SL 280, 1996, R129 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Tere lumist laupäeva!

Miks mitte veelgi pisut suve meenutada.

Veduri ja koormaga oli selline lugu, et tegelikult see asi seal taga ainult tundub võrdlemisi suur ja kõrge, sest isegi need konkreetsed kaherattalised on kindlasti madalamad kui mõni linnamaasturihakatis või mahtuniversaal. Samuti jäi lasti kaal lisaks kärule arvestuslikult umbes 1100 ja 1200 kg vahele ning vana hea S212 jaoks ei ole selline komplekt ka OM651 mootori korral eriline väljakutse.

Ilmselt oli neil autodel mingi haagist arvestav veojõukontroll varustuses, aga ma ei usu, et konkreetsel isendil see asi töötada sai, sest kuskil suduses Hiina tööstuslinnas valmistatud haakekonks oli ühel ilusal laupäeval me vanematekodu õuel mõne meeleoluka tunni jooksul paigaldatud.


Sedasorti käruga ei ole üle 120 km/h nagunii kuigi otstarbekas ega lubatudki kärutada, last sai paigaldatud enamvähem rahuldava kaaljuaotusega ja teeolud olid suvised, mistõttu me matka jooksul ei tekkinud kordagi ebameeldivat ebastabiilsusetunnet ja püsikiirusehoidja hoidis seda 120-t üsna muretult. 
Ainult kütust kulus harjumatult palju.

Et aga käesolev jutulõng uuesti SL-i teemasse tuua, lõpetan taaskord pildiga hämarusest ning soovin kõigile siinse foorumi suveautodele ilusaid ja värvilisi unenägusid.


Aitäh ja kohtume tulevikus!

Parimate soovidega,
Västrik

[Sm. Västrik]

Uuematega on ikka rohkem janti.

Millalgi käesoleva aasta veebruaris jälle autosid käivitades, käivitus ka SL täpselt sama hästi nagu alati, aga vaid nelja silindriga.
Siililegi selge, et tuleb muuhulgas ka selle auto suvi, sest masin peab ju korras olema.


Lootuses, et ehk on elust lahkunud üks süütepoolidest, mis neil autodel teatavasti paarikaupa silindreid sädemega varustavad, ostsin uue. Ei olnud.
Ka süütepoolide kapoti all ringi tõstmine surnud silindrite asukohta ei muutnud ja sellega mu eksperimentide arsenal ammendus.

Tuli lihtsalt kevadet oodata, sest sooja ilmaga on mõnusam, kuivem ja soolavabam veel töötava 4 silindri jõul remondimehe juurde sõita.


Tuttav võlur toimetas pisut ja pani diagnoosi, mida siinkohal samade sõnadega korrata ei oleks paslik, aga kui erinevates pimedates kohtades olemised, põlema panemised ja muu lustlikum värk kõrvale jätta, oli asi laias laastus selles, et mootoriaju ei andnud ühele süütepoolile piisavalt tugevat signaali, et sädet tekitada. Ajus draiverite omavahel vahetamine viga kolima ei pannud, mis lubas oletada, et tuksis võis olla üks kiipidest, mis enne draiverit "oma asju ajavad". Antagu mulle andeks kui midagi valesti ümber kirjutasin, sest mul tegelikult pole aimugi elektrimolekulide toimimisest ja sellest, kuidas neist ühed ja nullid või vastupidi saavad.


Lühidalt oli aga võimalusi kolm:
1. hankida korras samasugune aju, kuigi valik on väike, sest W210 ja W140 omad ei ole samad,
2. saata olemasolev Saksamaal asuvasse remondiettevõttesse taastamiseks,
3. järgida remondimehe tungivat soovitust ja viia masin Kuusakoskisse.

Mulle tundus odavam proovida kahe esimese valiku abil olukorda lahendada ja käivitasin otsingud. Eestist ei leidnud midagi. Leedust ei leidnud samuti midagi. Siitsamast foorumilt anti vihje, et üks sobiv versioon on Poola Allegros leitav, aga samal ajal ilmus ka eBay Kleinanzeigen portaali sobiv mootoriaju ning Saksamaalt ostmine on mu jaoks isegi lihtsam. Kuigi vana aju Saksamaale saatmiseks olid paberid juba täidetud, panin seega hoopis eurod sinna poole teele ja jäin pakki ootama.

Ootamise aega kasutasin veendumaks, et aju riknemist ei põhjustanud lagunevate rüüsidega juhtmed, mida 1990-te esimese poole Mercedestel ikka leida võib. Kõik nad nägid aga välja uueväärsed ja mingist rüüside mõranemisest ei olnud kuskil jälgegi. Järelikult ei oskagi teha muud kui uskuda, et elektroonika ja eriti kiibid varem või hiljem lihtsalt surevad ning parimat loota.

Samal ajal kui kapoti all möllasin, märkasin sedagi, et masina õhuvõtulõdviku üks plastikrõngas on katki ja keegi oli selle juba suure hulga teibi abil paigaldanud. Rõnga artiklinumber on ta pinnalt kenasti loetav: A1041410042


Kuna seda plastrõngast kahjuks esindusest tellida ei saa, puhastasin nii lõdviku kui rõnga teibist, paikasin teda veidi traadist tehtud klambritega ja lootsin, et vast sai hää küll. Aga võibolla ikka ei saanud. Kui kellelgi see detail või kogu temaga ühendatud õhutoru leidub, olen kindlasti huvitatud ta ostmisest.


Ühel ilusal augustilõpu päeval saabus lõpuks ka pakk.

Rõõm oli suur, sest hangitud ajule vana softi kopeerimise ja ta auto külge paigaldamise järel hakkaski masin tõepoolest jälle kõigi 6 silindriga käima.
Samas jäi suur rõõm üürikeseks, sest esimesed sõidud tegi auto oma uute ajukäärudega küll kenasti, kuid mingil hetkel hakkas ta nüüd puterdama ja välja surema. Näiteks võisid vabalt läbi linna sõita, aga suvalisel kiirendamisel või burksijärjekorras tiksudes saabus mingi nõrkuse hetk ja väga vaevaliselt tuli korduva starteri andmise abil longates mugavasse kohta ära parkida ning natuke oodata, kuni autol hoog üle läheb.


Süsteemides samaaegselt tehtavad muudatused on alati rumalus, sest siis ei tea iial, milline neist soovitud või soovimatu tulemuse põhjustas. Ma nüüd näiteks ei teadnud, kas ostetud "uus" aju on vigane ja mängib sporaadiliselt mäkra, või siis põhjustab auto väljasuremist katkise ühendusrõnga poolt tingitud oletatav õhuleke lõdviku selles osas, mis asub peale õhukululugejat.

Enamasti käis masin aga endiselt nagu Antsu viiul, mistõttu tundus mõistlik teda igapäevaselt tarbida, et näha, mis hämmastav nähtus see on ja loota, et ta mingil hetkel mugavamaks diagnoosimiseks täitsa rikki läheb. Oligi ägedam, sest koduremondi tõttu elasime abikaasaga ajutiselt paarkümmend kilomeetrit eemal ja hommikul ärkamine muutus märksa rõõmsamaks, teades, et päev algab SL-iga hilissuvisel maanteel.


Päevatoimetusi teha oli ka veidi meeldivam, kuigi iial ei teadnud, kas järgmine ristmik võib tavapärasest aeganõudvamaks osutuda. Ikka on kuidagi parema inimese tunne ehituspoes kabrio, mitte universaaliga käia või isegi teepervel abi oodata.


Ühel meeldival hommikul saabuski oodatud tulemus. Auto jäi umbes 15 kilomeetrit enne linna seisma ja enam korralikult käima ei läinudki. Mõtlesin "hurra!" ja kutsusin pukseerimisköiega varustatud diiseluniversaali SL-i remonti vedama.


Aga ega remondiski palju muud juhtunud kui see, et õhutoru otsad said remondimehe jõuliste liigutustega veidi hermeetilisemalt ühendatud ning aju läbis igaks juhuks kontrolli ja uuesti vana pealt kloonimise. Käima ta igal juhul hakkas.

Igaks juhuks sai ühtlasi veelkord kontrollitud käitumine vana mootoriajuga, aga sellega olid endiselt needsamad kaks silindrit kadunud nagu alguses ja ilmselgelt vana detail tuksis. Vahepeal oli hakkaja elektroonik koguni välja otsinud, et kahtlusaluseid kiipe on võimalik eraldi tellida. Seega leppisime kokku, et sõltumata sellest, kas auto käib nüüd korralikult või mitte, üritab ta järgmiseks hooajaks ka vana aju võimalusel tööle ajada. Kui õnnestub, oleks äge, sest siis saaks masin jälle originaaldetaili tagasi ja kui mitte - no siis vaatame jooksvalt.

Igatahes sõitis SL peale teistkordset remondis käimist need mõned sügise saabumiseni jäänud sõidud kenasti. Erilist kindlust mul selle lühikese ajaga muidugi ei tekkinud, et sama jant ühel hetkel korduda ei võiks, aga eks selgub järgmisel suvel, sest ilmselgelt tuleb ka 2025 selle auto aasta.

Sügis tuli küll sel aastal hilja, aga paratamatult ta tuli. Pesin auto ära, täitsin rehvid ja viisin ta garaaži uut aastat ootama.


Ja siis tuli meelde, et üks väga tähtis asi ununes üldse tegemata. Neetud ja igast küljest hälbinud, kuid 2025 aastal kehtima hakkava registreerimismaksu tõttu oleks ju mõistlik pärast kõiki neid aastaid seegi auto Eestis registreerida, aga ta oli Transpordiametis ette näidatud aastal 2015, mis tähendas, et ilmselgelt tuli uuesti näidata. Samas aega selle broneerimiseks Tartu büroos just jalaga segada ei olnud.

Vaatasin ilmateadet, kuid sellega polnud suurt midagi pihta hakata, sest vaba aja sain alles novembri keskpaika. Selle aja peale on kõik ilmateated muutunud ja Eestis võib ammu kas lihtsalt rõve lörts või päris korralik talv olla. Broneerisin seega suvalise aja ja jäin ootama.

Mercedeseentusiastide jaoks möödunud sügise kõige kurvem sündmus oli kahtlemata hr Bruno Sacco lahkumine. Tema ajastul loodud autod on just need, millega olen üles kasvanud ja mis minu jaoks on Mercedese suures osas defineerinud. Toonud ta välja kroomstangede barokiajastust ning muutnud ühest küljest kaasaegseks, kuid teisest ka ajatuks autoks, mis sõltumata mudelist ei vaja kulinaid ega karda, liigseid detaile ega vahvaid vigureid, et olla ilmeksimatult Mercedes ning mõjuda sealjuures soliidse, elegantse ja luksuslikuna. Ajad muutuvad, aga just selline oli minu ajastu Mercedes ning selle eest tasub hr Saccole igavesti tänulik olla ja ta loomingut hoida ning austada.

Mul ei ole palju autosid, kuid nii palju suudan ikka teha, et natuke logistikat läbi mõeldes vähemalt mõned vanameistri juhtimisel disainitud sõidukid kasvõi korraks ritta sättida. Ühel oktoobrikuu pühapäeval oligi piisavalt aega. Ilus päev oli.


15. novembril oli maa Tartus küll niiske, kuid ilm sademeteta ja nii hea, et jäi vaid õnne tänada ning Transpordiameti garaaži sõita.


Ei läinud kümmet aastatki ja SL sai endale Eesti registreerimismärgid. 
Tegelikult jäi kümnest aastast puudu siiski vaid neli kuud, sest Eestis on ta juba 2015 aasta kevadest saati.

Ilus suvi oli ja võib vaid põnevusega järgmist ootama jääda.


Parimate soovidega,
Sm. Västrik