20-08-2014, 03:23 AM
Nonäe, on tekkinud kõlapinda. Hea et Henrik ärkas ja lõpuks ka suu lahti tegi.
Lugu jätkub. Saabus kevad 2014. Mäletatavasti oli talv jube visa veel ära minemagi. Kibelesin autot testima. Kõik koledad muremõtted olid jäänud kenasti talvepuhkuse sisse ja lootsin kena sõprussuve minu pere ja SEL-i vahel. Mais sai tehtud ÜV ja siis sõitma. Sõitis küllaltki algeliselt ja kütusekulu oli ka täitsa arvestatav. Ostsin autole uued rehvid ja vanakooli 15" valukad. Suheldes Hendrikuga lubas ta VEMS-i üle seadistada sooja välistemperatuuriga. Kuna Novembris oli suht jahe, jäi häälestus sügisel puudulikuks. Mingisugusel kenal juunipäeval külastas Hendrik mind ja lõpuks, peale sõitmist ja häälestamist ja gaasihoovastiku reguleerimist, hakkaski mootor peaaegu tööle.
Lubasin Hendrikule, et tegelen siis ise nende nipukate pingutamisega, õhufiltri kinnitamisega ja hakkan otsima viga raua sees. Kollektorid olid jätkuvalt murelapseks ja nad lasid päris arvestatava koguse gaase valesti välja. Kütusekulu vähenes tuntavalt.
Auto toimetas juba rahuldavalt ja kuna mu naisele meeldis see MB, siis jäi auto talle igapäevaliikuriks laste transportimisel. Lastele sobis kenasti istuda turvatoolides SELi tagaistmel VIPina.
Oli mingi kena suvehommik vahetult enne jaani... Lastega oli mingi arstikülastus ette nähtud ja naine pidi samal ajal teises kohas olema. Me ei hakanud turvatoole ringi tõstma ja vahetasime lihtsalt autod ära omavahel. Võtsin Mercedes-Benz ja oma 2 pisikest ja plöristasin rõõmsalt v8 saatel perearstimaja poole. Saime arstipool käidud ja hakkasime lastega kodupoole veerema, kui tundsin tugevat bensiinilõhna ja kohe ka puudujääke mootori töös. See toimus Tähe tn ja Lootuse pst ristmikul. Veeresime üle peatee (Lootuse pst), kui küljepeeglitest nägin vaid süsimusta. Süda aimas väga halba. Kohe jätsin auto keset teed seisma, juhistme küljest haarasin tulekustuti. Avasin ukse ja tõmbasin kapotilinki. Kapoti sain lahti, rõve suur leek oli tulemüüri ja mootori vahel. Tulekustuti sang murdus lihtsalt ära
heitsin kustuti käest. Lajatasin kapoti kõva plärakakaga kinni, las põleb. Jooksin juhipoolse tagaukse juurde ja pisut pusimist turvatoolis. Sain oma 9 kuuse poja sealt kätte. Panin ta kiiruga teisele poole teed murule lebama. Auto salong oli täitunud süsimusta tahamaga. Jooksin teisele poole autot ja avasin kõrvalistuja poole tagaukse. SELi tagauks on ju suur, väga suur, aga selle ukse taga oli selleks hetkeks must, liikumatu tahmasein. Kuskil selle tahma sees turvatoolis pidi olema ka mu aasta ja 9 kuune tütreke. Pisut pusimist ja käes oli mul temagi. Asetasin ta murule venna kõrvale. Õnneks oli seda jama pealt näinud mõned möödasõitjad, kes ehmunult soolasambana minu tegevust jälgisid. Röökisin, et mis sa vahid, võta poiss sülle ja lohuta teda! Kodanik küsis, et kas helistan tuletõrje kohale. Ütlesin et jah helista, see auto läheb tuleroaks. Olen näinud kui kiiresti see teinekord juhtub...
Jaanipäev oli tulemas ja meenus kiirelt meie pere väljasõit. Aga kindlasti mitte ilma turvatoolideta. Asusin neid välja kiskuma, tahtsin võtta noa vöö pealt, kuid miski ei lubanud mul ka põleval mersul turvavöösid läbi lõigata. Sain mõlemad toolid kätte.
Veel olid märganud seda tegevust mingid poisid, kes oma autost võetud tulekustutiga minu auto poole tulid. Nad seisid kapoti ees mille vahelt maiad leegid välja limpsasid, tõmbasin linki. Kapott avanes, tross polnud ära sulanud. Posid said hetkega meeletu suure tule maha. Aga kustuti sai tühjaks ja väikeseid leeke oli veel paiguti, suuremalt põles paremas rattakoopas midagi. Jõudsin veel lapsed panna toolidesse istuma, muru peale. Ilmus mingi mees 6kg kustutiga oma majast ja sellega saime tule surnuks. Pingelangus. Asi kestis vaid 3-4minutit. Tänasin kõikki kohalviibijaid ja kinnitasin et saan edasi ise hakkama. Rahvas vajuski laiali. Helistasin naisele ja helistasin tööjuurde, et keegi tuleks puksiiriga. Siis saabus tuletõrje, siis käis naine, viis lapsed ära, siis tuli politsei, siis sõitis mööda tuttav korstnapühkija, siis sõitis mööda "Viimase võmmi" võttegrupp, siis tuligi mu puksiir.
Õhtul, kodus olles oli mul ikka väga hea meel selle üle, et kuidagi mina sattusin lastega sõitma sellisel hetkel. Tean, et kui roolis oleks olnud mu abikaasa, oleks ta paanikast lihtsalt lukku läinud. Olen väga õnnelik et see õnnetus tegelikult nii lõppes.
Lugu jätkub. Saabus kevad 2014. Mäletatavasti oli talv jube visa veel ära minemagi. Kibelesin autot testima. Kõik koledad muremõtted olid jäänud kenasti talvepuhkuse sisse ja lootsin kena sõprussuve minu pere ja SEL-i vahel. Mais sai tehtud ÜV ja siis sõitma. Sõitis küllaltki algeliselt ja kütusekulu oli ka täitsa arvestatav. Ostsin autole uued rehvid ja vanakooli 15" valukad. Suheldes Hendrikuga lubas ta VEMS-i üle seadistada sooja välistemperatuuriga. Kuna Novembris oli suht jahe, jäi häälestus sügisel puudulikuks. Mingisugusel kenal juunipäeval külastas Hendrik mind ja lõpuks, peale sõitmist ja häälestamist ja gaasihoovastiku reguleerimist, hakkaski mootor peaaegu tööle.
Lubasin Hendrikule, et tegelen siis ise nende nipukate pingutamisega, õhufiltri kinnitamisega ja hakkan otsima viga raua sees. Kollektorid olid jätkuvalt murelapseks ja nad lasid päris arvestatava koguse gaase valesti välja. Kütusekulu vähenes tuntavalt.Auto toimetas juba rahuldavalt ja kuna mu naisele meeldis see MB, siis jäi auto talle igapäevaliikuriks laste transportimisel. Lastele sobis kenasti istuda turvatoolides SELi tagaistmel VIPina.
Oli mingi kena suvehommik vahetult enne jaani... Lastega oli mingi arstikülastus ette nähtud ja naine pidi samal ajal teises kohas olema. Me ei hakanud turvatoole ringi tõstma ja vahetasime lihtsalt autod ära omavahel. Võtsin Mercedes-Benz ja oma 2 pisikest ja plöristasin rõõmsalt v8 saatel perearstimaja poole. Saime arstipool käidud ja hakkasime lastega kodupoole veerema, kui tundsin tugevat bensiinilõhna ja kohe ka puudujääke mootori töös. See toimus Tähe tn ja Lootuse pst ristmikul. Veeresime üle peatee (Lootuse pst), kui küljepeeglitest nägin vaid süsimusta. Süda aimas väga halba. Kohe jätsin auto keset teed seisma, juhistme küljest haarasin tulekustuti. Avasin ukse ja tõmbasin kapotilinki. Kapoti sain lahti, rõve suur leek oli tulemüüri ja mootori vahel. Tulekustuti sang murdus lihtsalt ära
heitsin kustuti käest. Lajatasin kapoti kõva plärakakaga kinni, las põleb. Jooksin juhipoolse tagaukse juurde ja pisut pusimist turvatoolis. Sain oma 9 kuuse poja sealt kätte. Panin ta kiiruga teisele poole teed murule lebama. Auto salong oli täitunud süsimusta tahamaga. Jooksin teisele poole autot ja avasin kõrvalistuja poole tagaukse. SELi tagauks on ju suur, väga suur, aga selle ukse taga oli selleks hetkeks must, liikumatu tahmasein. Kuskil selle tahma sees turvatoolis pidi olema ka mu aasta ja 9 kuune tütreke. Pisut pusimist ja käes oli mul temagi. Asetasin ta murule venna kõrvale. Õnneks oli seda jama pealt näinud mõned möödasõitjad, kes ehmunult soolasambana minu tegevust jälgisid. Röökisin, et mis sa vahid, võta poiss sülle ja lohuta teda! Kodanik küsis, et kas helistan tuletõrje kohale. Ütlesin et jah helista, see auto läheb tuleroaks. Olen näinud kui kiiresti see teinekord juhtub...Jaanipäev oli tulemas ja meenus kiirelt meie pere väljasõit. Aga kindlasti mitte ilma turvatoolideta. Asusin neid välja kiskuma, tahtsin võtta noa vöö pealt, kuid miski ei lubanud mul ka põleval mersul turvavöösid läbi lõigata. Sain mõlemad toolid kätte.
Veel olid märganud seda tegevust mingid poisid, kes oma autost võetud tulekustutiga minu auto poole tulid. Nad seisid kapoti ees mille vahelt maiad leegid välja limpsasid, tõmbasin linki. Kapott avanes, tross polnud ära sulanud.
Posid said hetkega meeletu suure tule maha. Aga kustuti sai tühjaks ja väikeseid leeke oli veel paiguti, suuremalt põles paremas rattakoopas midagi. Jõudsin veel lapsed panna toolidesse istuma, muru peale. Ilmus mingi mees 6kg kustutiga oma majast ja sellega saime tule surnuks. Pingelangus. Asi kestis vaid 3-4minutit. Tänasin kõikki kohalviibijaid ja kinnitasin et saan edasi ise hakkama. Rahvas vajuski laiali. Helistasin naisele ja helistasin tööjuurde, et keegi tuleks puksiiriga. Siis saabus tuletõrje, siis käis naine, viis lapsed ära, siis tuli politsei, siis sõitis mööda tuttav korstnapühkija, siis sõitis mööda "Viimase võmmi" võttegrupp, siis tuligi mu puksiir. Õhtul, kodus olles oli mul ikka väga hea meel selle üle, et kuidagi mina sattusin lastega sõitma sellisel hetkel. Tean, et kui roolis oleks olnud mu abikaasa, oleks ta paanikast lihtsalt lukku läinud. Olen väga õnnelik et see õnnetus tegelikult nii lõppes.
