W126, 300SE `87 - Hanno

[Hanno]

Niisiis, eesti mees on aeglane, ja mina veel eriti. Umbes viis aastat olen plaaninud seda teemat alustada. Kuivõrd täna sattus fotoaparaadipäev olema, siis on nüüd mida näidata.

Mark: Mercedes-Benz 300 SE
Väljalaskeaasta: 1987
Läbisõit: 234 000
Võimsus: 138 KW
Päritolumaa: Rootsi
Eelmiseid omanikke: 2

Lisavarustus: El. aknad, peegel, istmed ees, el.reg .roolisammas, cruise control, ortopeedilised (õhuga täituvad) esiistmete seljatoed, kliima, nahksisu, kat.luuk



Paari sõnaga ajaloost Tõin ta 2005 Rootsist. Müüja oli omanud autot pisut üle aasta, millest viimane aasta oli auto tal garaazhis seisnud. Eelnevalt oli olnud üks omanik. Seda lugu, nagu ka läbisõitu kinnitab karbitäis pabereid, mille hulgas kõikide aastate ülevaatuse lehed (kus läbisõit peal), kõikvõimalikut hooldus-remondiarved alates ostust kuni 2004 aastani, ning sama aastani on ka täidetud korralikult tankimispäevikut. Kõik kuupäevad ja läbisõidud igalpool klapivad, nii et pole kahtlustamiseks põhjust.
Valdavalt leidis auto kasutust minu abikaasa igapäevaliikurina, kuni möödunud kevadel seisma jäi, ja siis sel suvel pimedikust välja tõmmates osutus üpriski rooste läinuks. Kaheteistkümnenest peamisest kere plekkdetailist vist kuuelt võis leida roosteplekke . Kolm kuud ja üsna mitu eurot hiljem näeb ta siis nüüd välja selline nagu allolevatel piltidel näha võib.
Uue kuue sai kogu kere, v.a. mootoriruum. Selle võtab talvel ette.

[nostromo]

Ilus originaal

[HotPapa]

Kena jah, sisust võiks ka paar klõpsu teha. Kas on muidu siis igapäeva liikuriks mõeldud või pigem hobikaks?

[Hanno]

tänan, jah, kukkus tõesti kena välja. Isegi ei raatsi niiske ilmaga sõita enam. Niisiis hobiauto tänaseks. Teen lähiajal detailsemaid pilte ja kirjutan tegemistest konkreetsemalt.
Seniks mõned udused juhuslikud pildid, tehtud remondi käigus:
https://www.dropbox.com/sh/ost1fl0it1xej...ataxa?dl=0

[siimruz]

Tere

Ilus masin. Minu omal sama värvi kombinatsioon. Aga kohe näha et Rootsi Auto. Seda roostet on ikka üks jagu olnud. Mu hea sõber rootslane tunnen teda juba 15 aastat ja olen ta auto pargiga ka kursis kogu aeg kasutab ka selliseid vanemaid autosid. Ja rooste on ikka läbivaks probleemiks.

Tervitades Siim

[Hanno]

Tere

Aga kohe näha et Rootsi Auto. Seda roostet on ikka üks jagu olnud.

Tervitades Siim

Tere !

Ma olen Sinu teemat uurinud jah...
Kui Sa rooste osas otsustad pahtlilaikude alusel, siis, päris igaühe all kah rooste õnneks polnud, pigem muud "imperfektsioonid". Kui ma ta tõin, siis polnud nähtavat roostet kuskil, ja kuni auto oli aktiivses kasutuses, seni samuti mitte. Ok, kui välja arvata tagumise aknalaua alumine pool, see ilmselt on tingitud tagumisele aknale kogunevast kondensist. Põhi oli ja on õnneks ka siiamaani väga ilus. See, mis lõpuks juhtus oli puhtakt minu oma teene, see et ma ta puuduliku õhuvahetusega niiskesse ruumi seisma jätsin. Isegi vist ei pesnud eelnevalt.
Kõige rohkem keevitust vajas minuteada vasaku esitiiva taga, A-pillari alune nurk. Ja tagumised rattakoopa servad. Küll peab tõdema, et värvi alt ilmnes lihvimise käigus üpris palju kergeid roostelaike, mida algul kuidagi ei osanud kahtlustada.

Muide, plaanin ka midagi esivedrudega teha, kas siis samuti pool keerdu maha lõigata, nagu Sa seda oled teinud. Võib-olla ka kõigepealt tagumised ära vahetada, ja siis uuesti hinnata, et kas ja kuidas pilt ees muutub.
Oskab ehk keegi öelda, mis see n.ö. soovituslik vedrustuse kõrgus on, ja kuidas seda üldse hinnata?

["kutsikas"]

Vägagi ilus masin on!
Keep up the good work!

[siimruz]

Tere

Eks minu omal ka seda roostet ikka on. Mul on taga aknalaud roostes mitte alt aga hoopis tihendi serva alt. Mujalt võib leida selliseid pindmiseid rooste täpikesi. Üks tähelepanek sinu auto puhul kapoti peal taga olev embleem on valele poole panndud. Sul on paremal aga peab olema vasakul. Vedrudega jah selline lugu et mina pole veel siiani oma jaoga rahul ikka on selline kõõbakas. Kui differ kohal ja vahetusse läheb, siis tagavedrud lähevad ka vahetusse ootavad juba pagasnikus. Mina ei ole selline lõpuni originaali pooldaja tahan möödukuse piires teha ka oma loomingut. Sellepärast mulle originaal kõrguses autod väga ei meeldi. NAgu SL-gi on ta madalamalt palju ilusam kui siis kui ta oli kõrge. Aga esimeste vedrude lühemaks tegemine on väga lihtne ja vähe aega nõudev kui spetsiaal tõmmits on olemas. minul läks 10 minutit isegi vedru ei pea alt ära võtma.

Tervitades Siim

[Hanno]

hmm... ok, ma ootan ära kui Sa oled tagumised vedrud uued pannud, et mis efekti andis. Ma nimelt kahtlustan natuke, et võibolla kui tagant kõrgemaks saab, siis eest ka pisut langeb. Võibolla ka mitte.

see mudelitähis pandi jah valele poole, aga ma pole viitsinud seda sealt ära kakkuda. Mõtlesin, et las olla natuke tjuuningut kah. Tagaluugil on natuke tjuuningut veelgi, nimelt seespoolt on ta nüüd erinevalt originaalist ka lakitud. Läigib nagu ülejäänud auto. Peab tõdema, et iga kord kui luuk avada, siis kohe rõõmustab. Samuti rõõmustab see hääl, mis nüüd tekib kui pagassi luuk kinni lasta. Justnimelt lasta, mitte lüüa. Seal kus seespool need sisemise topeltpleki servad igal pool on, need tihendati enne värvimist kõik liimmassiga ära. Selle tulemusena on luuk nüüd kõvasti jäigem, ja sulgub sellise mõnusa vaikse sumeda klõpsuga.
Sama lugu ka kapotiga, kõik plekkidevahelised servad massiga kinni, ja kui enne oli juba üle seitsmekümne sõites näha kuidas kapott tuulega natuke loperdama hakkas, siis nüüd jäigendatuna oli ka 130 juures täiesti rahulik ja liikumatu.
Samuti muide tehti ka seest poolt katuse plekiga. Selle osas pole suutnud veel vahet tuvastada, aga kuna lageda pleki pindala vähenes igast küljest umbes tolli jagu, siis küllap ta ikka mõnevõrra jäigemaks muutus.

[Hanno]

Lisan mõned interjööripildid

[nostromo]

Sellises korras isendite piltide vaatamine on lausa teraapilise toimega. Jaksu samaväärsena hoidmisel

[Hanno]

Tänan, jah, annan endast parima. Salongi heakorra võlgneb ta suures osas minu abikaasale, kes üsna mitu nädalavahetust on hullanud erinevate nahahooldusvahendite ja keemilise puhastuse seadmega.
Ja herr Tihhonovile, kellel pildilolevad värsked tekstiilmatid leidusid Need loovad kohe hoopis teise pildi, võrreldes näiteks auguliste kummimattidega, mis seal seni olid.

[Hanno]

Ülaloleva autoga veedetud aeg on jätnud oma jälje ja pööranud mind "vanaaegsete Mercedeste" usku. Selle konkreetsega aga igapäevaselt sõita ei raatsi aga pagana moodi ju tahaks. Tekkinud probleemi lahenduseks oli väike vangerdus seni kasutuses olnud autodega, mille tulemusena oli nädalalõpu reis jällegi Rootsi, Malmösse, ja sealt tagasi 92 aasta 300CE-ga, eesmärgiga saada sellest igapäevasõiduk. Olgu öeldud, et ma polnud kunagi elus sõitnud w124-ga rohkem, kui taksode tagaistmel kunagi ammu. Lihtsalt saadaoleva informatsiooni alusel leidsin, et see oleks see mida vaja on. Järjekordse Mercedes-Benz soetamise nimel müüsin ära 7 aastat peetud bmw e39 530d, mille ülalpidamine on olnud minu elu kõige kallim asi. ( kuin kütust mitte arvestada, siis hoolduskulud rohkem kui kroon per km. Ja sõitsin temaga maha umbes 250 000 km...). W124 tundus paiknevat remondikulude skaalal teises otsas.
Niisiis, olles umbes kuu aega jälginud rootsi kupeede müügikuulutusi, lendasin novembri alguses optimistlikult kohale müüja jutu peale, et pole talvel sõitnud, üldse ostmisest saadik ainult seisnud ja "semi new to drive" jne. Päris-elus, esimene asi mis silma hakkas oli uksetaskus jääkaabits, ja kohutavalt räpane ja räämas olek. Samas, kogu selle rääma alt hakkas silma absoluutselt komplektne interjöör, peaaegu kuskil polnud jälgegi kellegi omaloomingust, kõik oli olemas, sirge ja otse, ning eranditult kõik töötas. Iga viimne kui lambike põles, ja oli alust arvata et kui korralikult puhastada ,siis saab väga hea. Ka helepruun nahksisu tundus olevat suht korralik. Samuti oli mootoriruum täiesti komplektne ja silmatorkavalt originaal. Negatiivse poole pealt, keegi oli kunagi teda üleni üle värvinud, ning ilmselgelt halvasti. Enamik detaile olid "pilves", ning hiljutine poleerimine oli selle kõik veel eriti nähtavale toonud. Sõita oli seevastu jube hea, mõõtor ja käimar töötasid paremini kui ma selleaegselt autolt oleksin oodanud, ja et me juba naisega sinna olime end kohale vedanud, siis mõtlesime et ok, hind suhteliselt soodne kah, ostab ära. 700 km Kapellsäri läks intsidentideta, kiiruselt üle saja kergelt ujus teepeal, aga muidu oli OK. Üldiselt uhasin kogu tee 130 km/h, ja keskmine kütusekulu tuli 10,3 l/100-le. Kui kogu selle Rootsi sõidu vältel tundus, et veermik on täiesti korras, siis Paldiski terminalis esimeste meetrite peal oli selge, et see diagnoos oli olnud ekslik. Auto kolises meie teedel nii, et hirm oli edasi sõita. See siis sissejuhatuseks.
Seejärel seisis pisut üle kuu aja remonditöökoja ukse taga, kuni ükskord ette võeti. Diagnoos oli, et paar puksi on pragulised, aga üldiselt, et mõistlik oleks kõik ära vahetada. Öeldi, et niimoodi ära väsivad puksd siis, kui auto pikalt seisab. Selles osas siis müüja võibolla väga ei valetanud. Aga et üldiselt mulle uued komponendid veermikus pakuvad suurt rõõmu ja rahuldust, siis saigi kiirelt otsustatud, et vahetame kõik mis vaja. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et peale pendelhoova puksi ja esimeste amortide sai absoluutselt kõik uus. Vedrude vahetamine oli üks omaette kolgata tee, aga sellest pikemalt vbla hiljem.
Sellega jõuan sinna, et miks ma üldse kirjutama hakkasin seda juttu. Nimelt, kuivõrd tagasild oli maas, siis tundus hea mõte saata differ Tartusse, foorumikasutajale Hents, kes teatavasti difreid LSD-deks konverteerib. Saanud difri tagasi, ilmnes et seoses paigaldatud surveklotsidega ei ole seal enam pooltelgesse minevate võllide satelliitidepoolses otsas stopper-splinte. Neid splinte, mis takistaksid võllil väljapoole liikumast. Hents ise arvas, et pole hullu midagi, kus need võllid ikka minna saavad. Aga nüüd, olles lõpuks vahelduva eduga autot ka ekspluateerida saanud, on üpris selge, et need võllid sealt piisavalt palju välja tulevad ja õli loomulikult samuti. Et simmeritealune tööpind, mida ongi just täpselt simmeri laiuse jagu, plus vb paar millimeetrit sissepoole, sõidab simmeri alt välja, ja siis ongi seal põhimõtteliselt üks suur auk kust õli välja pritsib. Arvestades pooltelgede ehitust, siis, ma ei suuda kuidagi välja mõelda, mis vägi neid võlle või flantse üldse peaksid nende teljesuunalise liikumise diffripoolses otsas hoidma. Sest niipalju kui liigendites on teljesuunalist liikumist, samapalju täpselt jääb ka difrisse suubuvale võllile ja simmeri all olevale pinnale.
Siinkohal siis nüüd pöördungi targemate poole: Kes te omale olete seldatüüpi lsd soetanud, ilma otsastopperita võllidega, mis pagana väega te need võllid simmerite all paigas hoiate?

Illustratsiooniks ka pilt väljapoole liikunud pinnast, mis peaks olema vahetult simmeri all.. Niipalju ma teda tõmbasin välja, ise liiguvad mõlemad pooled umbes 5mm välja.Aga sõites, kui vedrustus töötab, siis ilmselt ka rohkem.






lisaks küsimus teadjamatele, et kus füüsiliselt asub sellel autol DRL (day running light) relee? ei suuda kuskilt leida seda. Ilmnenud on nimelt, et süütega lülituvad esituled alati peale, aga tagatuled enamasti mitte. Elektriskeemidelt ei leia üldse selle ahela kohta mingit viidet, aga kuskilt pilvepealt lugesin, et on selline relee olemas kuskil.

[Laur]

Oli ka mul üks Rootsi päritolu S124 loodetavasti mäletan õieti, kellaploki taga kusagil juskui oleks olnud.

[hents99]

Tundub, et võllid liiguvad tõesti päris palju väljapoole. Peab mõtlema ehk mingi splindi lahenduse, nagu BMW`l.
Siiamaani pole sellist efekti täheldanud, eeldades, et tegemist on originaal veovõllidega. Ise sõidan sellisega ja paljud teised (30+ difrit).

[Hanno]

Tundub, et võllid liiguvad tõesti päris palju väljapoole. Peab mõtlema ehk mingi splindi lahenduse, nagu BMW`l.
Siiamaani pole sellist efekti täheldanud, eeldades, et tegemist on originaal veovõllidega. Ise sõidan sellisega ja paljud teised (30+ difrit).

nojah, see teebki keeruliseks kogu loo. Et mis siis nüüd teistmoodi on mul, kui teised kõik sõidavad. Kui ma käsitsi liigutasin, siis selles püsiva joonkiirusega liigendis on väga pikk liikumismaa, ja peabki ilmselt olema. See aga ju tähendab, et difripoolsel võllil on täpselt sama amplituud kasutada kui poolteljel. Nagu mulle tundus, siis reaalselt piirab käigu ära see kummist lõdvik liigendi peal. Niisiis otsustasin, et ostan homme silberist uued plekist võrud, ja siis liigutan lõdviku välimisi otsi liigendile lähemale. S.t. kui eeldada, et praegu see kumm neid võlle pisut välja tõmbab oma elastsusega, siis, üritan neid selle sama kummi elastsusega tagasi sissepoole mõjutada. Paistab siis mis saab.
Samas, kui need splindid õnnestuks sinna tagasi projekteerida, siis see tunduks kuidagi õigem. Lisaks splintidele istutab MB sinna ka veel erinevas mõõdus plekke vahele, et lõtku minimeerida.

[Hanno]

Väike apdeit, jagan vahepealtoimunut. Nagu mullusuvel plaan oli, nii ka väikese hilinemisega läks. S.t mootoriruuum kooskõlla ülejäänud kerega. Enam ei mäletagi, kas oli ka algne plaan selline, aga kui mootor juba lauapeale sai tõstetud, siis ei jäänud muud üle kui ka sellest üle käia. Kokku kulus selle lõbu peale pisut üle poole aasta, ja ei saaks öelda, et tempo sealjuures madal oleks. Vahel tuli hea mõte pilti kah teha, kahjuks mitte kuigi tihti. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ükski seib ega kruvi , mis kahe esitiiva vahele jäi, ei jäänud tähelepanust ilma. Valdav osa mootoriga seotud kummi- või plastosadest läksid samuti vahetusse. Loomulikult kõik tihendid ja simmekad seal hulgas. Arvan, et umbes 200...300 uut osa. Välja kukkus päris hea.

Mõned pildid siia, ülejäänusid saab soovikorral sellelt lingilt

alguses oli sedapsi...



edasi läks nii...

[2015c]

[Hanno]

C124, millest üleval pool juttu põgusalt, on kah praeguseks 2 aastat juba uues kuues, ning enne kui päris meelest läheb, panen väikese jutu illustratsioonidega üles. Ehkki teemapealkiri viitab W126-le, siis vast ehk pole keelatud autosid ühte peatükki koondada.

Niisiis, 2011 lõpus tõin rootsist varemkirjeldatud põhjustel 124 kupee, eesmärgiga sellest 126-ga saadud kogemuste varal üks sõitev auto teha. tagantjärele võib öelda, et õnnestus hästi. Lühidalt kokkuvõttes oli järjekord selline, et:
1) 2011 lõpus kohe läks kogu veermik esimese asjana vahetusse. Et saaks sõita ja siis selle põhjal otsustada edasise üle.
2) 2012 kohta ei mäletagi enam, aga ilmselt abikaasa sõitis temaga lihtsalt. Muud vist suurt ei teinud, kui panin uued küljeakende tihendid, et saaks autot pesta ilma salongi üleujutamata.
3) 2012 detsembris oli auto küps kereremondiks. Selleks ajaks olid suure vaevaga saadud uued uksed, millel põhimõtteliselt roostet ei esinenud. Enda omad olid alt servast nii läbi, et polnud ideed neid lappida. Esitiivad olid kuskilt roostes, ilmselt tagumisest alaservast, ja need olid kah kenasti selleks ajaks riiulis ootamas. Silberist sain pika kauplemise peale originaaltiivad suht mõistliku hinnaga.












Uued uksed-tiivad sai ära värvida juba enne lööktöö algust. Et kogu tegevus oli eesmärgiga autot aktiivselt edasi pruukida, siis kõikvõimalikke vahasid ja möginaid läks iga plekkdetaili tahaküljele niipalju kui mahtus.

Ukseklaasi tihendite kohta võiks mainida, et nendele on stockis ussitamine kui sisseprogrammeeritud. Otsast vahib must raud vastu ja pole ime, et tihendi saatus on selline:

aga kus häda kõige suurem, seal aitab Würthi vedel kumm.. (mis kahjuks praguseks nomenklatuurist maha võetud on):











Üldiselt sama lugu on ka katuseluugi sirmidega – neil on plastik metalli peale valatud, ja nendes kohtades kust valuvormi pinnid plekki valu ajal fikseerisid, on paljad katmata punktid. Ilmselt igaüks teab, milline roostepudi see sirm on nii vanal autol. Tupsutasin uutel sirmidel vedela kummiga need paljad augukesed üle, loodan et kestavad nüüd kauem kui auto.



Plaan oli kasutada pühadeaga maksimaalselt ära, ning kolme nädalaga, jaanuari alguseks, saada tagasi sõitma. Ehkki uksed ja tiivad olid juba eelnevalt ära värvitud, läks kokkuvõttes plaan umbes kahe nädalaga lõhki - keevituse vajadus oli suurem, kui algul naiivselt lootsin. Tungraua augud külgedel olid täiesti oma elu elanud, ja tagarattakoopad ilmnesid kah, et on salongi poolt sõelad. Vimaste kohta peab mainima seda, et koopa augud olid peamine koht kust veeremüra salongi tuli. Peale lappimist, ja muidugi ka teatud pigimatitamist saab seda autot nüüd eeskujulikult vaikseks pidada.














Lisaks olin aasta jooksul laiast maailmast kokku kraapinud terve ringi uusi laternaid. Et saada kaks uut komplektset esituld pidi neid, kui ma õigesti mäletan, kokku neli ostma (ning ühe klaasi eraldi) Sest kombinatsioone on palju, ja seda mis täpselt vaja, polnud kuskilt võtta. Pole vist vaja lisada, et plaan oli mõistliku summaga need saada. Õnnestus see projekt selliselt, et õiget tooni klaasitaguse plastikuga tuled olid üks facelifti klaasiga, ja teine vasakukäelise liikluse klaasiga. Siis ühele õnnestus saada uus klaas, ja teise jaoks leidus õige klaasiga, aga valet tooni plastikuga tuli. Neist sai siis kokku kaks komplektset tuld, millede kohta võiks öelda, et täiesti tutikad. Taha oli lihtsam leida, ja suunatuled vist sai lausa Silberist 16€/tk.







Samuti oli kannatlik ootamine ennast ära tasunud klaaside osas. Olles aasta jooksul saatnud perioodilisi päringuid klaasifirmadele tagaklaasi kohta, teatati ühel hetkel, et on pragu kuskil kesklaos 110€-ga, Pilkingtoni klaas. (või no mingi saja € kanti hinnaga). Pikalt ei mõelnud, sest selle klaasi normaalhind on valdavalt 500€ tuuris. Esiklaasiga polnud muret, see on igal pool soodne.



Kuidagi olid komplekteeerimise hetkeks kui tina tuhka haihtunud plastikute klõpsud, iga viimane kui üks. No mis seal salata, uute üle ongi ju rohkem rõõmu..



Auto keretööd ja värvimine olid meil planeeritud jõulupühade ja aastavahetuse ajaks. Aga et me ise väga keerulisi asju sel hetkel ei tihanud keevitada, ja päris-keevitaja ei tahtnud oma puhadepuhkuse pilastamisest midagi kuulda, siis oli olude sunnil tööde järjekord selline, et kere sai uue värvi peale enne kui pühad läbi olid, ja keevtamiseks läks siis värskelt värvitud kerega. See oli sel hetkel teadlik valik ja midagi halba sellest ei juhtunud. Kõik mida keevitusjärgselt värvima pidi, jäi plastikute või millegi muu alla ja lõpptulemus ei kannatanud.

















2013 kevadel - ülalpool juttu olnud diffrist lendas see varem teemaks olnud isearetatud lsd klots prügikasti. Et kolmandik temast oli juba ära kulunud, (polnud põhjust loota, et see mahakulunud alumiinium õli määrimisomadusi oleks parandanud) oli kiire otsus differ lahti, väljast liivapritsi, kõik uued laagrid sisse ja uus värv peale. See oli kokku üsna kallis lugu, aga rõõmu seda rohkem kui tagasi alla monteerus ja hääletult edasi teenima hakkas.



Piltidelt on veel näha, et midagi toimub armatuuris olevate kõlariaukudega. auto puhul oli kriteerium, et install ei tohi kuskilt otsast interjööris välja paista. (sellega juba 2 riba automaatselt langeb välja). Ja kuidas panna orig 3,5“ asemele 4“ elemendid... Originaalpapikatel pole kah teatud tingimustel midagi viga, kuni piirduda näiteks vaikse vokaali kuulamisega. Aga kui juba rohkem oktave esitamisele tuleb, siis pole neist palju rõõmu. Niisiis oli selleks ajaks juba langetatud valik Jaapani käsitöö-täisriba elementidele
Phass
Ilmselt neid rohkem Eestis ka pole keegi kuulnud ega näinud. Valik oli puhtalt kõhutunde toel. Alternatiivid olid ka erinevad Saksa tootjate lairiba valjukad, aga need ei tundunud piisavalt „diip“ . Kokkuvõttes, tulemus oli selle vaeva kohta väga ja väga hea. Ilmselt üheksale ja poolele inimesele kümnest oleks midagi muud vaja, aga minu jaoks on see üsna ideaalne tulemus. Peaks on vana Nakamichi, mis on mind teeninud juba kaugelt üle 10 aasta.















lõpptulemusest pilti parasjagu võtta pole, aga võib öelda, et ei erine originaalist karvavõrdki..

Kokkuvõttes võib öelda, et kui eesmärk oli teha auto ekspluateerimiseks, mitte pensionisamba kasvatamiseks (v.t. W126) ja seega natuke lõdvemalt võtta mõne kohapealt, siis tegelikkuses kujunes vastupidiseks. Aeg oli piiratud ja palju jäi dokumenteerimata, aga kokkuvõttes ei ole sellel autol tõepoolest vist ühtegi pilbast küljes, millesse poleks aega või muid vahendeid investeeritud.









tõstmispunnid enne...


ja peale väikest spaakuuri


Järgmiste jõulupühade ajal, 2013 lõpus, käis mootor lauapeal ja sai suure plaanis sama värskenduskuuri kui 126-e mootor eelmisel suvel. ( https://www.dropbox.com/sh/ost1fl0it1xej...ataxa?dl=0 )
Auto on igapäevases kasutuses, ja kui see mootorinoorendamine välja jätta, siis pole põhjust seni olnud suurt midagi torkida. Pidi küll välja vahetama pool aastat varem paigaldatud Beru jagajakaane. Mootor hakkas ebaühtlaselt käima, ja kaanelt oli jälgede järgi näha, et on kõrgepinge on räigelt üle peksnud.
Autodele tehtavate kulude kontrolliall hoidmiseks olen teinud lepingud kohalike hulgimüüjatega, ning kui ma ühel õhtul sihitult EPC-st koode toksisin AD-Balticu andmebaasi, leidsin üllatusega, et Peterburi tee laos olid 6 Boschi pihustit laojäägina 50% allahinnatud. Tellisin nad pikemalt kaalumata ära, või peaks ütlema soodsat võimalust kasutades, ja panin 124-le peale. Ehkki nad läinuks ka 126-le, tundus, et mõistlikum oleks panna sellele autole, millel neid rohkem pruukida saab.
Kohe-kohe saab kaks aastat peale kereremonti igapäevast kasutust täis (abikaasa sõiduvahend) ja seni pole peale selle jagaja kaane probleeme olnud.

[Sm.Tihhonov]

Täitsa müstiline mees oma projektidega. Võimas töö. Ma saan aru, et niimoodi on võimalik taastada Volgat või Jawa mootorratast, mis mõlemad koosnevad tervinisti vähematest detailidest, kui on näiteks ühe W126 kapoti all. Aga tegeleda 90-te Mercedesega "bolt&nut" tasemel tekitab minus kohe siirast elevust. Tahaks kohe näha, katsuda, targutada.

Martin