MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[simmtann]

Õnnitlused, seltsimees.
Olles taaskord valinud enesepiitsutamise raske tee, on rõõmustav näha, et olete endas leidnud motivatsiooni, see ka lõpuni käia. Suudan ilmselt ainult põgusalt mõista seda emotsiooni, kui lootusetuna tundunud projekt ongi korraga plakati vääriline must S, mis oskab ka vastavalt sõita. Mul on siiralt hea meel selle üle, et leidub keegi, kellel on aega, viitsimist, tahtmist ja finantsi selliseid asju teha ja seda kõike ka kirja panna.

Aplaus!

[killer666]

http://sport.delfi.ee/news/hoki/eesti/su...d=70215079

[Sm.Tihhonov]

Seltsimehed, te olete täiesti valesti aru saanud. Minul pole mingi pistmist NSVL armee spordiklubi karmikäelise hokitreeneriga. Minul pole üldse mingit pistmist spordiga. Minu tegelaskuju on ametlikult surnud juba ammu, kuigi ärge uskuge kõike mida kirjutatakse. Kõik võib olla konspiratsioon.
http://elu24.postimees.ee/196899/suri-na...s-stirlitz

[evilman]

Vahepeal pikalt vaikus olnud, kas on muutusi ka? Ja ei saa mainimata jätta, et väga suur töö tehtud vanakese kallal.

[Sm.Tihhonov]

Minu teemas on olnud pikem vaikus tõepoolest. Mind on viimasel ajal halvanud mingi literaarne menstruatsioon. Loodetavasti mitte menopaus. Ma lihtsalt ei saa enam ennast niipalju käima, et teha pilte ja paar sõna kirjutada. No eks vanust ole ka juba ...

S-klass? Jah. Kogu see projekt on käinud läbi tule ja vee ja pimedate solgitorude, kuid täna oleme koidikule juba üsna lähedal. Selle autoga on ära tehtud täiesti ebamõistlik töö ning tegelikult ei ole ta kindlasti nii suurt pingutust väärt. Kuid kuskilt poolelt teelt tagasi pöörata enam kah ei saanud. See auto võttis mult pikemaks ajaks üldse huvi vanatehnikaga tegeleda ja temalt omandatud kogemused on pannud mind totaalselt ümber hindama kogu vanatehnika olemust, selle mängu ilu ja valu, võimalikke võite ja potentsiaalseid kaotusi. Nüüd lõpuks hakkavad haavad juba niipalju armistuma, et ma olen valmis kõva häälega tunnistama seda, mida enamus selle foorumi lugejaid ilmselt tahaks kuulda - jah W140 ON vaieldamatult hurmavalt ilus ja üdini äge auto.


Lesveni poisid andsid oma elust peaaegu aasta, et see asi sõitma saada. Ja seda rohkem on mul neist täna kahju, kui ma näen neid järgmiste lootustete W140 "projektidega" ümber maja sõitmas. Seesama lootusetus peegeldub ka poiste silmades, sest ainsad, kes keelduvad uskumast nende kosmoseprojektide lootusetusesse on nende omanikud ise.

Minu auto loos aega tagasi keerates oli siis olukord niisugune, et mis iganes jõupingutuste kiuste keegi tema mootorit normaalselt tööle ei saanud. Kuigi mul oli hall auto kõrvalt võtta ja sai piiramatult proovida organeid vahetada, ei allunud see must auto mitte ühelegi loogikale. Ta lihtsalt ei hakanud tööle. Lõpuks, pärast pikemaid kõhklusi, sai mindud radikaalsemaks - kogu mootor tõsteti aiste vahelt välja ja asendati halli auto mootoriga. Ja see toimis. Võin julgelt väita, et 10 palli süsteemis annaks ma täna oma S-i mootorile tugevad 9 punkti.

Paraku ei koosne auto ainult mootorist. Käigukast sai talle koos mootoriga külge halli auto oma ja see õnnetuseks libises veidi läbi. Sündis otsus, et paneme musta originaalse kasti tagasi. Aga enne paigaldamist laseme kasti lahti võtta, spetsialistil üle vaadata ja kulunud osad vahetada. Lahti võtmisel selgus reaalsus - stalingrad. Sain osta veel ühe kasti varuosadeks, et see asi üldse kokku panna. Tehtud, kast alla ja sõitu. Käiguvahetused olid väga head ja kasti töö enamustes olukordades täiesti uuevääriline, kuid viimaselt käigult hoogu maha lastes peaaegu seisma jäämiseni ja siis uuesti kiirendades haakis kast järgi jõleda nõksuga. Väga ebameeldiv ja niisugune viga, mida ei saa sõidustiiliga ära ka hoida.

Lesvenisse tagasi, endal ka piinlik juba. Reaalsus oli siis see, et see kast käis veel kaks korda remondis ja kaks korda uuesti peale ja kaks korda sai uuesti veendutud, et see vastik "tühi koht" ei kao mitte kuhugi. Lõpuks sai võetud järgmine käigukast, remonditud see ka ära ja pandud alla. Ning nüüd on hea.

Seega, sel autol sai siis täielikult uuendatud kere kuni totaalse ülevärvimiseni, sealhulgas ka stanged ja plastikud jms. Tal sai täielikult uuendatud salong, vahetades välja suure osa plastikutest, osaliselt istmete polstrid jne. Veermik oli tervenisti amortiseerunud ja see sai üle tervenisti üle käidud. Tal sai täielikult üle käidud vaakumisüsteem, mis oli ju alguses täiesti surnud. Talle sai tehtud osaliselt uus kapotialune elektrijuhtmestik. Ta sai uue mootori ja lõpuks ka uue käigukasti. Ja nii lihtne oligi üks S-klass ellu äratada.

Minu õnnetuseks panen ma kõik autodele tehtud kulud kirja. Rääkides siis ainult reaalsetest rahaga mõõdetavatest kuludest. Sealhulgas kuni pisiasjadeni ja kuluosadeni välja. Ma tean, et avalikes foorumites pole kombeks väga rääkida oma projektide maksumustest, kuid ma ei näe mõtet teha siin saladusi. Olgu see õpetuseks kõigile, kes mõtlevad, et saavad surnud S-klassi kuidagi soodsalt korda sättida.

Ma ostsin selle auto USA-st 1100 dollari eest. Klaverimust pikk S-klass oma dattel värvi kabinetiga tundus selle raha eest soodne ost hommikukohvi kõrvale. Loomulikult Coparti romulast. Huvitavalt kombel tähendas 1100 dollarine hind seda, et arve, mis Copartile maksta tuli oli juba peaaegu 1500 dollarit. Transa maksis palju rohkem kui auto ja lõpuks riigimaksude arvestamisel võetakse aluseks ju auto hind koos transaga. Maksin tolli ja käibeka ning lõpuks kui ma selle autoga ARK-sse sõitsin, oli mul omahinnaks juba 4500 EUR. Selle raha eest oli mul täiesti surnud tehnikaga ja juustutatud salongiga auto, millel oli transa käigus tagaklaas sisse löödud ja värv üleni ära rikutud. Ma ei hakkaks lahkama detailselt kui palju maksis veermiku remont, kui palju kere värvimine, kui palju olid erinevad varuosad (enamuses originaalid Silberist), kui palju igasugused töörahad ning kui palju doonorauto mille ma küljest ma sain paljud vajalikud jupid ja lõpuks lihtsalt hülgasin. Mulle tundus soodsam ta arvelduste osana Lesvenisse maha jätta.

Aga kokkuvõtlik reaalsus on see, et minu auto omahinnaks on täna ca 500 eurot vähem kui 20000. Ja ta ei ole veel lõplikult valmis. Tal oleks vaja kliimaga tegeleda, tal oleks vaja uut ventika viskosidurit ja veel paari väiksemat detaili.

Kas W140 on niisugust kulutust väärt? Absoluutselt mitte. Aga kui hinnalipiku mõru maitse kõrvale heita, on ta üsna äge auto. Tema suurus on osalt tema needus ja samas ka tema isikupära. See on omamoodi hämmatav, kuidas see suur asi on pandud sõitma nii kergelt. Teda on tegelikult mugav kasutada igapäevasteks asjaajamisteks, ta laseb end välja lülitada akna taga aset leidvast argipäevast, ta veereb nii mõnusa vaikse sahinaga, et sellest ei tüdine vist kunagi. Tasasel teel ta lihtsalt veereb ja veereb, vajades vaid aeg ajalt gaasiga väikest impulssi. Tal on palju ruumi, palju valgust ja avarust, tohutult hea Bose Beta Soundsystem ja veel mitmed mugavad lisavarustuse nüansid.

Miinuspoolelt on tema tohutu suurus ja mass ka puuduseks. Kui temaga palju linna peal võimlemist on, tüütab see inertsus ära. Uksed sulguvad seestpoolt koleda pauguga (vana tüübi polstri eripära paraku), veermik ei talu auto massi ja "järelvirvendab" aukudes ja silluste peal. Veermik on üldse püütud teha väga summutatud ja leevendatud, kuid tulemusena on tal liiga palju igasuguseid kuluvaid leevendeid ja pukse, mille kuludes on head võimalused hakata keresse mingit lolli vibra kandma. Ma ostsin talle igaks juhuks ka tutikad rehvid (ja panin need täielikult restaureeritud kaevukaante velgedele), et vältida vanade rehvide probleeme. Kuid maanteekiirusel on ikka mingi kerge vibra tunda.

Ütleme nii, et auto pole lõplikult valmis, kuid ma kasutan teda praegu päris sagedasti ja olen suures plaanis rahul. Ilus auto on. Natuke tahaks vist pepu madalamaks laskmist?






Mida see auto mulle õpetas? Kinnitas juba ammu tuntud tõdesid, et:
a) ära kunagi hakka taastama ronti
b) mida keerulisem auto, seda keerulisem on teda korda saada
c) hästi ei saa teha kompromisse tehes. Hästi tehes tuleb teha maksmiaalselt ja see maksab õnnetuseks alat üüratult palju.

Aga mis põhiliselt? Täiesti mõttetu on end väsitada "prügikaladega". Mina nimetan prügikaladeks autosid, mis võivad küll pakkuda mingit nostalgilist emotsiooni, kuid turu mõistes on nad alati väärtusetud. Vahet pole kas sa värvid prügikala või päris klassikut. Väga palju töid on kõikidel autodel täiesti võrreldavad. Kuid ühel juhul pole pärast tulemus mitte midagi väärt. Ja see on minu S-klassi needus.

Oleks ma omal ajal loobunud "odava projekti" illusioonist, maksnud kohe näiteks 15000 EUR ja ostnud W124 500E, poleks mul täna mingit hirmu, et ma oma raha kaotan. Aga praeguse autoga on kulutatud raha tegelikult samahästi kui peldikus. Sellest tulenevalt võtsin vastu otsuse, et edaspidi püüan end vähem väsitada koolistaadionil ja mängida võimalusel kallimates klubides. Isegi kui see lõpuks teeb rahaliselt sama välja, on kõrgliiga mäng ise sedavõrd põnevam. Seda võin ma küll kahtlusteta kinnitada.

[tns-one]

Kui ma nüüd ei eksi, siis see auto seisab tihti Nõmmel pääsküla raba lähedal ühtede kortermajade ees? Müstiline töö on ära tehtud, ma juba mitmeid aastaid end lõbustanud Sinu erinevate autoteemade lugemisega. Sinu puhul on tõesti tegu perfektsionistiga ning igal "automehel" oleks midagi sult õppida. Ainult parimad sõnad siitpoolt.

Kui ma muidu originaalsete w140-te suur fänn ei ole, siis see auto kohe kuidagi kiskus külma ja kõleda ilmaga sooja w123 nahkistme pealt õue tuult trotsima, et saaks ühe tiiru ümber auto jalutada. Paistab, et enamuste selle ajastu autode võlu ongi kadunud ebaühtlaste uksevahede, kriimulise värvi ja rikutud iluliistude nahka, sest sinu auto nägi küll müstiline välja. Nagu oleks äsja salongist välja sõitnud autot vaadanud.

Raha on ju kõigest number ja vähemalt minul isiklikult on see "happy place" just auto juures sellega tegeledes, emotsioonidele ja tundele mis tekib peale saavutust hinnalipikut külge panna ei saa.

[MarJ]

Ulme list tegevustest tõesti ja tulemus on absoluutselt bueno! Väga ilus ikka see USA piano-black koos pruunu sisuga.

Loodan, et oma soodsalt saadud W124 E500-sse nii palju sisse laduma ei pea, kuigi esimesed 3k€ on 2 kuuga sinna pmst juba haihtunud... ja kindlasti haihtub veelgi....

[väikemees]

Bentley-st ka kusagil teema leidub. Mõte oli ka seal, kuid kütusekulu ja igapäevase autona seda kasutada, oleks natuke kahju.
See majesteetlik ukse klõps!

[nostromo]

Sooviks ka Bentleyst rohkem kuulda. Supertöö muidugi S500-ga-auto mida pärandada oma pojale

[Sm. Västrik]

Siiralt hea meel on näha, et leidub hulle inimesi nagu Tihhonov, kes lihtsalt ei anna alla.
Isegi ühiskond pole normaalseks ära surunud. Selle W140 raha eest oleks ju täitsa uue Nissan Juke saanud, eksole ja miljonitollise teleka veel pealekauba.

Tubli mees!
Selliseid on kahetsusväärselt väheks jäänud ja kui oleksin saadik, tõuseksin aplodeerimise ajal saalis püsti, aga kuna ei ole, lähen ja vahetan selle teema abil tekkinud mõõtmatu hulga motivatsiooni toel kutsikal ühe aknalüliti ära.

Aitäh selle eest!

PS! Bentley klubi lehte vist veel ei ole, aga ilmselt pole Eestis nende vanemate mudelite hulka arvestades mõttekas ka ise teha.

[Ott]

Keegi vaevalt pahandaks kui Bentley kohta kasvõi siitsamast lugeda saaks

[väikemees]

Vastav teema foorumis olemas: http://foorum.clubmb.ee/forumdisplay.php?fid=125

[Sm.Tihhonov]

Tänud kõigile heade sõnade eest. Tore kui see auto Mercedese sõprade poolt hästi vastu võetakse. Sest ma ise olen veidi segadues kuidas temasse suhtuda. On ta nüüd nagu Auto või nagu Vanatehnika.

W140-ga tehtud töö on tõesti paljuski jonni tulemus. Sest tegelikult oleks pidanud ta kohe konteinerist tulles utiiliks tunnistama ja odavalt varuosadeks müüma. Päriselt ka - ärge proovige seda kodus järele teha, sest surnud W140 ongi SURNUD asi. Ta ei ole nagu W123 või ka W126, mis laseb endaga veel 10 aastat pärast surma sõita. Nagu Lesveni Imre ütles: "parem oleks sellist autot mitte osta, oleks kliendil kergem ja meil ka".

W140-ga oli veel hiljuti üks huvitav seik. Meid külastas üks hea sõber Moskvast, kah tõsine automees. Ja ühel pühapäeval oli mõte sõber kuhugi sööma viia ja pärast minna Mati autosid vaatama. Mõtlesin viivuks, et millega ma sõbrale järele lähen ning lõpuks läksin lihtsama teed ja võtsin maja eest käepärase 500SEL-i. Dima oli väga üllatunud minu autovaliku peale. Ta ei suutnud uskuda, et meie jaoks on W140 juba täisväärtuslik vanatehnika, mida inimesed taastavad ja naudivad. Ta tunnistas, et temas ei tekita W140 mitte ühtegi postitiivset emotsiooni, kuna see auto on Venemaal kogu elu olnud AINULT gängsterite auto. Teda ostsid uuena ainult pätid (suured pätid) ja nii on nad liikunud aasta-aastalt üha väiksemate pättide kätte. Kuid ükski aus inimene siiani Venemaal W140-ga ei sõida. Tal olevat lausa kõhedust tekitav maine. Dima tunnistas, et ta istub elus esimest korda W140-s.

Täitsa põnev, kuidas eri ühiskondades omandavad autod erineva maine. Meil tundub W140 olema peamiselt toonklaasidega diiselpeldik. Ehk siis suur ja äge lainetavate külgedega pill, mida üritatakse suurte kulude kiuste kuidagi hinges hoida. Sest ägedamat varianti ju ka pole "12 sajale" laiamiseks.

Bentley on 1991. aasta Turbo R. 6,75 liitrise turbomootoriga ja vana kolmekäigulise automaatkastiga. Väga põnev objekt. Praegu kuskil temast teemat ei ole. Kuigi võiks, sest tema tehnoloogilised eripärad on ikka täiesti teisest kategooriast kui seninähtud sõiduautodel. Juba kettajamitega aknatõstukid on omaette nähtus. Tema uksed avanevad laagrite peal ja liiguvad laia kaarega kerest välja. Kõik detailid on nauditavalt suured ja põhja alt meenutab ta pigem Scaniat kui sõiduautot. Ta on ka ca 500 kilo raskem kui pikk W140. Sealjuures on tema viimistlus nii kõrgel tasemel, et keeruline on teda isegi millegagi võrrelda. Kui üldse, siis ehk venelaste Zil 41047 limusiiniga. Aga täpselt nagu Ziliga - talle tuleb andeks anda mõned käsitööndusliku auto eripärad. Ükskõik kui hästi sa ka käsitsi autot ei teeks, tal jäävad alati mõned istetehtud auto nüansid.

Samas on teda väga kerge kasutada ja ta on tõesti väga hea sõita. Ta sõidab muidugi väga teistmoodi kui ükski teine senikogetud auto. Ta teeb spetsiiflilist eriti jämedat häält, ta on on üüratult suur ja ta ei püüa seda üldse varjata. See ei tähenda muidugi, et tal sees ruumi oleks. Seevastu juhikohalt nähtav kapotikaar on juba väärt kogemus.

Eks ta pidigi omas ajas väga teistmoodi auto olema kui 1990/1991. aasta saksa hinnakirjas maksis Mercedes 560SEL 137000 ja samal ajal Bentley Turbo R 315000 Marka. Pelgalt hea nimi nii palju ka ei maksa. Midagi pidi ikka veel olema. Olles kokku puutunud mõlema tootega tahaks väita, et äkki ta tõesti oligi poole ägedam auto. Seda ei saa mõõta meetriga ega tabelitega, vaid keharakkudega. Bentley lihtsalt on NII teistsugune. Ta on sinivereline.

[v6sa]

Huvitav kuulda, et ida pool vantsi kuritegelik renomee ka autoinimeste hulgas nii tugevalt juurdunud on. Kusjuures julgen jääda eriarvamusele selles osas, mis puudutab konkreetse Vantsi staatust: SEE on peale Sinu käest läbikäimist Vanatehnika. Vähemalt minusugustele haigetele... Usutavasti ei ole ma üksi

Mis puudutab B vs MB teemat, siis seda mõistavad õigupoolest vaid need, kel võrdlusmomenti on. Ning kelle jaoks B pakutavad väärtused üldse olulised on. Paraku tuleb tunnistada, et tänases maailmas on määravad hoopis teised väärtused, mida B loojad omal ajal eesmärgiks võtsid.

[Agent007]

Tänud ülevaatliku ja õpetliku teema eest. Lõpptulemus on ilus. Ausaltöeldes võttis kohe silma märjaks.
Selline pühendumine on harukordne!


Ma ei tea kas Seltsimees Tihhonov on seda videot näinud või mitte aga igaksjuhuks topin siia lingi:
1989 Bentley Turbo R - Jay Leno's Garage
https://www.youtube.com/watch?v=ierOoMQC0Ek

[Joel.]

Ma ei teagi kas on sobilik seda Bentley teemat siin jätkata, aga mul selline küsimus, et mis Sind Bentley juures enam köitis võrreldes tema sõsarauto Rolls-Royce Silver Spiritiga?

Ja ma ei usu, et Su raha W140 peale on päris raisatud. Ma tean ühte poolakat, kes tikutulega otsib kvaliteetseid W126 ja W140, et kui vaja võin otsad kokku viia. Äkki on jutuainet.

[Sm.Tihhonov]

Ma ei teagi kas on sobilik seda Bentley teemat siin jätkata, aga mul selline küsimus, et mis Sind Bentley juures enam köitis võrreldes tema sõsarauto Rolls-Royce Silver Spiritiga?

Nojah, kuna minu autopäevikud pole vist üheski foorumis 100% margikesksed, siis võib veidi ka Bentleyst rääkida. Loodame, et admini poisid ei pahanda.

Ma olen Turbo R-i tahtnud osta juba umbes 10 aastat. Olen neid aeg ajalt vaadanud ja mõnda ka proovimas käinud, kuid pole end kunagi lõpuni sellele lainele häälestanud. Ma olen teda alati pidanud kõige-kõigemaks luksusautoks. Ta on nii võimas maskuliinne tank, et tema kõrval tundub isegi W140 kuidagi kidur. Ning sealjuures on ta minu meelest niivõrd heade proportsioonide ja nii meelierutavalt ebapraktiline, et isegi W126-l jääb tema kõrval karismast vajaka. Turbo R on lihtsalt nii üle võlli asi, et kõik teised sama ajastu luksusautod tunduvad kuidagi aseainena. Sealjuures ma saan sellest väga hästi aru, et need "aseained" oskavad enamasti teha rohkem asju ja tihti ka paremini sõita. Kuid neil pole tipptasemel käsitöö ebatäpsusi, neil pole raskeid ja pakse (haprate klaasiraamidega) uksi, mis avanevad laagritel kaugele kerest välja ja ühelgi teisel autol pole kehvemat välismõõtmete/ruumikuse suhet.

Nüüd mõni nädal tagasi võtsin endale paariks tunniks uue Bentley Mulsanne'i mängida ja siis kinnistus lõplikult otsus, et ma tahan olla osa sellest maailmast. Bentley maailm on ikka nii suursugune ja ilus. Nad on ajastust olenemata täiesti omanäolised ja vapustavat fiilingut pakkuvad tooted. Ja esimesest hetkest on nendega alati selge, et need autod ei allu väljakujunenud majandusreeglitele ega exceli tabelitele vaid ainult tunnetusele. Selge, et 350 000 EUR Mulsanne pole päris minu rida ja nii aktiveerus jälle ammune Turbo R vajadus. Olin enne seda juba hakanud aktiivselt 500E kuulutustel silma peal hoidma, kuid see peab siis nüüd natukene veel ootama.

Rolls Royce Silver Spiritit või Spur'i ma väga tõsiselt ei kaalunud. Olen Spiritiga ka sõitnud, mulle ta isegi täitsa meeldis, kuid endale osta ei tahtnud. Pole nagu päris minu auto, ma ju käin teksapükstega ja T-särgiga ja mulle tundub, et ma ei kanna Rollsi välja. Tegelikult rääkis Jay Leno kõik need argumendid juba oma videos ära. Soovitan seda kindlasti vaadata. Aga lühidalt vanad tõed:
- Rolls Royce'is vaadatakse alati kes seal sees istub, Bentley puhul vaadatakse autot ennast
- Rolls Royce'i on veidi kohatu ise juhtida, samas kui Bentley ongi mõeldud just ise sõitmiseks
- Bentley Turbo R-iga parandati kõik vead, mis olid Silver Spiritil ja tema analoogidel: vedrustus timmiti madalamaks, jäigemaks ja täpsemaks, mootorile anti 50% rohkem jõudu ja viimaks ometi pandi see suur koloss hästi sõitma.
- Turbo R on legendaarne mudel, kuna just selle autoga keerati Bentley tagasi tema ajaloolistele õigetele rööbastele. Bentley ei oleks pidanud kunagi saama RR odavaks koopiaks vaid ta oli siiski ürgne sportauto, "driver's car". Mulle meeldib, et need kaks on täna jälle lahus ja mõlemad ajavad oma rida. Olen ka tänaste autodega rohkem Bentley usku kui RR liigas.
- RR on väga "show off" auto, et sellega igapäevaseid asju ajada. Temaga kuhugi ilmumine on alati justkui väike sündmus. Bentley on RR kõrval nauditavalt hall ja märkamatu. Tavaliselt olen ma kroomi suhtes hästi meelestatud, kuid nende kahe sõsarmudeli juures meeldib mulle just see vähendatud kroomiga sportlik viimistlus.

Bentley Turbo R oli margi taassünni ajateljel ilmselt kõige olulisem mudel üldse. Tema baasil ehitati ka hilisem kultuskupee Continental R. Aastaks 1980, kui vana põlvkonna autod RR Silver Shadow / Bentley T2 tootmine lõpetati, oli müüginumbrite suhe 96/4 RR kasuks. Bentley mark taheti üldse kinni panna, kuid siis otsustati uue mudeliga hakata uuesti promoma Bentley sportlikke traditsioone. Turbo R loodud uus kehastus oli nii edukas, et aastaks 1998, kui need autod tootmisest maha läksid, oli suhe 20/80 Bentley kasuks.

Niipalju siis ajalootunnist.

Kui keegi arvab, et kasutatud Bentley ostmine on väga lihtne, siis see tegelikult nii ei ole. Eriti kui juba eos välistada lihtsamad Eight, Mulsanne ja Brooklands mudelid. Terve Baltikumi peale oli müügis 3 autot. Üks Riias, kaks Tallinnas. Kuna üks kohalik auto oli valge ja musta sisuga, ei läinud ma isegi teda vaatama. Teist kohalikku autot olin ma vaatamas käinud ka varem ja mulle ei meeldinud mitmed defektid ja möödalaskmised tema värvkattel. Sellele vaatamata oli ta mind kummitaud kaua, sest tal polnud nagu otseselt ühtegi suurt defekti ja salong oli sisuliselt uuevääriline.

Südamerahuks otsustasin sõita Riiga vaatama kolmandat autot. Seda müüs Baltikumi kõige kangem klassikute restaureerimiskoda. Mina polegi vist varem nii kodu lähedal näinud korraga ühes toas kolme täielikult restaureeritud W111 kerega kabrioletti, pluss veel ühte kupeed, ühte Adenauerit ja igihaljast 190SL-i.
http://www.rmw.lv/startpage/en/

Bentley oli siiski nende poolt puutumata, lihtsalt kliendi oma mida nad müüsid. Seisis katte all, aku tühi ja ärkas ellu väga raskelt.


Päevavalguses osutus ta siiski üsna remontivajavaks autoks. Kere seisukord oli kehvem, parem esiuks istus ette kuidagi valesti, salong kordades rohkem kulunud ja boonusena olid all mõnusad klotsmustriga traktorirehvid. Ka tehniline külg ei olnud paljulubav - pidurite hüdraulika avariiolukorras, esisild kolises, salongi külma ei puhunud jne jne. Aukartustäratav asi sellegipoolest.





Tegelikult ei olnud selles kõiges midagi võimatut ja sellest oleks saanud ilusa auto. Kuid algmaterjal oli siiski selgelt kehvem kui Eesti autol. Noh, küll selle auto vaatamine vähemalt prillikulu ära tasus.

Kuna ka Eesti autoga olid mul omad kõhklused, töötasin põhjalikult läbi Saksamaa, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa, Rootsi ja Soome turu. Üldiselt oli seis niisugune, et hea väljanägemisega vasakpoolse rooliga autod alustasid umbes 50% kõrgemalt kui mina olin valmis maksma. Sõelale jäid paar autot, mida tahtsin vaatama minna, üks Hannoveris ja teine Düsseldorfi lähedal. Aga enne seda otsustasin teha Eesti auto müüjale oma pakkumise.

Ja nii ta läks. Eks ta tore tunne oli isikliku Bentley'ga läbi linna sõita. Veel enne kui teda laiemale ringile näitasin, veetsin temaga päeva armsaks saanud garaazi juures. Eemaldasin tagant pigimustad toonkiled ja vahetasin välja raadio. Tema delfiinidega paneeliga raadio oli õnneks Jaapani sagedustel ja mängis ainult Margus Pildi kähedat häält. See oli hea põhjus ta kapi otsa tõsta. Tühjaks jäänud auku asetasin Becker Grand Prix. Esiteks sellepärast, et "Grand Prix" kõlas Briti autos paremini kui "Mexico" ning teiseks oli Grand Prix mul inglisekeelse paneeliga. Me ju kõik teame, et Bentley räägib ainult "in Queen's English". Ja kui see kliendile ei sobi, on ta valinud vale auto.



Lühidalt selline see lugu oli. Kõik asjad tema juures ei vääri hinnet "väga hea", näiteks mootori tühikäik võiks parem olla. Kuid suures plaanis üsna elus auto veel.





Sõiduomadused on muljetavaldavad, kuid seda mitte tänapäevases võtmes. 6,75 liitrit turbomootor teeb küll nauditavat häält, kuid ega ta sellele kobakale nahkdiivanile mingit erilist dünaamikat ei anna. Eks ta ole raske ka - ca 2,5 tonni. Sellele vaatamata, 1985. aastal kui ta esitleti, oli tegu maailma kiireima sedaaniga. Väidetavalt!? Mootor on mõnus vana kool - tagasihoidlikud 235 kW, kuid täiesti rahuldavad 660 Nm, pöörded lõppevad 4000 peal otsa.

Et ennetada paljude lugejate keeleotsas kipitavat standardküsimust, olgu öeldud, et täpselt ei tea. Kuid tehaseandmed lubavad linnas ikka ca 29 liitriga hakkama saada.

[j00nas]

Parasjagu lihtne peast... Suur tänu, et seda teed. Loodan siiralt, et Bentley pakub vähem enesetapumõtteid, kui w140. Hoia ikka tegemistega kursis, väga motiveeriv on

[herki]

Iga tublid ja järjekindlad ettevõtmised. Saan aru, et see ei pruugi sulle kõige kergem küsimus olla, aga on sul üldse ülevaade olemas, palju sul autosid kokku on
Sigineb teisi nagu seeni pärast vihma ja isu täis ei saa

Herki

[killer666]

Rolls Royce Silver Spiritit või Spur'i ma väga tõsiselt ei kaalunud. Olen Spiritiga ka sõitnud, mulle ta isegi täitsa meeldis, kuid endale osta ei tahtnud. Pole nagu päris minu auto, ma ju käin teksapükstega ja T-särgiga ja mulle tundub, et ma ei kanna Rollsi välja. Tegelikult rääkis Jay Leno kõik need argumendid juba oma videos ära. Soovitan seda kindlasti vaadata. Aga lühidalt vanad tõed:
- Rolls Royce'is vaadatakse alati kes seal sees istub, Bentley puhul vaadatakse autot ennast
- Rolls Royce'i on veidi kohatu ise juhtida, samas kui Bentley ongi mõeldud just ise sõitmiseks
- Bentley Turbo R-iga parandati kõik vead, mis olid Silver Spiritil ja tema analoogidel: vedrustus timmiti madalamaks, jäigemaks ja täpsemaks, mootorile anti 50% rohkem jõudu ja viimaks ometi pandi see suur koloss hästi sõitma.
- Turbo R on legendaarne mudel, kuna just selle autoga keerati Bentley tagasi tema ajaloolistele õigetele rööbastele. Bentley ei oleks pidanud kunagi saama RR odavaks koopiaks vaid ta oli siiski ürgne sportauto, "driver's car". Mulle meeldib, et need kaks on täna jälle lahus ja mõlemad ajavad oma rida. Olen ka tänaste autodega rohkem Bentley usku kui RR liigas.
- RR on väga "show off" auto, et sellega igapäevaseid asju ajada. Temaga kuhugi ilmumine on alati justkui väike sündmus. Bentley on RR kõrval nauditavalt hall ja märkamatu. Tavaliselt olen ma kroomi suhtes hästi meelestatud, kuid nende kahe sõsarmudeli juures meeldib mulle just see vähendatud kroomiga sportlik viimistlus.

Meitemaal õnneks aeti mõisapidamine varem laiali , seega pole sellist wow effekti nagu suurbritannias, et iga rr või bentleys istub mõni lord või muu ülik.
Meil siin ikka rohkem staatuse sümbol mõni Saksa luksmasin. Selles mõttes pol eriti vahet kumba sa neist omad või millisel istmel istud, me lihtsalt ei saa 99 juhul midagi muud aru kui mingi vana kole kandiline auto .
(Lugege mitu korda, mõte on tegelikult sees, aga sõnastus kehv)