13-03-2009, 12:58 PM
Jätkame järjejutuga.
Mercedes jäi minust seisma sügisel 2006. Tal ilmnesid mõned tehnilised porbleemid ja muud autoprojektid tulid ka vahele. Vead oleks olnud suht lühikese ajaga kõrvaldatavad, kuid tegelik probleem oli hoopis mujal. Ma nimelt ei osanud ma selle Mercedesega mitte midagi peale hakata.
Ta oli ilus asi, kuid minu jaoks täiesti kasutu. Ma ei mõelnud välja, kuhu ma selle autoga sõitma peaksin. Igapäevasõitudeks polnud mul teda vaja. Pealegi oli ta minu jaoks liiga unikaalne auto, et riskida pideva Tallinna terror-liiklusega. Samas vanatehnika ürituste jaoks oli ta alles tite eas ja ei sobinud nagu konteksti. Tegmine mõned lustisõidud, kus moodustasime maanteele mustade Mercedeste kolonni (kus E-d pidid siis "turvama" lippudega S-i). Millalgi sai sõidetud mingi kolonn koos Tšaikadega (no ikka ühe autobaasi autod ju). Kuid sellega see rõõm piirdus.
Oleksin tahtnud anda ta ekspositsiooniks mingile Eesti Vabariiki kajastavale muuseumile, kuid sellist polnud ühtegi. Okupatsioonide muuseumis mul juba oli üks auto. Pakkusin Silberautole ka, et pange salongi, näiteks uue S-klassi saabumisega koos hea presenteerida, kuidas 500000 sõitnud S-klass ikka vastu peab. Ei vaevutud isegi vastama. Ja siis otsustasingi jätta ta lihtsalt paremaid aegu ootama.
Siis seisis Mercedes ca poolteist aastat. Sügisel 2008 sattusin jutustama ühe mootorite remondimehega ning jutujätkuks rääkisin talle oma S-klassi probleemidest. Põhilised hädad olid siis:
- automaatkast jooksis tühjaks
- veepump jooksis
- jahutusvedelikku lekkis plokikaane tihendi vahelt välja
- õli lekkis mootorist
- sooja mootoriga ei läinud käima
See viimane probleem ajas eriti närvi. Ükskõik kui kaua ta muidu seisis (päev, kuu või pool aastat), alati käivitus esimese starteriga. Ka siis kui suretad soojalt välja ning käivitad minuti-kahe pärast läks kohe käima. Ent kui ta seisis juba 15 minutit kuni paar tundi, oli käivitamine lootusetu. Umbes kolmanda katsega ja väga pika starteriga.
Sündis otsus - REMONTI
... järgneb
Mercedes jäi minust seisma sügisel 2006. Tal ilmnesid mõned tehnilised porbleemid ja muud autoprojektid tulid ka vahele. Vead oleks olnud suht lühikese ajaga kõrvaldatavad, kuid tegelik probleem oli hoopis mujal. Ma nimelt ei osanud ma selle Mercedesega mitte midagi peale hakata.
Ta oli ilus asi, kuid minu jaoks täiesti kasutu. Ma ei mõelnud välja, kuhu ma selle autoga sõitma peaksin. Igapäevasõitudeks polnud mul teda vaja. Pealegi oli ta minu jaoks liiga unikaalne auto, et riskida pideva Tallinna terror-liiklusega. Samas vanatehnika ürituste jaoks oli ta alles tite eas ja ei sobinud nagu konteksti. Tegmine mõned lustisõidud, kus moodustasime maanteele mustade Mercedeste kolonni (kus E-d pidid siis "turvama" lippudega S-i). Millalgi sai sõidetud mingi kolonn koos Tšaikadega (no ikka ühe autobaasi autod ju). Kuid sellega see rõõm piirdus.
Oleksin tahtnud anda ta ekspositsiooniks mingile Eesti Vabariiki kajastavale muuseumile, kuid sellist polnud ühtegi. Okupatsioonide muuseumis mul juba oli üks auto. Pakkusin Silberautole ka, et pange salongi, näiteks uue S-klassi saabumisega koos hea presenteerida, kuidas 500000 sõitnud S-klass ikka vastu peab. Ei vaevutud isegi vastama. Ja siis otsustasingi jätta ta lihtsalt paremaid aegu ootama.
Siis seisis Mercedes ca poolteist aastat. Sügisel 2008 sattusin jutustama ühe mootorite remondimehega ning jutujätkuks rääkisin talle oma S-klassi probleemidest. Põhilised hädad olid siis:
- automaatkast jooksis tühjaks
- veepump jooksis
- jahutusvedelikku lekkis plokikaane tihendi vahelt välja
- õli lekkis mootorist
- sooja mootoriga ei läinud käima
See viimane probleem ajas eriti närvi. Ükskõik kui kaua ta muidu seisis (päev, kuu või pool aastat), alati käivitus esimese starteriga. Ka siis kui suretad soojalt välja ning käivitad minuti-kahe pärast läks kohe käima. Ent kui ta seisis juba 15 minutit kuni paar tundi, oli käivitamine lootusetu. Umbes kolmanda katsega ja väga pika starteriga.
Sündis otsus - REMONTI
... järgneb
Terve aasta poole aastaga