14-12-2015, 07:50 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 27-02-2016, 08:26 PM ja muutjaks oli aavs.)
Tere
Ostetud siis järgmine Mercedes:
O 319 D, tegemist on 18 kohalise väikebussiga, aasta 1964, kilovatte peaks kuskil 32 olema.
Läbisõitu on ilmselt palju. Kere on läbi omadega, tehnika osa veel ei tea.
Lisadest on lõõtsuks vasakul pool (ilmselt Rootsi variant ,seal vist oli liiklus see aeg valepoolne)
![[Pilt: 52926-aavs_mercedes_bus.jpg]](http://pildipark.clubmb.ee/pilt/52926-aavs_mercedes_bus.jpg)
Pilt on müügikuulutusest.
Kuna kupeega sain hakkama, vanale autole uuem tehnika, et saaks igapäevaselt kasutada, siis on bussiga samad plaanid. Doonoriks on seekord ML 500 aastast 2002.
Kirjutaks väheke selle bussi toomisest:
Kuskil aasta tagasi sattusin netis sellise bussipildi peale nagu Wolkswagen Samba. See on volkkari esimese põlvkonna nn.hipibuss. Väga vinge aparaat, aga kahjuks ei ole Mercedes. Siis tuligi mõte uurida, kas Mercedes sel ajal ka mingeid pisibusse tegi. Ja tegigi! Natuke suurem küll, aga pikkus jääb alla 5-e meetri.
Sai siis otsima hakatud müügiportaalidest, leidsin kõigest paar bussi hinnaskaalas 60000-100000 eur. See hind mulle kohe kuidagi ei sobinud. Ja siis ma ta leidsin mobilest camperite alt. Neid busse on hiljem päris palju elamuteks ümberehitatud, nii seegi Rootsis. Hinnaks 4900 eur. Eks sellisel hinnal oli oma põhjus ka, kere on ikka väga roostes, aga jupid tundusid kõik küljes olevat. Peale pikka kaalumist jätsin asja sinnapaika. Kupee oli pooleli ja motivatsioon hakkas otsa saama, nüüd veel selline buss, ei!
Peaaegu aasta läks mööda, kupee sai valmis, käisime sõpradega talle kodulinna näitamas ja muudki. 5000 km oli reis täpselt. Juba hakati järgmise aasta reisiplaane hauduma, nii hakkaski mõte idanema, et miks mitte järgmisel aastal Mercedes bussiga minna. Lõin mobile lahti ja seal ta oligi, peaaegu aasta mind oodanud, hindki sama. Alguses muidugi kahtlesin kõvasti, on mulle seda nüüd vaja.
Saatsin paarile sõbrale pildi, et mis arvavad. Arvasid! Ja hästi arvasid, see buss on tegemist väärt. Sõbrad on ka sellised vähesed inimesed, kelle arvamust ma tõsiselt võtan. Aga veel ei otsustanud ma midagi, hakkasin eeltööd tegema doonori asjus.
Alguses tundus loogiline asi Sprinteri põhjale ehitada, aga selgus, sellise mootori 135kw ja lisadega doonor läheb minu jaoks liiga kalliks. Ma ei tea mis sundis mind ML-i poole vaatama, aga ML läks doonorina täppi. Teljevahe sama,tühimass sama, rattavahe imevähe kitsam ja mis kõige tähtsam, ML on raami peal, mida poleks linnamaasturist uskunud. Alul vaatasin diisel 2,7 rida mootorit, et mootor võimalikult kitsas oleks, aga koos kollektoritega võtab ta sama palju ruumi kui v8, niiet jäin v8 peale pidama.
Üks saksa keelt hästi valdav sõber oli vahepeal minu tedmata müüjaga ühendust võtnud, hinda alla kaubelnud ja kõvasti lisapilte tellinud sellest bussist. Nüüd ei jäänudki muud üle kui Prahasse bussi järgi minna. Kuna kõike tahaks ise teha, sai Rendihaagisest käru võetud ja vedurit otsima hakatud. Oma Opel Vivaro oleks hea küll, aga passis kõigest 2000 kg haagis. Sai siis sõbralt Mitsubishi L200 laenata sellel 2700 kg.
Sinna sõit tühja käruga läks kenasti, Käruga pidi küll harjuma, ta põrguline on ju rekka laiune kui mitte laiem. Kohapeal läks ka kenasti, müüja oli tõsine tegelane, salongis Aston Martinid ja puha. Saime ka eksursiooni restaureerimistöökotta, tegi ikka kadedaks küll. Buss lükati treila peale, raha maksin ära ja hakkasime bussi kinnitama. Kui kõik pakitud ehmatas ära küll, kuidas me sellise koormaga selle pisikese Mitsubishiga nüüd ära sõidame. Bussi kõrgus on 2,3 m. Aga üllatavalt kenasti läks. Kiirust küll üle 70-ne arendada ei saanud, rong hakkas üle selle väga veidralt käituma. Alguses tulime kuskil 90-nega mööda kiirteed ja äkki lambist ujuma tee peal. Ikka jupp aega läks, et maha rahuneks, vahepeal käis mõte läbi, et nüüd on kõik. Aga tänu sõbrale kes roolis rahulikuks suutis jääda, tulime olukorrast ilusti välja. Peale seda üle 70-ne ei sõitnud.
Korra pidas ka politsei Leedus meid kinni, mina olin roolis (load on mul c), aga see teda ei huvitanud, tema küsis meilt hoopis mingit vinjetti, mida meil muidugi polnud. Hakkas trahvist rääkima, lõpuks lasi minna tingimusel, et järmisest bensukast vinjeti ostame. Järgmises besukas aga vinjetti ei müüdud, öeldi, et järgmisest saab osta. Jäigi see vinjett meil ostmata. Aga muidu võib öelda piirikontrolli kohta, et piirikontrolli pole.
Järgmise päeva öösel oli buss mul nõmmel aia taga.
Ostetud siis järgmine Mercedes:
O 319 D, tegemist on 18 kohalise väikebussiga, aasta 1964, kilovatte peaks kuskil 32 olema.
Läbisõitu on ilmselt palju. Kere on läbi omadega, tehnika osa veel ei tea.
Lisadest on lõõtsuks vasakul pool (ilmselt Rootsi variant ,seal vist oli liiklus see aeg valepoolne)
Pilt on müügikuulutusest.
Kuna kupeega sain hakkama, vanale autole uuem tehnika, et saaks igapäevaselt kasutada, siis on bussiga samad plaanid. Doonoriks on seekord ML 500 aastast 2002.
Kirjutaks väheke selle bussi toomisest:
Kuskil aasta tagasi sattusin netis sellise bussipildi peale nagu Wolkswagen Samba. See on volkkari esimese põlvkonna nn.hipibuss. Väga vinge aparaat, aga kahjuks ei ole Mercedes. Siis tuligi mõte uurida, kas Mercedes sel ajal ka mingeid pisibusse tegi. Ja tegigi! Natuke suurem küll, aga pikkus jääb alla 5-e meetri.
Sai siis otsima hakatud müügiportaalidest, leidsin kõigest paar bussi hinnaskaalas 60000-100000 eur. See hind mulle kohe kuidagi ei sobinud. Ja siis ma ta leidsin mobilest camperite alt. Neid busse on hiljem päris palju elamuteks ümberehitatud, nii seegi Rootsis. Hinnaks 4900 eur. Eks sellisel hinnal oli oma põhjus ka, kere on ikka väga roostes, aga jupid tundusid kõik küljes olevat. Peale pikka kaalumist jätsin asja sinnapaika. Kupee oli pooleli ja motivatsioon hakkas otsa saama, nüüd veel selline buss, ei!
Peaaegu aasta läks mööda, kupee sai valmis, käisime sõpradega talle kodulinna näitamas ja muudki. 5000 km oli reis täpselt. Juba hakati järgmise aasta reisiplaane hauduma, nii hakkaski mõte idanema, et miks mitte järgmisel aastal Mercedes bussiga minna. Lõin mobile lahti ja seal ta oligi, peaaegu aasta mind oodanud, hindki sama. Alguses muidugi kahtlesin kõvasti, on mulle seda nüüd vaja.
Saatsin paarile sõbrale pildi, et mis arvavad. Arvasid! Ja hästi arvasid, see buss on tegemist väärt. Sõbrad on ka sellised vähesed inimesed, kelle arvamust ma tõsiselt võtan. Aga veel ei otsustanud ma midagi, hakkasin eeltööd tegema doonori asjus.
Alguses tundus loogiline asi Sprinteri põhjale ehitada, aga selgus, sellise mootori 135kw ja lisadega doonor läheb minu jaoks liiga kalliks. Ma ei tea mis sundis mind ML-i poole vaatama, aga ML läks doonorina täppi. Teljevahe sama,tühimass sama, rattavahe imevähe kitsam ja mis kõige tähtsam, ML on raami peal, mida poleks linnamaasturist uskunud. Alul vaatasin diisel 2,7 rida mootorit, et mootor võimalikult kitsas oleks, aga koos kollektoritega võtab ta sama palju ruumi kui v8, niiet jäin v8 peale pidama.
Üks saksa keelt hästi valdav sõber oli vahepeal minu tedmata müüjaga ühendust võtnud, hinda alla kaubelnud ja kõvasti lisapilte tellinud sellest bussist. Nüüd ei jäänudki muud üle kui Prahasse bussi järgi minna. Kuna kõike tahaks ise teha, sai Rendihaagisest käru võetud ja vedurit otsima hakatud. Oma Opel Vivaro oleks hea küll, aga passis kõigest 2000 kg haagis. Sai siis sõbralt Mitsubishi L200 laenata sellel 2700 kg.
Sinna sõit tühja käruga läks kenasti, Käruga pidi küll harjuma, ta põrguline on ju rekka laiune kui mitte laiem. Kohapeal läks ka kenasti, müüja oli tõsine tegelane, salongis Aston Martinid ja puha. Saime ka eksursiooni restaureerimistöökotta, tegi ikka kadedaks küll. Buss lükati treila peale, raha maksin ära ja hakkasime bussi kinnitama. Kui kõik pakitud ehmatas ära küll, kuidas me sellise koormaga selle pisikese Mitsubishiga nüüd ära sõidame. Bussi kõrgus on 2,3 m. Aga üllatavalt kenasti läks. Kiirust küll üle 70-ne arendada ei saanud, rong hakkas üle selle väga veidralt käituma. Alguses tulime kuskil 90-nega mööda kiirteed ja äkki lambist ujuma tee peal. Ikka jupp aega läks, et maha rahuneks, vahepeal käis mõte läbi, et nüüd on kõik. Aga tänu sõbrale kes roolis rahulikuks suutis jääda, tulime olukorrast ilusti välja. Peale seda üle 70-ne ei sõitnud.
Korra pidas ka politsei Leedus meid kinni, mina olin roolis (load on mul c), aga see teda ei huvitanud, tema küsis meilt hoopis mingit vinjetti, mida meil muidugi polnud. Hakkas trahvist rääkima, lõpuks lasi minna tingimusel, et järmisest bensukast vinjeti ostame. Järgmises besukas aga vinjetti ei müüdud, öeldi, et järgmisest saab osta. Jäigi see vinjett meil ostmata. Aga muidu võib öelda piirikontrolli kohta, et piirikontrolli pole.
Järgmise päeva öösel oli buss mul nõmmel aia taga.