W126, 300SE `87 - Hanno

[Hanno]

C124, millest üleval pool juttu põgusalt, on kah praeguseks 2 aastat juba uues kuues, ning enne kui päris meelest läheb, panen väikese jutu illustratsioonidega üles. Ehkki teemapealkiri viitab W126-le, siis vast ehk pole keelatud autosid ühte peatükki koondada.

Niisiis, 2011 lõpus tõin rootsist varemkirjeldatud põhjustel 124 kupee, eesmärgiga sellest 126-ga saadud kogemuste varal üks sõitev auto teha. tagantjärele võib öelda, et õnnestus hästi. Lühidalt kokkuvõttes oli järjekord selline, et:
1) 2011 lõpus kohe läks kogu veermik esimese asjana vahetusse. Et saaks sõita ja siis selle põhjal otsustada edasise üle.
2) 2012 kohta ei mäletagi enam, aga ilmselt abikaasa sõitis temaga lihtsalt. Muud vist suurt ei teinud, kui panin uued küljeakende tihendid, et saaks autot pesta ilma salongi üleujutamata.
3) 2012 detsembris oli auto küps kereremondiks. Selleks ajaks olid suure vaevaga saadud uued uksed, millel põhimõtteliselt roostet ei esinenud. Enda omad olid alt servast nii läbi, et polnud ideed neid lappida. Esitiivad olid kuskilt roostes, ilmselt tagumisest alaservast, ja need olid kah kenasti selleks ajaks riiulis ootamas. Silberist sain pika kauplemise peale originaaltiivad suht mõistliku hinnaga.












Uued uksed-tiivad sai ära värvida juba enne lööktöö algust. Et kogu tegevus oli eesmärgiga autot aktiivselt edasi pruukida, siis kõikvõimalikke vahasid ja möginaid läks iga plekkdetaili tahaküljele niipalju kui mahtus.

Ukseklaasi tihendite kohta võiks mainida, et nendele on stockis ussitamine kui sisseprogrammeeritud. Otsast vahib must raud vastu ja pole ime, et tihendi saatus on selline:

aga kus häda kõige suurem, seal aitab Würthi vedel kumm.. (mis kahjuks praguseks nomenklatuurist maha võetud on):











Üldiselt sama lugu on ka katuseluugi sirmidega – neil on plastik metalli peale valatud, ja nendes kohtades kust valuvormi pinnid plekki valu ajal fikseerisid, on paljad katmata punktid. Ilmselt igaüks teab, milline roostepudi see sirm on nii vanal autol. Tupsutasin uutel sirmidel vedela kummiga need paljad augukesed üle, loodan et kestavad nüüd kauem kui auto.



Plaan oli kasutada pühadeaga maksimaalselt ära, ning kolme nädalaga, jaanuari alguseks, saada tagasi sõitma. Ehkki uksed ja tiivad olid juba eelnevalt ära värvitud, läks kokkuvõttes plaan umbes kahe nädalaga lõhki - keevituse vajadus oli suurem, kui algul naiivselt lootsin. Tungraua augud külgedel olid täiesti oma elu elanud, ja tagarattakoopad ilmnesid kah, et on salongi poolt sõelad. Vimaste kohta peab mainima seda, et koopa augud olid peamine koht kust veeremüra salongi tuli. Peale lappimist, ja muidugi ka teatud pigimatitamist saab seda autot nüüd eeskujulikult vaikseks pidada.














Lisaks olin aasta jooksul laiast maailmast kokku kraapinud terve ringi uusi laternaid. Et saada kaks uut komplektset esituld pidi neid, kui ma õigesti mäletan, kokku neli ostma (ning ühe klaasi eraldi) Sest kombinatsioone on palju, ja seda mis täpselt vaja, polnud kuskilt võtta. Pole vist vaja lisada, et plaan oli mõistliku summaga need saada. Õnnestus see projekt selliselt, et õiget tooni klaasitaguse plastikuga tuled olid üks facelifti klaasiga, ja teine vasakukäelise liikluse klaasiga. Siis ühele õnnestus saada uus klaas, ja teise jaoks leidus õige klaasiga, aga valet tooni plastikuga tuli. Neist sai siis kokku kaks komplektset tuld, millede kohta võiks öelda, et täiesti tutikad. Taha oli lihtsam leida, ja suunatuled vist sai lausa Silberist 16€/tk.







Samuti oli kannatlik ootamine ennast ära tasunud klaaside osas. Olles aasta jooksul saatnud perioodilisi päringuid klaasifirmadele tagaklaasi kohta, teatati ühel hetkel, et on pragu kuskil kesklaos 110€-ga, Pilkingtoni klaas. (või no mingi saja € kanti hinnaga). Pikalt ei mõelnud, sest selle klaasi normaalhind on valdavalt 500€ tuuris. Esiklaasiga polnud muret, see on igal pool soodne.



Kuidagi olid komplekteeerimise hetkeks kui tina tuhka haihtunud plastikute klõpsud, iga viimane kui üks. No mis seal salata, uute üle ongi ju rohkem rõõmu..



Auto keretööd ja värvimine olid meil planeeritud jõulupühade ja aastavahetuse ajaks. Aga et me ise väga keerulisi asju sel hetkel ei tihanud keevitada, ja päris-keevitaja ei tahtnud oma puhadepuhkuse pilastamisest midagi kuulda, siis oli olude sunnil tööde järjekord selline, et kere sai uue värvi peale enne kui pühad läbi olid, ja keevtamiseks läks siis värskelt värvitud kerega. See oli sel hetkel teadlik valik ja midagi halba sellest ei juhtunud. Kõik mida keevitusjärgselt värvima pidi, jäi plastikute või millegi muu alla ja lõpptulemus ei kannatanud.

















2013 kevadel - ülalpool juttu olnud diffrist lendas see varem teemaks olnud isearetatud lsd klots prügikasti. Et kolmandik temast oli juba ära kulunud, (polnud põhjust loota, et see mahakulunud alumiinium õli määrimisomadusi oleks parandanud) oli kiire otsus differ lahti, väljast liivapritsi, kõik uued laagrid sisse ja uus värv peale. See oli kokku üsna kallis lugu, aga rõõmu seda rohkem kui tagasi alla monteerus ja hääletult edasi teenima hakkas.



Piltidelt on veel näha, et midagi toimub armatuuris olevate kõlariaukudega. auto puhul oli kriteerium, et install ei tohi kuskilt otsast interjööris välja paista. (sellega juba 2 riba automaatselt langeb välja). Ja kuidas panna orig 3,5“ asemele 4“ elemendid... Originaalpapikatel pole kah teatud tingimustel midagi viga, kuni piirduda näiteks vaikse vokaali kuulamisega. Aga kui juba rohkem oktave esitamisele tuleb, siis pole neist palju rõõmu. Niisiis oli selleks ajaks juba langetatud valik Jaapani käsitöö-täisriba elementidele
Phass
Ilmselt neid rohkem Eestis ka pole keegi kuulnud ega näinud. Valik oli puhtalt kõhutunde toel. Alternatiivid olid ka erinevad Saksa tootjate lairiba valjukad, aga need ei tundunud piisavalt „diip“ . Kokkuvõttes, tulemus oli selle vaeva kohta väga ja väga hea. Ilmselt üheksale ja poolele inimesele kümnest oleks midagi muud vaja, aga minu jaoks on see üsna ideaalne tulemus. Peaks on vana Nakamichi, mis on mind teeninud juba kaugelt üle 10 aasta.















lõpptulemusest pilti parasjagu võtta pole, aga võib öelda, et ei erine originaalist karvavõrdki..

Kokkuvõttes võib öelda, et kui eesmärk oli teha auto ekspluateerimiseks, mitte pensionisamba kasvatamiseks (v.t. W126) ja seega natuke lõdvemalt võtta mõne kohapealt, siis tegelikkuses kujunes vastupidiseks. Aeg oli piiratud ja palju jäi dokumenteerimata, aga kokkuvõttes ei ole sellel autol tõepoolest vist ühtegi pilbast küljes, millesse poleks aega või muid vahendeid investeeritud.









tõstmispunnid enne...


ja peale väikest spaakuuri


Järgmiste jõulupühade ajal, 2013 lõpus, käis mootor lauapeal ja sai suure plaanis sama värskenduskuuri kui 126-e mootor eelmisel suvel. ( https://www.dropbox.com/sh/ost1fl0it1xej...ataxa?dl=0 )
Auto on igapäevases kasutuses, ja kui see mootorinoorendamine välja jätta, siis pole põhjust seni olnud suurt midagi torkida. Pidi küll välja vahetama pool aastat varem paigaldatud Beru jagajakaane. Mootor hakkas ebaühtlaselt käima, ja kaanelt oli jälgede järgi näha, et on kõrgepinge on räigelt üle peksnud.
Autodele tehtavate kulude kontrolliall hoidmiseks olen teinud lepingud kohalike hulgimüüjatega, ning kui ma ühel õhtul sihitult EPC-st koode toksisin AD-Balticu andmebaasi, leidsin üllatusega, et Peterburi tee laos olid 6 Boschi pihustit laojäägina 50% allahinnatud. Tellisin nad pikemalt kaalumata ära, või peaks ütlema soodsat võimalust kasutades, ja panin 124-le peale. Ehkki nad läinuks ka 126-le, tundus, et mõistlikum oleks panna sellele autole, millel neid rohkem pruukida saab.
Kohe-kohe saab kaks aastat peale kereremonti igapäevast kasutust täis (abikaasa sõiduvahend) ja seni pole peale selle jagaja kaane probleeme olnud.