MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Werewolf]

Olla nähtud. Samas keegi ei kinnita ega lükka ümber.


Ja vabalt võib olla, et see kõik oli ainult täiskuust tingitud kella 3 ja 4 vahel esimestes päikesekiirtes koju sõites roolis nähtud hullumeelne uni.


Mine võta kinni.

Sellest salastatud partei väljasõidust soovix ka täpsemalt teada. Äkki seltsimehed Mõts ja Tihhonov jagavad konfidetsiaalset infot ja muljeid?

[Sm. Västrik]

Mõtlesin, et kirjutaks jälle mõnest enda autost, aga siis mõtlesin kiirelt ringi, sest omaenese autodest kirjutama hakates kipub jutt tavaliselt liiga pikk tulema ja seda paari tundi praegu kahjuks ei leidu. Seetõttu on märksa lihtsam lühipostitusega sõbra teemat risustada. Loodan, et ta pole vastu.

Millalgi pool kuud tagasi andis Sm.Tihhonov pealinnast teada, et on aeg selle auto talveunest äratamiseks. Siirdusin seepeale garaaži, kus tavapäraselt tolm ja õlilaigud maas ning vaatepilt oli lummav. Vaid natuke rohkem kui aasta ja juba oli auto kergelt tolmuseks saanud. Isegi mingi kass oli arvanud, et musta värvi W126 on patseerimiseks just täpselt kõige sobilikum koht. Objekt hakkas otsekui mõnd haruldast küünileidu meenutama ja muidugi tuli garaažihämarusest otsejoones pesulasse sõita.

Võrdlusmoment tegi tuju heaks.


Üldiselt oli kõik selle auto juures kuidagi taaskord nii ilus ja rahustav, et edastasin veel samal õhtul omanikule telegrammi, et kui maru odavalt müüb, võin ta selle auto omamise vaevast vabastada. Ta ei olnud miskipärast nõus - vist kardab, et kui miski katki on, siis ma tulen tagasi õiendama nagu tänapäeval iga mõistlik kasutatud auto ostja. Või mine tea, võibolla saab sõber ise ka aru, mis ilus asi tal kapis leidub ja lihtsalt ei raatsi loobuda.


Ja siis juba mõni päev hiljem tuli ilmsiks, miks seda autot veel vastu talve äratasin. Ta sattus ühe tähtpäeva puhul omasuguste sekka ja oli vist üks enim positiivset tagasisidet saanud sõidukitest sel päeval. Kahtlemata muljetavaldav sooritus.


Loodan, et järgmisel hooajal näeme teda sagedamini.

Parimate soovidega,

Tauno

[Sm.Tihhonov]

Aitäh Taunole, et ta nii umbes korra aastas on ka selle auto kohta mõne märke maha pannud. Muidu oleks Riigikantselei auto vist päris foorumi taharidadesse ära vajunud. Vaatasin just, et ma olen ise tema kohta viimase sisulise kommentaari kirjutanud 2011. aastal.

Tegelikult täitus mul nüüd novembris juba 11 aastat selle autoga. Ta on mu tänastest autodest kõige vanem olija ja ühtlasi ka ainus, mille müüki pole ma kunagi tõsisemalt kaalunud. Selle 11 aastaga olen suutnud temaga sõita kõigest 22000 km. Ostetud sai ta läbisõiduga 465000 ja täna on ees ca 487000.

Vaatamata väiksele aktiivsusele foorumis, olen seda autot tegelikult igal aastal natuke kasutanud. Mulle ei meenu praegu, et oleks ühtegi aastat päris vahele jätnud. Viimastel aastatel olen sõitnud vähem peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on minu tähelepanu hakanud hajuma pidevalt lisanduvate uute autode näol, mis kõik nõuavad mingit tähelepanu ja sõidukilomeetreid. Teiseks on hakanud vanuri tervis natuke halvenema ja ta vajaks tegelikult uuesti mingit põhjalikumat lähenemist.

Tehniliselt on ta OK. Meenub vaid, et eelmisel suvel hakkas tal tühikäik ära kaduma. Peatusin korra Lesveni ees, jõin tassi kohvi ja juba ta oligi korras. Ei teagi mida siis temaga tehti. Tegelema peaks nüüd veidi kerega. Olen hakanud märkama pakiruumi märgumist vihmase ilmaga, mis ilmselt viitab läbi roostetanud tagaakna raamile. Ülevaatusel on juhitud tähelepanu põhjaalustele roostekohtadele, mis tahaks remonti. 11 aastat tagasi remonditud esitiivad näitavad taas üksikuid roostemulle. Ilmselt peaks nüüd üldse uued ostma, mitte enam remontima, jne. Ma arvan, et ta pole seda ära teeninud, et temaga pool-lombakana sõita, vesi pakiruumis. Ja seepärast olen teda viimasel ajal kasutanud vaid heade ilmadega või eriliste sündmuste puhul.

Viimaste aastate ainus suurem saavutus oli 2014 aastal läbi viidud tuuninguprogramm. Tegin raske otsuse eemalduda auto VIN koodi põhisest originaalsusest ja panin talle alla valuveljed. Natuke kipitab siiani, kuid need all olnud kilbid olid valed ja ei meeldinud mulle. Velgedega näeb ta vähemalt igati õige ja originaal välja. Samas - kui ma saaksin kusagilt ideaalses korras originaal ilukilbid, paneks ilmselt ikkagi plekid ja kilbid tagasi. Nojah, selline ta siis sai:


Sõita on temaga ilus. Kohe nii ilus, et alati tahaks rohkem.


Tauno on viidanud fotodega mõningatele sündmustele, kus see auto on osalenud. Need on olnud meie sõpruskonnasisesed ülesastumised, kus põhirõhk on olnud vanatehnikal, selle väärikal eksponeerimisel ja mis peamine - sellega sõitmisel. Olen ise seda meelt, et vanatehnika õigeks tunnetamiseks on vaja sellega sõita. Muuseumis lindi tagant või kasvõi "hessi ees parklas" vahtimine ei anna mulle mitte mingit emotsiooni. Nii vähe, et enamasti ei viitsigi sellistel "vahtimise" üritustel käia. Seetõttu olemegi oma seltskonnaga korraldanud teistsuguseid üritusi, kus kutsutud osalejad saavad ise kõiki autosid proovida. Oleme teinud erinevaid teemaõhtuid erineva eksklusiivsustasemega vanatehnikaga ja alati on nad olnud ühtemoodi meeleolukad.

126 osales 2015. aastal meie varalahkunud sõbra Mati poolt kokku kutsutud üritusel, kus näidati rahvale esimest korda avalikult ZIL 41047, panime kokku seisusekohase korteeži, millega oleks võinud sellist autot saata ENSV lõpupäevil ja sõitsime nii omaaegsete tähtsamate asutuste radadel. Oli vägev päev, aitäh Mati.





Tänavu juba peaaegu tundus, et W126 ei saagi sõita. Kuid veel hilissügisel tuli mul üks mõte, mis tundus väärt proovimist. Esmakordselt otsustasin korraldada suurema vanatehnikaga sõiduürituse ainult enda autodega. Päris omajagu ettevalmistust ja logistikat, kuid lõpuks sai kokku päris kena rea. Sõbrad pidid lahendama erinevaid ülesandeid, kasutades selleks väga erineva iseloomuga autosid. Miskipärast tundus, et 260SE võttis publiku lemmiku tiitli kui kõige mugavam ja kergemini sõidetav auto. Ise pean vist nõustuma.



Õhtuks tehti lahti ka sünnipäeva kingipakk.


Aga nüüd lähemas tulevikus hakkab W126 tegema ettevalmistusi väikseks kereremondiks. Kui on põhjust midagi näidata, püüame kajastada. Ehk on kevadeks kõik jälle hästi.

Tänan tähelepanu eest

[JoonasJJ]

Kas on tegemist E24 M6/M635CSi?
Sai kuidagi erksavärviline võrreldes ülejäänud muljetavaldava autopargiga.

[rraivo]

Muljet - avaldav tehnikapark, nagu ikka

Aga mõne sõnaga W126-st. Kunagi aastaid 17-18 tagasi oli peres samuti w126 S280 kasutada. Seest täiesti blank ja riidesisuga, automaadiga ning mootoriga mis vajas korduvalt remonti - aga sõidufiiling oli uskumatult hea. Rool suur nagu Ikarusel, kolme haruga märk uhkelt kaugel eemal esiaknast paistab. Ehk siis selle ajastu kohta tundus auto koon ikka väga pikana. Ja tolle ajastu vedrutavad istmed olid ka muidugi väga lahedad

Tol ajal tundus E32 750i selle kõrval ikka täielik ulme ja kaasaegne tehnika.

NB! Kriba siis selle punase kuueka kohta ikka ka!

[nostromo]

Bentley on ka lahe. CSI ning M1 on endalegi 2 sümpaatset bemmi.

[Joel.]

Vapustav autopark. Väga uhke. Teema peakangelane "just see" W126 neist minu kindel lemmik. Rääkisin oma isale ka, kes toonases nomenklatuuris töötas, et "see" auto on Sinu käes (kirjeldasin mis masti mehega tegemist) ja tal oli siiralt hea meel. Hoia seda, nagu sa teed!

[v6sa]

Heas mõttes kadedaks teeb Suurte Poiste toimetamisi kõrvalt kaeda. Neile tuuakse isegi kingipakk külglaaduriga haagisel...

Kuniks vähegi jaksad, siis Selle Auto elushoidmine on Kultuuritegu.

Millised kilbid sel autol üldse all olid uuena?

[MB Shop]

Millised kilbid sel autol üldse all olid uuena?

Mina pakuks et sellised, aga sm. arvas et võibolla olid kroomrõngaga. Et asi veel segasem oleks olid osad taolised kilbid matid ja osad läikega. Hetkel hoian silmad lahti et leida viisakat kasutatud komplekti Saksast.
http://www.mercedes-catalog.by/pics_mb/A1244000225.jpg

EPC samas arvab et sellised, mis nagu ei lähe mitte...kuigi võimalus jääb et 1990-91 just selliseid külge pandigi.
http://www.german-spob.de/bilder/EBAYBIL...6_73_1.jpg

[Priit]

See (teine) variant on mu 1991a W124-l all, teadmata on küll, kas tuli juba Saksast sellistega või Võru mehed panid enne müüki alla.

EPC samas arvab et sellised, mis nagu ei lähe mitte...kuigi võimalus jääb et 1990-91 just selliseid külge pandigi.
http://www.german-spob.de/bilder/EBAYBIL...6_73_1.jpg

[Sm.Tihhonov]

Tänud kõigile heade sõnade eest. Tõotan pühalikult, et püüan hoida seda musta autot nõnda nagu oskan. Iseasi, kas oskan alati teha õigeid otsuseid. Omamoodi põnev kui palju on tegelikult veel inimesi, kes seda autot mäletavad, kes on temaga sõitnud või kuidagi muud moodi sellega seotud olnud. Isegi tänaval olen saanud teinekord tuttavaks autot uudistama tulnud inimestega, kellel kõigil on mingi lugu rääkida. Tavaliselt algavad need vestlused alati küsimusega "kelle all see auto täna sõidab?"

Mis puutub kilpide teemasse, siis vist olen sunnitud oma arvamusest loobuma ja tunnistama, et W126 kasutas siiski ainult ilma kroomribata taldrikut mida kasutaja MB Shop pakkus. Kuna W124 sai 1989. aastal kroomitud äärega kilbi, eeldasin automaatselt, et ka 1990. aasta W126 sai samasuguse. Kuid mida rohkem olen sirvinud nende autode pilte ja kuulutusi, siis hakkab tunduma, et hästi säilinud originaalautodel kipub all olema ikkagi ilma kroomita kilp. See teine pakutud kilp on minule teadaolevalt originaalis C-klassil (ilma kroomääreta) ja alates 1994 W124 E-klassil (kroomiga).

Viimased hilissügisesed sõidud oma W126 masinaga käristasid jälle lahti vanad haavad. Pagan ta sõidab ikka nii hästi, et temast ei saa kunagi küllalt. Olen vist juba ülikooliajast saati salaja unistanud W126-st igapäevases kasutuses. Pidada teda mitte hobiautona, vaid PÄRIS autona, aastaringsena. Noorena (90-te lõpus) oli see rahaliselt võimatu. Hiljem tulid teised tuuled ja uued tööautod. Tänaseks olen töötanud uute autodega juba 15 aastat, pidanud sel ajal väga erinevaid autosid ja proovinud sõita peaaegu kõigega mida tavakodanikele mõeldud turg pakub. On olnud väga huvitavad ja toredad ajad, kuid enam ei jaksa. Ma ei saa lahti häirivast mõttest, et anonüümse uue autoga sõidetud kilomeetrid on raisatud kilomeetrid. Need on kilomeetrid (ehk tegelikult autoroolis veedetud aeg), mida ma ei saa mitte kunagi tagasi.

Tänavu suve alguses viisin oma viimase igapäevasõiduki automüügi platsile ära ning hiljem mõtlesin, et ma ei vaadanud kordagi üle õla tagasi. Kaks ja pool aastat kooselu ja mitte ühtegi lahkumisemotsiooni . Hiljem samale platsile sattudes tegin siiski paar pilti. Tegelikult oli ta ju igati tubli auto.


Pärast seda pole ma enam uut autot ostnud. Terve suve sõitsin vanatehnikaga rullnoka BMW-st kuni Bentley Turbo R-ini. Kuid lume tulekuga läks asi halvaks. Mul polnud ju enam millegagi sõita. Ja ma ei saanud enam peast seda kaua idanenud talvise W126 mõtet. Nõnda siis juhtuski, et uskumatult sitale ilmale vaatamata pidin üks õhtu kossid jalga ajama ning parklasse sõitma. Sest kuller tõi ära mu Belgiast tellitud pisipaki.


Lapsel oli pikast reisist suur väsimus ja aku oli täitsa otsa saanud.


Ma ei andnud selle auto kõrval mitte ühtegi lubadust ning üldse mõistmata lõpuni oma tegude sisu, on kuidagi mõnusalt anarhistlik tunne.

[JorgenP]

Ja kõige huvitavama koha peal sai postitus otsa.

[Sm.Tihhonov]

Talveauto otsingud möödusid selles mõttes tormiliselt, et mul oli ju midagi KOHE vaja. Ma ei viitsinud pikka aega turgu jälgida, et äkki viskab kunagi midagi soodsat või põnevat välja. Loomulikult olid mul omad eelistused välja töötatud, kuid valida tuli siiski välja pakutud menüüst.

Kindel plaan oli osta 3,0 mootoriga auto. Vaatasin aeg ajalt ka 2,6 mootoreid, kuid kõik suuremad variandid välistasin juba eos. Eesmärk oli leida mõistlike kuludega igapäevaauto, mis oleks omadustelt sarnane mu mustale. Varustus ei olnud absoluutselt tähtis, ainult konditsioneer oli soovituslik. Üldine seisukoht oli, et mida lihtsama varustusega, seda parem ja lollikindlam. Mulle oleks väga hästi sobinud ka kõige prostama sisuga ja zebrano puiduga auto, isegi vändaga aknad oleks väga lahedad olnud. Ainus asi, mida ma pidasin tähtsaks oli värvikombinatsioon. Tahtsin saada midagi põnevat ja teistmoodi - veinipunast , tumerohelist , helesinist või kuldset. Salong oleks eelistatult pidanud olema beez, kuid kahel käel oleks vastu võtnud ka punaseid, rohelisi ja pruune salonge. Polstri materjalina oleksin muidugi esimesena eelistanud kallist veluuri, kuid tegelikult sobisid kõik variandid.

Ehk siis kokkuvõttes olekski sobinud peaaegu kõik, mis oleks natukenegi friik värvikombo olnud. Aga miskipärast läks lõpuks ikka kõik valesti. See mis treileri pealt maha veeres oli ikkagi rotihall metallik ja seest sünge must nahk. Enam isikupäratumaks ei ole võimalik minna. Kuna ma ise pole pilte teinud, saan lisada vaid mõned kuulutuse pildid.




Selle vesihalli taeva värvi auto ostuks olid omad argumendid. Esiteks oli teda lihtne kätte saada (tuttav müüja), teiseks oli ta niipalju konkurentsivõimelise hinnaga, et Eestisse vedamine ei tähendanud ilmtingimata tuhandeid eurosid korstnasse ning kolmandaks oli ta SEL. See komplekt tundus huvitav. R6 mootoriga SEL keresid liigub võrdlemisi vähe ja veel vähem on neid külluslikult varustatuna. Kui täna sisestada mobile.de keskkonda kriteeriumiteks 300SEL ja nahkpolster, saab esimese pakkumise hinnaga 6500 EUR (US import), järgmise 10900 EUR (tuunitud) ja alates 12800 EUR leiab neid juba rohkem. Lühikese kerega on alumises hinnaklassis pakkumisi palju rohkem. Kuid nendegi hinnad tõusevad jämedalt 1000 eurose sammuga väga ruttu kuhugi 7000 piirile.

Nüüd peab veidi aja maha võtma, auto kõrval mõned õlled ära jooma ja veidi mõtteid koondama. Et mis nagu edasi teha. Ta tahab siit-sealt kohendamist, kuid üldiselt on ta sellise olemisega, et mõningase pingutuse järel võiks ta veel palju aastaid sõita. Samas kui see pingutus tegemata jätta, ei ole ma nõus teda omaks tunnistama, sest tal on minu jaoks olulisi puudusi. Ja ennast teades lõpeb mul see kergelt alanud kohendamine raskekujulise projektiga. Alati läheb nii. Vastust oleks vaja küsimusele, kas kas SEL kere kompenseerib minu jaoks valed valikud värvikaardil. Äkki oleks ikkagi ratsionaalsem vaadata endale mõni järgmine W126 ja anda see kellelegi SEL-huvilisele edasi?

[ZEBRA111]

Äge rariteet. Kui veel üht juurde tahad sel i näol, siis selline huvitav leid http://www.auto24.ee/used/2401373 Täna või eile müügile tulnud. Eks need mudelid kipuvad juba jh ära kaduma, ideaalset pigem keeruline leida või siis on korralik mudel hinnas. Rohkem selline fänni auto. Minulgi sama probleem - paljud imestavad, et mis imelik haigus mul on, et sõidan vahel 30a vana w126 rimakaga, mis tänapäeva nõuete järgi mõttetult suur ja vahel kipub isegi liikluses natuke jalgu jääma Mõned jälle ütlevad, et auto nagu auto ikka, ei midagi erilist. See auto on teistest niipalju erinev. Juba see kui istud rooli taga, vahib vastu suur kapott. Igapäevaselt sõidan kurvikuga (mis paljude arvamusele vastupidiselt on tegelikult hea ja mugav auto, pole see rooste nii hull midagi - kõik on remondiga tehtav), eile just sõitsin üle pika aja oma w126ga - teistmoodi ,,feeling" on ikka küll. Suursugune. Kütsin just ahju ja pihku sattus vana kuldnebörs aastast 1998. Päris palju oli lehes w126 müügikuulutusi a la hinnaga 140000 kr kuni 350000 kr. Ja kõige huvitavam oli see, et sel kerega oli tollal palju pakkuda. Kõrvallehel oli ka kurvasilmsete kuulutusi, hinnad olid ca 400 000 kr. Keskmises või heas seisus w126 hoiab oma hinda, korralik w210 ei maksa suurt midagi. Lisan ühe video youtuubest, vb on keegi seda juba kajastanud. Soomlaste w126 tutvustusvideo 1980datest https://www.youtube.com/watch?v=3_ru9ERKmWk Lihtsalt hea vaadata.

[Joel.]

Kas see Audi V8 seal pildil on liiga hea eksemplar, et talvel kasutada? Või sai eelmisest V8'st juba küllalt? V8 jooksutamine, tõsi, on R6 W126'ga võrreldes üsna kulukas lõbu.

[Sm.Tihhonov]

Kas see Audi V8 seal pildil on liiga hea eksemplar, et talvel kasutada? Või sai eelmisest V8'st juba küllalt? V8 jooksutamine, tõsi, on R6 W126'ga võrreldes üsna kulukas lõbu.

Eks sa vastasid selle küsimuse juba mõlematpidi ise ära. Esiteks on ta üsna heas korras eksemplar ja teiseks on tema igapäevaselt käigus hoidmine suht tüütu. Audi V8 on justkui prototüüp, millel on palju ainuomaseid osi ja tema remontimine on minu hinnangul põhjendamatult keeruline. Tükid kipuvad olema kallid või väga kallid ja nende saadavus sealjuures väga nigel. Eks seda saab põhjendada tema väikese tootmisarvuga. Neid tehti kokku alla 20 000 auto, millest 4,2 mootoriga versioone oli jämedalt 4500 tk. Samal põhjusel tundubki täna W126 kuidagi loogilisem talvel trööbata kui Audi V8. Mercedeseid toodeti ju veidi alla miljoni.

Lisame siia päevikusse Audist ka paar pilti. Tore vanatehnika ikka. Mis sest, et pole Mercedes. Pean küll tunnistama, et pole siiani üritanud temast parema kaameraga ühtegi ilusat pilti teha.



Olen nüüd mõned päevad oma värskele W126-le silma vaadanud ja püüdnud aru saada, kas meie vahel on mingi säde või mitte. Armastus esimesest silmapilgust see kindlasti pole. Tahaksin teda mõõdukate pingutustega kuidagi paremaks teha. Selleks vajan erinevaid kasutatud varuosi. Panin kuulutuse ka vastavasse rubriiki, kuid küsin igaks juhuks ka siin, et kas keegi teab kedagi, kes omakorda teab kedagi, kes lammutaks W126? Mul oleks vaja pakiruumi sisu, vasakut uksepolstrit, paremat peeglit jne jne.

[shogun]

126 on nii ilusate joontega auto, et kindlasti digimuutub ka see hall masin peale poleerimist tõeliseks pilgupüüdjaks. Tundub olema esimese aasta facelift, s.o. '87? Kuidas tal roostega lood on?

Nii Sinu kui nii mõnegi teise w126 omaniku suust on kõlanud just 6-silindriliste kergem sõidetavus. Kuna enda sõidukogemus piirdub vaid 500SEL'ga, siis mind huvitaks võrdlus I6 ja näiteks väikese v8 (420) vahel - just sõidetavuse ja "tarbitavuse" osas. Kütusekulu neil liiga erinev kindlasti pole.

[Sm.Tihhonov]

Jah, ma ei saa sinna miskit parata, et minu meelest on R6 mootoriga W126 väga hea auto. Ma ei väida, et ta on parem kui V8, kuid igapäevaselt opereerides kindlasti lihtsam kasutada. Ta mõjub kuidagi väiksema ja kergemana, rohkem nagu "väga hea E-klassi" moodi. Mulle meeldib. Ja eks kulude pool ole ka ikka R6 kasuks. Ma nüüd 3-liitrist pole mõõtnud, kuid 260 sõidab linnas kindlasti alla 15 liitri sajale. Mul on tavaliselt keskmine 13-14 vahel.

Seekordse postituse tahaks aga pühendada hoopis meie uuele sotsialistlikule valitsusele. Halvim poliitiline unenägu on nüüd tõeks saanud - ajalehe veerud ja teleekraanid on täis lolle, kommuniste ja endisi kriminaale. Ja neil kõigil on nüüd äkki tekkinud mandaat midagi arvata.
Mina näiteks ei oska ekskavaatorit juhtida. Ma ei tee sellest mingit saladust ja ei tunne end sellepärast ka rumalana. On inimesi kes oskavad, kui mina mitte. Ja kui ma peaksin ühel hetkel ekskavaatori pulti istuma, oleksin tõenäoliselt üsna hädas. Kuulaksin ehk targemate nõuandeid ja siis püüaks esialgu lihtsalt kuidagi otse sõita. Eesmärgiga mitte kraavi põrutada ja mitte midagi ära lõhkuda. Ma tean, et sm Ratas ei oska samamoodi riiki juhtida, sest ta pole seda kunagi teinud. Aga selle asemel, et kuidagi ohutult tuttavat kangi hoida, möllab ta nüüd ta nagu Nu-Pogodi hunt ekskavaatori kabiinis. Käte ja jalgadega rabab loom kange, irvitab pläru suus, hüppab istmel üles-alla ja on veel kutsunud kamba tuttavaid idioote ka sinna juurde. Oma tühise eesmärgi nimel üks kõhetu jänes kätte saada, on ta valmis hävitama kõik enda ümber.

Juba paar aastat olen ma sõitnud suviti igapäevaselt Bentley Turbo R-iga ning sinna vahele veel paljude teiste toredate (suure mootoriga) vanaautodega. Aga peamiselt Bentleyga. Paljud on küsinud, et miks ma seda teen? Milleks sõita iga päev 6,75 liitrise turbomootoriga Briti siniverelisega? Mul on sellele küsimusele alati väga lihtne vastus olnud: "sellepärast, et ma saan!". Mul on võimalik selle autoga sõita ja ma kasutan seda võimalust niikaua, kuni see pull kinni keeratakse. See on teada, et varem või hiljem lõpetatakse see jama nagunii ära, et niisuguse monstrumiga tänval liigelda lubatakse. Aga siis saan ma vähemalt kunagi oma elule tagasi vaadata ja mõelda, et "ma ikkagi sõitsingi reaalselt Turbo R-iga igapäevaselt". Enamus püsivat töökohta omavatest inimestest oleks saanud sedasama teha, kuid selle asemel kulutasid nad aasta kokkuvõttes sama raha moodsa diisel universaali peale. Mul on neist kahju.

Ja nüüd on see käes. Valitsuse kukutamise järel asemele pandud varuratas tõmbab esimesi kange minu autode keelustamise teele. Praegu kavandatavad maksumuudatused mind emotsionaalselt ei murra, sest on tegelikult vähese mõjuga. Kuid ühel päeval keeravad nad veidi vinti peale, ja siis veel natuke, ja veel ... kuni lõpuks tulebki küür selga tõmmata ja oma kola seina äärde lükata. Aga ma ei kavatse seda kõike niisama vesiste silmadega pealt vaadata.

Kui ma mõtlesin enda jaoks välja, et minu uus igapäevasõiduk peaks olema W126 kerega Mercedes, juhtus nii, et süda ja mõistus rääkisid eri keelt. Üks käskis osta ühe auto ja teine teise. Kuna ma ei osanud valida, otsustasin osta mõlemad. Nüüdseks on kohale jõudnud ka teine auto ja ma võin kindlalt väita, et kuulake alati oma südame häält.

Niisugune oli ta müügikuulutuse piltidel:





Ostsin ta ühelt klassikaliste Mercedestega tegeleva müüja käest. Juba värv oli minu jaoks piisavalt erutav ja mulle meeldis see lihtsus. Jumala plank, mis tähendab vähem probleeme. Uuena Saksamaale müüdud auto, mis 1993. aastal oli viidud Hispaaniasse. Seal oli ta siis 2016 arvelt maha võetud. Originaal läbisõiduga 350 000 km. Hispaania tehnoülevaatuse lehel on ka läbisõidu märkused mis näitavad, et viimase 10 aastaga on ta sõitnud vaid 9000 km. Iga aasta ca 500 km. Vanamehe auto ka, äge. Kere täiesti laitmatult säilinud, peale selle, et vanamees oli olnud kõva lapimees. Värv on lapiga ikka ägedalt tuhmiks kraabitud. Kraapida on saanud ka vasak tagauks. Salong on ilus, vaid päikse pleegitatud puitliistud on häirivad. Meie hallis kliimas tundub ta ikka hoopis luitunum.



Tehniline pool on ka üsna ootuspärane. Ideaalne ei ole, kuid igati rahuldav. Kõige vastikum probleem on tagasilla ulgumine. Ma pole seda Mercedese puhul varem kogenud. Päris ebameeldiv on ja sellele pole lihtsalt lahendust ka. Mul on veel ASD-ga tagasild. Esmase tehnilise hinnangu saamiseks külastasin tuttavat Lesvenit. Sain teada, et tahab veidi veermiku remonti, kuid mitte midagi ületamatut. Roolivardad ja šarniirid. Istub ilusti kõrgel ja ei kolise. Põhiline, et roostet pole ma selle auto küljest veel leidnud. Ei pealt ega alt. Kuidagi imelik on sellist W126 oma silmaga üldse näha.


Ostsin talle tutikad Nokiani lamellid ja nüüd olen lihtsalt sõitnud. Päriselt ka meeldib. Suurepärane igapäevaauto. Ma tean, et tegelikult peaks teda soola eest säästma ja vaid suvel sõitma. Kuid minu jaoks on ta sihtotstarbeliselt ostetud auto. Isegi kui ta saab selle käigus lõpuks otsa, tahan ma temaga sõita.


Tulles nüüd lõpetuseks veel korraks tagasi kirjatüki alguse juurde, mõlgub mul mõttes teha selle autoga mingi sotsiaalne eksperiement. Tahaks temaga mõned aastad sõita, pannes kirja kõik tehtud kulutused. Ja lõpuks pärast müüki teha kokkuvõte kui odav temaga sõitmine tegelikult oli. Ma väidan, et tänapäevase uue väikeauto pidamine tuleb igal juhul kallim kui W126-ga sõitmine. Heh, või et ostke säästlike autosid.

[MB Shop]

Vanasõiduki huvilistele on autode esmaregisteerimise ja omanikuvahetuse maksustamine suht väike mure. Pole ju need masinad ei uued ega hiilga need masinad üldjuhul kw arvuga mida maksustada soovitakse. Keelata ei saa keegi kasvõi igapäevast Benz Velo -ga sõitmist, kuna see oleks juriidiliselt võimatu. Maailmas on näiteid küllaga eriti friikidest igapäevamasinatest mille kõrval 126 on ääretult moodne ja mugav ja tõesti mõistlik valik. Ka Eestist meenuvad autod nagu Elcat Cityvan jmt millega inimene igapäevatoimetusi teeb. Kui reisid näiteks põhja-aafrikasse kus W123 on igal nurgal ja ka taksodena, siis tagasi tulles vaatad oma kollektsiooni sellise pilguga et sul on suur hulk praktiliselt uusi luksusautosi

Mis puutub hall-metallik-diisel-universaal teemat, siis enamus inimeste jaoks on auto tarbeese mis on võrreldav külmkapiga. Tal on oma hind ja kasutusaeg ning seejärel temast loobutakse ja tehakse uuema mudeliga jälle sama ring. Emotsionaalset suhtumist tarbeesemesse on täheldatud vaid väheste indiviidide hulgas. Peamiselt on tegemist inimestega kes näiteks mõtlevad vahest elu üle, huvituvad kergelt ajaloost, ei saa mainimata jätta ka kerget romantilisust "vana hea aja" suhtes jne. Kahjuks on see väiksem osa ühiskonnast.

[JorgenP]

Olen õigel teel, kui väidan, et uue auto värvitooni ametlik nimetus Malachitgrün 249? Minu jaoks omamoodi huvitav värv, eelmine Mercedes oli samasugune samblatooni ning ajapikku hakkab see värv aina rohkem meeldima. Ning kui 90ndate ja 2000ndate aastate algul oli roheline auto midagi tavapärast, siis mingist hetkest kadus roheline toon üldse liiklusest ära. Seega tundub täiskompott talveauto olema, usun et nii mõnigi inimene kahtleb autoomaniku vaimses seisundis, valides vabatahtlikult igapäeva autoks vana S-klassi. Kuid minu jaoks õige samm, kui võimalusi on, siis tulebki igasugu veidrused ja huvitavad autod igapäevaks ära pidada. Edu ja jään tulevaseid jutte ootama.