06-05-2015, 01:52 AM
Tänud kõigile heade sõnade eest. Tore kui see auto Mercedese sõprade poolt hästi vastu võetakse. Sest ma ise olen veidi segadues kuidas temasse suhtuda. On ta nüüd nagu Auto või nagu Vanatehnika.
W140-ga tehtud töö on tõesti paljuski jonni tulemus. Sest tegelikult oleks pidanud ta kohe konteinerist tulles utiiliks tunnistama ja odavalt varuosadeks müüma. Päriselt ka - ärge proovige seda kodus järele teha, sest surnud W140 ongi SURNUD asi. Ta ei ole nagu W123 või ka W126, mis laseb endaga veel 10 aastat pärast surma sõita. Nagu Lesveni Imre ütles: "parem oleks sellist autot mitte osta, oleks kliendil kergem ja meil ka".
W140-ga oli veel hiljuti üks huvitav seik. Meid külastas üks hea sõber Moskvast, kah tõsine automees. Ja ühel pühapäeval oli mõte sõber kuhugi sööma viia ja pärast minna Mati autosid vaatama. Mõtlesin viivuks, et millega ma sõbrale järele lähen ning lõpuks läksin lihtsama teed ja võtsin maja eest käepärase 500SEL-i. Dima oli väga üllatunud minu autovaliku peale. Ta ei suutnud uskuda, et meie jaoks on W140 juba täisväärtuslik vanatehnika, mida inimesed taastavad ja naudivad. Ta tunnistas, et temas ei tekita W140 mitte ühtegi postitiivset emotsiooni, kuna see auto on Venemaal kogu elu olnud AINULT gängsterite auto. Teda ostsid uuena ainult pätid (suured pätid) ja nii on nad liikunud aasta-aastalt üha väiksemate pättide kätte. Kuid ükski aus inimene siiani Venemaal W140-ga ei sõida. Tal olevat lausa kõhedust tekitav maine. Dima tunnistas, et ta istub elus esimest korda W140-s.
Täitsa põnev, kuidas eri ühiskondades omandavad autod erineva maine. Meil tundub W140 olema peamiselt toonklaasidega diiselpeldik. Ehk siis suur ja äge lainetavate külgedega pill, mida üritatakse suurte kulude kiuste kuidagi hinges hoida. Sest ägedamat varianti ju ka pole "12 sajale" laiamiseks.
Bentley on 1991. aasta Turbo R. 6,75 liitrise turbomootoriga ja vana kolmekäigulise automaatkastiga. Väga põnev objekt. Praegu kuskil temast teemat ei ole. Kuigi võiks, sest tema tehnoloogilised eripärad on ikka täiesti teisest kategooriast kui seninähtud sõiduautodel. Juba kettajamitega aknatõstukid on omaette nähtus. Tema uksed avanevad laagrite peal ja liiguvad laia kaarega kerest välja. Kõik detailid on nauditavalt suured ja põhja alt meenutab ta pigem Scaniat kui sõiduautot. Ta on ka ca 500 kilo raskem kui pikk W140. Sealjuures on tema viimistlus nii kõrgel tasemel, et keeruline on teda isegi millegagi võrrelda. Kui üldse, siis ehk venelaste Zil 41047 limusiiniga. Aga täpselt nagu Ziliga - talle tuleb andeks anda mõned käsitööndusliku auto eripärad. Ükskõik kui hästi sa ka käsitsi autot ei teeks, tal jäävad alati mõned istetehtud auto nüansid.
Samas on teda väga kerge kasutada ja ta on tõesti väga hea sõita. Ta sõidab muidugi väga teistmoodi kui ükski teine senikogetud auto. Ta teeb spetsiiflilist eriti jämedat häält, ta on on üüratult suur ja ta ei püüa seda üldse varjata. See ei tähenda muidugi, et tal sees ruumi oleks. Seevastu juhikohalt nähtav kapotikaar on juba väärt kogemus.
Eks ta pidigi omas ajas väga teistmoodi auto olema kui 1990/1991. aasta saksa hinnakirjas maksis Mercedes 560SEL 137000 ja samal ajal Bentley Turbo R 315000 Marka. Pelgalt hea nimi nii palju ka ei maksa. Midagi pidi ikka veel olema. Olles kokku puutunud mõlema tootega tahaks väita, et äkki ta tõesti oligi poole ägedam auto. Seda ei saa mõõta meetriga ega tabelitega, vaid keharakkudega. Bentley lihtsalt on NII teistsugune. Ta on sinivereline.
W140-ga tehtud töö on tõesti paljuski jonni tulemus. Sest tegelikult oleks pidanud ta kohe konteinerist tulles utiiliks tunnistama ja odavalt varuosadeks müüma. Päriselt ka - ärge proovige seda kodus järele teha, sest surnud W140 ongi SURNUD asi. Ta ei ole nagu W123 või ka W126, mis laseb endaga veel 10 aastat pärast surma sõita. Nagu Lesveni Imre ütles: "parem oleks sellist autot mitte osta, oleks kliendil kergem ja meil ka".
W140-ga oli veel hiljuti üks huvitav seik. Meid külastas üks hea sõber Moskvast, kah tõsine automees. Ja ühel pühapäeval oli mõte sõber kuhugi sööma viia ja pärast minna Mati autosid vaatama. Mõtlesin viivuks, et millega ma sõbrale järele lähen ning lõpuks läksin lihtsama teed ja võtsin maja eest käepärase 500SEL-i. Dima oli väga üllatunud minu autovaliku peale. Ta ei suutnud uskuda, et meie jaoks on W140 juba täisväärtuslik vanatehnika, mida inimesed taastavad ja naudivad. Ta tunnistas, et temas ei tekita W140 mitte ühtegi postitiivset emotsiooni, kuna see auto on Venemaal kogu elu olnud AINULT gängsterite auto. Teda ostsid uuena ainult pätid (suured pätid) ja nii on nad liikunud aasta-aastalt üha väiksemate pättide kätte. Kuid ükski aus inimene siiani Venemaal W140-ga ei sõida. Tal olevat lausa kõhedust tekitav maine. Dima tunnistas, et ta istub elus esimest korda W140-s.
Täitsa põnev, kuidas eri ühiskondades omandavad autod erineva maine. Meil tundub W140 olema peamiselt toonklaasidega diiselpeldik. Ehk siis suur ja äge lainetavate külgedega pill, mida üritatakse suurte kulude kiuste kuidagi hinges hoida. Sest ägedamat varianti ju ka pole "12 sajale" laiamiseks.
Bentley on 1991. aasta Turbo R. 6,75 liitrise turbomootoriga ja vana kolmekäigulise automaatkastiga. Väga põnev objekt. Praegu kuskil temast teemat ei ole. Kuigi võiks, sest tema tehnoloogilised eripärad on ikka täiesti teisest kategooriast kui seninähtud sõiduautodel. Juba kettajamitega aknatõstukid on omaette nähtus. Tema uksed avanevad laagrite peal ja liiguvad laia kaarega kerest välja. Kõik detailid on nauditavalt suured ja põhja alt meenutab ta pigem Scaniat kui sõiduautot. Ta on ka ca 500 kilo raskem kui pikk W140. Sealjuures on tema viimistlus nii kõrgel tasemel, et keeruline on teda isegi millegagi võrrelda. Kui üldse, siis ehk venelaste Zil 41047 limusiiniga. Aga täpselt nagu Ziliga - talle tuleb andeks anda mõned käsitööndusliku auto eripärad. Ükskõik kui hästi sa ka käsitsi autot ei teeks, tal jäävad alati mõned istetehtud auto nüansid.
Samas on teda väga kerge kasutada ja ta on tõesti väga hea sõita. Ta sõidab muidugi väga teistmoodi kui ükski teine senikogetud auto. Ta teeb spetsiiflilist eriti jämedat häält, ta on on üüratult suur ja ta ei püüa seda üldse varjata. See ei tähenda muidugi, et tal sees ruumi oleks. Seevastu juhikohalt nähtav kapotikaar on juba väärt kogemus.
Eks ta pidigi omas ajas väga teistmoodi auto olema kui 1990/1991. aasta saksa hinnakirjas maksis Mercedes 560SEL 137000 ja samal ajal Bentley Turbo R 315000 Marka. Pelgalt hea nimi nii palju ka ei maksa. Midagi pidi ikka veel olema. Olles kokku puutunud mõlema tootega tahaks väita, et äkki ta tõesti oligi poole ägedam auto. Seda ei saa mõõta meetriga ega tabelitega, vaid keharakkudega. Bentley lihtsalt on NII teistsugune. Ta on sinivereline.
Terve aasta poole aastaga
