09-06-2009, 08:49 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-03-2011, 03:02 PM ja muutjaks oli Toomaz.)
ÜLDANDMED
VIN kood: WDBAB53A6EA108963 / WDB1231531A108963
Mootor: 3.0 R5 Turbodiisel
Käigukast: Automaat, 4 käiku
Võimsus: 92 kW, 125 hj @ 4350 rpm
Moment: 250 Nm @ 2400 rpm
Keretüüp: C123 (kupee)
Aasta: 1984-01-01
Läbisõit: 173 300 miili (279 000 km)
Kütusekulu: 24 - 29 mpg (8-10 l/100km)
Kütusepaak: 21 gallonit (80 l)
Kiirendus: 14 s
Tippkiirus: 105 mph (170 km/h)
Värvus: Valge
Sisu: MB-Tex, Java (154)
Varustus:
- Elektriaknad x4
- Elektrikatuseluuk
- Elektriantenn (nupust reguleeritav)
- Elektripeegel (parempoolne)
- Tahhomeeter
- Püsikiirusehoidja
- Kesklukk
- Kliimaautomaat
- Puit iluliistud (Zebrano)
- Peeglid päikesesirmides (valgustusega)
- Esiistmete seljatugede võrgud
- Käetugi ees ja taga
- Valuveljed x5
- Kõlarid x4
Mercedes-Benz 300 CD on spetsiaalselt USA turu jaoks toodetud diiselmootoriga kupee, kahjuks või õnneks müüdi Euroopas C123 ainult bensiinimootoriga.
Aastatel 1977 - 1985 tehti Mikidemaa tarbeks kokku 15 509 diiselkupeed. Alates 1981. aasta septembrist said mootorid turbo, kasvatades hobuste arvu 78-lt 125-le. Fööniga varustatud isendeid valmistati ühtekokku 8 007, millest 1 923 valmis minu saaniga samal aastal. Seni pole veel teist samasugust Eestis kohanud.
USA versiooni erinevused euroopa kolleegidega võrreldes:
- suuremad stanged
- ümmargused tuled, eraldi klaaside all
- pole tagumist udutuld
- pole peatugesid tagaistmel
- pole tulede reguleerimist
- pole tulede kojamehi
- pole istmesoojendust
Kogu lugu algas 2006 aasta suvel, kui mu rohelisel kupeel veel hing sees oli. Algne plaan oli osta talveks vähe ruumikam ja ökonoomsem traktor - S124, aga pärast seda, kui rohelise kupee elutee otsa sai, hakkas silm jälle südamelähedaseks saanud C123 poole piiluma.
2006. aasta sügisel Haapsalus toimunud MB Klubi kiirendus tegi otsustamise lihtsamaks - S124 jääb oma aega ootama. Asi ei olnud nende kiirendusvõimes vms, lihtsalt neid oli seal liiga palju.
Mingil seni teadmata põhjusel juhtusin sirvima motors.ebay.com'i. Seal jäi silma paar isendit. Esimene oli üks kuldne, kogu paberimajandusega ning ülikorralik kupee. Too jäi rahalistel põhjustel soetamata (tagantjärgi mõeldes oleks see siiski tunduvalt odavam tulnud).
Mõni aeg hiljem ilmus müüki aga üks valge, millel olid ainult salongis mõned iluvead (vähemalt kirja ja piltide järgi). Väljast paistis auto väga korralik. Hind oli soodsam ja nii saigi hakatud transportijat otsima.
TRANSPORT ÜLE LOMBI
usaraud.ee lehelt leidsin tegelase nimega Raul. Sai päris mitu e-maili vahetatud ja telefonitsi räägitud, aga kuna iga kõne järel hind tõusis grammi võrra, hakkasin muid võimalusi otsima.
Meenus, et üks sugulane tõi omale kunagi Dodge Viperi. Lähemalt uurides sain teada, et transpordi organiseeris tema tuttav, Paldiski mnt. Motokeskusest tüüp nimega Rein. Kuna sugulasel probleeme polnud, saigi temaga kaup tehtud. Ahjaa, USA-sisene transport on suhteliselt kallis ja millegipärast asus see auto just Kesk-Ameerikas.
Kandsin raha müüjale suure hirmuga üle ning jäin värisedes ootama (kalendri järgi oli siis 2006. aasta oktoobri algus). Kui Rein teatas, et auto ootab konteinerisse panemist, hakkas väheke kergem.
Sobiv sõiduk, millega koos minu kupee konteinerisse panna, leiti aga alles jõuludeks ning laeva läks ta kuskil jaanuaris. Pärast mitut nädalat pingelist ootamist ja õudusunenägude nägemist oli auto lõpuks Eestis. Järgmine päev, kui konteiner lahti tehti, selgus, et õudus oli alles ees: Rein ütles, et autod läksid konteineris lahti ja said tõsiselt kannatada. Kuna ta autosid enne välja ei saanud võtta, kui ekspert asja üle vaatas, siis ta täpseid vigastusi ei näinud, küll aga kartis, et kogu esiots on puruks. Enne seda, kui oma peksasaanud sõpra ise nägin, teatas õemees mulle, et tema sõber oli äsja ühte ägedat valget kupee merssu ja limusiini linna vahel koos treileri peal näinud (õemehe sõbrale polnud keegi sõnakestki minu põkast maininud). Mersul ta aga erilisi kahjustusi ei näinud ning see oli mulle väikseks kergenduseks. Olin kindel, et tegu oli minu sõbrakesega, sest teadsin, et tema kajutikaaslane üle Vaikse Ookeani ulpimisel pidi olema limu. Sama päeva õhtul nägin ise ka lõpuks oma traktorit: muljuda oli saanud katus ja esitiib, pakkimise käigus oli ka värvi igalt poolt kahjustatud. Transpordi hinnast võttis Rein mingi tonni-paar alla ja sellega asi piirdus.
TAASTUSRAVI
2007
Algas järgmine etapp - auto korda tegemine. See etapp algas kuskil 2007. aasta märtsis ja kestab siiamaani ja arvatavasti veel kaua ka pärast selle postituse tegemist.
Kuupäev oli 3. märts, kui traktor ARK'is arvele võeti ning peale talvise kütuse sissekallamist läks ta ka ilusti käima. Muide ARK'i läks ta arvele kui 300 D, 65 kW (tegelikult 300 CD, 92 kW).
Edasi sõitsin mõnusa diisli tuksumise saatel tuttava elektriku juurde alarmi paigaldama. Kuna audiosüsteem ei olnud enam originaal, läks see vahetusse. Sama tuttav pakkus välja, et tal on Riias tutvusi, kes oleks nõus armatuurlaua ära nahatama (armatuurlaual oli kuskil 4 - 5 suurt pragu). Väheke mõtlemist, kasutatud korraliku armatuuri otsimist, otsustasin siiski heleda naha kasuks. Armatuurlaud, rool ja keskkonsool võeti küljest ning saadeti Riiga. Läks mitu kuud enne kui jupid tagasi sain. Tulemus oli õnneks seda väärt.
Kui hakkasin elektriku juurest ära minema, siis muidugi pidi mingi jama jälle juhtuma: traktor keeldus käivitumast. Ei vedanud isegi starterit ringi. Elektrikute väitel mängisid nad selle autoga nii palju, et ju lasid aku tühjaks (kuigi olid ise uue aku mõni päev varem peale keeranud). Tegid mis nad tegid, aga järgmine päev läks põka jälle ilusti käima.
Vahepeal olid aga pidurid ära kadunud. Seega sai Kadaka Imre juurde aeg kinni pandud. Ja üllatused tulid jälle. Niipea kui elektriku hoovist välja keerates suuna sisse lükkasin, hakkasid osad "kellad" edasi-tagasi hüppama ja armatuuris vilkus vale suund.
Igatahes käisin vahepeal Imre juures ära ja pidurid said korda, selgus ka, et veermiku detaile võiks vahetada ja katuseluugi ragisemisele lubati ka lõpp teha.
Pärast seda jälle elektrikute juurde. Vigane "kell" vahetati välja ja asi tundus lõpuks korras olevat. Ühtlasi said ka "kellade" kroomrõngad pandud.
Vana kupee osutus heaks doonoriks: sealt sai vasakpoolsele tagumisele aknale ühe vajaliku metalljubina, mis traktoril oli deformeerunud. Samuti sai ka kahte el. antenni omavahel kombineeritud: usakal liigub antenn nupust ja seetõttu pistik teistsugune.
Lisaks proovisin katkiseid ja puuduvaid sisudetaile leida/osta. Vaja oli kindalaekaluugi sisemist plasti, istmete sisekülgedele plastkatted seljatoe murdumiskohale, istmete seljatugedele võrgud. Need, mida tellida sai, tellisin, ülejäänud siiani tagaotsitavate nimekirjas. Päikesesirmid jätsin algul hinna tõttu tellimata.
Augusti algul läks auto lõpuks värvimisse. Õnneks vajas keevitust ainult tagumine aknaäär. Tuhmunud värvi asemel sai mu sõbrake jälle läikiva kleidi selga. Kui kedagi huvitab, siis värvimistööd teostati Värvaltransis.
Kui autole järgi läksin, oli järg jõudnud jälle sinnamaale, et midagi pidi valesti minema. Minu suur sõber härra Aku oli jälle tühi. Laadisin ta siis ilusti täis ja sõitsin Põltsamaale (igaks juhuks võtsin talle seltsilise ka kaasa: doktor Akulaadija). Mõne päeva pärast ilmutaski Aku igavuse tundemärke ja nii sai seltsimees Akulaadija teda lõbustama pandud. Kui Aku täis, oli vaja väike poeskäik teha ja üllatus-üllatus: kui poest tagasi tulin, ei teinud auto jälle piuksugi.
Järgmine hommik vaatas üks kohalik elektrik asja üle, täpset veaasukohta leidmata suutsime traktori siiski tuksuma saada, liigutades selleks juhtmeid rooli all. Järgnevatel päevadel käis auto veel paar korda Tallinnas ühe elektriku käe alt läbi, kes ei leidnud üldse midagi viga olevat. Kuid probleem oli endiselt olemas ja auto käivitamine muutus päris tülikaks sellise vahelduvvooluga (vahel on vool, aga enamasti pole). Armatuuri all juhtmetele iga kord selle õige asendi otsimine viskas kiiresti kopsu üle maksa. Katkusin ise armatuuri aluse lahti ning pärast pikka otsimist leidsin vea tulede lülitist. "Uue" tulede lüliti sain vanalt kupeelt ja pärast seda töötab kõik ilusti.
Järeldus: kui tahad, et midagi saaks tehtud, siis tuleb ise teha.
Siis oli jälle Imre juurde minek, et veermik ja katuseluuk korda teha. Vaakum, vana raibe, jäi ikka lekkima, aga ma ei ole veel alla andnud.
Pimedas on ikka päris jama sõita, kui raadio on salongi ainuke valgusallikas. Seega asusin armatuuri ja keskkonsooli valguse probleemi lahendama. Ostsin igale poole uued pirnid (osad olid läbi, osad puruks ja mõni puudus üldse), kuid see ei lahendanud probleemi. Jälle tuli appi vana kupee, kes pidi seekord oma reostaadist loobuma. Probleem lahenes ja sisu sai jälle kokku lappida.
Kuna talv oli tulekul, siis oli plaanis põka peagi talvepuhkusele saata. Aga enne seda jõudis mingi jobu juhiukseklaasi sisse lüüa. Seest õnneks midagi ära ei viidud. Kiirelt korralikku klaasi asemele ei leidnud ja seega jäi auto sellest hetkest kevadet ootama. Mingi aeg sai ka Kuldari käest uued esituled soetatud, USA versiooni omad loomulikult.
2008
Kaua plaanitud külastus Silberautosse sai aprilli alguses lõpuks tehtud. Tellisin uued tihendid ustele, akendele ja katuseluugile ning uue juhiukseklaasi. Peagi saabusidki vajalikud vidinad ning põka talvepuhkus oli läbi. Mõne päeva jooksul said vahetatud järgmised asjad: juhiukseklaas, juhiukse käepide, kütusekoguseandur, tihendid akende ja uste ümbert ja veel mõned vähemtähtsad detailid.
Enne ajateenistusse minekut sai ka sisu laiali võetud ja Clean Service'sse viidud. Kahjuks nii puhtaks seda sisu ei saanud kui lootsin, seega peab ikka kunagi uue naha peale tõmbama. Praegu majandusseis kahjuks ei võimalda.
2009
Auto oli seisnud peaaegu 11 kuud, kuid käima läks esimesest pöördest.
Imre juures sai paigaldatud generaatoririhma pinguti (keegi teispool maakera arvas vist, et see on mõttetu vidin) ja vahetatud generaatoririhmad.
Hetkel ongi kõik, aga uued seiklused ootavad mind kindlasti ees.
VEAD
Hetkel ei tööta korralikult või vajavad parandamist / vahetamist järgmised asjad:
- vaakum laseb kuskilt läbi
- akende liistud vaja läikima lüüa
- päikesesirmidel plast osa täitsa puruks (uued olemas, vaja ainult külge panna)
- esiistmete seljatugedel võrgud puudu
- sisu näeb suht kulunud välja
PLAANID
- eespool mainitud vead eemaldada
- kunagi tulevikus sisu nahaga katta
- esituled ära vahetada (pole veel jõudnud)
- hetkel rohkem plaanis pole, aga mine sa tea, mis pähe võib karata
WANTED PARTS
- esiistme seljatoe võrgud koos plastäärega x2 (sobib ka varasema W126 oma), värv: Java (154)
- juhiistme parempoolne plast, mis katab seljatoe alumist nurka, värv: Java (154)
- kupee elektripeegli plastkate (kolmnurkne), mis asub parema ukse siseküljel
KOKKUVÕTTEKS TAHAKS TÄNADA
- Motokeskust eesotsas Reinuga: transpordi organiseerimise eest
- ARK'i: madalate kindlustusmaksete eest
- Aleks-Auto OÜ'd eesotsas Alekseiga: audiosüsteemi, alarmi ja tutvuste eest Riias
- Nahatajat Riiast: armatuurlaua, rooli ja keskkonsooli nahatamise eest (kunagi tulevikus plaan teda veelkord tülitada)
- Flok.ee'd: kellade kroomrõngaste eest
- Värvaltransi auto läikimalöömise eest
- MB Varuosasid: juppide eest, mis sealt sain
- Kadaka Imret ja tema abilisi: kõige selle eest, mis nad korda tegid
- Kuldarit: uute esitulede eest
- Silberautot: uute tihendite ja aknaklaasi eest
- Clean Service't: sisu puhastamise eest
- Oma isa, kes on mind kogu selle aja vältel nii moraalselt kui majanduslikult toetanud
- Oma tüdruksõpra: mõistva suhtumise eest
PILDID
2006-10-30 Müügikuulutuse pildid
2007-07-04 Armatuurlaud, rool ja keskkonsool nahaga kaetud ja külge pandud
2007-08-15 Värvitud, ootab kokku panemist
2007-09-17 Läti MB klubi kupeede kokkutulek