muutuma hakkas ja autole reaalselt uuesti mingi jalakäijakiirus tekkis.

Ma ei ole kunagi ühelgi teisel korral ühelegi autole seda öelnud, sest tundub lapsik, aga nüüd tegin seda kogu südamest: "Aitäh, Mercedes!"

Kogu ülejäänud pulmasõidu vältel liikusin maanteel kümneid kilomeetreid maksimaalselt 70 km/h ning ainsad hetked, kui ASR ei pidanud tööd tegema, olid need, kus tema töö võttis üle ABS. Elektroonika (või tuleks öelda mehhatroonika) on tegelikult ikka imeline.



Ja kui teised pulmalised peokohta jõudnuna šampust ning toitu nautima asusid, palusin end viisakalt vabandada ja sõitsin otsejoones tagasi garaaži, naiivses lootuses see tee veel enne soolapuistureid läbida. Mõne päeva pärast oli imekombel lumi sulanud ning teed täiesti kuivad. Auto sai tavapärasest põhjalikuma pesu ja võis nüüd rahulikult tagasi tolmukuiva garaaži ilusamat aega ootama minna.

Ühe oma parimatest autodest talvel välja ajamise tõttu minu südamest sõidu ajal tilkunud veri ilmselt salongi ei määrinud, kuid päris valus on sellele mõeldes siiani.
Õnneks oli see tõenäoliselt üldse viimane kord, kui mõni mu autodest lumega õue satub, sest kõik lähemad sõbrad on nüüdseks abielus, kaugematele selliseid teeneid nagunii ei osutata ja hoia kui hästi tahad, pole selleks ajaks kui mu enda poeg suureks kasvab, neid masinaid ilmselt nagunii enam alles või vähemasti ei kõlba nad pulmasõiduks. Ja bensiini ei müüda siis enam vist isegi apteegis.

Aga kevad tuli sel aastal ilus.

Traditsiooniliselt toimub kevaditi suuremat sorti Volgade väljasõit egiidi all "Ettevaatust, Auto!" ning ühena korraldajatest ei ole mul endal tavaliselt võimalik sellest oma Volgal osa võtta ja see sõidutab trassil lähisugulasi. W126 sobib sellisel üritusel saateautoks väga hästi. Ta on vaikne ja mugav ning tekitades mingit seletamatut usaldust, ei pane Sind muretsema millegi muu pärast peale korraldatava ürituse.
Ideaalne masin tippjuhtidele.

Päev oli järgmiseks sõiduks kahtlemata sobiv. 24. mai ehk siinkirjutaja sünnipäeva varahommikul võttis W126 suuna Viljandile ning sealt Volgadega samal liinil Sangaste lossi, kus üritusele joone alla tõmbasime. Vaatamata tohutule kuumusele läks kõik üldjoontes korda. Kohale oli tulnud rekordarv Volgasid, tehnilisi rikkeid esines haruharva ja rahvas paistis päeva lõpuks väsinud, kuid rahul.





Läbi hämarduva suveõhtu tagasi koju sõites oma W126 istmel mõnuledes juhtusin kogemata üle sõitma mingi Volkswageni küljest kukkunud plastikdetailijäänustest. Volkswageni selle pärast, et vaatamata maanteekiirusele registreerisid silmad kogu selle sodi küljes läikiva VW märgi. Mõned kilomeetrid hiljem hakkas mu masina tagaosast kostuma kahtlast undamist ja pidasin auto igaks juhuks kinni. Üks päevinäinud rehvidest oli selleks ajaks lootusetult tühjenenud ning servadki juba kannatada saanud. Paneb imestama, et vana S-klassi juhitavus sellest end üldse häirituna ei tundnud.

Noh, egas muud kui ratast vahetama, eksole.

Varuratas osutus küll auto sünnipäraseks originaaliks, aga tänu heale õnnele oli seda ka varem kasutatud ja seega polnud üleliia kahju teda kojujõudmiseni kuival teel veel pisut kasutada.
Kuid saabus hoopis ootamatum tagasilöök. Avastasin, et mu W126 punases presendis tööriistakomplekt on täna ehk 25 aastat pärast selle auto tootmist veel avamata Mercedese kilepakendis!

Ma polnud sellist asja üldse varem näinudki ja arvasin siiani, et Mercedese tööriistad olidki tehasest kaasa pandud ainult selles presentvutlaris.
Tuju läks selle peale maru heaks ja isegi kui pidanuksin oma venna või kellegi teise mutrivõtmetega Tartust kohale kutsuma, ei oleks see õhtut enam rikkuda suutnud.

Kuid abiväge ei läinud tarvis. Tegemist oli ikkagi Volgaüritusega ja seega olin pakiruumi tõstnud oma isikliku suure tööriistakomplekti, milles leidus ka veljevõti.

Järgmised paar kuud läksid kõige muu kui autoga tegeledes. Vahepeal käis kodanik v6sa Tartus ja tegi tiiru endiselt kevadüritusest sääselaipadega kaetud autos, kuid päriselt ei sõitnud temaga keegi ning ametlikuks ettekäändeks lugesin rehvi puudumist.

Päris raske on tänapäeval uusi vanu rehve leida. Sobivas mõõdus täpselt sama mudeli Dunlopi ma lõpuks ei leidnudki, aga kuna nagunii olid rehvid sellel autol ju omadega läbi, asendasin need mustri poolest sobivalt vanakooli, kuid seisukorralt praktiliselt uute Continentalitega.

Ja siis järgmine kord käis auto pikemalt sõitmas vist koostööpartneri suvepäevadel kuskil Tõrva taga. Vahetult enne üritusele sõitmist oli umbes 25 minutit ülearust aega ja midagi targemat sellega teha oskamata käisin lõpuks ka ülevaatuselt läbi.
Selgus, et kahe aasta jooksul (eelmisel aastal auto peaaegu ei sõitnud ja ülevaatust polnud mõtet teha) oli masin läbinud 1 600 kilomeetrit. Midagi muud häirivat ei selgunud.

Seega, et masin läbi ei kuluks, lasin ta peale suvepäevadelt naasmist jälle põhjalikult puhtaks pesta, seadsin rehvirõhu kõrgeks, tankisin paagi kütust täis ja panin auto katte alla järgmisi põnevaid hooaegu ootama. Ilus suvi oli.

Eks saame näha, millal on jälle põhjust välja tulla.

Parimate soovidega,

Tauno

[v6sa]

Maruline aplaus saalis.

Erikiitus vedrustuse juhendi eest. Seletab kenasti lahti müstilise nivoosüsteemi toimimise ja veaotsingu.

Kas ma arvan õigesti, et ülevaatajatel ei tekkinud mingeid kahtlusi esisilla täielikus töökorras? Hoolimata tollest naljakast helist sõites. On see endiselt alles?

Varasuvine trehvunks ja proovisõit müstiliselt hästisäilinud autodega tegi sõna otses mõttes kadedaks. Et keegi ikka tahab, viitsib ja oskab asju sedamoodi hoida.

[Sm. Västrik]

Arvasin, et head lood kirjutavad ennast ise. Nojah, nii hea lugu ta siiski ei olnud ja seega tuleb lõpuks ikkagi endal klaviatuur haarata.

Vahepeal on kahe aasta vesi ja kõik muu keemia merre voolanud ja isegi autokatte all tekib selle ajaga kuivas garaažis masinale arvestatav tolmukiht. Rääkimata sellest, et autod pole mõeldud seismiseks - nende pidurid, elektroonika ja kõik liikuma mõeldud sõlmed vajavad töötamist.


Seetõttu pole tavaliselt mõtet garaažist võetud seal paar head aastat seisnud autoga esimese hooga ülevaatusele sõita, vaid tasub teda enne natuke tarbida. Lihtsalt selleks, et masin jälle ellu ärkaks ja heas vormis oleks. Mõnikord saavad aga kilomeetritest sajad ja tundidest päevad ning formaalsused ununevad. Pealegi on ülevaatus üldse rohkem selline soovituslik asi. Või vähemalt nii ma arvasin, kuni üks sõbralik politseinik mulle veidi peale südaööd abikaasa vanaema sünnipäevalt koju sõites peatumismärguande tegi ja täiesti kindlalt midagi muud väitis. Ei saanud ju öelda ka, et olengi just ülevaatuspunkti teel ja ega oleks tahtnudki - liiga aus inimene selleks. Olles muus osas eeskujulik liikleja, pääsesin sümboolse meeldetuletusega, et me ei ela Austraalias. Oli ka viimane aeg, sest lisaks Lääne-Virumaal toimunud abikaasa vanaema juubelile, kuhu kõver tee viis sedapuhku kuidagi läbi pealinna, olin juba täiesti süüdimatult teinud mitmeid päevi igapäevasõite ning näiteks külastanud ühel märkimisväärselt ilusal õhtul Maanteemuuseumi.

Kuna tegu oli ikkagi muuseumiga, leidus vanatehnikat parklas veelgi.


Selle pisut alla 30 aasta vana ja veidi vähem kui 400 000 km läbinud auto juures võib kahtlemata tunda, et ta pole vaid mõnikümmend tuhat kilomeetrit sõitnud liisingulõpuauto, kuid tehnilise seisukorra osas on tema konditsioon jätkuvalt säärane, et tehnoülevaatus on lihtsalt läbikäimisvaev. Ja kui juba meelde tuletati, astusin sealt kohe ka läbi. Võibolla olen üldse kuidagi rikutud, kuid Saksamaal mõistlikult hooldatud autodega kokkupuutumine on jätnud minusse kindla veendumuse, et Eesti ülevaatusnormid on üleüldiselt naeruväärselt madalad ning kui sõiduk neid ei täida, peabki tal mingi katk küljes olema. Või on ta Vene auto.

Nagu varasemalt öeldud, autod tahavad sõita ja seetõttu lihtsalt tarbisin masinat sel suvel vist päris mitu nädalat tavalise igapäevasõidukina. Käisin tööl ja parkisin vabalt teiste pereautode vahel nii poodide parklais kui kortermajade ees.


Isegi sõpradega pealinna mingi koomiku etteastet vaatama jõudsin. See viimane üritus oli humoristi etteastet arvestamatagi sedavõrd meeleolukas, et järgmisel päeval sõitis Tartusse tagasi igaks juhuks mu abikaasa. Ikka juhtub.

Kui juba suuremaks sõitmiseks läks, tegin lõpuks ära ka hoolduse (peamiselt küll vaid õli- ja õhufiltrivahetuse), sest seda ei olnudki Eestis veel tehtud ja auto tuli siia mäletatavasti 2010 aastal ehk tervelt 6 aastat tagasi.


Samas sellise auto kasutamine igapäevaselt on ikka kuidagi naljakas. Täitsakorras W126 Audide ja Bemmide kõrval burksiputka ees ei ole tänapäeval liiga tavaline nähtus.


Samuti suhtub noorem põlvkond suurde Mercedesesse kuidagi aupaklikumalt kui rool üle antakse ja ei hakkagi suurt mootorit kohates ohjeldamatult driftima. Pigem tõmbuvad ka siin õlad kuidagi tahapoole ja silmavaatesse lisandub kaugust ja ambitsiooni. Nii ongi parem.


Olen vist seda juba öelnud, aga üldse on vana suure Mercedesega sõites juhi selg sirgem ja silmavaade selgem. See auto peab alati olema puhtam, korralikum, vaiksem ja kuidagi väljapeetum kui keskmine igapäevaauto ja kui vana S-klassi mõõtmed ning uksed jms detailid on isegi väiksemad ja kergemad kui enamuse tänapäeva pereautode omad, siis kogu see kramplikult mingist Dr. Schneider'i kuvandist kinnihoidmine hakkab lõpuks väsitama. Võibolla on see laisa inimese iseloomuviga, aga sama moodi nagu mõnikord jääb hommikuti habe ajamata või õhtusöögiks tundub tavaline Mac'i burks maru hea, tahaks ka autona vahelduseks kasutada lihtsalt Golfi või midagi muud mõttetut, anonüümset ja kerget.

Tankida saab sellist autot muidugi võrdlemisi sageli, aga isegi neil hetkedel näib ta sarnaselt mõnd keskealist pooljuhti võluda üritavale linalakale sedavõrd erutav, et ühestki eurost pole kahju.


Arulagedalt odava naftaga maailmas ei ole tanklate juures tõepoolest kõige hullem kütuse eest maksmine, vaid tõsiasi, et häirivalt sageli tunnevad inimesed huvi, "mis selline ka kütet võtab" ja nii mõnigi maasturiga peresündmustele purjetanutest on ikka veel siiralt üllatunud kui kuuleb, et tegemist pole diisliga, sest kes ikka tänapäeval V8 bensukat kasutab ja mõistagi eeldatakse automaatselt, et sedasorti vana, suur ja rumal auto ongi leibkonna pärissõiduk, sest pere meespool on ebaratsionaalne idioot. Lihtsate inimeste kummaline tähelepanu on W126 juures tänapäeva tehnoloogiaga laetud pistikhübriidlinnamaasturimaailmas kaugelt väsitavam kui kui kõik muu.

Jah, õnnelikud on inimesed, kes võivad iga päev sellise autoga sõita, kuid ei pea seda tegema.


Ülejärgmise aastani.

Parimate soovidega,

Tauno Mõts

[v6sa]

Huvitav tähelepanek, et sel sügisel sõitsime ühe hää tuttavaga tsuti ja ta kiitis ka vana mersut. Et tahtvat ikka ka, aga kole kallis pidi see kõik olema. Aga nahk olla ikka mõnus ja mugavalt ikka kulgeb ja...

Siiski tõdes peale kohalejõudmist, et vist ikka ei jaksa osta ning lõi kinni ...

'00 Rrrohelise ukse.

...
Samuti suhtub noorem põlvkond suurde Mercedesesse kuidagi aupaklikumalt kui rool üle antakse ja ei hakkagi suurt mootorit kohates ohjeldamatult driftima. Pigem tõmbuvad ka siin õlad kuidagi tahapoole ja silmavaatesse lisandub kaugust ja ambitsiooni.
...
Olen vist seda juba öelnud, aga üldse on vana suure Mercedesega sõites juhi selg sirgem ja silmavaade selgem. See auto peab alati olema puhtam, korralikum, vaiksem ja kuidagi väljapeetum kui keskmine igapäevaauto
...

Nii on. SELli roolis ei teki nagu vajadustki paarutada, kuigi vanaproua selleks vägagi võimeline on.

...
häirivalt sageli tunnevad inimesed huvi, "mis selline ka kütet võtab"
...

Minu aus vastus "kolmteistpool sajale, ei sõltu tsüklist. Haagissuvilaga 22." on seni suu kinni pannud kõigil ohkijatel.

[nostromo]

Lihtsalt ilus. Ja mis peamine-et järelkasv ka õigele teele suunduks

[janek126]

Nice!

Hää on lugeda ja tore,et inimesel on võimalusi SELliseid autosid hoida.

See küttekulu teema on klassika- esimene küsimus on, et kas diisel?
Kiiresti on "kuuega" hea sõita.

Edud.
Janek.

[Sm. Västrik]

Kas ja kuidas lõpetada lugu, mida Sa ei tahagi lõpetada ja kas lugude lõpp on paratamatus või peaksid need kestma igavesti?

Sellised eksistentsiaalsed küsimused vaevasid mind sel kevadel mitmeid unetuid öid, sest kuigi ma oma autosid müüa ei taha, ripub mu hobitehnika alati selle hinnaga ühel pisikesel kodulehel üleval, millega teoreetiliselt igast oma autost loobuda suudaksin. Seetõttu oli üks vanatehnikahuviline 3-4 aasta jooksul mitmel korral mu 420 SE-d vaatamas käinud, lootuses, et ehk läheb ta millalgi odavamaks või tuleb müügile mõni hea alternatiiv.

Odavamaks W126 muidugi ei läinud. Nende autode hinnad on alates tema ostuhetkest ehk 2010 aastast päris mitmete tuhandete eurode võrra kasvanud või on vahepeal raha väärtus selle võrra langenud ja seega sain aprillikuu alguses kõne juba tuttavalt numbrilt teatega, et nüüd tuleb ta ära vormistada.

Olin selle teate peale ikka täiesti segaduses.

Mis mõttes? Miks? Mis hinnaga?

Hääl teisel pool valguskaableid ja luureagentide kõrvu tuletas meelde, et hinnast oli eelmisel kevadel siiski juttu ja mulle ka meenus, et tehtud pakkumine oli küll mitu tuhat eurot hetkel ees rippuvast "müügihinnast" väiksem, kuid ühe 360 000 sõitnud auto eest ikkagi õiglane, kui oled sedasorti inimene, kes on nõus oma asjadest ratsionaalseltel kaalutlustel teatud tingimustel loobuma. Aga mina ju selline ei ole!

Suutsin ootamatusest rabatuna väljendada vaid mõtet, et jätame selle asjaga tegelemise kõik maikuusse kui ilmad ilusamaks lähevad, sest ma ei olnud autot viimase aasta jooksul käivitanudki, väljas kallas vihma ja lumigi polnud igalt poolt sulanud ning ostu-müügitehingutest rääkida tundus sellises olukorras üldse kummaline. Me kumbki ei teadnud ju täpselt, mis nägu see auto pärast kõike seda garaažis seismist läinud on ja kas ta üldse osta või müüa kõlbab.

Kõne jäi kahtlemata painama ja ühel aprillikuu päikeselisel päeval tegin oma W126-le kindlustuse, käivitasin kõik 8 silindrit ja esiklaasile ladestunud tolmukihi tõttu käsi kaudu läbi linna teed kobades leidsin pesula üles.


Paarist kilost tolmust vabanenuna purjetasin muidugi uljalt ülevaatusele, lootuses, et siis tulevad kõik seismisega siginenud vead välja ja saan need müügitehingu mugavaks nurjamiseks kenasti lagedale tuua. Rikkeid kahjuks ei tuvastatud ja pidin nüüd ise neid leidma asuma, sest ühel vanal autol on alati vigu, ükskõik kui korras ta ka ei näiks.

Seega tarbisin masinat mitu päeva ja käisin abikaasaga näiteks Viljandi Ugala teatriski. Tõesti maru pidulik ja ilus oli.


See kõik läks asja ette, sest nende päevade jooksul suutsin leida mitmeid paranähtusi või tehnilisi probleeme, millest mõned suisa käigu pealt tekkida jõudsid ja kirjutasin ostuhuvilisele absoluutselt kõigi oma avastuste kohta võidurõõmsalt väga detailse e-kirja, lootuses, et see peaks hea inimese ostutehingust nüüd kindlasti loobuma panema ning minul jääb üle veel vaid saabuvat suve nautida.


Päevad läksid ja pikapeale ununes peaaegu üldse, et mingi müügiteema kirvena pea kohal rippus, kui ühel tavalisel tööpäeval sain telefonikõne, milles konkreetne hääl mu auto registreerimisnumbrit küsis, et sellele puhkusereisi tarvis laevapileteid broneerida. Mu abikaasal minu teada selliseid plaane ei olnud ja üldse kõlas rääkija mu abikaasa kohta harjumatult mehiselt, mistõttu taipasin, et minust ei sõltu selle tehingu juures vist üldse enam midagi peale selle, et oma numbritega ma sel autol minna kindlasti ei lase. Seegi halb uudis leidis paraku positiivse vastuvõtu.

Äsjasest telefonivestlusest šokis aju asus paaniliselt lahendusi otsima ja võttis koheselt ühendust ralakiga MB-klubi Tartu sektsioonist, kelle abiga kaardistasime viivitamatult turu, otsides vastuseid umbes sellistele küsimustele:

Küsimus: Kas ja mis hinnaga neid autosid täna Saksamaal müüakse?
Vastus: Seis pole kiita, sest kuni viiekohaliste hindadeni kipub müügis täielik rämps olema.

Küsimus: Mis hinnaga sarnaseid W126 masinaid vahendajate poolt Jaapanist tuuakse?
Vastus: Hullu hinnaga. Üks ilus eksemplar oli või on Riias siiski vabamüügis ja inimesele, kes autot ehitada ei taha, võib see olla vägagi hea ost.

Küsimus: Kas Eestis ka mingi turg leidub ja mida pakutakse?
Vastus: Ei leidu ja ei pakuta.

Muidugi peab ütlema, et kõige selle juures seadsin mõned tingimused, nagu see, et auto peab olema musta värvi, tal ei tohi olla sees pikitriibuga ehk vana kooli nahksalongi ning ta peab olema mõistagi automaatkäigukastiga. Mootorist oli mul endiselt täiesti kama kuni see tarbib bensiini.

Aga tuleb välja, et kui otsida musta välisvärviga ning alates 1988 valminud W126, on mõistlike autode leidmine seatud umbes 10 000 euroses hinnapiiris sõltumata mootorist (ja tegelikult ka salongist) peaaegu võimatu ja selle raha eest on müügil eranditult toorikud edukaks projektiks, mis lõpphinda kalkuleerides ei tundu üldse mõistlik.

Näis, et W126 ei olegi enam teostatav ja sarnases hinnaklassis on võimalik soetada pigem vägagi kõbusaid W140 kerega autosid. Ja ikka veel on inimliku hinnaga võimalik leida isegi 6-ukselisi W124 autosid, mis ei oleks Boonacker või muu säärane, kuidas nüüd öeldagi... "võltsing". See teadmine rahustas mind mõnevõrra ja otsustasin ära, et üks korralik reis Saksamaale lähema paari kuu jooksul toob kindlasti selgust ja meelerahu sõltumata sellest, kas mu autole tullakse lõpuks järgi või mitte.

Aga järgi talle tuldi.

Ilm sel kurval päeval oli päikeseline ning vanatehnikaürituseks sobiv, mistõttu võtsin garaažist sel hetkel veel oma 420 SE, sõitsin sellega abikaasa töö juurest läbi ja palusin ta auto peale, et me koos saaksime ostjale vastu minna ja meie pere esindusauto üle anda.

Ma pole omast arust emotsionaalne inimene, aga sel sõidul olid pisarad pidevalt silmis ja kuigi pidin väliselt tugev olema, tahtnuksin tegelikult lihtsalt voodisse kerra tõmmata ja väikese lapse kombel nutta, sest tunne oli täpselt selline nagu keegi oleks mu lemmiklooma ära tapnud.

On täiesti kindel, et terve elu ja kõigi nende kümnete müüdud autode jooksul ei ole mul ühest autost nii kahju olnud. Väga valus ja kurb oli.

Uus omanik, kes elab üllataval kombel Viljandis, sai endale vaatamata mõningatele vigadele ikka kuradima hea auto. Selle raha eest mina täna ei suuda leida Saksamaalt pärit musta metallikvärvi ja veluuriga W126 kerega Mercedest, mis näeb laitmatu välja, mida omanik on lõpuni Saksamaal esinduses hooldanud, mille kogu lisavarustus toimib, mille enamust salongidetaile ei ole iial lahti kistud ja mille sissepritset ega muud tehnikat ei ole veel kellegi karvased sõrmed näppinud.


Seega oli kujunenud täielik ummikseis, sest olin just andnud käest auto, mida ma ei osanud asendada ja mul ei olnud enam üldse esindussõidukit, kuigi igal inimesel peab see ju kindlasti olema.

Täitsa lõpp!!!


Parimate soovidega,
Tauno

PS! Aga kui arvata, et see ongi nüüd päriselt lõpp, tuleb siiski pettuda, sest peagi sain vastuse oma käesoleva sissekande esimeses lauses püstitatud küsimustele, millest lähemalt räägin loodetavasti juba sama teema järgmises postituses...

[nostromo]

Sinu postitused on nagu üks mönus järjejutt mille lugemiseks peab aja maha vötma-töö juures seda täiel määral nautida ei saa.

Ise ka märganud et kui veel u 5-7a tagasi vöis isegi Eestist leida huvitavaid üsna korralikke eksemplare möistlike hindadega siis nüüdseks on need ajad vist pöördumatult läbi.

Aga tehti ikka ilusaid masinaid küll.

[Sm. Västrik]

Asjadest ilma jäämine teeb sõgedaks.

Nii on see laste puhul, aga natuke sama moodi mõjub millestki ilma jäämine ka täiskasvanuile. Tahaks jonnida ja tõestada, et ma saan käest võetu kasvõi jõuga tagasi. Seetõttu kammisin alates 420 SE müümisest iga päev mitu korda kuulutusteportaale ja leppisin juba oma vennaga kokku, et paari nädala pärast läheme Saksamaale.

Aga kui midagi väga tahta, hakkab universum tavaliselt Su teele kummalisi vihjeid ja võimalusi sättima ning lõpuks taipad, et tegelikult ta üritab Sind lihtsalt aidata. Või Sulle ära teha. Sõltuvalt tujust.

Ühel tavalisel õhtul järjekordselt mobile.de kuulutusi lapates, oli sinna minu jaoks kättesaadavas hinnas tekkinud auto, mis pidanuks mu seniste arusaamade kohaselt ikka päris mitu tuhat eurot rohkem maksma. Seega võis eeldada, et kui tegu pole imekombel pettusega, kannataks hind korralikku vanatehnikaprojekti ning vajadusel isegi mõne suurema rikke kõrvaldamist.

Mõistagi ei saanud ma kell 10 õhtul teha muud kui kirjutada oma vennale, kes autodega palju tegeleb, et vaadaku imet, mis ma just leidsin. Sain kohe ka vastuse, et paistab piisavalt ilus ja kuigi müüja on "Privat" ehk tavaliselt täiesti müügivõimetu, tasuks ostmist siiski proovida. Samas on mu vennal ju sealkandis Saksamaal hea koostööpartner, kes saaks mõnesaja euro eest juba homme selle auto üle ka vaadata, et ma asjata lennukipiletit ostma ei peaks ning kohaliku vahendajana on ta ilmselgelt võimeline eraisikult autot suurema tõenäosusega ostma kui meie, Ida-Eurooplased.

See sobis suurepäraselt, sest põhiline W126 juures on ju see, kui palju tal veel keret alles jäänud on ning seda juba pelgalt müügipiltide põhjal ei otsusta. Samuti ei olnud auto võrdlemisi haruldase kombinatsioonina üldse nii odav, et kannatanuks lihtsalt heas usus raha müüjale üle kanda ja rahulikult treileril oma üllatusmuna ootama jääda.

Järgmisel päeval sain teada, et auto on küll mõningate vigadega nagu eeldada võis, kuid suuremalt jaolt originaalvärvi all, mitte eriti roostes ja tehniliselt nii korralik, et sel on isegi 2020 aasta aprillikuuni kehtiv Saksamaa ülevaatus. Kandsin pikemalt mõtlemata raha nii auto kui ülevaatamise eest kellegi välismaalase arvele ja lootsin, et ehk ma millalgi saan selle eest midagi vastu, aga päris kindel ei saa ju selles iial olla.

Edasine toimus siiski uskumatu operatiivsusega, sest juba järgmisel tööpäeval oli masin treileril ning sel pühapäeval, kui jalgratturid armutult Tartu linna blokeerisid, peatus suvalise ligipääsetava tänava ääres üks treiler ja laadisime saabunud koorma maha.


Seega vastus mu eelmise postituse alguses esitatud küsimustele kõlaks vist umbes selliselt:
"Lugusid ei pea alati lõppenuks lugema, sest lõpud ja algused on tinglikud. Lõpp ei ole paratamatus ning ühe loo läbi saamine võib käivitada järgmise, mis kannab endas sageli eelmiste geene ja nii saavad need lootuse kesta igavesti."

Ja geenid on sedapuhku väliselt tõepoolest äravahetamiseni sarnased, mistõttu algab minu uue W126 lugu samas foorumiteemas just siit, kus eelmise oma lõppes, kuid teen vormistuse korrektsuse huvides selleks eraldi sissekande ja parandan pealkirja.

Kohtume taas!

Parimate soovidega,
Tauno

[KertR]

Nähtud täitsa vastu sõitmas Valgast Tartu poole seda treilerit. Peast käis läbi mõte, et kas Valga japsi diileri masin nagu öeldakse "loodus tühja kohta ei salli".

[Sm. Västrik]

Mark ja mudel: Mercedes-Benz 560 SE (W126)
Esmane registreerimine: 01.1990
Läbisõit: 281 000 km (hooldusraamat puudub ja seega tegelikku ei tea)
Võimsus: 205 kW
Käigukast: automaat (4 käiku, 420)
Värv: must metallik (199U, Blauschwarz metallik)
Salong: must nahk (261)

Standardvarustus:
Püsikiirusehoidja (Tempomat) (440), juhi turvapadi (442), roolivõimendi, kesklukustus (466), ABS (470), nivooreguleeringuga tagasild (480), piiratud libisemisega diferentsiaal (256), kliimaseade (580), elektriliselt reguleeritavad mäludega istmed (2x) (241, 242), elektriaknad (4x) (584), elektriline katuseluuk (412), välistemperatuurinäidik (240), kahetooniline helisignaal (452), pähklipuidust iluliistud (731), nahaga kaetud rool ja käigukanginupp (280), 15-augulise disainiga valuveljed (15") (640), tagapeatoed (430), käetugi esi- ja tagaistmel (570, 400), taskud esiistmete seljatugedes (285), valgustusega tuhatoosid tagaistmel (227), valgustusega meigipeeglid päikesesirmides (543), uste lävevalgustus (611), tagaistmevalgustus ja lugemistuled (876, 877), soojust filtreerivad klaasid (590), suurema mahutavusega aku (673), tulekustuti (682, eemaldatud), soojendusega klaasipesudüüsid (875), tulekojamehed (600, eemaldatud), raadio Becker Mexico Diversity (510, asendatud, kuid vajab originaali leidmist).

Lisavarustus:
Kõrvalistuja turvapadi (291), ASR (471), 4x istmesoojendused (872, 873), Sound System audiosüsteem (810, arvatavasti eemaldatud), puidust kaanega laegas esiistmete vahel (300, eemaldatud), elektriline tagakardin (540), ortopeediline juhi- ja kaasreisijaiste (406), seisusoojendus (Eberspächer) (228).

Hind uuena: 143 286.- DEM

Seisukord:
See on esimene kord kui olen ostnud endale hooldusraamatuta hobisõiduki (välja arvatud Volga) ja seda on kohe ka näha. Ta selgelt ei ole orelivalmistajast ainuomaniku auto, kes oleks masinat filigraanselt tarbinud ja hooldanud. Konkreetsed vead olid ostmisel teada ning nendest pajatan allpool ka lähemalt, kuid üldise kulumise põhjal järeldan pigem, et ta on vähemalt sama palju sõitnud kui mu 420 SE oli.

Ka kere poolest ei ole ta muidugi mingi Jaapanist pärit ideaalne eksemplar ja mõned ravimist vajavad roostetäpid välisplekkidel siiski leiduvad, kuid seisukord on ses osas Saksa auto kohta üllataval kombel tõesti nii hea nagu ostueelsel ülevaatamisel kinnitati.


Päris ilusaks saamiseks tuleb siiski vist kogu alumine ring üle värvida, sest värvkattele on 28 aasta jooksul nii mõnigi kriim ladestunud ja kuigi passi järgi ei tohiks tegu olla mingi korteežiautoga, on ta nina päris hullu moodi kivitäketega kaetud ning vajab tõesti väga hädasti värskendamist.

Samas, olles läbi linna garaaži sõitnud, julgen arvata, et tehnika toimib üldjoontes mõistlikult ja auto passis on tõepoolest ülevaatusetempel kehtivuse lõpuga 04.2020, mis tähendab, et ta peaks olema piisavalt korras nii piiranguteta kiirtee kui Stuttgarti kesklinna jaoks. Passi märgitud mõlema eelneva omaniku nimed (F. Mahler ja H. Blanken) ei kõla ka just liiga kuumavereliselt ning üldjoontes tasub saaduga esialgu rahule jääda.


Plaanid:
Nagu sissejuhatuses mainisin, on autol vigu, mille likvideerimine kuulub plaanide hulka ja nagu ikka, ei kuulu nende hulka ümberehitusi, vaid üritan võimaluste kohaselt leida ja taastada asju originaalvarustusest, mis aastakümnete jooksul on jalutama läinud.

Näiteks on aaste jooksul "iseenesest" kaduma läinud auto tulekojamehed. Seega on neid uuesti tarvis, kuigi esialgu võin ju nende puudumist varjata pelgalt teiste tulealuste liistudega.


Samuti on kellegi kleepuvad näpud kaasa viinud ortopeediliste istmete lülitid, mis on asendatud õhulekke vältimiseks lihtsalt musta teibiga. Seega kui keegi teab, kuidas neid lüliteid odavamalt kui esinduse hinnaga leida, olen sellest kindlasti huvitatud. Neid ei ole kasutatuna eriti saadaval, aga mul on ka aega rahulikult otsida.

Ja originaalraadio on jalutama läinud. Kuna masina varustuses peaks leiduma omaaegne tipptasemel audiotehnika ehk "Sound System", usun pessimistina pigem, et jalutama on läinud lisaks raadiole vast kogu "süstem". See on kahtlemata kallis probleem, kui see ühel hetkel enda jaoks probleemiks teha ning üritada algne seisukord taastada.

Kui rääkida muudest vigadest, vajab mõistagi väljavahetamist kogu tagastange kroom ja tänu mõlgile ka esistange kroomliistu keskosa, mis kokku tähendab ilmselt hästi raske rahakotiga esinduse külastamist, sest ma olen varasemalt korra proovinud, kuid kasutatud korralike kroomliistude leidmine on ilmselt täiesti võimatu missioon.

Kui jutt juba stangedele läks, siis maru nukraks teeb, et praktilisele sedaanile on tehasejärgselt paigaldatud taaskord haakekonks. Mu autodel on see nagu kiuste tavaliselt alati olemas, aga sedapuhku on konksu paigaldamiseks tagastange alaserva maru rahulolevalt ka korralik avaus lõigatud. See tähendab muidugi vaid üht - konks lendab hästi suure kaarega vanametalli ja mingit võluväge appi võttes tuleb leida korralik kasutatud stange. On ikka inimesed, kes selliseid asju teevad, maivõi.

Muudest tehnilistest probleemidest ma veel ju liiga palju ei tea, aga juba müügieelsel ülevaatusel kinnitati, et esiamordid vajavad vahetust. Eks käivitan needki otsingud, kuid eelnevalt on mõistlik paluda kogu sillaosa kompetentsematel inimestel üle vaadata, sest võibolla on seal muidki huvitavaid leide ootamas.

Ja lõpetuseks on vigadest kõige vastikum tõsiasi, et kui iluvõre vajab nagunii kõigil mitusada tuhat kilomeetrit sõitnud vanematel Mercedestel vahetamist, siis tänu sedapuhku eriti külluslikult nina katvatele kivitäketele on esiklaasilgi paar täket, mistõttu on klaasi vahetamine möödapääsmatu. See ei kõla vana Mercedese juures lihtsa tööna ning asju, mida klaasitöökoda valesti teha ja ära lõhkuda saab, on kindlasti kümneid. Aga teha ta tuleb ja kui kellelgi leidub W126 korralikku originaalklaasi, olen sellest huvitatud. Kui ei leidu, peab paraku uue B-grupi klaasi paigaldama ja seda igavesti enesele põhjendama ja õigustama.

Muud mõtted:
Kui ma tavaliselt autode lisavarustusest peaaegu üldse ei hooli, siis kogu sellest kremplist, mis mu 560 SE standardvarustuses või lisavarustuses leidub, meeldib endale enim just see pilt, sest inimene on reaalselt olnud nõus 1990 aastal kui tegemist oli isegi juhikohal pigem mittelevinud asjaga, kaasreisija turvapadja eest 4 708,20 Saksa marka maksma. See mees tõesti armastas oma abikaasat!


Üleüldse jääb pisut arusaamatuks, miks herr Mahler omal ajal nii röögatu raha eest sellise auto ostis, sest ka mina eelistanuksin iga kell pika kerega W126-t ehk SEL-i ja nende hinnal polnud praktiliselt mingit erinevust. Samas oli sarnase varustusega 420 SE ja arvatavasti ka 500 SE ju mitukümmend tuhat marka odavam. Ilmselt siin peitubki põhjus, miks 560 SE mudelit toodeti vaid 1 252 tk samal ajal kui 560 SEL-i tootmisarv on 75 071 tk ja 560 SE-d ei eksporditud USA-sse ega teistele turgudele, kus autode headust sageli tollipuuga mõõdetakse. Neid lihtsalt ei olnud kellelegi müüa.

Kuid vanatehnikana on ta piisavalt huvitav sellegi poolest ja kogu eepiliselt pikaks kujunenud ning kõike muud kui sujuva teemavahetuse kokkuvõtteks võib vist öelda, et pole teada, mis edasi juhtuma hakkab, kuid ees on huvitavad ajad harjumuspärasest veidi suurema väljakutsega ja mulle see meeldib, sest auto ise oma mudelinime ja varustuse poolest on seda väärt.


Parimate soovidega,
Tauno

[ralak]

Wow.... palavad õnnesoovid siis nagu! Can`t wait to see it..

Muljetame hiljem, aga no... uskumatu kuidas see nö seiklus lõppes

[v6sa]

...
See tähendab muidugi vaid üht - konks lendab hästi suure kaarega vanametalli ja mingit võluväge appi võttes tuleb leida korralik kasutatud stange. On ikka inimesed, kes selliseid asju teevad, maivõi.
...
Muud mõtted:
...
Üleüldse jääb pisut arusaamatuks, miks herr Mahler omal ajal nii röögatu raha eest sellise auto ostis
...

Alustades lõpust: sest ta võis seda endale lubada

Konksu eemaldamine on siiski natuke pikem protseduur, kui maha ja konteinerisse. Nimelt tähendab konks ka teistsuguseid stangekinnitusi.

Kui on eemaldatava peaga ORISE konks, siis selle tala pakub mulle veidi huvi.

Muus osas kiiduväärne ettevõtlikkus! Virtuaalne õlalepatsutus tehnikakultuuri arendamise eest.

[Sm. Västrik]

Iga töö juures on raskeim osa selle alustamine ja nii on see kahtlemata ka autoprojektidega. Kuna väiksemad Mercedesed nõudsid omajagu tähelepanu, oli garaažis seisvast tolmuga kaetud W126-st lihtne mööda kõndida ja mõelda, et küll saabub temagi aeg. Mõnikord süda siiski valutas, sest perel puudus endiselt esindusauto ja sellist olukorda ei peaks ühelgi autoentusiastil olema, aga kuna seekord otsustas lähedane sõber oma pulmapäeva hoopis Volga tagaistmel veeta, puudus kiireks tegutsemiseks piisavalt hea motivaator. Pigem tegin asju vähe ja vaid siis kui tõesti midagi targemat teha ei olnud.

Esimesel aastal näiteks remontisin pisut paremasse korda vist peaaegu kõigil W126 autodel turvavööavade ümbert koledaks läinud B-piilarikatete kunstnaha...


... ja puhastasin ära ning sain kenasti toimima elektriistmelüliti.


Kuna kutsika kurja kaksikvenna elektriantennile oli nagunii uut teleskoopi tarvis ja teatavasti on selles sisalduv hammasjõhv sarnane nii antennides kui elektrilistes tagakardinates, tasus ka W126 aknalaual elutult lebav kardin osandada ning vana teleskoobi seest saadud jõhvi abil köögilaual korda sättida.


Viimast tehes selgus, et kuigi kartsin, et kogu selle auto kallis sound system on aja jooksul täielikult kadunud, leidusid lisaks paralleelselt veetud juhtmetele tagaistme seljatoe taga endiselt kõlarite originaalvõimendid ja tagakõlaridki olid originaalid. Selle positiivse noodiga võis 2018 aasta kordaläinuks lugeda ja järgmisi varuosi hankima asuda.

[Sm. Västrik]

Ei saa öelda, et mind 2019 aastal märkimisväärselt rohkem W126 juures nähti, sest miski mu sees ütles, et kõige rumalam asi, mida oma varaga teha saab, on see parema tuleviku ootuses kohe projektiks keerata ehk osandada enne kui on selge ja kindel, et sellest kõigest lõpuks üle suudad käia. Muidu läheb nii nagu paljudel talumeestel, et maja ümber vedeleb kolm kombaini, aga põllule minekuks ei ole ühtki. Samal perioodil oli mu isikliku aja sisustamiseks garaažis teisi katkisi autosid juba piisavalt ja W126 projektiga edasiliikumiseks näis pigem mõistlik muu tegevuse kõrvalt rahulikult defitisiitseid varuosi hankida.


Selle auto juhiiste oli küll veel terve, kuid keskmistes ehk perforeeritud nahaga osades päris hullult mõranenud ja ega istme välimine nurk samuti enam uus olnud. Seega pidasin kõige õigemaks istme osade tükkide originaalnaha abil asendamist. Teise naha kasutamine sellise auto juures ei ole kindlasti mõistlik, sest erinevus jääb alati häirivalt nähtav ja originaalnaha hankimine ei nõua ülimasslevinud musta nahksisu korral õnneks tohutuid jõupingutusi. Ootamatul kombel osutus lihtsaimaks võimaluseks sedapuhku väljasõit Antslasse, kus Janek ühe enamvähem korras seljatoega istme loovutas. Tõmbasin saadud istmel veel samal õhtul naha üle kõrvade, pesin puhtaks ja olin riiulisse paigutatud doonormaterjaliga väga rahul.


Sama soojaga õnnestus Janeki käest saada ka mõlkideta iluvõreraam ja kuna pidasin kõigi muude iluvõretükkide hankimist esinduse külastamise vaevaks, näis mitu muret kuidagi äärmiselt lihtsasti lahendatud olevat. Ma ju ei teadnud, et võitlused iluvõremaastikul ei ole sellega kaugeltki lõppenud, kuid selle teadasaamiseni kulus veel aastaid.

Palju vastikum probleem näis olevat ortopeediliste istmete reguleerimislülitite hankimine. Neid liigub vähe ja enamasti maksavad nad mitusada eurot. Päris mitmel korral olin valmis mõistliku hinnaga eBayst mõned odavad ortolülititega istmed ostma ning proovisin mõistlike saatmiskulude huvides istmemüüjaga kokku leppida, et viigu istmed minu kulul prügimäele ja saatku mulle vaid lülitid, kuid keegi ei viitsinud sellise jamaga tegeleda. Järjekordselt sarnase küsimusega üht müüjat tülitades sain aga ootamatult teada, et ta sõbral on väga palju W126 varuosi ja ilmselt ka istmelülitid pakkuda. Sellistest väljaütlemistest ei tasu muidugi hoogu sattuda, kuid juba samal päeval (ja mingi arusaamatu juhuse tõttu samal ajal Antslas viibides) helistas mulle keegi kodanik Saksamaalt ning teatas, et lülitid on olemas, maksavad vaid 100 eurot paar pluss saatmine ja juba paari minuti pärast oli mu telefoni neist isegi pilt saabunud. Otsustasin, et see raha ei ole nii suur, et end elus läbikukkunuks tunnistada ja joodikuks hakata kui selgub, et mingeid lüliteid lõpuks ei saabu ja tegin kiirelt ülekande. Juba paari nädala pärast oli minu ees laual kaks ilusat W126 ortopeedilise istme reguleerimislülitit ja see oli äärmiselt meeldiv tunne.


Samuti pidasin vastikuks probleemiks varem mainitud tõika, et keegi eelmistest omanikest oli mu auto tagastange alumisse serva isepaigaldatud haakekonksu tarvis koleda avause lõiganud. See asi oli nii jubedalt teostatud, et kahtlemata oli tarvis korralikku konksuavata stanget. Hr v6sa oli siinsamas juba maininud, et konksuga ja konksuta stangede puhul on ka kinnitused erinevad, aga õnneks ei müüda tavaliselt neid kasutatuna nagunii kinnitusdetailideta ja seega tuli eBayst lihtsalt korralik asi leida ning ära osta. Korralike kroomliistudega nö teise seeria ehk mudeliuuendusejärgse auto stangesid esineb haruharva, kuid hukas liistudega tagastanged ei maksa palju ja peagi leidsin sobiva komplektse isendi vaid 80 euro eest. Selle Eestisse saatmine olnuks täiesti ebamõistlik, kuid kahjuks või õnneks kolis mu vend paari aasta eest Saksamaale ja saatmiskulu tema aadressile oli kõigest 46,27 eurot. Tehtud mõeldud ning peagi saabus mu vennalt pilt korralikult pakitud pambust, milles pidi leiduma ilmselt hävinud kroomiga, kuid muidu komplektne W126 tagastange.


Vahepeal on autosid tarvis garaažis liigutada ja selleks tuleb neid kahtlemata käivitada. Juba esimest korda suveleitsakus oma treilerilt mahakallutatud "uut" S-klassi käivitades sain aru, et nii pikk külmkäivitus ei ole ühegi auto puhul normaalne ja jahedamate ilmadega muutus masina käima saamine õhupuhastisse valatud bensiini ehk "topkata" peaaegu võimatuks. Seega viisin starteri mahakärssamise vältimiseks patsiendi Tartu vana kooli diagnostikute hoole alla. Mind juba üle 10 aasta eest kupeekerega 24-klapilise autoga aidanud diagnostiku juures sain teada, et külmkäivituspihusti ei käivitu, kuigi on töökorras, aga korralike skeemide puudumise tõttu viga kõrvaldada ei õnnestunud. Teise 90-tel tõsiselt lugupeetud diagnostiku abiga selgus, et kuna selle auto kommutaatorile ehk süütemoodulile ehk sisuliselt ajule annab külmkäivituspihusti lülitamiseks signaali kütusepumbarelee ja see relee vastavat signaali välja ei anna, on lahendus väga lihtne. Originaalreleesid Mercedes enam ei paku, kuid järeletehtuid leidub internetis lademetes ja nagu kasutatud autode puhul sageli, oli selgi korral vea diagnoosimise kulu suurem kui vahetatud varuosa maksumus ning auto käivitus edaspidi igal ajal temperatuurist sõltumata.


Mudeliuuendusejärgse Euroopa turu W126 auto taastamisel on kaheks suurimaks kuluallikaks ilmselt värvimine ja stangede kroomliistud. Korralikke liiste kasutatuna hankida on praktiliselt võimatu ja uute kogumaksumus kirjutatakse neljakohalise numbrina. Nad maksid palju juba siis kui neid oma eelmise auto jaoks kroonide eest ostsin ja vahepeal on hind veelgi tõusnud. Kuid teada oli, et sellest kulust nagunii ei pääse ning seetõttu tellisin kogu tagastange jaoks vajalikud liistud ning esistange keskmise tüki. Kui reaalsustaju maksmise hetkeks välja lülitada, ei olegi see nii valus ja kahtlemata on nad ilusaimad varuosad, mida mul on olnud au oma autodele osta.


Mulle teadaolevalt olid nüüd peamiselt vajalikud kallid ja defitsiitsed varuosad hangitud ja seega lugesin ka 2019 aasta edukaks, jätsin auto teiste kõrval garaažihämaruses järgmist kevadet ootama ja läksin värvitööde jaoks raha koguma.



Parimate soovidega,

Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kevad ei jäänud tulemata isegi 2020 aastal. Märtsis tundus, et nüüd on täpselt paras aeg end garaaži isoleerida ja hakata tegelema W126 värvimiseks ettevalmistamisega ning ta esmalt stangedest ja küljeliistudest vabastada, et näha, mis elu seal all keeb.


Kuna juba eelmise auto juures olin teinud piltidega juhendi liistude eemaldamiseks, ei kulunud päevagi ning vanal Mercedesel ei olnud küljes ühtki hr Sacco poolt hoole ja armastusega kavandatud moodsast polüuretaanplastist liistu ega stanget. Nende alt tuli välja paar roostekohta, aga laias laastus vaatas vastu isegi parem pilt kui mu eelmise S-i taastamisel ja seega läks sõit Aafrikatreileri asemel siiski plekksepa juurde.


Vanu autosid korda sättides on suur roll arheoloogial ja kümnendite tolmust väljailmuvaid avastusi tuleb aegajalt ikka ette. Näiteks oli sel autol parema tagatiiva värvipind kuidagi imelik ja skeptilise inimesena roostet kahtlustades käias plekimees ta puhtaks. Kuna käiamisel sädemeid ei lennanud, sai kiirelt selgeks, et tiib on ilmselt kunagi riivata saanud ja seda on taastamise käigus tinaga pahteldatud. Võibolla nägi tehas seda tõesti just nii ette, aga kahtlustan, et pigem on tegu mõne keretöödefirma helgest tulevikulootusest kantud omaloomingulise etüüdiga.


Autot plekitöödeks lahti võttes meenus ka ebameelidiv tõsiasi, et olin esistange pukseerimiskonksu juurest puuduva stangetüki väga põhjalikult ära unustanud. Põhimõtteliselt saanuks seda ju ka lappida, aga sellise auto juures jääks sellest halb maik juurde ja seetõttu käivitus operatsioon korraliku stange leidmiseks sama ajaga, mis auto plekksepa juures veedab.


Plekimees võttis oma tööd väga rahulikult ja õnneks leidus korralik stange ka siinsamas Eestis, Ääsmäel. Seega ei jäänud teha muud kui mõlemad stanged liistudest vabastada ja õlu lahti korkida. W126 stangede demontaaž kipub aga olema nii suur töö, et kui alles selle järel õlleni jõuda, võib kuumal suvepäeval janusse ära surra. Kuna liistud ja neid hoidvate kümnete poltide klambrid on loomulikult roostes ja hakkavad liistu taga ringi käima, läheb senistele kogemustele tuginedes lisaks kannatlikule meelele alati tarvis ka rällakat.


Mõningase vägivalla järel lebas murul kaks esistanget ja mõned tuksis esistangeliistud.


Auto plekksepa käest tagasi saanuna dekomplekteerisin teda veel hulgaliselt, sest vahepeal oli valitsuse tagatubades langetatud otsus, et uue värvkatte saab kogu alumine ring kuni katuseni. Mitte, et seda tingimata tarvis olnuks, aga igasuguste toonierinevuste ja hiljem vingus näoga ümber auto käimiste vältimiseks tundus see taas kõige turvalisem lähenemine.


Erinevalt oma eelmise auto juures kogetud hirmust ukselukkude, klaasiliistude ja muu sellise vastikult sirge ja läikiva ees, ei löönud ma möödunud kümne aasta jagu kogemusi omandanud vanatehnikuna seekord risti ette ja võtsin masina sisuliselt rupskiteks.

Salong jäi mõistagi sisse, kuid kõik, mis võis takistada uksevahede, ukseraamide ja muude detailide värvimist, tuli küljest. Ainus, mis küljest ei tulnud, oli tagaklaas, sest see on tihendiga ja allikad väidavad, et klaasi elusalt kätte saamine ei ole keeruline, kuid tagasi saamiseks võib neid mitu kuluda. Selle otsusega maadlesin tunde, sest kui juba nii suurt projekti teed, tundub kuidagi mõttetu mingi üks klaas ette jätta, isegi kui see lõpuks mõne lõhutud klaasi ja uue tihendi jagu kallimaks osutub. Ta vist ei oleks tõesti pidanud auto külge jääma, aga jäi.


W126 on uskumatult hästi tehtud auto, sest kõik, mida on tarvis küljest võtta, tuleb küljest täiesti pingevabalt. Midagi ei ole tarvis painutada ja miski ei lähe kõveraks ega katki kui vähegi selle töö jaoks aega võtta. Seega tulin mina kui amatöör kõige sellega vabalt toime ja imestasin korduvalt, mille kuramuse pärast ma eelmisel korral isegi ukselinke küljest võtta ei julgenud. Oh seda noorust ja kogemuste puudumist.

Vanal hallil ajal olin veendunud, et kõike saab teha kruvikeeraja ja noaga, aga pean tunnistama, et tohutult palju kasu kõigi nende lahkamistööde juures on paarikümneeurosest liistude eemaldamise tööriistakomplektist. See on ilmselt parima hinna ja head töötulemust tekitava suhtega asi, mille ma viimase 10 aasta jooksul ostnud olen ja vabalt on võimalik, et tänu lõhkumata lahtivõetavatele detailidele ja isegi tüüblitele, tasus ta end juba esimese vanatehnikaprojektiga ära, aga õnneks ei tea ma seda.


Kui auto lõpuks juba piisavalt toorik välja nägi, otsustasin, et nüüd on hea hetk temaga veel viimane tiir läbi linna teha ja lasta ka täketega esiklaas ära vahetada. Kuna olin ise eelnevalt kõik liistud eemaldanud, oli sõbralik klaasitöökoda nõus sellega lahkesti aitama. Uus klaas on loomulikult roheka tooni ja päikeseribaga, nagu VIN kood nõuab ja paistis nii jaburalt hästi läbi, et mulle näis klaasitöökojas autosse istudes, et klaasi ei olegi veel ees.


Ja lõpuks, ühel soojal juulikuupäeval oli mu järjekordne W126 valmis värvimisse viimiseks ning isegi see oli jaburalt tore vanatehnikaüritus.

[v6sa]

Kiitus muheda ja täpse lugemise eest.

Õige fänni tunneb kaugelt ära: isegi käru ees on sobiv vedur