MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Eks hea fototehnika on ennegi näidanud maailma kirkamana kui see tegelikult on. Eriti kehtib see kuulsate naiste kohta. Tegelikult mu Varuosa muidugi nii ilus ei ole kui ta reklaampiltidel tundub. Tal on ikka iluvigu palju. Aga ma olen ise ka seda meelt, et värvikombinatsioon on erutav. Diskreetselt snoobilik ja valgusaastate kaugusel kõigist meinstriim lahendustest. Pidi olema ikka väga hästi eluga toime tulnud inimene, et sellises kombinatsioonis 500SEL endale uuena osta.

Mulle on hakanud see Varuosa juba nii meeldima, et enam ei teagi kumb kummale varuosaks peaks hakkama. Hall on ikka palju parem eksemplar. Seda enam, et tegelikult vahtisin selle Varuosa müügikuulutust internetist juba sel ajal, kui enda musta seisukorra üle ahastasin. Miks ma teda varem ei võinud osta??? Varuosa tundub mulle nagu varjupaigast võetud loom kes oskab tänulikkust üles näidata. Enamus tema tehnilisi probleeme on leidnud kuidagi lennuka ja lihtsa lahenduse.

Ostes ei töötanud kumbki elektriline esiiste. Paigaldasin kaitmsekarpi neli puuduolevat kaitset ja hakkasid tööle. Nii funktsioonid kui mälud. Käigukasti kummalise käitumise vastu aitas esimesel korral lüliti õigesti kokku panemine. Vasak tagumine uks oli statsionaarselt lukus ja juhiuks ei avanenud samuti hommikuti. Kuigi mõlemal tõusid nupud üles. Uskumatu mida õlitamine lukkudega teeb. Tagauks kargas kohe lahti kui lingi vahelt õli sisse lasin ja juhiuks ka enam ei jukerda. Määrsin siis kõik lukud korralikult ära ning tänulikult hakkasid selle peale tööle ka uste servosulgurid. Ning nad jäidki tööle, mitte ei kustunud kohe jälle ära nagu mustal.
Mittetöötavale Becker Mexico 2000 raadiole googeldasin koodi, kuid tööle ta ei hakanud, näitas errorit "E 2". Tähendab, et ei saa ühendust tagumise mooduliga. Lähemal uurimisel selgus, et tagumise mooduli kaitse oli läbi. Nüüd mängib väga ägedalt. Mittetöötava elektriantenni vastu aitas näiteks varda poleerimine paakunud mustusest ja õlitamine. See on muide originaal ja väga korralik. Ebamugavalt jäik tagavedrustus muutus palju paremaks, kui korrigeerisin rehvirõhu 4,0 BAR pealt nõutava 2,2 peale. Kõik vaakumiseadmed töötavad, tagaluugi lingid, servod, vardad jms. Elektriseadmetest on ainus mittetöötav asi tagaruloo, isegi katuseluuk toimetab kenasti.

Suurematest asjadest oleks jäänud veel katkine summuti, mis ilmselt ise korda ei lähe, natuke vibreeriv kardaan ja vahepeal ikkagi jukerdama hakkav käigukast. Tal on kaks varianti - kas töötab laitmatult või mängib lolli. Vahepealseid versioone ei ole. Halvema tujuga laseb ta pöörded kõrgemale, on kitsi suuremate käikudega ja reageerib gaasipedaalile väga tundlikult. See veailmingu on-off iseloom viitaks ikkagi justkui mingile lülituse või juhtimise veale. Ilmselt peaks hoolduse ka tegema kuna ma vist tahan temaga ikkagi sel suvel üsna palju sõita. Ning kliima võiks ära täita.

Aga muidu on ta tore auto. Palju paremas korras kui must. Isegi veermik on parem kui mustal peale 2000 EUR remonti. Mõned asjad on ära rikutud loomastunud inimeste poolt. Näiteks lukustunud vasakut tagaust on üritatud avada seestpoolt polstrit lõhkudes. Samamoodi on lõhutud elektriline salongipeegel, kuna ilmselt uued kasutajad hakkavad seda automaatselt esimese hooga jõuga paika keerama. Väljast peaks värvima kõik horisontaalpinnad ja kindlasti esistange. Noh ja mõned pisiasjad veel. Aga potentsiaali on selles autos nii palju, et kuidagi kummaline tundub teda üldse varuosana käsitleda.

Seda otsust pole ma tänaseni suutnud teha, kumma ma ära hukkan ja kumma alles jätan. Musta auto hukkamise kõige suurem tõrge on tema arutult kõrge omahind. Muidu ma teda ei leinaks. Eks tuleb ta esmalt kokku panna ja siis edasi mõelda.

[kadjakas]

...
Seda otsust pole ma tänaseni suutnud teha, kumma ma ära hukkan ja kumma alles jätan. Musta auto hukkamise kõige suurem tõrge on tema arutult kõrge omahind. Muidu ma teda ei leinaks. Eks tuleb ta esmalt kokku panna ja siis edasi mõelda.

Ära hukka kumbagi. Musta on lihtsalt kahju lõhkuda, sigapalju vaeva temaga ju nähtud.
Hele auto on algusaastate 140-e kohta väga heas vormis. Originaalvormis sealjuures. Ja ta näeb äss välja. Kordades ässam, kui must 140. Kodanikku, kes sellise tanki varuosadeks lammutub, tabab kindlasti needus. Seitse aastat kehva seksi vmv. Karda kelku!
Kokkuvõtteks: must auto ei saa ilmselt kunagi selleks, mida näha tahad. Lükka ta turgu. Keegi, kes pole nii nõudlik, saab õnnelikuks. Ja Must saab uue võimaluse. Doonoriks aga osta mõni kokkujooksnud konega või kortsus katusega tank. Lambad söödud, hundid rahul. Ja need muud värgid. Või mis?

PS Retsept no5 Sulle. Tõeliselt väärt tegemised ja kirjatükid.

[Sm.Tihhonov]

Sõbrad, kuuldused minu surmast on enneaegsed. Naasnud jälle hiilgavalt garaaziretkelt, põlved valusad ja käed lõhki, avasin lõõgastava õlle ning vajusin komfotsesse asendisse arvuti taha. Siin lehel jäi musta auto jaoks aeg seisma juba üle kuu aja tagasi, kuid tegelikult ma vanatehnikarindel nii passiivne ei ole. Olen sõitnud aktiivselt igapäevaselt (peaaegu) eranditeta vanatehnikaga. Peamiselt on argises sõidugraafikus mu Jaguar Sovereign, BMW E30 325i ja hall W140 500SEL. Teised sõidavad tänavu vähem.

Musta w140-ga olen ka mänginud. Jutt jäi pooleli seal, kus ma poleerisin musta auto värvi peale teist ebaõnnestunud värvimist. Sain teda palju poleerida kuid päris asjata see vaev ei olnud. Kui paar päeva hiljem veidi rahunenult garaazi läksin, vaatas vastu täiesti sümpaatne auto. Jah, ta ei ole minu silmis ideaalne ja kindlasti ma töötlen teda natuke veel ... kuid reaalselt ... ta on ilus. Vaid kapott ja tagaluuk tahaks veel suuremalt lähenemist.



Isegi lähemalt vaadates:


Ma vist pean hakkama nõustuma oma sõpradega, kes on minu vaimse tervise pärast mures. Et äkki ma olen auto värvi suhtes lihtsalt ülemäära kriitiline. Ma siin ükspäev võtsin selle aja ja käisin vaatamas kahte väärikat vanatehnikat mis on mul juba paar kuud hinges närinud. Nende hinnatase on mõlemal viiekohaline summa ja legend neist on kui über-hüper-üli-heas korras autod, mis sõitnud peaagu polegi. Mõlemad mudelid peaksid ideaalis mu garaazis olema.



Nojah. Ma rahunesin kohe maha, sest minu auto polnud nii hull isegi otse kambrist tulles kui see Bentley. Ning BMW oli lihtsalt nagu ristsõna - iga plekk isemoodi värvistruktuuriga. Pagan - nad olid kallid autod ju. Ma vist hakkaks eneka peale mõtlema kui mu Bentley värvist tulles selline saaks. Tal oli lakk lausa kastekannuga peale valatud. Sellised laiad lainetused üle kapoti ja katuse mida ei poleeri välja ka. Kergem hakkas ka sellepärast, et mul kadus nende eksemplaride vastu igasugune huvi. Lihtsam on rohkem raha maksta ja otsida Euroopast korralikud autod. Üldse mulle hakkab tunduma, et need üliväikse läbisõiduga Jaapani impordid on tegelikult üks pettus. Suurepärane legend, mida saab kallilt müüa - Jaapanist tulevad ülikorralikud ja väikse läbisõiduga autod. Kõik teavad seda legendi ja tormavad ostma. Kuskil on ju loogikaviga - väga väike läbisõit, ülihea seisukord ja ... madal hind? Nii odav hind, et kannatab neid vedada konteineriga Jaapanist siia ja müüa veel odavamalt kui Saksamaal-Hollandis-Prantsusmaal need autod maksavad. Enamus neist autodest tunduvad olema VÄGA professionaalselt üles vuntsitud keskpärased saanid. Ja lubatud läbisõidust võib vaid und näha. Miks on 113000 sõitnud BMW-l roolinahk vahetatud??? Ja ma ei arva, et seda kõike siin tehakse.

Nojah. Mida iganes, vabandust teemast kõrvalepõike pärast. Peale pikka ja rasket keretööde etappi vajasin mingit meeleolukat tegevust ... enne järgmist pikka ja rasket komplekteerimise etappi. Seetõttu harutasin lauale laiali oma iluvõre, puhastasin seest ja väljast, ostsin uued ribid, korrastasin, poleerisin ja panin külge. Küll tema sai kohe ilus. Autoga on mõnusam mängida, kui tal endal ka rõõmsam nägu peas on.


Küll selle auto kompleteerimine on olnud üks pikk ja väsitav periood. Lähed garaazi eesmärgiga midagi konkreetset ära teha, kuid põrkud kohe erinevate takistuste otsa. Iga asja tuleb enne külge panekut puhastada, enamasti ka parandada, hankida mingeid uusi tükke mida tavaliselt tuleb tellida jne jne. Paljusid asju ei saa külge panna, sest enne tuleb külge panna mingi muu väheoluline vidin, mida mul pole või on ta katki või on ta kadunud.

Niipalju ma siiski otsustasin, et enda jaoks säilitan ma musta auto. Hall sai ostetud doonoriks ja selleks ta ka saab. See ei tähenda, et ma halli auto ära hukkaks, kuid detailide valikul saab eelise siiski must auto. Karistuseks seitse aastat kehva seksi - sitt väljavaade. Aga ma olen ju nagunii kogu aeg garaažis. Õnneks või kahjuks olen ma enamus detaile juba jõudnud raske raha eest Nursi lammutusest või ebayst kokku kahmata. Mistõttu mul halli auto küljest eriti midagi vaja polegi. Pigem on täna halli pealt hea vaadata, kuidas ta üldse kokku käib. Milliste kruvide või poltidega ta kokku on pandud, kuhu käib tihend või veluurteip vahele, kuhu poroloonitükike jne. Halli autot pole ma kordagi nii lahti võtnud, et temaga õhtul garaazist koju ei saaks sõita. Kahte poolikut autot ei peaks mu närvikava vastu.

Aga nii ma nendega mängin. Tõin erinevaid teipe ja isolatsioonimaterjale. Igale poole käivad ju mingid poroloonitükid või alusteibid vahele. Isegi sinna, kus ma neil mingit mõtet ei näe. Aga sellegipoolest koostan teda nii lähedaselt Mercedese tehasekomplektsusele, kui see kodustes tingimustes võimalik on.


Ma ilmselt ei keskendu siin teemas väga detailselt tema koostamisele. Mis sellest ikka kirjutada, kuidas tellisin esindusest paarisaja euro eest õige pikkuse ja õige peaga kruve ja kuidas ma tüüblile veluurteipi ümber keeran, et ta rsk nagisema ei hakkaks. Kuid pikkamööda leiavad tükid uuesti oma õige koha. Vähemalt sellel küljel, mis on garaazis avatud. Ilm on ju nii õudne, et väljas eriti midagi teha ei taha.


Üks külg on juba päris kena.


Edasi hakkasin tegelema uksepolstritega. Nad kõik olid ju kusagilt katki. Liimisin neid, hankisin uusi kinnitusvahendeid, remontisin käetoe laekaid, liimisin kokku õhutorusid ja fiksaatoreid, parandasin ja määrisin tuhatooside avamismehhanisme, poleerisin puitu, korrastasin vaiba ja nahaga kaetud lappe jne. Lisaks oli paras jama nende paigaldusega. Osad polstrid pean ma veel uuesti ära võtma, sest nad ei fikseeru korralikult oma soonde ülevalt akna juurest. Alles lõpus avastasin, et hammastega metallklambrid mis neid soones kinni hoiavad tuleb teise kohta nihutada. Et nad "hammustaksid" värsket pappi, mitte juba ära näritud osa. Siis saaks kõik uksed ka ülevalt kenasti paika. Aga külge nad viimaks said.


Lõpetuseks veel mõned meeleolupildid päevavalguses. Ei saa ma sinna midagi parata, et mulle ikka meeldib must 140 oma halli seelikuga. Pagana pidulik kooslus. BMW on ka viimasel ajal tubli tüdruk olnud. Pole enam pirtsutanud nagu varakevadel kombeks oli.


Saaks ainult teisele poole ka kuidagi karbid külge.


Ah jaa - tänud kõigile, kes pole pidanud paljuks heade sõnadega toetada. Tegelikult umbes pool kogu vanatehnikaga tegelemise rõõmust tuleb sellest, kui see kõik läheb kellelegi veel korda.

[Agent007]

Tänada tuleb just usinate käte ja staliniit närvidega seltsimeest, kes pakub huvitavat lugemist ja pildimaterjali.

[Laur]

jaaa, iluvõre on ilus kui ta näeb välja nagu tehase uus, mitte aerosooliga mustaks värvitud.

Jääb vaid veelkord netida, 20a vanune auto näeb kõige parem välja ilma igasuguse tjuununguta.

[Sm.Tihhonov]

Visalt, aga järjekindlalt leidsid tükid tee minu auto külge. Õnneks sattus nii, et kuidagi poolkogemata sai kokku lepitud aeg ühe elektroonikuga. Seega kindlal päeval, kokkulepitud kellaajal pidin autoga olema määratud kohas. See oli hea motivaator.

Asja muutis keerukamaks see, et tahtsin välja vahetada oma Beckeri signaalikaabli. Minu auto küljes olnud kaablit oli lõigutud ja rapitud. Mul polnud alguses tema parandamiseks ka õigeid otsikuid ja proovisin vajaliku otsa kohandada Blaupunkti kaabli pistikust. Jämeda kolviga ikka peenikest jootetööd ei tee blin. Niivõrd rõve jäi, et igasugune parandamise isu läks üle. Tuli see kaabel ikkagi välja vahetada. Eks see oli tüütu ja keerukas töö. Mercedese kaablid on hästi pakitud, erinevad kimbud omavahel meeletu koguse teibiga kinni põimitud. Ning mul oli vaja ju minna läbi kogu auto selgroo - armatuurlauast alates kuni pakiruumini. Küll neid juhtmeid oli palju. Ja kuna tulemus pidi jääma pärast nagu originaal, võttis see kõik mul aega peaaegu terve päeva.


Eriti vastik oli see, et ma pidin jälle välja võtma tagaistme seljatoe ja aknalaua, mis korra juba sisse oli saanud. Need osad on minu meelest W140 lammutamise juures ühed kõige ebamugavamad asjad. Näiteks aknalaud koosneb W140-l kokku tervelt 13 erinevast detailist + veel kõlarite restid, tagumine rest ja muu peenem nodi. Osa neist kinnitub kere külge, osa istme seljatoe külge, osa liigub koos peatugedega jne. Tean seda arvu üsna täpselt sellepärast, et olen ta kuni elementaarosadeni ära osandanud. Mida rohkem ma oma pleekinud aknalauda vaatasin, seda ebameeldivamaks ta mulle muutus. Ta oli tõesti jube. Toonivahed pleekimata aladega lubasid vaid oletada, mis värvi ta pidi olema.


Lammutasin ta ära ja vedasin Tepingu poiste juurde. Nemad pole mind veel alt vedanud ja ei pidanud pettuma ka seekord. Niivõrd ilus sai uus aknalaud. Kahjuks pole mul hetkel võimalik pakkuda head ülevaatlikku pilti uuenenud riiulist. Allolevalt fotolt võib aimata vaid seda, et toon originaalse C-piilari kattega sai üsna täpselt paika. Tema lõplik komplekteerimine oli päris keerukas ülesanne, kuna see pidi käima sünkroonis tagaistme seljatoe paigaldamisega. Et saada paika kõik alumised mürasummutusmatid, lisapiduritule kaabel, õiged klotsid seljatoe külge, peatugede külge kinnitusid liikuvad klapid. Seljatugi ise on raske kui kurrat, eemaldub auto küljest tervelt 14 poldiga koos kogu liikumismehhanismidega. Seljatoel tuli samal ajal ühendada erinevad pistikud ja asetada nad omakorda õigetesse hoidjatesse, et juhtmed töllerdama ei jääks. Kui see kõik lõpuks kokku sai ja õieti tööle ka hakkas, oli nahk seljas märg. Nojah, sel päeval oli muidugi ka suve ainuke ilm, kui sooja oli üle 13 kraadi. Omaette projekt oli ka tagumiste turvavöödega, kuid ma ei jaksa sellest praegu kirjutada. Neid sai ka umbes kolmest vööst kokku ehitatud.


Projektiks läks ka puiduga. Mulle puit väga meeldib ja see peab korras olema. Ning mitte lihtsalt korras, vaid ka ilusa mustriga ja särava tooniga. Minu autol oli ostes puit kole - heledaks pleekinud, pragunenud, servad üles keeranud jne. Ei olnud kasutatav. Pikkamisi hakkasin valimatult kokku ostma W140 puitdekoori. Lõpuks juba oli mille vahel valima hakata.


Kahetsen, et ma ei saanud kokku komplekti, kus konsooli alumine ja ülemine plaat oleksid samast komplektist. Aga päris kena ja omavahel sobiv kooslus õnnestus kokku panna küll. Kõik tükid läbisid põhjaliku vesilihvi ja poleerimise. Jäid üsna uueväärilise moodi.


Mitte et need tükid ka puht mehhaanilist remonti ei oleks vajanud


Siin veel paar kehva pilti ülemistest liistudest. Tagumine heledam on minu originaal, esimene on Nursist toodud komplekt.


Kui viimaks kõik "kaetud tööd" olid tehtud ja jupid ette valmistatud, hakkasid asjad üha kiirenevas tempos oma õige koha peale saama. Istmetest ma parem rohkem ei kirjutaks. Nendega sai ka veel palju pulli kuni viimase minutini välja. Näiteks avastasin hetk enne paigaldamist, et seljatugede õhukotid olid sisuliselt pulbriks pudenenud. Armatuurlaua raadioaugust turritab võidukalt välja uus Beckeri kaabel.


Ventilatsioonireste sain ma osta palju, enne kui viimaks 100% terved restid kokku sain. Nad käisid ka enne paigaldust toas vannis, nagu kogu ülejäänugi.


Juhiistme paigalduse järel hakkas tekkima juba tunne, et äkki saabki kunagi valmis. See on ikka mõnus tunne küll kui auto liigutamiseks ei pea põlvili põrandal akrobaatikat tegema.


Omaette väljakutseks osutus ka käiguvalitsa komplekteerimine. Ostsin ka mõned uued dekoratiivsed osad. Kuna see ribikatik on 9-l autol 10-st katki, tundus eriti põnevana seda lõpuks oma silmaga näha. Käigukangi korrektne paigaldamine on aga küll sihuke tripper, et ei taha meenutadagi. Nüüd saan ma aru küll, miks ebays enamasti käigukangi nuppe koos shifteriga müüakse.


Nagu tähelepanelikud juba ilmselt märkasid, ei ole USA mudelil käigurežiimide lülitit. Ma ei teagi miks, aga ühelgi pole. Üldse on USA ja Euro mudelite vahel nii palju erinevusi, et neist võiks kunagi eraldi peatüki kirjutada. Lugematute pisidetailide võrval on ka täiesti põhimõttelisi erinevusi. Näiteks uksed ei ole samad. Ja isegi armatuurlauad on erinevad.

Aga mina jätkasin nokkimist pisiasjade kallal. Aknalauda lõhkudes jäi mind häirima kõlarirestide alt pudenev poroloon.


Niisugust porolooni mul osta ei õnnestunud. Tõin siis lihtsalt musta akustilist kangast ja katsin nad uue materjaliga.


Ning ega esimesed ju paremad polnud. Sai needki uuesti tehtud ja põhjalikult ära pestud. Said ilusad küll.


Tagumise aknalaua lõplikuks komplekteerimiseks oli mul veel puudu kogu piduritule majandus. Originaalne oli nii katki, et asja enam ei saanud. Isegi tema alumine kinnitusplaat pudenes käte vahel tükkideks. UV teeb ikka imet. Alumise plaadi sain ma osta Silberist uue. Mis sest, et musta värvi. Seda ei jää näha. Aga piduritulega oli kehvem lugu. Lõpuks õnnestus hankida tutikas lamp peaaegu õiget tooni. Mitte küll vajalikku safranivärvi, vaid cremebeige. Kuid külge ma ta esialgu panin.


Ja antud postituse lõpetuseks veel üks meeleolupilt täielikult komplekteeritud keskkonsoolist.

[v6sa]

Ma kummardan teie meelekindluse ees... (Jüri Järveti häälega)

Mina oleks vist umbes teisel lehel karjudes metsa jooksnud...

Huvitav ja õpetlik materjal sellest, kui palju on tegelikult vaja teha tööd saamaks auto originaalseisukorra lähedasse konditsiooni. Ning siis tulevad mingid vennad soiguma musta numbri saamise keerukusest autole, kuhu nad on panustanud umbes kolm tundi...

Mille poolest erinevad USA auto uksed? Reaalselt on raudvaras erinevust?

[Joel.]

Sügav austus taaskord! Mul on tegelikult kogu selle Sinu W140 teemaga seoses kripeldanud üks küsimus - kas Sind kui elupõlist sümmeetriahullu ei häiri see, et W140 armatuurlauas on keskmised ventilatsioonirestid keskkonsooli suhtes nihkes? Või suhtud sellesse kui paratamatusesse?

[eclipse]

Nelja poldiga kinnitatud esimene numbrimärk hakkab silmale kogu ülejäänud vähesuse juures.

[arts24h]

Väga huvitav, nagu raamatut loeks.

[Sm.Tihhonov]

Nelja poldiga kinnitatud esimene numbrimärk hakkab silmale kogu ülejäänud vähesuse juures.

Siis on kurb kui silmale hakkab. Ma ei oska aidata. Ma olen nõus, et kõige sümpaatsem oleks üldse ilma esimese numbrita nagu ta USA-s algupäraselt mõeldud oli. Aga meie seaduste vastu ma ei saa. Tellisin selle originaal kitsa numbri aluse Silberist täiesti ebamõistlikult suure raha eest.

Numbrialuseid minu klassikutel ei ole, sest ma ei salli neid. Numbrialused on täiesti sobimatu ja ilmetu plastikuajastu risu ilusa vanaauto juures. Mina kinnitan oma autodel numbreid originaalkinnitustesse täpselt samamoodi nagu tehase pressifotodel. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et Mercedes kinnitas neid eest nelja kruviga ja tagant nelja poldiga. BMW näiteks kinnitab eest ainult kahega. Jaguar samuti.



Ma tean, et ma olen pervert nende asjadega , aga muide - isegi poltide pead peavad õige kujuga olema. Suvalised kipsikruvid ei lähe kohe mitte.

Väga huvitav, nagu raamatut loeks.

Pole see kellegi raamat. Pigem ikka patsiendi haiguslugu. Kui ma jälle jõudu kogun, pühendan järgmised peatükid originaal soundsüsteemile ja sellele kuidas ma vaakumitega vahekorras olin. Ning USA ja Euro mudelite erinevus ajab mul ka pea halliks.

[shogun]

USA ja Euro mudelite erinevustest oleks küll huvitav lugeda. Olen siiani olnud pimedusega löödud ja arvanud, et peale numbrite, tulede, näidikuploki ning mõnel juhul ka põrkeraudade on USA ja Euro masinad 1:1

Tagantjärgi mõtiskledes - kas ei oleks olnud lihtsam soovitud värvikombinatsioon Euro mudelitest kokku ehitada, nagu Sa E32-ga tegid? Muidugi 040 värviga Mercedesed on Euroopa turul küllalt vähelevinud ja need, mis saada on, maksavad hingehinda.

Ühtlasi oleks huvitav lugeda, kui erinevalt w140 ja w124 sõidavad. Loomulikult on Sul S noobli 5.0 mootoriga ja w124 diisliga, kuid kui mootor välja jätta, siis juhi ergonoomika ja sobivus igapäevaseks tarbimiseks oleks mulle põnevaks võrdluseks.

[Sm.Tihhonov]

USA ja Euro mudelite erinevustest oleks küll huvitav lugeda.

Ma kunagi püüan mingi pildimaterjali kokku panna. Ega ma ju ka kõiki erinevusi ei tea, kuid üht teist olen märganud.

Muidugi 040 värviga Mercedesed on Euroopa turul küllalt vähelevinud ja need, mis saada on, maksavad hingehinda.

Ma arvan et sa vastasid selle küsimuse ise ära. Kuigi ... tagantjärele tarkusena ... palju odavam oleks olnud siitsamast Eestist see 040 must 600SEL ära osta. Alguses pidasin tema 10000 EUR hinnalipikut kalliks, kuid tänaseks on mul see piir juba ammu-ammu ületatud.

kui erinevalt w140 ja w124 sõidavad. Loomulikult on Sul S noobli 5.0 mootoriga ja w124 diisliga

Oh jumal ... selle 300D müüsin ma juba paar aastat tagasi maha. Sai endale väga hoolsa vene härrast omaniku. Sõidab Tartu vahel tänaseni, sealjuures enamasti pestuna! Tallinnas on see W124 puhul suht haruldane.
Ma arvan, et neid ei ole mõtet omavahel võrrelda. Mõlemad on väga head autod kuid liiga erinevad et võrrelda. Kõik kes on korra sõitnud nii W124 kui W140-ga teavad omast käest. Igapäevaselt sõidaks ma ikkagi pigem W124-ga, olenemata mootorist.

Lisaks vahepeal ka mõned juhuslikud kaadrid mingitest möödunud etappidest. Näiteks endalegi meenutuseks milline nägi välja W140 tagaistme seljatugi kui ma ta esimest korda autost kätte sain. Tuli välja ühes tükis koos seljatoe liigutamise mehhanismidega, peatugede mootoritega ja arvestatava osaga aknalauast. Need oleks tegelikult saanud ka enne ära võtta. Siis ma veel ei teadnud. Kindlasti oli see minu elu kõige raskem tagaistme seljatugi mida olen paigaldanud.


Siin mängin ma uue aknalauaga. Panin ta kõigepealt ilusti sisse ja muidugi ühe jutiga kohe ka C-piilarite majanduse ja tagaistme seljatoe jne. Ise muhelesin rahulolust - vastik töö, kuid niivõrd ilus sai. Seejärel tabas pilk põrandal lebavat suurt viltmati tükki. Oi blin ... Võtsin kõik otsast peale jälle lahti ja panin kokku tagasi. Seekord koos viltmatiga, mille liimisin korrektselt aknalaua alla kinni. Kolmas kord võtsin kõik lahti siis kui piduritule kinnitus läks katki ja juhe oli viltmati vahele ära kadunud. Neljas kord võtsin suurema osa aknalauast (ja tagaistme seljatoe muidugi jälle) lahti siis, kui vahetasin Beckeri kaablit. Muidu ei pääsenud juhtmete läbiviigu kohale ligi. Ning ma ei taha mõeldagi ... aga täna ma juba tean, et pean ta kõik ühe korra veel täiesti nullini tagant puhtaks rookima


Millalgi poleersin ära tagatuled, said ilusad.


Pooleldi komplekteeritud esiosa vahtisin ka päris pikalt. Täpselt nii nagu ta töökojast koju sõites oli. Ilma tulealuste liistudeta, ilma kroomita, stangenurgad rippumas.


Üks hea sõber võttis ette stange korrastamise, paigaldas kroomi ja vahetas ära otse liugurid. Mina tegelesin samal ajal tulealuste liistude, tihendite ja pesurite süsteemiga. Päris palju keerukat nikerdamist, et kõik ilusti kokku saada.


Ühtlasi võtsin vaevaks vahetada kohe ära ka aknapesurite paagi täiteandur. Kunagi paaki täites märkasin, et alt jookseb vedelik lahinal välja. Eemaldanud stange oli asi selge - andur puruks. Paigaldanud uue anduri kallasin ta õhinal kohe vett täis. Ütleme nii, et ei vedanud. Paak jooksis ikkagi kohe tühjaks. Ilmselt on kuskilt veel katki. Ning eriti irooniline on see, et tutikas andur ei tööta. Voolikuga paaki täites saab ta ääreni täis, vedeliku tase on nivoo pealt isegi näha, kuid punane indikaator veepinnale ei tõuse. Kvaliteet rsk.


See oli päev, kui ma olin võtnud nõuks temaga õhtul esimese prooviringi teha peale pikka remonti. Mingil hetkel saidki kõik suuremad-tähtsamad asjad külge, väljast.



Veel enne väljasõitu tundus, et midagi olulist on siiski puudu.


Kuigi tema tehniline pool oli endiselt kahetsusväärses korras, oli esimene emotsioon hea. Tekkis vähemalt mingi lootus, et äkki saabki temast veel kunagi normaalne auto. Vahepeal aga jätkan sõitmist endiselt halliga.

[124STD]

Igapäevaselt sõidaks ma ikkagi pigem W124-ga, olenemata mootorist.

Miks nii?

[v6sa]

Igapäevaselt sõidaks ma ikkagi pigem W124-ga, olenemata mootorist.

Miks nii?

Oled proovinud Hiirekesega näiteks poe parklaruutu manööverdada? Või uisutanud sellega mööda veerevate kivikestega kaetud kruusateed? Või üritanud sinna mahutada neljaliikmelise pere nädalalõpuvarustust? Kõik need on võimalikud, kuid eeldavad teatud sorti tahtmist. Ning piisavalt tummist rahakotti, et essist mitte essu teha.

Essi tarbimine igapäevaautona eeldab teatud autokasutuse harjumusi. Mitte igaühe elukorraldusse ei passi ess.

[Sm.Tihhonov]

Miks nii?

Sellepärast, et W124 on igapäevakasutuses palju lihtsam opereerida. Ta tõesti meeldib mulle kui kasutusomaduste poolest ülihästi õnnestunud kooslus. Jäik kere ja kõikides oludes hästi toimiv veermik. Piisavalt kompaktne, et olla operatiivne, samas seest piisavalt ruumikas. Tema kerged uksed ja peenikesed piilarid muudavad sisse-välja käimised ja linnasõidud lihtsaks. Samas ta kannatab edukalt ka maateed, kuigi mitte R4 mootoritega. Üsna kerge autona läheb ta lihtsalt liikuma ja jääb lihtsalt seisma ning ta ei kanna endaga kaasas seda tohutut inertsi, nagu W140. Kes on suure autoga vähe sõitnud, võib ehk nautida massist tulenevat inertsi. Kuid peale pikaajalist raske autoga sõitu tundub kerge auto nagu õnnistus - LINNAS muidugi. Seetõttu ongi minu igapäeased kärud olnud juba üle 10 aasta käreda mootoriga kompaktautod. Ma ei väida, et see on õige arvamus, kuid mulle lihtsalt meeldib nii.

Jah, W140 on tore auto mõnikord sõita. Ta on oma vanuse kohta ikka uskumatult vaikne, mugav ja stabiilne. Ja kindlasti on ta minu kindel eelistus igasugusteks maateesõitudeks. Aga igapäevase autona ma teda kindlasti omada ei tahaks.

[tommyboy]

124 on töesti yle prahi- ainuke miinus on, et vanemate mudelite automaatidel ning 500E ja 420E mudelil puudub 5 käik(pöörded maanteel häirivalt körgel).124 on juba selline auto, et tal on kyljes köik lisad, mida tegelikult vaja on(ABS, ASD, SRS, pysikiirusehoidja, kesklukk, Webasto, istemsoojendused, el. aknad, el. istmed, el. katuseluuk, kliima ja mälu järgi on see ka esimene keskklassiauto, millel on avarii puhul sellised lööki summutavad konstruktsioonid, mis löögienergia summutavad) ja samas on tegemist uunikumiga. Jämeda bensiinimootoriga 124- ga maanteed 180- 200 km/h lasta yhe käega roolist lödvalt kinni hoides ei ole mingi probleem. Ei ole igasuguseid möttetuid rehviröhuandureid, vihmasensoreid, tagurdamisandureid jms, mis tavaliselt rikki lähevad... Auto on lihtne, mugav ja praktiline igapäevaliikur. Plus veel kvaliteet- ehk auto on ehitatud kestma, mitte ei ole tehtud selle arvestusega et esinduse hoolduse arvelt vöetakse ostjalt veel teine auto maksumus lisaks. Kui kergitada jalamatti, siis seal all on selline myraisolatsioon, et "ohoo", nahkistmete nahk on paks ja vastupidav(tänapäevastel on seal mingi öhuke kalts, mis koheselt kortsub ja jätab mulje nagu oleks autoga miljon kilomeetrit söidetud), kereplekk on paksust materjalist- yhesönaga tegemist on kvaliteettootega. Ega asjata ei kysita korraliku eksemplari eest 5- 6 kilo, sama raha eest saaks igati tänapäevase Accordi vöi Avensise.
Minuarust saavutati 124 mudeliga autonduses keskklassi auto lagi- edaspidine areng on toimunud vaid möttetute vidinate arvelt, mida tegelikult vaja pole...
Maitse asi kindlasti, aga mulle meeldib ka 124- ja disain, vahepeal toodetud MB- märki kandvad mudelid on minu jaoks ikka suhteliselt koledad.Nyyd myygile tulnud viimased mudelid on jälle taas silmale ilusad vaadata. Tuleb nii 10 aastat oodata, et nende hinnatase langeks sinna tasemele, et osta jaksaks....

[124STD]

Ma ise sõidan ka 124-jaga aga koguaeg olen tahtnud w140, peaks nagu veel parem auto olema, selle pärast imestasingi et miks inimene kellel on 2xw140 tahaks igapäevaselt sõitta ikkagi 124-jaga Ainuke asi mis mind 124 juures häirib on et küttuse kulu ja mineku suhe ei ole paigas.

[Sm.Tihhonov]

... w140, peaks nagu veel parem auto olema, selle pärast imestasingi et miks inimene kellel on 2xw140 tahaks igapäevaselt sõitta ikkagi 124-jaga

Tegelikult ei taha ma igapäevaselt nende kummagagi sõita. Ainult suvel ja ilusa ilmaga. Koleda ilma roop on mul VW Golf. Lihtsalt pakutud kahest autost eelistanuks ma W124. Aga nagu ma kirjutasin ka enne, siin polegi õigeid ja valesid vastuseid. Igaüks naudib auto juures erinevaid omadusi.

Ma tahaks muidugi veel pakkuda, et W140 juures on pidamiskulude ja omaduste suhe palju hullemini kreenis.

[cornah]

Kuulge seltsimehed, te ikka liialdate tugevalt. Mina kasutan ju W140 igapäevaautona ja ei näe selles mingit veidrust. Kui vajan vean haaget ja julgen isegi Tallinnas sõita ja parkida. Ülalpidamine on kindlasti odavam kui sõprade Audidel ja BMWdel.

tommyboyle vastuseks, et minu W124-l oli 4 käiku ja 110km/h oli 2300 pööret. V8 mootoriga ilmselt ülekanded teised.