560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tänud, hr v6sa, aga ei ole ma nii suur fänn midagi. Pigem võib asi olla selles, et mu ümber on peaaegu kõik lähedased inimesed viisakalt öeldes autohuvilised ja siis tekibki ilusaid kombinatsioone. Ka pildil nähtud vedur on tegelikult hoopis mu vennale kuuluv vanatehnika.

Tõsi, tänu sellele, et vend ise elab Saksamaal, sain ma eelmisel suvel vahepeal teha korraga koguni kahe S-klassi projekti, aga tänutäheks võisin selle autoga ka igapäevaselt ringi sõita ning enda W126 jaoks varuosi hankida. Kuna tegu on ikkagi säästliku, kuid erksa turbodiisliga, kasutasin seda võimalust hea meelega ja vastu sügist, enne kui ilmad liiga koledaks muutusid, oli see tõepoolest peaaegu paar kuud mu igapäevaauto, millega käisin nii tööl, Pärnus, Tallinnas, Tartumaal oma vanemate juures kui teise patsiendi juures garaažis.


Pean W140 kiituseks ütlema, et minu kogemused temaga on ainult positiivsed. Miski ei lähe kunagi katki, ta on tohutult tugev ning usaldust sisendav, vaikne ja mõnusalt jäiga kerega auto ja pideva kasutamise puhul muutuvad mõõtmedki tänu kergele roolile ja väga heale nähtavusele üllatavalt väikeseks.
Suurepärane ilus ja elegantne pereauto!


Parimate soovidega,
Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kui auto värvimisega juba tegeletakse, ei ole mõistlik mõnd vajalikku juppi värvimata unustada.

Sestap saabus aeg otsustamaks, kas auto saab kohe värvitööde järel uuesti külge 560 mudelitel standardvarustusse kuulunud, kuid minu masinal aja jooksul rändama läinud tulekojamehed või mitte. Otsustasin, et lihtsam on seda ikkagi mitte otsustada ja tellisin ühe kojameheavaga ja teise kojameheavata tulealuse liistu. Nad maksavad endiselt vaid paarkümmend eurot ja on veel vabalt tellitavad. Selliselt tekkis aga võimalus oma äranägemise järgi autot komplekteerida ja komplektatsiooni parendada kui kojamehesüsteemist puuduvad osad hiljem hankida õnnestub.


Samuti oli värvimiseks tarvis nii esi- kui tagastanget. Kuigi osaliselt olin Saksamaalt hangitud stangepampu juba uurinud, et veenduda, et ta on tõepoolest õige versioon ja kasutatav, pakkisin nüüd ta esimest korda päriselt lahti. Selgus, et 80 euro eest oli keegi hea inimene müünud mulle komplektse tagastange koos kroomliistudega, millest kahjustustega ehk mittekasutatav oli vaid keskmine tükk ning sedagi mitte rooste, vaid kas poleerimise või mingi mehaanilise lihvimise tulemusel paari pinnakattevigastuse tõttu. See on täiesti jabur, sest ainuüksi ühe kasutatud nurgaliistu maksumus, kui teda üldse leida õnnestub, on kindlasti suurem kui oli selle stange ostuhind. Olen müüjale muidugi siiralt tänulik, sest olles selle auto jaoks uued liistud ammuilma ära tellinud, on nüüd mu garaažiriiulil kaks korralikku nurgaliistu mõne järgmise W126 jaoks mugavalt võtta. Aitäh!


Tagastange värvimiseks liistudest vabastamine oli tänu vaid vähesele pinnaroostele ka oluliselt lihtsam kui sama töö esistange puhul. Vanalt stangelt liistude kättesaamine aga ei olnud taaskord võimalik ja kuna liistud ise olid nagunii täielik utiil, siis sealsamas garaažipõrandal see korraks sündinud mõte ka suri.


Auto küljes olnud stange kroom oli täielikult hävinud, erinevate teibijuppidega parandatud ja ta allservas oli mõnus silma järgi kõveralt lõigatud konksuava. Tehakse ikka kaunist kunsti ka välismaal!


Siinkohal oli hea võimalus jäädvustada, et tõepoolest olid vana ja "uue" stange kinnituskronsteinid pisut erinevad. Hea teada. 


Samuti oli meeldiv võimalus välja tuua 1988 aasta oktoobris sisse viidud stangede ja küljeliistude värvimuudatus. 040 ja 199 värvikoodiga ehk nii klaverimusta kui metallikmusta värvi W126 küljeliistud olid enne seda 7177 Stratusgrau (pildil parempoolne) ning sellest alates 7700 Altograu värvitoonis. Huvitav on aga tõik, et kuigi liistude värvitoon muutus, jäi küljepeeglite plastikosa kõigil autodel endiselt 7177 Stratusgrau tooni.


Sedasorti detailide teadmine kulus just nüüd marjaks ära. Nagu iluvõreplastik, olid sel autol ka küljepeeglite plastosad mõne eelmise omaniku hälbinud ilumeele toel teostatud värskenduskuuri raames jubedasti mustaks võõbatud ning seega tuli sama soojaga maalrile viia ka peeglidetailid. Küljepeeglite lahti võtmine on W126 puhul käkitegu, sest kõige selle jaoks on juhendid internetis kenasti olemas. Ainus, mis just päris käkitegu ei ole, on kruvidele ligipääsemiseks peegliklaasi eemaldamine kui see on aja jooksul oma kinnituspesa külge kahepoolse teibiga tugevasti kinni jäänud. Paraku tuli mul ühel hetkel tõsiselt peeglisse vaadata, sest kärsitus ja hooletus maksis valusalt kätte. Klaasi fikseeriva traadist klambri eemaldamise järel omast arust väga ettevaatlikult juhipoolse peegli klaasi eemale kangutades tegi see ühel hetkel vastikult tagasipööramatu krõpsu ja purunes.


Tagantjärele tarkusena oleksin muidugi võinud klaasi fööniga kuumutada ja ta kenasti lahti meelitada, aga sellest täppisteadusest ei ole tavaliselt mingit kasu. Kahju oli ikkagi, sest siiani oli see ainus asi, mille olin autot lahti võttes ise ära lõhkuda suutnud. Tuli asuda uue samasuguse originaalklaasi otsingutele.

Tegelikult oli hankimist vajavate detailide nimekiri selleks hetkeks tänu pidevalt käivale inventuurile juba päris pikk. Seega viisin kogu vajaliku kola maalritöökotta ja läksin ise taas varuosi soetama. Õnneks oli ta ju selline suurem värvimisprojekt ja aega kõige vajaliku leidmiseks näis olevat piisavalt.

[janek126]

Siinkohal oli hea võimalus jäädvustada, et tõepoolest olid vana ja "uue" stange kinnituskronsteinid pisut erinevad. Hea teada. 



Konksuga ja konksuta versiooni stange kinnitused ongi erinevad. Samuti keres olevad augud on erineva koha peal.
Ära unusta liigseid auke kinni panna ja kinnituste vahele vahtkumm(parketi aluskate 3mm), muidu veab kogu vingu salongi...
Peegli eemaldamiseks oleks võinud mulle hellata- mul tehtud "spetsiaaltööriist" selle jaoks.
Eks ma lõhkusin ka enne mõned ära, kui kätte võtsin ja tradist-teibist-superliimist tööriista tegin, millega neid valutult eemaldada.


Edud.
Janek.

[Rolz]

Tegelikult eemaldatakse peegliklaase edukalt vaakum iminapaga.

[janek126]

Tegelikult eemaldatakse peegliklaase edukalt vaakum iminapaga.

Kuuel on peegli taga rõngasvedru- originaalis on sellel isegi varuosakood olemas, millega seda eemaldada.
Selline konksuga asi... Mul ka nüüd olemas, kuigi MB märki peal pole.
Kui korpus käes, siis lihtsaim viis katkist peeglit eemaldada on visata ta keevasse vette- jääb küttekaabel terveks ja saad kasvõi naabrivolli käest ostetud/lõigatud peegli asemele kleepida.

Edud.
Janek.

[Sm. Västrik]

Väljas on nii külm, et kirjutadagi ei viitsi, autodega toimetamisest rääkimata.
 
Janeki mõlema mõttega tuleb 100% nõustuda ja on väga tänuväärne, et keegi neid masinaid natuke paremini tunneb ja nõu anda oskab.

Rõngasvedru olemasolust olin teadlik ja selle peegliklaasi tagant eemaldamine ei olnud loomulikult mingi mure. Nii seda tehaksegi, isegi kui mul selleks (veel) spetsiaaltööriistu ei leidu.

Mureks oli hoopis see, et klaasi taga on originaalis kahepoolne teip, millest enamus on vajalik klaasi hoidmiseks ta enda plastikraami küljes. Keskmine osa sellest teibist on aga katmata ja jääb klaasi paigaldamisel vastu peegli ümarat osa, mille külge klaasi raam vedruklambri abil kinnitub. Kui see on niimoodi kaua olnud, on teip päris kõvasti ennast sinna kinni haakinud. Mõistagi oleks kuumutamine ta vabastanud, aga kiirustades läks seekord teisiti. 
Pildil on vedru klaasi külge tagasi pandud, aga tegelikult oli ta lahtivõtmisel kogu peegli sisemusest igaks juhuks välja kougitud.


Naabrivolli käest uue klaasi ostmise asemel sai lattu jäänud uus originaalosa kogu oma raamiga seekord koguni Ameerikamaalt tellitud, sest sealt tuli ta isegi odavam kui Saksamaalt. Originaalklaaside toon on kergelt sinakas (või rohekas) ja täpselt sellist ma lõikamiseks otsida ei oleks osanud.


Samuti on asjakohane märkus, et kärukonksuta stange paigaldamisel tühjaks jäänud kinnitusavad autokeres tuleb ära katta, kuid selleni jõudsin märksa hiljem.

Selle asemel tegelesin auto äraolekul veidramate asjade otsimisega. Näiteks oli tarvis paari kummitihendit, millega ei oleks justkui tohtinud probleeme tekkida. Parempoolse esitiiva ja stange vahele käiv tihend anti esindusest täitsa vabalt juba koos tulealuste liistudega 6 euro eest kaasa. Uue pagasnikutihendi hankimise ainus mure oli leida ta esinduse 500-eurosest hinnast odavamalt. Aega läks, aga leidsin.

Lahendamatuks probleemiks kujunesid hoopis näiliselt kõige lihtsamad ehk esitulealuste liistude ja stange vahele käivad tihendid, mille varuosakoodi koos piltidega olin eelmist autot koostades ettenägelikult siinsamas teemas välja toonud.


Neid ei ole võimalik leida esinduse, eBay ega Google abiga isegi niisama suvaliselt internetilehelt. Ainus, mille leida suutsin, oli teadmine, et tuleb otsida mõni enamvähem sarnane meetriga müüdav kummitihend. Muidugi on pisut kurb, et viimase 10 aastaga täieõiguslikult klassikuks muutunud W126 kerega S-klassile ei paku tehas paljude varuosade hankimisel mõistlikku lahendust, aga mis parata. Seadsin sammud ehituspoodi ja ostsin midagi "enamvähem sobivat". Kui aga keegi teab, kuidas leida originaaltihendeid koodiga A1268850798 või originaaliga äravahetamiseni sarnast tihendit, olen selle info eest kahtlemata väga tänulik.

Niimoodi defitsiitseid varuosi hankides ja teiste autodega mängides möödusid päevad, kuni ühel pealelõunal helises telefon ning maaler teatas, et võin autole järele tulla. Haakisime taas venna masinale autotreileri sappa ja peagi seisis mu garaažihämaruses järjekordne ehitusobjekt.

[Cane]

Kas selline varuosakood pole sama jubin?
A1268850198

[Sm. Västrik]

Kui vaadata väheseid internetis leiduvaid pilte ja seda, kuidas ja kuhu see A1268850198 kinnitub, ütleks, et ta ei ole õige asi, aga kui teda veel tellida saab, tellin ta naljaviluks ikka ja vaatan täpsemalt järele, millega tegu.

Tuppa saabunud massiivne tööpõld ei lasknud kaua seanahka vedada, sest garaažikohtadega on alati kitsas ja autod võiks mõistliku aja jooksul ikkagi komplektseks ja korda saada. Seega tõmbasin garaažikostüümi ehk lihtsalt oma vanimad veel äraviskamata riided selga ja nüüd võis mind õhtuti peamiselt garaaži juurest tabada.

Ühelt varasemalt pildilt oli näha parempoolse tagaukse sisemus. Tähelepanelikul vaatlemisel võis märgata ka katkist aknatõstuki plastikliugurit. Mingi ime tõttu aken seni veel isegi töötas, kuid ilmselt ei oleks seda õnne enam kauaks jätkunud ja katkine asi vajas vahetust. Pisut ebameeldiv selle juures on tõsiasi, et klaasialuses siinis jooksev liugur on tõstukimehanismi külge needitud ja seega tuleb vahetamiseks kogu tõstuk ukse seest välja võtta. Ei olnud ta nii suur töö midagi ja uus detail võiks jälle aastaid kesta.


Ja siis hakkas ka välisilme aeglaselt, kuid kindlalt juba üha ilusamaks muutuma. Koostatud said kõik kapotidetailid peale iluvõre.


Vaatamata plekksepa soovitusele ta kokku liimida, ei jäänud vahetamata ka murdunud kummiosaga kapotireguleerimispuhver, sest teadsin juba SL-i ja W201 kogemusest, et ta ei maksa ju suurt midagi.


Kuid enne koitu olevat väidetavalt alati kõige pimedam ja seega tundus enne ehisdetailide ja muude ilusamate tööde juurde asumist õige hetk nahatükkide vahetamiseks lõpuks eemaldada juhiiste ja sama soojaga eest võtta ka rool, et selle ühest kohast narmendav ja lahti tulev õmblus üle lasta õmmelda. Mäludega elektriistme eemaldamine on päris suur hulk higist tööd ja tulemus oli loomulikult täielik Stalingrad.


Kõige rohkem kogu selle projekti juures olin ma kartnud katuserenni ja akende ümber käivate kroomliistude eemaldamist ja uuesti paigaldamist. Volga juures on see töö kuidagi selline vastik, sest kunagi ei teki tunnet, et ta sai hästi ja õigesti ning kõik võib minna kõveraks või hiljem mitte päris hästi kokku sobida. Seega võtsin südame rindu ja alustasin sellegi ilu paigaldamist ning peagi tundsin Lääne-Saksa inseneride ja komponenditootjate vastu taas tohutut austust ja tänutunnet, sest W126 ei ole ikka tõesti midagi Volga sarnast. Kõik need detailid olid autot lahti võttes suurema vastupanuta küljest tulnud ning minu tõsiseks üllatuseks istusid ka värvimise järel kokku nagu valatult. Ja kui musta läikiva auto külge tekib natukenegi kroomi, on see juba palju ilusam pilt kui lihtsalt elutu värvitud kere.


Väikese inimese jaoks sellise suure hirmu lahenemine lisas korraga nii palju teotahet, et hiljem oli sageli öösiti raske uinuda, teades, et garaažis ootab koostamist midagi nii ilusat.

[Sm. Västrik]

Peagi oli juhiiste Christonist tagasi ja mõningaste jõupingutuste tulemusel jälle oma kohale monteeritud. Üle poole tunni ja kindlasti üle poole kogu istme paigaldamise tööajast kulus mõistatamisele, mis nõidusega ja mis asendis mingi vist istmesoojenduse plokk istme all fikseeruma pidi. Lahti võttes ei olnud ma seda meelde jätnud ja kogu internetis pilte sellest ei leidu, aga olin täiesti veendunud, et autotootja ei ole ühtki plokki niisama poolsuvaliselt istme alla pistnud ja lõpuks leidsin ka õige asendi ning kinnituskoha üles.


Ühel eelmise postituse fotodest võib näha, et parempoolse tagaukse kolmnurkakent hoidev kroomitud post on paigaldamata ja selleks oli põhjus. Küljest võetud detail oli katki ja uus ei olnud veel eBayst kohale jõudnud. 


Tõenäoliselt oleks saanud seda murdunud detaili ka kuidagi paigata, aga mõned probleemid on vana Mercedese juures odavalt lahendatavad ja kuna neid akende kroomliiste võib endiselt paari-kolmekümne euroga vabalt hankida, ei olnuks käsitööl erilist mõtet.


Küll aga kulusid käsitööoskused ära teise kroomdetaili juures. 


Eelneva kahe fotosüüdistuse ajavahe on täpselt 10 aastat ja 13 päeva. Paistab, et W126 taastamise juures ei ole vahepeal tõesti midagi muutunud.


Igasuguse loogilise põhjenduseta jätkus koostamine esiklaasi ümbrusega. Klaasi vahetamiseks eemaldatud A-piilarikatete metallklambrid olid juba enne minupoolset näppimist üllataval kombel deformeerunud ja üks koguni katki ning seega said need uued.


Samuti osutus üllatuseks kojameeste ümber käiva kummist tihendi või muhvi kuju. Kuna üks neist oli üldse aja jooksul haihtunud, tellisin needki uued ja peab ütlema, et saadud detaili vaadates võis näha, et vana on ikka vana ja uus on ikka uus - teda on kohe märksa rohkem.


Üldjoontes on aga esiklaasi ümber käivate liistude paigaldamine suhteliselt lihtne ja ilus töö.


"Šaakalid öös!"


Umbes selliselt võiks kõlada pealkiri eelnenud fotole, mis kujutab kõige labasemal moel musta spreivärviga iseenese kobakäpakestega teostatud eeltööle järgnenud peegliraami võõpamist, otsekui oleks taas üheksakümnendad ja hommikul autoturule minek. Tõsi - siis ei oleks keegi seda peeglit värvimiseks auto küljest võtnud ega erilist eeltöödki teinud.

Küljepeeglite koostamine ja paigaldus on väga mõnus nokitsemine ja tulemus ei paku üllatusi, sest saab alati ilus.


Sellega oli auto ülalt alla liikudes väliselt kuni aknajooneni kokku saanud.


Samas allpool seda kroomiläikelist piiri laiutas endiselt tühjus, uksepolstrid olid ikka veel ladustatud kusagil garaaži lae all ja Janeki käest saadud korraliku salongipeegli paigaldamisele ei ole ma tänaseni üldse mõelda julgenud. Lume sulamiseni on ju veel aega, eksole.

[Arkadi.T]

Vaatasin, et sul armatuurlaud tagavarastangedest pungil
Ei, väga soliidne pill. Küllap mingil hetkel tuleb ka endale
hoovi tuua selline. Kas just nii maasikas, aga midagi võiks olla
küll. Kui kõrbes vastu peab, elab vast ka meie teed üle

https://youtu.be/4eFyV4wnaNk

[Marek89]

Põhjalik kajastus ja korralik auto. Kui saaks need 126 mudelid kuskil rivipeale oleks vast ilus pilt küll.

[Sm. Västrik]

Tänud, Marek. Mine tea, kus ja millal kohtume ja eks neid pilte koguneb aja jooksul nagunii.

Järgmisena võis alata operatsioon "stanks". Stangede koostamiseks on mõistlik vähemalt ajutiselt paigaldada tuled ja iluvõre, sest kõik see krempel peab ju lõpuks õigesse asendisse jääma ja ühtlaste detailivahedega kokku istuma. 

Tulede külge viskamine ei ole vanade Mercedeste puhul eriline kunst ja olen seda korduvalt päevas 2-4 korda teinud, kuid vana iluvõre paindunud olek andis tunnistust mõningastest võimalikest ebakõladest.


Tuligi välja, et kapoti parempoolne "sarv", mis iluvõre küljel võre ja tule kokku sulatab, oli samuti pisut sissepoole paindunud.


Õnneks on see selline detail, mida kannatab käte vahel voolida ja seega sai ta vasakpoolse eeskujul sirgeks tagasi rihitud. Samuti tuli pisut rihtida esitule alust liistu. Kuid kui tuled ja võre ees, nägi auto juba peaaegu auto moodi välja.


Võis alata töö haruldaste muldmetallidega ehk stangede koostamine. Kõik varem nende küljes olnu oli mullaks saanud ja kõik uus on haruldane või kallis.


Teeb ju pisut rahutuks kui loed näppe ja kataloogipilte abiks võttes üle, et vajad 23 ühikut selliseid polte, millest igaüks on tükihinnaga tühised 6,25 eurot. Kiire arvutus näitab, et 23 x 6,25 = 143,75. Tundub pisut krõbe hind peotäie viieste poltide eest!


Põhimõtteliselt saaks need ju ka tavalise 5-se ja mõne seibi või hülsiga asendada, kuid joodikut ravib vaid haud ning mis parata kui lihtsalt ei suuda endast sellist ükskõiksust üles leida. Seega tuleb süda kõvaks teha ning vajalikud poldid vajalikus mahus pere-eelarvest maha lahutada.

Aga poltide teise otsa käivad loomulikult klambrid. Need on sõltuvalt asukohast küll pisut erinevad, makstes vastavalt 3,82 eurot ja 5,03 eurot, kuid kokku kulub neidki umbes sama palju. Prioriteedid peavad paigas olema. Ei olegi tarvis nii palju õgida ja seltskondlikud joomingud on viimasel ajal nagunii ära keelatud. Seega tuli needki osta.


Kui lugeda kokku kõik W126 stangede ja küljeliistude koostamiseks vajalikud pudinad ning enamus neist ka esindusest uued hankida, on kilekotikeste hulk auto juures ühel hetkel nii suur, et ei saa olla kindel, kas see tegevus üldse legaalne on.


Sel pildil olid kusjuures vaid umbes pooled kõigist kilekotikestest, sest mõned olid juba ära kasutatud ja teiste sisu hakkas Mercedes alles tootma.

Peaaegu kõik kinnitusvahendid on veel tarnitavad ja see on hea. Puudu jäid vaid stangeliistude omavaheliseks ühendamiseks mõeldud poltide alla käivad õhukesed seibid, aga need õnnestus asendada pisut õhemaks töödeldud autovaruosapoes leiduvate ülimasslevinud vaskseibidega.


Ja mõned kinnitusvahendid on küll endiselt tellitavad, aga neid lihtsalt ei raatsinud soetada. Kui palju peaks näiteks maksma selline plekist kõrvadega varustatud tavalisest roostetavast rauast 5-ne polt? 5 eurot, 25 eurot või hullu pannes koguni 50 eurot?


Olgem ikka lahkemad! See suurepärane esistange kroomliistu kinnitamiseks mõeldud klamberpolt varuosakoodiga A1268804914 võib olla sinu kõigest 99 euro ja 17 sendi eest!


Või kui paljud meist on nõus selle esistange nurga kinnitamiseks mõeldud metallist aasa eest 150,87 eurot letile lugema?


Isegi tõsiasi, et ta on originaalis alumiiniumist, ei muuda olematuks teist tõsiasja, et põhimõtteliselt on ta igas vähegi varustatud garaažis ise korralikust materjalist kokku keevitatav. Pealegi oli Janekil Antslas ta kasutatuna olemas ja taastootmiseni asi seekord ei jõudnudki.

Kuid lõpuks olid kõik vajalikud tüüblid, klambrid, seibid, kruvid ja tüüblivastused nii stangede kui isegi küljeliistude jaoks hangitud ja võis taas "nokitsema hakata".


Alustasin lihtsamast ehk tagastangest. Selle juures ei olnud tarvis teha muud kui uued kroomliistud uute poltide ja klambritega stange külge kinnitada, auto keres leidunud haakekonksuga stange kinnitamiseks mõeldud avad kinni katta ning kogu koost auto külge kruvida. See kõlab sada korda kiiremalt ja lihtsamalt kui ta tegelikult oli.

Stangeliistude koostamine ise on päris hull sättimine ja muterdamine. Kui liistud küljes, on stange enda auto külge kruvimine küll vaid paika tõstmise vaev, kuid kuna ma ei ole kääridega parketivahu lõikamises kuigi osav, oli tarvis leida konksuga stangest jäänud kereavadesse õige suurusega korgid.

Suured tänud siinkohal Janekile, kes avade tiheda kinnikatmise olulisusele paari postituse eest tähelepanu juhtis, sest ma ise ei oleks suurimaid nendest muidu üldse korrektselt käsitlenud.


Kataloogipiltidel ei ole suurte konksuavade ette käivaid katteid üldse näidatud ning teiste kummikorkide numbrid ja pildid on sellised, et ainult selgeltnägija suudaks midagi aimata. Ja kui meeletu detektiivitöö tulemusel artiklinumbrid teada olid, pidi Mercedes neid veel ka tootma, sest kõiki neist laos ei leidunudki.

Olgu siinkohal tuleviku ja teistegi sama probleemiga kokku puutuvate W126 kerega autode omanike tarvis kirja pandud, et konksuavade katmiseks on tagapaneeli avadesse käivaid kummikorke 3 sorti.


1. Väikseimad ehk 20 mm avadesse sobivad on A1139870044
2. 25 mm kereavadesse sobivad detailid koodiga A1109870944
3. 55 mm kereavadesse sobivad katted koodiga A1109870644

Stange auto külge kinnitamiseks mõeldud poltide alla käivad lisaks eeltoodule kummist seibid, mis ei luba stange kinni poltimise järel heitgaasidel ning muul sodil poldi kõrvalt autosse pääseda.


Lõpuks sai ta mõistagi tehtud, aga nagu öeldud, oli tagastange ju see lihtsam osa.


Palun vabandust, kui põhjustan kogenud automaalrite, plekkseppade ja teiste oma ala spetsialistide ekraanidele naerupursetest tingitud niiskusekahjustuse, kuid selle auto tagastange koostamiseks kulus umbestäpselt 4 tundi tööaega. Tean, sest hakkasin seda mõõtma kui olin juba 2 tundi tagastange kõrval palvetades ära kulutanud ja ta ikka veel seda nägu ei olnud, et auto külge hakkaks minema. Esistange oli natuke keerulisem ja selle peal, kõrval ja all palvetasin nii Meka, Moskva kui Stuttgarti suunas pisut üle 12 tunni.


Ühest küljest tulenes see oskamatusest ja liiga paljude minutite kaotamisest mõeldes ning proovides, kuidas ta kõige ilusamini ja paremini kokku käib, aga teisest küljest ongi W126 stanged ikka ühed uskumatult ebaefektiivselt toodetud ja paljude nüanssidega, kuid ilusad detailijurakad.

Erinevalt tagastangest on ees näiteks alumiiniumist nurgakronsteinid, mille otstesse käib kadumakippuv "voolik", kuid mille asendasin mitme kihi termokahaneva rüüsiga. Pole päris originaal, aga mitte ka palju halvem, sest püsib kindlamini oma kohal.


Esistange küljes on ka pukseerimisaasa kate, mille remontimisele kulus samuti väärtuslikku aega. Selle kinnituskidad olid murdunud, kuid Türgi või Hiina detaili ma tellida ei soovinud, sest olin kindel, et originaali on võimalik parandada. Pealegi oli originaalkate juba stangega koos värvitud. Nagu kasutatud autode puhul sageli, tuli appi vana hea Saksa numbrimärk, mille alumiinium on meeldivalt vormitav. Ta sai kahtlemata tugev ja kuigi kinnituskidad otseselt nähtavad ei ole, värvisin lisatud alumiiniumitükid spreivärvi abil ka 7700 tooni ning mu meelest sai see kõik lõpuks igati viisakas.


Ja kindlasti kulus paar head tundi esistange ilusti külge sättimisele põhjusel, et auto oli kunagi kergelt parema nurgaga millegi vastu toetatud. Selle tõttu muljutud stangeliist ja iluvõre olid juba nagunii asendatud, kuid esistanget auto küljes hoidva puhverelemendi nurk oli samuti natuke paindunud ja vajas korrigeerimist.


Mäletatavasti olin soetanud ka teise esistange, kuid kinnituselemendid muutusid millalgi peale W126 mudeliuuendust ja kuna minu autole käisid juba uuema tüübi "löögileevendid", ei raatsinud ma neid teise stange küljes olnud nö tavaliste kummist puhvritega asendada.


Seega tuli originaalile õige nurk tagasi anda. See on küll vaid metalljuraka sirgeks painutamise vaev, kuid ta kuju õigsuses veendumine on painutuste järel sisuliselt vaid esistange auto külge ja jälle küljest muterdamise abil tehtav ning 5 duubli korral vajab see kokku juba päris palju aega. 


Väsinu, aga õnnelikuna võisin endalegi arusaamatult palju tunde nõudnud lööktöö stangede rindel lõppenuks lugeda.

[Sm. Västrik]

Alles olid jäänud veel vaid külje- ja karbiliistude jaoks vajalikud kilekotikesed.


Küljeliistude koostamine ei ole keeruline. Tuleb tellida katkised või kadunud tüüblid ja kui need käes, siis avad roostekaitsevahaga üle tuisata ning liistud paika taguda.


Nojah, teoorias ongi see nii kiire ja lihtne, aga tegelikult tellid ju tüübleid igaks juhuks üsna täpselt ja siis liistu auto külge monteerima asudes avastad, et üks jääb ikka puudu või läheb mõni kinnitusvahend koguni katki.


Pisut sajatades väljud garaažist ja tellid järgmise portsu. Ja nii kohe mitu korda, sest raha igasuguste kinnitusvahendite peale on niigi kulunud rohkem kui abikaasa teada tohiks.

Esitiibadele käivate liistujuppide metallist kinnitusklambrid olid Mercedese ladudest üldse otsas ja kuna lisaks minule vajas neid maailmas veel 5 inimest, lubati paari kuu jooksul uus ports toota.


Tellimuse tegin oktoobris ja Veho andis lootust, et detsembris peaks need kätte saama. Kevadeni oli aega küll ja seega läks tellimus töösse. Detsembris oli aga vaikus eetris. Mõtlesin, et harras jõuluaeg lõi plaanid sassi ja mis seal ikka. Kui ka jaanuaris ei olnud tavapärast sõnumit varuosade saabumisest mu telefoni tulnud, oletasin, et eks tarnija, kes neid tootma hakkas, on ilmselt midagi põhjalikult ringi planeerinud. Aga kui veebruariski rõõmusõnumit ei paistnud tulevat, otsustasin asja lähemalt uurida.

Selgus, et mu klambrid olid juba detsembris esinduse laos ilusti ootel, aga nad ei teadnud, keda ootavad. Veho elas eelmisel aastal üle tõsise küberrünnaku, mille tõttu hävinesid suures plaanis kõik andmebaasid ja seetõttu polnud neil aimugi, kes ja miks need asjad lattu tellinud oli. Loomulikult olime rõõmsad nii mina kui Veho, sest jälle üks "tundmatu looma nahk" sai laost välja kirjutatud, kuid sellise IT-hävingu puhul võib sõbralikule esindusele vaid kaasa tunda. Minu klambrid on ju ilmselgelt väga odavad võrreldes mõne teise detailiga, mis sama moodi külmunud kapitalina riiulil vedeledes paremaid päevi oodata võis ja millele mõni ebaviisakalt oma ostust loobuda otsustanud kodanik enam kunagi järele ei tule.

Kuid nüüd võib julgelt järgmisi W126 kerega autosid taastama asuda, sest klambreid A0059887478 on jälle vabalt saada. Neid toodeti 10 000 tükki ja seda peaks mõneks ajaks jätkuma.


Kui on olemas klambrid, on tarvis ka auku, kuhu klamber pista. Vasakut esimest poritiiba oli ühe liistukinnituskoha juurest keevitatud ja plekksepp ei olnud paigatud kohta uut auku teinudki.


Sai jälle mõõtmist, puurimist, viilimist ja muid käsitööoskusi meelde tuletada.


Kuidas veenduda, et klabrite alla käivatest plastikjubinatest on üldse mingit kasu ning liistu paigale lükates klamber nii saab, et vastu metalli ei puutu? Tänapäeval on see lihtne - telefon mahub ju ilusti poritiiva alla pilti tegema.


Ka küljekarbikatete alumiste kinnituste jaoks oli paar auku puudu. Avadesse käivad kruvide jaoks mõeldud neljakandilised tüüblid, mistõttu tuli puuritud augud käsitsi õigesse kujusse viilida. Tõstukit või kanalit omamata ja viimati üle 20 aasta tagasi kehalise kasvatuse tunnis sporti teinuna ei ole see just maailma kõige mugavam töö. Raske ohke saatel heitsin oma kallima kõrvale pikali ja enne kui külmast õllest ja puhanud kätest unistades uinuda jõudsin, olid vajalikud kandilised augud loodud. Aga garaažist naasnuna dušši võttes seekord pead ei pesnud.


Kõik avad, mille ise tekitasin, töötlesin rooste eest kaitsmiseks nii paari kihi roostekaitsekrundi kui auto kerevärviga ning loomulikult langesid kõik avaused ja nurgatagused ka roostekaitsevaha massiivse keemiarünnaku ohvriks. Uste sisse pihustatud aerosoolpurkide sisu köhisin ja nuuskasin veel mitu päeva välja ja olin väga rahul, sest nende kopsude külge ei saanud küll mingi viirus enam hakata. Kõik värvikihid vajasid mõistagi kuivamist ja juba ainuüksi seetõttu oli protsess rahulik, et mitte öelda pikk. Õnneks on aga auto juures värvi kuivamise ajal alati võimalik muude asjadega tegeleda ja tegevusest veel puudust ei paistnud.

Kaugel see kevadki enam on ja vägisi kippusid mõtted ilusamate projektietappide poole liikuma.

[Sm. Västrik]

Ilusamate asjade poole on siiski veel pikk tee minna ja endiselt kulub iga tegevuse jaoks mõõdutundetult suur hulk pisividinaid. Uksetihendid vajasid hooletu lahtivõtmise tõttu taas mõnd uut tüüblit ja ukse alumisse renni roostekaitsevaha, kuid taaspaigaldamisel erilist vastupanu ei osutanud.


Uksepolstritega ei ole W126 puhul samuti erilist vaeva. Need on nii loogiliselt ja hästi välja mõeldud, et paigaldamine nõuab küll pisut tööaega, aga mitte liialt palju närvikulu. Ainus pisut häiriv mökerdamine tulenes polstri alla käivatest kiledest ja tõigast, et ma ei ole harilikust Moment liimist paremat vahendit nende paigaldamiseks otsida viitsinud.


Head asendust ei ole ma leidnud uksekõlarikatete all ehk siseküljel paiknevale imeõhukesele poroloonile, mis aja jooksul pudedaks muutunud ning seetõttu suures osas kõlarikatte küljest irdunud on. Kui keegi teab, kuidas samasugust hankida, on see tänuväärne info, aga kuna kõlari enda pind on tume ja kõlarikatterest üsna tihe, ei jäänud kohati puuduv poroloonikiht esialgu ka väga häirima. Ja kui ta peakski päikese käes silma riivama ning päris õiget materjali tõesti leida ei õnnestu, saab katte alla tulevikus ilmselt tumeda kõlarikatteriide lisada.


Seega olid ka uksepolstrid nüüd poole aasta jooksul ladestunud tolmukihiga kaetud, kuid lõpuks taas auto küljes.


Kuigi eelnenud fotodelt võib jääda mulje, et auto oli nüüd peaaegu hooajaks valmis, on tegemist täieliku illusiooniga. Pigem võis paljusid elemente selle küljes nimetada proovikoostuks.

Näiteks said tuled monteeritud ju vaid stangede korrektseks paigaldamiseks. Ise mõtlesin, et nad on juba nii head, et võibolla ma ei viitsigi neid korralikuks puhastamiseks uuesti küljest võtta, aga siis sain kõne pealinnast üleskutsega reede õhtul õlut juua. Ettekäändeks sobis suurepäraselt lööktöö egiidi all "tulede poleerimine".

Korjasin valgustusseadmed auto küljest uuesti kokku, katsin poleerimist mittevajavad osad teibiga ja põrutasin Tallinna. Nagu alati, jagus vaatamist ja jututeemasid tundideks ning aeg läks ja õlled vähenesid. Alles millalgi peale südaööd meenus, et see krdi poleerimine oli ju ka tarvis ära teha.


Õnneks ei ole ta nii suur töö, et isegi kell üks öösel sellega alustades veel mõistlikul ajal Tartusse tagasi ei jõuaks ja need varahommikused kojusõidud pärast inspireerivat õhtut on sõltumata sõidukist sageli kõige ilusamad.


Poleerimine on tulede puhul vaid pool võitu, sest klaasid muutuvad väljast küll kenaks, aga nende sisemusse on aja jooksul vaatamata suhtelisele õhukindlusele alati kogunenud omajagu tolmu ja muud sodi. Samal ajal kui mina poleerimismasinat taltsutasin, oli sõber Watson suunatuled juba seest puhtaks pesnud. Tagatuledega pesemiseks on aga mõistlik nad pulkadeks lahti võtta ja seda on kõige kultuursem teha loomulikult kodus elutoalaual.


Kokkuvõttes olen Sm.Tihhonovile väga tänulik, sest ma ise ei oleks viitsinud sellega möllata, aga tänu temapoolsele ärgitamisele said nii selle auto suuna- kui tagatuled värskenduskuuri järel tõeliselt ilusaks.

Säravaid laternaid auto külge tagasi kruvides hakkas aga senisest märksa enam häirima parempoolne esituli, mille reflektori alumine külg oma läikepinna ilmselt sinna sattunud niiskuse tõttu minetanud oli. Auto ees seistes on ju selgelt näha kui üks silm selge ja teine mingi pruunika varjundiga vastu vaatab. Hädast aitas välja taas Janek, kellel leidus korralik klaasita, kuid reflektoriga tulekorpus ja paari päeva eest kruvisin sellegi garaažis auto külge.


Sellega võis lõpuks ka tuled tehtuks lugeda, kuigi parempoolne suunatuli on klaasis leiduvate mikromõrade tõttu kehv ja tuleks välja vahetada. Kui kellelgi leidub korralikku Boschi suunatuld, ostan selle hea meelega, aga seni kasutan seda, mis on.

Ja selleks, et auto juures töötades paratamatult tekkiv tolmukiht väiksemaks muutuks ning edasine komplekteerimine ilusam oleks, käivitasin ühel ilusal päeval pärast vähemalt 6 kuud kestnud vaikust taas kõik 8 silindrit ja tegin koos oma pojaga meeletult pika kevadise väljasõidu kõrvalasuvasse mündipesulasse.


Väga palju tööd ei ole enam jäänud, aga seda vähestki jagub veel paljudeks tundideks. Siiski on juba vähemalt mingil määral lootust, et see vana W126 võib sel suvel veel sõitagi saada. Eks näis.

[Sm. Västrik]

Mida teha tagaistme kohal laes oleva paneeliga kui see on aastakümnete jooksul laineliseks vajunud?

Ta on tehtud mingist kokku pressitud papist ja kaetud vinüülikihiga ning aeg, niiskus ja gravitatsioon koostöös vormivad ta algsest kujust sedavõrd erinevaks, et laepostri ja selle paneeli vahele tekivad märgatavad vahed. See ei ole ilus.


Arglike alumiiniumliistuga tehtud veenmiskatsete tulemusel tundus, et lihtsate vahenditega teda juba sirgeks ei aja ning seetõttu oli plaan algusest peale paigas. Kavatsesin tellida kõige odavamat värvi uue paneeli ja lasta nahavärvijal ta sobivasse tooni võõbata. Musta ei näidanud varuosakataloogid enam üldse ja erinevat värvi paneelidel oli erinev hind. Roheline oli näiteks kõige odavam ja see oleks sobinud sama hästi kui punane või beež. Kuid see, et süsteem hinda näitab, et tähenda ju veel, et asja ka päriselt tellida saab ja tuli välja, et seda detaili ei pakuta tegelikult enam üheski värvitoonis.

Olin ka kasutatud paneele otsinud, aga tänaseni ehk kolme aasta jooksul ei ole mu silmad sirget sellist W126 laepaneeli müügis näinud. Mõni on küll müügis olnud, aga sel juhul nii kalli hinnaga, et silmad jäid pimedaks ja ei näinud enam midagi.

Ja kui muud üle ei jää, tuleb üritada surnud hobust peksta, kuni see kas ellu ärkab või ise ära väsid. Janek andis head nõu, et proovigu ma veega pappi natuke pehmemaks teha ja mingisse vormi fikseerida ning niimoodi paneelist lained välja ajada.

Vormi valmistamine ei kõlanud minu kompetentsi juures usutava ülesandena ja sel päeval kui skulptuuri õpetati, olin ma teises koolis, mistap ei ole papjeemašee mu tugevaim külg. Kuid lahendust oli tarvis ja otsustasin, et silmamõõdust ja kõigi mugavustega korteris leiduvast inventarist peab piisama. Võtsin kapist mõned mooside keetmiseks säilitatud purgid, kaks veel taarapunkti viimata suurt Coca-Cola pudelit ja pehmenduseks või toestamiseks tont teab, milleks alles hoitud peenemat värvirulli ning sulgesin end eksperimendi sooritamiseks vannituppa.

Kastsin vormimist vajavad piirkonnad käsipihustiga kergelt märjaks ja tegin seda paar-kolm korda uuesti, et vesi kindlasti korralikult papi sisse imbuks. Seejärel toestasin laepaneeli vannis selliselt, nagu ma uskusin teda auto lakke väikese ülepaindega kõige paremini sobivat. Toestused asetasin praktiliselt kinnituskidade alla ning veega täidetud koolapudelid kohe toestatud ala lähedale nendesse kohtadesse, mis auto laest alla paindunud olid ja praeguses vaates üles kaardusid. Ja selleks, et paneeli keskosa kuskilt ikkagi üles ei tõuseks, asetasin sellele omakorda vajaliku koguse veega täidetud purke selliselt, et need paneeli ilusti vastu maad hoidsid, kuid raskus paneeli pikisuunas kaares servade rikkumiseks liiga suur ei saanud. See kaadervärk nägi päris koomiline välja.


Sellise vannikaunistusega elasin umbes hommikul kella 11-st õhtul kella 11-ni ja selle ajaga jõudis paneeli pappmaterjal juba nii ära kuivada, et oli võimalik esimest korda mingit tulemust hinnata ning kunstiteos vähendatud komplektsuses elutuppa ringi kolida. Ka siin niisutasin teda ühe korra veel, sest tundus, et mõni koht vajas pisut rohkem vastu painutamist.


Kui tundus, et käib kah, vabastasin paneeli pingest, kuid jätsin ta ikkagi soovitud kujul toestatuna pikemaks ajaks kuivama. Isegi nii amatöörlike võtete ehk vee ja silma järgi seatud pinge abil oli osutunud võimalikuks laepaneelile enamvähem loogiline kuju tagasi anda.

Kui see paneel nüüd autosse monteerida, oleks võibolla tulemus korraks isegi enamvähem hea jäänud, kuid ta ei tundunud selline, et mõne aja jooksul uuesti lainelist kuju ei võta. Seega katsin kogu paneeli visuaalse pinna maalriteibiga...


... ja liimisin autovaruosade poest ostetud kahekomponentse epoliimi abil ta tagaküljele tugevduseks paar kihti klaaskiudriiet.



Ja kui see asi umbes ööpäeva kuivanud oli ning maalriteibi eemaldasin, tundus, et nüüd vist on sobilik ta auto lakke tagasi monteerida.


Kahju, et ma sellest paneelist enne laest võtmist pilti ei teinud, sest ta ei saanud küll ideaalne, aga isetehtud asja kohta sai sellest hoolimata üllatavalt viisakas.

[Sm. Västrik]

Töid, mida keegi raha eest ei teeks või mille teenusena teha laskmine ei ole mõistlik, on ühe vana auto juures alati uskumatult palju.

Näiteks kui paigaldad logareid ja avastad, et mõni kruviaas on katki, on palgalise remondimehena lihtne uut detaili nõuda või see üks kruvi kaheksast hoopis kinnitamata jätta. Neid kohti saab aga peaaegu alati alumiiniumitüki ja paari needi abil parandada.


Ta nõuab aega ning ei saa võibolla maailma kõige esteetilisem lahendus, aga olgem ausad - saab piisavalt tugev ja ei jää ka peaaegu kuskilt näha. Tõsi, logarite paigaldamisest saab niimoodi 30 minuti töö asemel 3 tunni töö, aga ta saab ometi praktiliselt tasuta tehtud ning on hobikorras nikerdades ka mõnusalt närve rahustav peenistöö.


Kui enam tõesti midagi olemas ei ole, on ainus võimalus tõepoolest uue tellimine.


Jätkus võitlus auto salongis. Janeki antud salongipeegli paigaldamine osutus üllatavalt lihtsaks. Käterammuga ei olnud selle juures muidugi midagi teha. Tuli võtta suur vasar ja paraja pikkusega puuhalg ning samal ajal kui abiline peeglit laes õiges asendis hoidis, talle puuhalu vahendusel paar jõulist pauku anda. Hull vedamine - peegel klõpsas paika ja ei läinudki uut esiklaasi ega laepaneeli tarvis.

Keskkonsool oli aga suurem töö, sest seal oli lisaks ajastutruule, kuid jumala valele raadiole veel mitu asja valesti.


Kohati lahti tulnud vinüüliservade vastu aitab mõistagi liim.


Liimimiseks tasub aga kogu see krempel autost eemaldada. Õnneks on W126 keskkonsooli demontaaž ja montaaž võrreldes W124 omaga umbes 5 korda lihtsam töö, aga selle inimesega, kes siia autosse omal ajal originaali asemel Blaupunkti raadio paigaldas, sooviks kohe pikemalt vestelda.


Igaks juhuks katsin eemaldatud keskkonsooli visuaalsed pinnad taas täielikult maalriteibiga ning ohtra liimiga mökerdamise järel jätsin muumia ööpäevaks garaaži lebama.


Liimi kuivamise ajal oli võimalik tegeleda probleemiga, et kogu mu auto spidomeetriplokk ja keskkonsool oli tulede sisselülitamisel pime ehk valgustuseta. Mängisin harjumuspäraselt umbes paarkümmend korda reostaadiga, kuid sellest ei muutunud midagi. Võtsin näidikuploki armatuurlauast välja, kuid teda ka visuaalselt uurides ei saanud ma aru, mis seda valgustuse jama põhjustada võiks. Kõik rajad tundusid terved, pirnid toimisid ning legendaarne punane kaitsegi oli korras. Internetis leidus umbes sama fataalseid diagnoose, nagu võib endale panna kui peavalu põhjuseid guugeldada, aga ma ei uskunud, et see W126 MBUX hüperekraani remont saab nii keeruline olla.

Seega hakkasin lihtsalt katsetama:

1. Võtsin 12V indikaatorlambi ja hakkasin ühe pistiku ja ühe klemmi kaupa vaatama, kuhu tekib vool kui auto tuled sisse lülitada. Tekkis ümmarguse pistiku klemmile number 5.

2. Ühendasin ümmarguse pistiku tagasi spidomeetriploki külge, sest ilmselgelt pidi +12 V sinna jõudma.

3. On siililegi selge, et sel hetkel kui valgustuse vool näidikuplokki jõuab, peab tekkima pinge ka valgustust reguleeriva reostaadi ühele klemmile või kui mitte, on katkestus enne reostaati. Ta tõepoolest tekkis.

4. Reostaat on lihtne asi, mille sees on sisuliselt vaid vedru ja sellel liuglev kontaktklemm. Kõige heledamasse asendisse keeratuna ei saa ta justkui mittetöötada, sest sel juhul on sisend- ja nö väljund omavahel otse ühenduses ja midagi ei reostata. Aga reostaadist välja sellest hoolimata pinge ei jõudnud.

5. Selle hea uudise peale sildasin suvalist juhtmejuppi ja igaks juhuks ka 12V pirni kasutades reostaadi klemmid. 


Ja etskae - saabusidki jõulud!


Võtsin ilmselgelt patuoinaks osutunud reostaadi lahti ning veendusin, et läbi meetripaksuse oksiidikihi ei pruugi elekter tõesti liikuda. Paraku ei olnud oksüdeerunud klemmist aga alles enam kuigi palju ja sain selle klemmühenduse kõige heledamas asendis küll toimima, kuid pinget reguleerida selle asja abil enam ilmselgelt ei õnnestu ning tuleb hankida uus detail. Uus ei maksa ülearu palju, aga kiiret ei ole ja kui ta kellelgi kasutatuna olemas on, ostan hea meelega ära.

Selle auto puitliistud on muus osas üsna hästi säilinud, kuid tuhatoosi ühest servast oli suur tükk lakki lahti tulnud. Proovisin seda laki abil tagasi "liimida", kuid pole nii hea mudelautode ehitaja ega puutöömees ja sellest ei tulnud midagi ilusat välja.


Hädast aitas üllatavalt mõistliku hinnaga välja eBay.


Ja lõpetuseks kõige väiksem asi. Ma ei kujuta ette, mis põhjusel oli noakangelasest raadiopaigaldajal tarvis kõlarites heli ette ja taha suunamise nupp auto küljest ära võtta ja selle juhtmed katki lõigata. Pistik ise oli alles ja mõned juhtmedki veel selle küljes, kuid mitu neist oli julmalt läbi lõigatud. Õnneks oli mul keldris üks õige varuosakoodiga nupp nagunii vedelemas ja natuke puhastatuna sobis see kenasti auto külge paigaldamiseks.


Niimoodi garaažis oma õhtuid sisustades oli keskkonsool lõpuks viisakaks muutunud ning esimest korda võis mõelda pisut ka tehnika korrastamisele. Õnneks teevad seda tavaliselt teised inimesed ja see annab võimaluse mõnegi ilusa suveõhtu garaažist väljas veeta.

Kuulmiseni!

[Sm. Västrik]

Olen unustanud ühe olulise meelelahutusliku peatüki ja kui lubate, võtan mõne sõnaga nii endale kui võibolla teistele kogemuste talletamiseks kokku W126 iluvõre saaga.

Iluvõredega on nii, et Saksamaalt toodud autodel on praktiliselt alati tarvis vahetada vähemalt selle plastikosa ning liistud. Seekord oli asi aga hullem. Mu auto iluvõreplastiku oli elukunstnikust eelmine omanik ühes peeglikorpustega mustaks värvinud ja nagu varasemalt kirjutatud, oli võre üks külg ka mõlkis. Põhimõtteliselt oli seega kogu iluvõre kasutuskõlbmatu.


Juba siis kui esimesel talvel peale selle auto saabumist Janeki juurest juppe tõin, sain ta käest ka komplektse iluvõre, mille liistud olid küll hävinenud ja plastik ühest kohast katki, kuid kroomraam igati korralik. Seega mõtlesin, et edasi on kõik lihtne nagu alati - tellin esindusest plastikresti ja liistud, kruvin kogu kupatuse auto külge ja olen endaga maru rahul. W124 ja W201 autode juures on see strateegia ju alati toiminud.

Paraku ei ole W126 kerega auto puhul see tänaseks kõik enam üldse nii lihtne.

Iluvõre sisu ehk plastikosa hind Veho süsteemis on küll mõistlik, kuid seda ei saa enam tellida. Samuti ei ole võimalik tellida vertikaalset ehk keskmist püstist kroomliistu. Hea uudis on, et horisontaalseid liiste, mida kulub võre kohta 6 tk, veel saab, kuid halb uudis on, et neid saab tükihinnaga 42 eurot.

Mis siis ikka. Võtsin taas Janekiga ühendust ning soetasin ta käest vähemalt järgmise plastikdetaili. Mitukümmend aastat vana asjana oli aga seegi keskelt pisut lõhki ja kuigi see ilmselt ei oleks näha jäänud, ei tahtnud ma seda esialgu külge kruvida. Seega tuli järjekordselt eBay ja mu venna abiga Saksamaalt kolmaski rest.


Puudu jäid veel liistud. Arvasin, et eBay on neid raudselt 10-eurise tükihinnaga pilgeni täis, aga võta näpust. Pigem on nii, et eBays on originaalliistude hinnad isegi kõrgemad kui esinduses.

Seega tuli asuda kaaluma alternatiive. Mingi kodanik müüs (ja müüb vist tänaseni) komplekti väidetavalt W126 iluvõreliiste umbes 70 euroga. Nende tegelikku hinda teades, võis arvata, et tegemist ei pruugi olla õigete asjadega, aga kuna katsetamine oli odav, tellisin need ära. Kohale tulid loomulikult täiesti valed asjad.


Konkreetne müüja oli tegelikult tavaline kelm, kelle otsa sattus hiljem ka Saksamaal elavaid kodanikke ning kelle ärimudel on, et ta ostab kõige odavamid W202 või muu sellise uuema Mercedese liiste ning müüb neid W116 ja W126 omade pähe edasi. Kuna seda võis hinna tõttu siiski ette aimata ning see 70 eurot oli käesoleva projekti juures seni ka ainus mõttetult tehtud kulu ja auto hinna juures tühine, tasus proovida.

Kuna oli selge, et iluvõre on tarvis tulede ja stange külgesättimiseks auto külge panna, pesin Saksamaalt pärit plastikosa vannis puhtaks...


...ja muterdasin harjumuspäraselt elutoapõrandal selle asja kõige ilusamaid olemasolevaid kasutatud liiste valides kokku. Seda kannatas juba täitsa vaadata.


Nüüd oli aega liiste edasi otsida. Vanu laojääke visatakse aegajalt ikka müüki ja kui piisavalt järjekindel olla, on võimalik ka haruldasi detaile hankida. Pärast pikki otsinguid leidsin vertikaalse ehk püstise liistu lõpuks Ameerikamaalt ning nii nagu varasemalt peegliklaasiga, oli ka selle puhul teda lahti pakkides selgelt näha, et ta on tõesti vana uus asi. Nii vähe on haraka tüüpi inimesel õnneks tarvis.


Horisontaalsete liistude leidmine on selles mõttes endiselt lihtne, et kui oled nõus 35-42 eurot tükist maksma, ei tee universum nende soetamiseks erilisi takistusi. Ma ei olnud ning ei ole veel ka praegu.

Järgmise katsetusena tellisin komplekti Truckteci iluvõreliiste, mis on müügil õige varuosakoodiga (A1168880185), kuid mille juures on näidatud, et nad sobivad vaid W123 autodele. Trucktec on selles mõttes lahe tootja, et ettevõte on alguse saanud sellest, et paar vanade Mercedeste omanikku Saksamaal ei leidnud oma autodele kvaliteetseid varuosi ning vähemalt need jupid, mida olen nende valmistatuna soetanud, on olnud jaburalt kvaliteetsed. On esinenud olukordi, kus nende toode tundub kvaliteetsem kui originaal või on originaalist täielikult eristamatu kvaliteediga ning seetõttu lootsin, et võibolla on pakutavad liistud piisavalt pikad ka W126 autol kasutamiseks. Pakk tuli paarinädalase ootamise järel kohale ja mul on siiralt kahju, et sellest välja tulnud liistud tõepoolest vaid W123 jaoks piisavalt pikad on, sest ka sel korral oleks detailide kvaliteet kasutamiseks ideaalne.


Ja seega on mu auto küljes seni endiselt kasutatud liistudega koostatud iluvõre, aga ta ei näe nii kole välja, et peaksin kiirelt selle probleemi lahendamisega tegelema. Aega on ja küll need puuduvad liistud ka lõpuks leitakse.

Kokkuvõtvalt võib aga õppetunnina öelda, et W126 iluvõre jupihaaval taastamine on aeganõudev ja üldse mitte odav ning kui kuskil pakutaks 350 euroga komplektset ja ilusat asja, tasub see kindlasti korraga soetada.

Iluvõre saaga tipneb märgiga. Selle kroomipind ei olnud enam väga ilus ja tellisin koos muude iluvidinatega uue. Mingil hetkel aga suhtlesin Sm. Tihhonoviga, kes parasjagu samuti ühe W126 projektiga tegeles ning jutu käigus sain teada, et vana märk ei ole uuega samasugune. Nimelt on vana varuosa alus ehk iluvõre pinnal puhkav rõngas pisut suurem kui see, mida praegu tellides saada õnnestub. Ja uut märki monteerima asudes võisin jõuetult vaid fakti konstateerida, et nii see tõepoolest on. Õnneks ei olnud mu vana märgi alusel häda midagi ja loomulikult tuli detailitäpsuse huvides täiesti uus originaaltoode laiali lammutada ja kahest üks kokku ehitada. Isegi Saksa auto on seega jõudnud Nõukogudemaal toodetutega mõneti sarnasesse olukorda, kus ostes uue varuosa, tuleb see kõigepealt ära remontida.


Kui vana ja uus lõpuks üheks said ning see asi iluvõrel koha sisse võttis, võis vähemalt praeguseks iluvõre saagale joone alla tõmmata. Oli lustlik ja kroomisärane peatükk, mida loodan millalgi kindlasti korrata.

[Sm. Västrik]

Autod kipuvad ennast katki seisma ja W126 ei ole selles osas mingi erand. Aastaid kestnud projekti jooksul oli masina üks tagapidur nii kinni jäänud, et iga kord kui see auto garaažis liigutamist vajas, tuli valida kas krokodillidega käivitamise või peaaegu sama tülika songa vahel. Sellise piduriga juba katselende ei soorita ja masin läks remonti.


Kui tagapidur korda sai, diagnoosisin kõrva järgi ära ka mittetoiminud kesklukustuse. Selgus, et tankimisluuki kesklukusüsteemi abil lukustav ventiil lekkis. Tellisin uue ning asendasin vana detaili asenduse jõudmiseni ajutiselt suvalise Y-liitmikuga, sest isegi remonditöökodades on autoga mugavam opereerida kui ei pea iga kord käsitsi uksi ning pakiruumi lukku ja lukust lahti tegema.


Nüüd ei jäänudki üle teha muud kui esimene pikem proovisõit, et näha kui palju juppe selle suures osas isekoostatud auto küljest teele pudeneb. Palusin esimest korda oma pere pardale, peatusin kiireks tankimiseks ning läksime külla mu vanematele, kes elavad meist paarikümne kilomeetri kaugusel.


Erilisi üllatusi ei ilmnenud. Maanteesõidu järel käega veljepindu kontrollides selgus, et ka esipidurid ei jookse nii vabalt nagu peaks. Esisillas võis jätkuvalt täheldada teatavat kolinat (iseeneslikult ta ennast ju ära ei ravinud), käigukast vahetas endiselt käike minu maitsele pigem järsult ning uue nähtusena oli kolme aastaga konditsioneer gaasist tühjaks vajunud. Lisaks saatis me sõitu W126 kerega autole nii omane uksepolstriservade lakkamatu ja armas nagin. Ühesõnaga tühised parendamist vajavad tehnilised nüansid, kuid mu suureks üllatuseks ei lagunenudki auto koost ja sõitis üllatavalt vibratsioonivabalt, vaikselt ja kenasti.

Pärast kõiki neid aastaid võis masina seega lõpuks pessu viia. Sõbralik pesulaomanik arvas, et leiab mulle võibolla heal juhul enne 17-ndat juulit mõne aja. Umbes nädala pärast selgus, et see aeg võiks olla siiski juba 02 juuli, aga ilmselt tegutsevad pesulas sama töökad inimesed nagu Ivan Orava isa ja teine juuli saabus juba juuni keskel. 18.06.2021 ootas mind pesula juures lõpuks puhas ja poleeritud Mercedes-Benz 560 SE.


Poleerimine ja täispesu on see koht iga auto juures, mille järel saab öelda, et ta võib veel vajada väiksemaid parendusi, aga projekt sai valmis. Võiksin pikalt heietada, kuidas vanemad kasutatud autod sisuliselt sünnivadki alles täispesu käigus ning on harjumata silma jaoks enne seda kõik üsna ühtmoodi jubedad pannid. Hea "enne ja pärast" võrdluse annab aga võibolla see pilt siin.


Viimasel ajal olen seetõttu pesu ajaks jätnud autode märgid ja mudelikirjad paigaldamata. Nii on poleerijal lihtsam ja mulle kuidagi meeldib need viimased iluvidinad oma käega alles siis lisada kui auto mõtteliselt "tehtud" on.

Iluvõremärgist oli juttu juba eelmises postituses. Sellele lisandus nüüd loomulikult ka pagasnikuluugile kinnituv Mercedese märk.


Anonüümsed veljekapslid asendusid uute originaalidega...


... ja mis parata, et olen selline mudelikirjapede, aga ta on kapis hoidmiseks lihtsalt liiga ilus detail ja paigaldatud sai seegi.


Päris viimase detailina laotus salongipõrandale komplekt uusi originaalisarnaseid veluurmatte, mis olid juba 190E 2,6 autole sama komplekti tellimisest saati riiulis oma aega oodanud.


Selleks hetkeks oli mu senise elu kalleima ja pikaajalisima projekti käigus siia autosse kolme aasta jooksul kulunud mitu tuhat eurot rohkem raha kui eelmise müügist pangakontole laekus ning vist sadu mu enese töötunde. Ja kuigi ma tean, et ta ei ole veel päriselt sama hea kui mu eelmine W126 oli ning ei pruugi nii heaks iial saadagi, julgen sellest hoolimata rahulolevalt öelda: 

"Käib kah!"



Nagu suurürituste lõpus kombeks, sooviksin enne puhkusele siirdumist siiski veel ka lühidalt tänada. Nimelt soovin tänada Sm.Tihhonovi tohutu inspiratsiooni ja võrdlusmomentide pakkumise eest, oma venda suurejooneliste logistiliste operatsioonidega abistamise eest, oma abikaasat arusaamatult mõistva suhtumise eest ja eriti oma poega, kes isegi neil hetkedel kui vandesõnad ruumi ühtlase tumeda massina täidavad, mind tundide kaupa garaažis aidanud ja sealjuures veel piltegi teinud on.

Heade inimesteta me ümber ei oleks vanatehnikal mingit mõtet.

Aitäh ja uute kohtumisteni!



Parimate soovidega,

Sm. Västrik

[v6sa]

...
Nagu suurürituste lõpus kombeks, sooviksin enne puhkusele siirdumist siiski veel ka lühidalt tänada. Nimelt soovin tänada ..., oma abikaasat arusaamatult mõistva suhtumise eest ja eriti oma poega, kes isegi neil hetkedel kui vandesõnad ruumi ühtlase tumeda massina täidavad, mind tundide kaupa garaažis aidanud ja sealjuures veel piltegi teinud on.

Heade inimesteta me ümber ei oleks vanatehnikal mingit mõtet.
...

Nii õige!

[arturmalcik]

Tere. Kelle peldik see pildipeal 429mhb ?