Mercedes W210 E420 Avantgarde

[Lahekas]

"Enne kui Pariisi sõidad, käi Nuustakulgi ära..."

Ma alustan selle teema esimest postitust veidi niisama mõistuteksti ja osaliselt ka reisikirjana.

Nagu mu signatuurgi siiamaani ütleb, ei ole ma juba ammu Mercedese maailmaga väga lähedalt kokku puutunud. Palju huvitavam oli vaadata sõpru ja tuttavaid nendega mängimas ja käia kõrval targutamas ning rehvi toksimas. Küll on ikka huvitavaid isendeid olemas.. samas ise ühelt pool natuke rahul, et endal ühtegi muret kaelas pole, teiselt poolt miski ikka näris. Ja näris..

Eelmine pühapäevaauto läks kevadel oma teed. Nüüd võin teda näha müügis ALMi platsil. Mis tähendas ilmselt, et järgmine omanik teda läbi ei hammustanud ja andis loobuka. Terve suve hoidsin aga mina silma peal Mercedese turul. Kuna W123 ja W124 läbi käidud mitu korda, oleks järgmine loogiline samm näiteks W210 või W208. Lihtsalt põhjus võib olla ka selles, et ega ma näiteks W140 omada ei tihka ja ilmselt ka ei oskaks. Lisaks on ta liiga suur. R129 on kaugelt liiga kallis ja uuemad mudelid ei anna päris korralikult veel nö hobiautode mõõtu veel välja (loe: vaene olen - W211 e55 või w204 C63 võiks ju ka olla..). W210 puhul eelistasin välimuselt pre-feisslift mudeleid, sest omandades teadmisi ja infot nende arendamise ja töö alguse kohta juba 80ndate lõpus, tundus see minule just selline hea üleminek W124-st. Et saada ise aimu, kui palju on asjad muutunud ja mis sammu võttis MB ette antud üsnagi kõmulise mudeliga, mis vastupidiselt kriitikale tõestas ennast tegelikult väga hea müügihitina.

Minu jaoks pidi 210 olema KINDLASTI V8 mootoriga. Ma polnud kunagi omanud V8 mootoriga sõiduautot. Ülejäänu polnud nii tähtis. Taksopruuni (beeži) ka tegelikult ei tahtnud. Eelisjärjekorras eelistasin ka originaalse sinise klaasi ja katuseluugiga autosid.
Mõistes, et isegi üsna pika ajalise perioodi jooksul ei tule Eesti turule müüki ühtegi minule sobilikku eksemplari, hakkasin vaatama ka mobile.de-d. Küll tundus see Saksamaa suur ja lai, kuid reaalsus oli see, et osta ikka midagi ei olnud. Mis tundus nagu sobilik, oli kas 1) täiesti läbi aetud, 2) liiga kallis, 3) eraisiku käes müügis, 4) kuskil korralikus karup*rses, kuhu ei saanud ei rongiga ega bussiga.

Paar tükki jäi isegi pinnale ja sai plaane tegema hakatud Saksamaa reisiks.

Esineme huvipakkuv objekt oli E50 AMG:


Mis kadus tingituna hinnast ja asukohast muidugi ennem, kui me lennupileteidki ostma jõudsime hakata.

Teine variant oli ühel toredal Hamburgi automüügiplatsil müügis olnud E430 Avantgarde. PUNANE, kaltsusisu ja tagasihoidlikuma varustusega.



Selle peale sai isegi helistatud ja üllatavalt hästi inglise keelse vestluse läbi viia. "Gaar verri guud, enzin pöörfikt, gierbox pöörfikt!"

Nojah, lähme vaatama:


Pean mainima, et minul endal pole mitte ühtegi kogemust selliseid reise ette võtta, aga kuna kaasas oleval sõbral on käpp sees lennundusmaailmas ja ka kogemus Saksamaalt uuemate autode toomises, olin nõus seda tegema. Kuidas see vanade roimade toomine ikka erinev on?! Põhimõtteliselt päevapealt. Mis see paar tundi lennureisi on? Läheks nagu Võrru autot vaatama, lihtsalt keskkond on teine. Vägagi teine..

Küll see Hamburg on ikka trööstitu koht. Muidugi läks ilma poolest kõik absoluutselt vastupidiselt sellele, mida lubas yr.no eelmistel päevadel (päike, 20C sooja). Reaalsus oli täpselt selline, nagu ma Saksamaad alati ette olen kujutanud. Ehk siis, sadas vihma ja oli üleüldse väga hall ja sombune.



Igal pool linnapildis domineeris betoon ja metall. On küll üritatud loodust veidi siia ja sinna ka jätta, kuid see ei toimi. Lisaks kõigele on väga keeruline näha kuskil sulle vastu jalutamas tõupuhast sakslast..

Näiteks suvilate mõiste on seal ilmselt veidi teistmoodi lahendatud, kui meie ette kujutada oskame:



Eks meie välja vaadatud autoplats asus ka ikka Hamburgi getos. Siin on jõe ääres näha autoaeda tagantpoolt:


Puhkeruumi leidsime tänava äärest. Võin kinnitada, et ajas asja ära:


Aga loomulikult asus meie välja vaadatud objekt türklaste haldusalas. Ja see auto oli küll vahepeal sõjast läbi käinud.. Ma ei oodanudki korteri ruutmeetrihinna eest uueväärilist masinat, aga damn..







Lisaks sellele, et ta oli looduse meelevalda jäetud, oli ta ilmselt ka selle müügiplatsi nö must lammas. Peksupoiss, kes sai mõne kolaka iga päev lihtsalt profülaktika mõttes. Noh, et oled olemas või nii. Tal ei olnud mitte ühtegi sirget või defektivaba detaili. Tema küljed olid sõidetud mõlki ja seejärel värvitud üle punase katusevärviga. Tagumised elektriaknad olid puuklotsidega kinni fikseeritud. Ilma klotsita kukuksid nad lihtsalt alla. Ainukene positiivne osa oli tal tehnika. Kõike, mis nende türklastega seal räägitud sai, ma kohe meenutada ei viitsigi. Hind oli kivist, TÜVi pole ja põhimõtteliselt on tegemist vähemalt visuaalselt vanarauaga.

Kuna me olime sobivas piirkonnas, jäi jalutuskäigu kaugusele ikka üsna mitmeid autoplatse. Just ikka korralikke urkaid ja sekka ka mõned üksikud viisakamad. Stiilinäide ühest urkast, kus 1) polnud ühelgi autol peal tekste, misasjaga täpsemalt on tegemist 2) polnud infot, mis on hind 3) polnud kedagi kes viitsiks sinuga ka tegeleda ja 4) ega seal väga liikuda ka ei saanud..


Midagi asjalikku silma ei jäänud ja sama targalt me sealt minema kõndisime. Poolsuviselt riides, seljakotid seljas. Mehed tulid autot ostma. Tutkit brat.

Istusime maha ühte salatikohvikusse, tellisime söögid ja hakkasime mobile-t lappama. Kusjuures, sõber ostis saia juustuviiluga. Nagu oligi saiaviil, või ja juustuviil. Maksis eurokakskümmend. Mina sõin portsu mingit imelikku makaroni-singi salatit. Jube äädikane, ikka väga äädikane. Ma pole muidu kehva isuga, aga pool sellest salatist jäi puutumata. Vähemalt Coca-Cola maitseb sarnaselt igal pool.

Kuna kohalikud W210-te kuulutused olid läbi kammitud, võtsime valikusse ka W208 ja üks meist mingite segaste ilmingute ja ilmselt ka juustuvõileiva toimel sonis midagi diiselmootoriga Alfa Romeost.. Sel hetkel viskaski ette ühe värske W208 CLK320 kuulutuse just meie kandis. "Meie kant" Hamburgi suuruses linnas tähendas kõigepealt 20 minutit kõndimist, 15 minutit rongiga sõitmist ja veel 20 minutit kõndimist. Küll Eestis on ikka hea elada.

Kahjuks pole mul antud autost pilte jagada, seega peate lihtsalt mu hea sõna uskuma:
Must/tumeroheline, toas nahk, korralikult varustatud (k.a. katuseluuk). Mingeid iluvigu tal oli, kuid üldpildis üsna korralik masin. Sõitis sigahästi. Suuremaks probleemiks oli salongipuhuri töö. Ta töötas ainult 50% võimsusega. See vist tüüpviga ja asi puhuri mootoris (?!), kui ma õigesti mäletan.

Ainuke jäädvustus sealt on mul autoärikast, kes suutis igale küsimusele vastuseks plahvatada "NO PROBLEM!"
Pildile eelnes umbes selline tekst (muidugi saksa keeles):
Meie: Huvitaks see MB.
Automüüja: Oot, milline see oligi?
M: CLK320
Am: kohe vaatame selle võtme välja ja lähme proovime.

Seejärel tõstis ta sealt hunnikust kõik võtmed ükshaaval välja ja veendus, et viimane võti, mis lauale jäi, oli selle auto oma.

Tulemus? Jalutasime minema. Ikkagi oli "PROBLEM". Hinnas saime kaubale, kuid kuna kell oli juba kolm (!), ei saanud kohalik autoregister väljastada eksportnumbreid. Pean selgituseks veel ära mainima, et meie huvi oli osta sealt auto ja sellega kindlalt tagasi sõita. Algne idee oli seda teha kõike ühe päevaga + kojusõit. Nüüd saime targemaks, et päris nii see asi ikka ei käi. Kodutöö tegemata, mis seal ikka.

Sellega oli juba villand. Kesklinnas kõht kebabist täis ja lennupiletid kodupoole ostetud. Kuna tulime tagasi läbi Kopenhaageni, oli seal oodates veidi aega Eesti turgu veel vaadata. Olin sõelale seadnud juba ka w208, seega läks Eesti turg veidi paremaks. Neid ikka on.

Küll aga enamasti korralike tuuningobjektidena. Ma ei tahaks pikemalt sellel teemal peatuda, sest keegi võib kuskil midagi isiklikuna võtta. Lihtsalt üks soovitus inimestele, kes oma autosid müüvad - ärge kasutage kaks aastaid vanu pilte. Eriti kui tegemist on Mercedesega.. Raiskate enda ja ka huviliste aega.

Aga kogu selle pika teksti kokkuvõtteks, ostsin ma Tallinnas enda kõrvalmajast W210 1997a E420 Avantgarde. Hõbedase, musta nahaga, sinise klaasiga.




Aga sellest täpsemalt juba järgmistes kirjetes.