MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Pikkamööda hakkas lauale kogunema ka erinevaid juppe, hangitud spetsiaalselt tema jaoks. Näiteks sain Nursi lammutusest ühe detaili, mida ma ebayst polnud seni veel leidnud - W140 originaal pakiruumi tüüneri kronstein.


Lisaks tekkis minu Beckerite kollektsiooni vana disainiga põlvkondade tippmudel BE1460 komplekt. Teoreetiliselt peaks ka see väga hästi W140 sisse sobima. Õigemini ta ongi sama aastakäigu kere seest tulnud. Aga ta oli ilma soundsystemi komplektita ja ma pole sugugi kindel, et ta minu auto külge sobib. Sellest pikemalt veidi hiljem.


Kiusatus oli suur taastada ikkagi õige BE1432 komplekt, nagu USA mudelitele kohane. Seetõttu tõin ükspäev postkontorist ära ka BE1432 komplekti. Eemaldatud 1992 aasta 400E pealt. Isegi osaliselt juhtmete jupid küljes, mis tegi minu elu palju lihtsamaks.


Ühendasin ta auto külge ja lasin voolu sisse. Kõlareid ja võimendit taha ühedada veel ei saanud, kuna sellega on siiani palju segadust. Aga tundub, et nii armatuuris kui pakiruumis said toited õigesti ühendatud. Pilt tuli ette, antenn ärkas ellu ja kogu asi tundub justkui toimivat. Isegi internetist tasuta tõmmatud kood oli õige.


Nüüd hakkas asi aga segasemaks kiskuma. Ma arvasin seni, et ilma Soundsystem varustuseta autodel ühenduvad kõlarijuhtmed otse raadio taha ja soundipaketiga autodel on vaja line-out väljundit. Enne kui hakkasin midagi ühendama, tegin netis veidi uurimistööd. Õnneks või õnnetuseks avastasin, et see kõik polegi nii lihtne. Mercedese SoundSystem on ajas pidevalt arenenud ja on praktiliselt kõigil mudelitel erinev.

Näiteks W124 kasutab kahte eraldi võimendit ja Line-Out toosi. Kõlarite augud jäävad üldse tühjaks. Üks võim juhib vasakut poolt autot, teine võim paremat. Ning kogu auto sound tuleb läbi võimude. Võimud peaks olema kolme kanaliga, andes erisuguse signaali tagumisele aknalauale, tagaustele ja ette.


Elusuuruses on see tagumine helikassett niisugune:


Näiteks W129 kasutab samuti Line-Out toosi, kuid ainult ühte võimendit. Võib juhib bassikõlareid ning ülejäänud kõlarid saavad signaali otse raadio kõlariväljunditest. Seega esimesed kõlarid on võimendamata.


W126 skeemi pilti ma hetkel ei leia, on ainult varuosade slaid pakkuda. Temal on midagi vahepealset, kus raadio juhib esimese armatuuri kõlareid ise, ning lisaks Line-Out toos juhib kahte eraldi kolme kanaliga Beckeri võimendit - üks vasakule, teine paremale. Nõrksignaal käib omakorda läbi fader nupu keskkonsoolis. Seega kasutusel on nii kõlarite väljundid kui Line-Out toos. Järele proovitud, et ilma Line-Out toosita töötavad ainult armatuurlaua kõlarid.


Ning W140 kõnnib täiesti oma rada. Temal on Bose Beta süsteem, mille südameks on suur ja raske 7 kanaliga võimendi. Iga sektsioon saab erineva signaali vastvalt kõlarite funktsioonile - 2x tagumine aknalaud, 2x tagauksed, 2x esiuksed ja 1x tweeter. Väidetavalt oli see kõige parema kõlaga auto originaalsüsteem üldse omas ajas. Melomaanid kiidavad seda isegi rohkem kui 1994 edasi S-klassi uuendatud süsteemi. Temal pole üldse raadio taga Line-Out toosi, vaid signaal võetakse otse kõlaripistikutest ja kogu töö teeb ära võimendi. Aga milline see signaal on? Minu andmetel tahab Bose Beta saada 2V sisendsignaali. Aga tavaline kõlari väljund saadab ju välja rohkem?


Ja nüüd läkski asi minu jaoks palju keerulisemaks. Kui armatuuris asuv headunit on kõigil ühine BE1432, siis W140 kasutab ainsana pakiruumis spetsiaalselt tema jaoks tehtud BE1532 tüünerit. Välja näeb muidu täpselt sama nagu BE1432, kuid tal pole Line-Out kohta korpuses.


Minu ilus plaan visata talle külge W124-st võetud BE1432 tundub jooksvat liiva. Kardan, et põletan nii oma võimendi maha. Ma pole oma väitele veel kinnitust leidnud, kuid aiman, et selle spetsiifilise BE1532 tüüneri eripäraks ongi lõppvõimendi puudumine ja ta saadab kõlarite pistikust välja nõrksignaali. Vihje sellele annab ka asjaolu, et tüüneri ja võimendi vahelised " kõlarite juhtmed" on originaalis varjestusega.


Sellist moodulit mul aga pole. Seega jääb kogu muusikaprojekt seniks seisma, kuni olen kusagilt hankinud õige tüüneri. Euroopas neid miskipärast ei leia. Jälle tuleb minna Ameerikasse.

Siinkohal tundub sobilik spekuleerida ka teemal, et miks üldse see helisüsteem välja on roogitud kui ta nii hea oli? Võimalik, et joped tahtsid lihtsalt ägedamat tümmi, kuid üsna suure tõenäosusega võis sel olla hoopis pragmaatilisem põhjus - originaal oli maakeeli p...ses. Kuigi seda alguse otsa Bose süsteemi peeti väga hästi õnnestunuks, ei hiilga ta üldse oma töökindlusega. Nendel vanadel võimenditel kuivas (või voolas???) mingitest kondekatest elektrolüüt välja. Tulemusena raginad ja pirinad kõlarites. Ja kui lugeda USA foorumeid, pidi olema pigem reegel kui erand. Nii levinud probleem, et ei soovitada isegi osta ebayst järgmist kasutatud võimu. Pigem tuleb olemasolev ära remontida. Nii, et ma olen juba ette valmistatud, et see uhke süsteem mul tõenäoliselt esimese katsega tööle ei hakka. Ja mina pean minema raadioamatööri kursustele.

[Rolz]

W126 (Lõpuaasta Bose mudel, millel on ka uste sees kõlarid) on ka pagasiruumis samuti eraldi tuner (oli veel kas ilma või koos RDS'ita), millel on Line-Out karp omakorda peale istutatud, kui mu mälu pind ei peta siis see karp istus otse sellasama tuneri väljundi ja selle orig. ümarkaabli vahel.
Ja IMO selles süsteemis ei anna head-unit üldse signaali ise vällja, tagumine tuner on koos 2x25W võimendiga ja sellele ongi see line-out karp selga istutatud, kust läheb liin salongis asuvate eraldi võimenditeni.
Mul on SECi (92a) peal see süsteem toimivalt olemas, kui tahad midagi prooviks, siis hõiska.
Ehk lõpu SECil Bosega peaks olema sama HEAD, mis Sinu w140, ilsmelt on ka sama tagaots, kuna seal asub ka raadiotuner, ja vahe on lõpuvõimendis ainult.

Loodan, et sellest targutamisest mingit abi oli, võin otsida ka SECi pagassist pilte, kus juhmed orig. tuneri küljes on.

[kaspar]

See turvavöö mootor peaks olema vöö pingutamiseks. Mingi avarii ennetuse süsteem. Aga jõudu ja jaksu kurnava sõidukiga.

[m2giorav]

Kõva töö siiani ära tehtud. USA variantide juures on midagi mis mulle on alati meeldinud. Aga ega midagi, edu masinaga .

[Sm.Tihhonov]

Olles ise kasutatud (loe: odavate) luksusautode tarbija, huvitab mind alati, et millised olid need inimesed kes ostsid neidsamu minu autosid uuena. Näiteks oma BMW 750i telefonist leidsin kaardi, kuhu oli peale kirjutatud kaardiomaniku nimi (mingi Doktor...) ja selle alla oli kliendiks märgitud tema omanimeline arhitektuuribüroo.

Aga kes ostis kohe esimesel tootmisaastal uhika klaverimusta S-klassi, pruuni kabinetiga? Teenindusraamatust leidsin tema esimese omaniku andmed. Osteti see auto 10. aprill 1992. Omaniku nime googeldades ei jõudnud ma kuhugi. Feissbukki mul ju pole ja ma usun, et tema kunagisel omanikul ilmselt ka mitte. Aga aadressi google mapsi toksides võime näha maja kuhu see auto uuena osteti. Pole paha villa, väike auring maja ees ja purskkaev keskel.


Taevast võib näha, et maja taga on veel mõned atraktsioonid vaba aja veetmiseks. Selge, inimene peab ju lõõgastuma.


Njah... ja kes olen siis mina oma 36 m2 garaaziga?

Kuna garaazis sees väga tehnika ja käiguosaga tegeleda ei saa, olen pannud kogu auru iluvidinatele ja pisidetailidele. Autot vaikselt osandades panen kogu aeg kirja, mida on vaja uut hankida. Ja eks nii on hakanud lauale üht-teist kogunema ka. Nässaka ja kooruva parempoolse istmelüliti puitpaneeli asemele tuli uus.


Kuna ka armatuuri puitliistud olid mul näotult heledaks pleekinud, otsustasin asendada needki. Õnnestus saada kenad tumedad liistud.


Armatuuri keskkonsooli puit oli mul altpoolt täitsa tuksis. Lisaks sellele, et ta oli üles turritanud ja pragunenud, oli ka kogu lülitite kinnituste raamistik puruks. Lülitid olid kord üritatud külge liimida, kord hoopis nipukatega panna.


Ideaalset puitu ei leidnud, kuid parema kindlasti. See jupats tahab muidugi veel poleerimist.


Ameerikast tuli ka järgmine käetugi. Võetud sama aastakäigu ja sama salongi koodiga autost, kuid toon on natuke teine. See tundub kuidagi pleekimata ja ilus minu esiistmetega võrreldes. Eks vaatab, võib olla laseb Smartservice'i poistel kogu esimese polsterduse ühte tooni värvida.


Nursi lammutusest tõin ka mõned restid ja armatuuri laeka. Minu omal on vedrumehhanism puudulik. Sealjuures on muidugi tähelepanuväärne veel üks pisidetail. Ma olin jumala veendunud, et minu autol on kõik mustad plastikud samad mis igal teiselgi musta sisuga autol. Aga tutkit. Mul on kõik tumedad (ehk siis mustana näivad) detailid hoopis tumepruunid. Toonivahe on nii väike, et pildilt ei pruugi arugi saada. Aga reaalselt ma musta detaili külge panna ei saa. Ja see pole pleekimisega seotud eripära, vaid paljudel detailidel on kusagil varjatud kohas kas liimitud või värvitud pruuni värvi larakas.Ilmselt, et kooste käigus oleks pruunid mustadest eristatavad.


Käigukuliss oli kuidagi kole ja liikus halvasti. Lammutasin laiali ja avastasin sealt seest purunenud ribikatiku. Loodetavasti saab seda veel tellida? Kuna kogu asi juba laiali oli, käis mehhanism jupphaaval ka kenasti vannis.


Kuna lammutuses jäi pihku ka puidust käigukanginupp, võtsin ta kaasa. Natuke olen siiski kõhklev tema paigaldamise osas, kuna minu teada käis selle nupuga koos ka puidust kulissiplaat. 600-sel oli ta standardis, teistele sai seda komplekti tellida lisana. Ning jällegi - minu käigukanginupp on pruun, aga varuosa on musta nahaga.


Minu autol puudus käigukulissi plaadil ohutust nõudev kirjake. Samas USA mudelite pressifotodel oli ta olemas. Häda on selles, et ma ei oska inglise keelset kusagilt leida. Ja saksakeelset ma ju ei pane.


Et vahelduseks ka mõni asi korda saaks, hakkasin lähemalt uurima oma eemaldatud parema esiukse polstrit. Tagaustel on nahaga kaetud osad mõnusalt trimmis, kuid esiustel on nad kuidagi "lötsid" ja seest tühjad. Pärast hullu vaeva ära nägemist sain lõpuks selle nahkse osa kätte. Selgus, et tema sees olev poroloon on kuhugi kadunud. Ilmselt seetõttu, et sealt puhutakse soojenduse õhku läbi.


Puhastasin ta ära ja otsisin riiulilt sama paksusega porolooni. Tehases on need kõrgemad triibud tehtud kuidagi tööstuslikult (ilmselt kuuma auru ja stantsiga) ja poroloon seal all on tavaline sile. Minul ei õnnestunud kuidagi seda käekirja korrata ja mina pidin lõikama alla kõrgemad triibud.


Päris sama äge ei jäänud kui tagauksel, kuid üldiselt võib rahul olla. Vähemasti on ta pehme ja trimmis.

[Sm. Västrik]

Sm.Tihhonov, lubage silmi pööritada!

Kuidas on Teil õnnestunud hankida W124 ja W201 auto käigukangikulissile sobivaid saksakeelseid kleebiseid, kui väidetavalt on need maailmast otsas ja uusi ei toodeta?

Olen korduvalt kaalunud kogu käigukangikulissi e-bayst tellimist just sellesama kleebise pärast, kuid seni pole tänu sääraselt toimides võrdlemisi kalliks kujunevale paberitüki hinnale tegudeni jõudnud.

Kui need on originaaldetailid, siis palun alandlikult võimalust vahetada saksakeelne silt inglisekeelse W140 käigukangisildi vastu (mis on muide üldse läbipaistev ja seda ilmselt selsamal põhjusel, et osade autode käigukangikulissi plaat on puidust, mitte must).

Ehk siis mul siin kodus on selline asi inglisekeelsena olemas, sest MB varuosade Poola ladu asendab täiesti õige varuosakoodi tellimisel mingil põhjusel automaatselt inglisekeelse W124 ja W201 autodele sobiva kleebise W140 kleebisega:


Suures uskumatuses üritasin Teile äsja ka helistada, kuid Lõunaosariikidesse tulles võiksid need objektid kaasa võtta. Ma usun, et neile leidub sihtotstarbelisi väljundeid vähemalt kahe W124 auto näol ja kui mitte muud, oleks suur au neid natuke käeski hoida ja lähemalt vaadata.

Rahutult niheledes,
Tauno

[Sm.Tihhonov]

Sm.Tihhonov, lubage silmi pööritada!

Suures uskumatuses üritasin Teile äsja ka helistada, kuid Lõunaosariikidesse tulles võiksid need objektid kaasa võtta.

Rahutult niheledes,
Tauno

Tauno, ma ei saanud ju telefoni võtta, kui samal ajal oli vaja pimedas Tänassilma metsas Volga kroomstangesid autosse laadida. Endal üks silm nutmas, teine naermas. Milleks kogu seda p...ska jälle vaja oli aga teisalt on külma kroomi puudutus ju nii hea. Ja nii mõnus on sõita autoga kodu poole, kui istmed on alla lastud ja raske kroom nii malbelt taustaks koliseb...

Ostin need kleepsud kunagi ebayst. Võtan kaasa, saad endale, kuigi ma kurvastan sind infoga, et nad on originaalide koopiad. Aga ilmselt sünnivad vähemalt ajutiselt autosse panna kuni originaali leidmiseni.

[jegesmesh]

http://www.ebay.com/itm/Neu-orig-W124-W1...2ecda2cb78

Juhuslikult leidsin, jutu järgi vist orig. kleeps.

[Sm.Tihhonov]

Juhuslikult leidsin, jutu järgi vist orig. kleeps.

Tänud suured, panin ta kohe enda poole tulema.

[Sm.Tihhonov]

Vaatamata vaikusele eetris olen vahepeal ka autoga mängimas käinud. Nagu ikka toimus see kõik kuidagi kaootiliselt aga ilmselt oli teatud segadus vajalik mõtete korrastamiseks. Muuhulgas sai jälle tehtud üks sõit Nursi lammutusse. Mõnus meeleolukas autopäev kus sai järjekordselt erinevad S-e lammutatud, harutades neilt paremaid organeid. Ning samas oli kohe võtta ka hea põhjus oma Tartu sõpru külastada.

Aga jah, üks pisiasi, mis mind USA mudelite puhul kohutavalt häirib on see meeldetuletav pirin. Nagu ukse avad kui võti on süütelukus, hakkab kohe karjuma. Isegi töötava mootoriga. Istud sisse, paned võtme süütelukku ja hakkab jälle peale - kõrvulukustav undamine. Ta undab praktiliselt kogu aeg mu meelest ja käib ilgelt ajudele. Mu Audi V8 oli sama hädaga vaevatud. Seekord otsustasin, et opereerin selle haiguse välja. Leidsin näituriploki tagant selle pirinakasti üles ja tõmbasin juhtme tagant ära. Mõnus. Nauditav vaikus. Järgmisel päeval avastasin, et sisevalgustuse automaatika ei tööta. Juhiuksega ei lähe üldse lambid põlema. Nojah, ilmselt on need asjad omavahel seotud. Eemaldasin selle needuse, harutasin laua peal lahti ja toppisin pirinamasina toorelt seest kummi ja porolooni täis. Jäi peaaegu vait. Toodab vaid vaevukuuldavat ininat.


Aga mida kaugemale edasi ma mõtlesin, seda enam tundus, et oleks aeg hakata tegelema veidi radikaalsemate muudatustega. Häda oli lihtsalt selles, et ma ei saanud nagu midagi tagasi külge panna. Iga asi seisis millegi taga. Selleks, et salongi kokku hakata panema, oleks vaja ära vahetada tagaklaas. Seda aga omakorda pole mõtet enne vahetada kui auto on käinud värvitöökojas jne jne. Aga kui suures mahus teha värvitöid? Üks oli kindel - kere värvi karpidega näeb see loom välja nagu Lasnamäe kriminaalse nomenklatuuri auto. Niimoodi ma temaga kindlasti kevadel garaazist välja ei sõida. Nõnda siis saigi mõnusa tubase tegevusena nokitud talt ühe külje pealt plastikud maha. Alt tuli välja sile ja tolmukuiv originaalvärv, mitte jälgegi roostest.


Enda garaaz on lammutamiseks pisut liiga väike. Ning kuna ilmad olid head, siis ühel kenal pühapäeval käivitasin silindrid (vähemalt suurema osa neist) et sõita temaga veidi suurema pinna peale mängima.


Palju rõõmu tundsin muidugi selle üle, et minu värskelt remonditud vaakumpump on uuesti p..ses. Ta suudab mingil määral toimetada ühtepidi. Ehk ta oskab lükata tagaluugi lingi välja, kuid mitte enam sisse. Sama lugu tagurdusvarrastega. Ning kesklukust ma parem ei räägigi, see lihtsalt ei tööta enam üldse. Mul on vaakumiga vahepeatusena mõistus otsas.


Harutasin maha ka teise poole karbid ja tõmbasin küljest tagastange. Esiteks oli mul vaja stangelt eemaldada kroomliistud, kuid teisalt huvitas mind väga, et mis toimub stange all. Algusest peale oli näha, et muidu üleni originaalvärviga autol on midagi juhtunud vasaku tagatiivaga. See oli kuidagi kummis, tagatiiva ja -ukse vahe liiga koos ning tagatipuks ka kehvalt värvitud. Sellepärast ma väga ei kurvastanudki transamõlgi üle sama tiiva ülaosas, kuna värvida oli teda nagunii vaja. Aga kui suured oli vigastused?


Eemaldanud plastiku, ei saanud ma oluliselt targemaks. Uksevahe on tõesti koos, tiib on kummis, kuid kusagilt väga kortsus ta nagu pole. Värvitud on täpselt kuni stange piirini, altpoolt on originaalvärvis. Seega väga üles kolgitud ta olla ei saa.


Uurides lähemalt stanget, veendusin, et see on ka originaal. USA turu autodel on millegipärast paljudele keredetailidele peale liimitud kleebised VIN koodiga. Mul oli stange küll mustaks värvitud, kuid selle allosas avastasin mingi karvase koha. Selgus, et see oli teip, millega oli kinni kaetud tehasetähise kleebis. Näha on, et ta pole mitte liimitud hiljem, vaid värvitud on selle peale. Kuna stange ise on jumala terve, isegi vahtelement pole viga saanud ja ka tagaluuk on originaalvärvis, siis jääb mul üle vaid eeldada, et pauk ongi tegelikult olnud üsna nõrk. Mercedese pressimaterjalides räägiti omal ajal palju selle auto "revolutsioonilistest" turvatsoonidest ees ja taga, mistõttu kägarduvad ülendid löögi järel kergesti kokku, pehmendamaks lööki sõitjatele. Ainsa jäänukina on näha väiksed voldid pakiruumist tagatiiva sisekülje allosas.


Esistange alt tuli välja väga viisakas pilt. Mitte mingit avarii jälge, kõik on originaal.


Ainsad kahjustused on transameeste tekitatud, kui nad toetasid auto esiosa prussi peale. Selle käigus on stange saanud muljuda ja mõlemad otsakinnitused on nii puruks, et on üldse küljest pudenenud.


Päeva lõpuks oli mul nägus kroomivaba "shadowline" paketiga pätikas ja hunnik dekoratiivelemente põrandal. Kodudeel premiumrestorani burgerijärjekorras seistes vaatas nii mõnigi MB mees mind kahetsusega - pekki, karbid läinud rsk.


Kuna tean ise, et tihti on raske leida mõne mudeli kohta infot kuidas karbid elusalt ära tulevad, siis lisan siia teema lõppu veel mõned näpunäited tulevastele põlvedele. Ustel on vaja esmalt välja keerata ÜKS kruvi ja seejärel tõmmata ettevaatlikult karbid ALT lahti. Ülevalt hoiavad neid liugtüüblid. Esiukse karp tuleb libistada tahapoole välja ning tagaukse oma ettepoole. Pilte vaadates on see kõik väga loogiline. Tagatiiva jupike tuleb lihtsalt välja tõmmates ära. Mingit kruvi ega polti pole. Esitiiva karp kinnitub kolme kruviga - kaks on esiukse ja tiiva vahel ning kolmas logari taga tiiva sees. Seejärel tuleb tõmmata karp lahti esmalt ÜLEVALT ja alles siis tuleb ta alt aasa tagant välja. Alt ei tohi kiskuda, ta on kahe aasaga alumise plastiku sees ja võib katki minna.


Kroomliistu eemaldamiseks tuleb tiibade karbikutel lihtsalt jõuga tüüblid välja suruda.


Uste karbikutel on liugtüüblid kahesosalised. Tuleb sisu esmalt välja tõmmata ja siis saab tüübli juba oma pesast välja meelitada. Piisab kui üks otsmine tüübel lahti võtta ja juba saab kroomliistu oma pesast välja libistada.

[Sm.Tihhonov]

Oli aeg projekt veel ägedamaks ajada. Esmaspäeval andsin paksu plekksepale üle. Küll osutas see auto vastupanu. Vaene mees on temaga nüüd juba kaks pikka päeva vahekorras olnud. Esiteks ei õnnestunud teda korralikult kerepinki kinnitada, kuna ta oli liiga pikk Mulle endale tundub ka teinekord, et see auto on ikka põhjendamatult suur.

Teiseks polnud teda kusagilt tõmmata. Tuli keevitada kere külge spetsiaalsed aasad. See on vist plekkseppadel küll pigem argirutiin. Ning ega see tagaosa paika sirutamine ka ülemäära kergelt ei tulnud. Ikka kippus ta oma vanasse asendisse tagasi vajuma. Mida ta täpsemalt tegi, ma ei tea. Küll sai ta seda peput päris mitmes suunas mõjutada, et kõik kenasti paika jookseks. Aga mees tegi head tööd. Täna õhtul enne lahkumist olid kõik luugivahed juba päris head, tiib polnud enam kummis, tuled istusid kenasti oma pesadesse, tagaluuk istus kenasti tuledega tasa ja tundub, et võib asja saada.

[arts24h]

Kõige huvitavam teema mida foorumis viimasel ajal jälgin. Hoiad paksukesel vingelt ikka näppu pulsil. Koguaeg midagi areneb.

[Sm.Tihhonov]

Jah, eks ta arene seni, kuni asi endale ka veel huvitav tundub. Ma ostsin endale viimase suve hakul ühe väiksema välismaa auto. Jubedalt oli teda ju vaja ja terve suve forsseerisin tema projekti. Kohati lausa üle võlli. See auto sai endale kõik mida ta küsis. Ning täpselt sama äkki käis kett maha ka. Ühel hetkel oli huvi kadunud ja ei tule enam tagasi ka. Iga kord kui tema juurde kogemata satun, mõtlen, et keegi võiks ta nüüd ära viia. Saaks koha vabaks.

Aga vahepalaks Mercedese keretöödele võib teha väikse ülevaate tema istmeprojektist. Kuna mul oli kaassõitja iste õmblusest lahti rebenenud, vajas ta tähelepanu. Tõstsin ta suure hurraaga autost välja, kuid tegelikult oli see ennatlik liigutus.


Tõtt öeldes ei saanud alguses täpselt pihta, mismoodi ta hargnema peaks hakkama. Enamasti saab istmetel üsna kerge vaevaga polstri maha nülgida, kuid sellel ei saanud nagu kuidagi ligi. Nii ma siis hakkasin esmalt lõhkuma oma varuosaks ostetud musta istet. Selle abil tegin endale selgeks tema ehitusloogika. Sain teada, et padja polstrit on tegelikult väga lihtne vahetada. Seevastu seljatugi on paras vaev. Polstri padja saaks kätte kergelt, kuid istmesoojenduse kaabli lahti harutamine kaablikimpudest on ikka korralik ettevõtmine. Tal on kaablid nii tihedalt ära pakitud spetsiaalsetesse kaablikanalitesse, et ilmselt sama hästi neid enam kunagi tagasi ei pane.

Veel üks huvitav tähelepanek alguse otsa auto ja feisslifti erinevusest. Kuna istmepadi liigub pikemaks-lühemaks, siis tekib istme tagaküljele ilmetu must tühimik. Vanadel on ta soliidselt kaetud, kuid uutel on sellest kasutust peenutsemisest loobutud.


Kellel iganes on vaja W140 istet lammutada siis infoks, et tegelikult poleks padja eemaldamiseks isegi vaja istet autost välja võtta. Padi tuleb eraldi detailina koos alumise plekist kausi ja vedrupakiga välja. Selleks tuleb eemaldada istme küljeplastikud ja keerata padi poltidest lahti. Esmalt liigutada padi kõige pikemasse asendisse, siis saab lahti esimesed kinnitused. Ning liigutades padja tagasi kõige lühemasse asendisse, pääseb ligi ka tagumistele kinnituspoltidele. Ja käes ta ongi.


W140 iste on oma põhiehituselt väga sarnane W126 ka W124 istmele. Aga siiski esindab ta paratamatut autotööstuses toimunud evolutsiooni. Vanade Mercedeste (eriti W123 ja W116, mingil määral ka W126) tehase prospektides räägitakse lehekülgede kaupa kvaliteedist, kvaliteedist ja veel kord kvaliteedist. Räägitakse materjalide vastupidavustest ja igaveseks projekteeritud lahendustest. Aga mida põlvkond edasi, seda vähemaks jääb kvaliteedijuttu ja asemele tuleb igasugune kuki-muki, mida kõike see auto VEEL oskab teha. Kvaliteedi asemel võtab koha sisse trend, mood, innovaatika. W220 prospektis enam kvaliteedist ei räägita, ainult innovaatikast nii disainis kui tehnikas.

Olen lahanud ka esimese otsa (1974) W116 istet. Temal on istumise all umbes 20 keerdvedru, mis kõik on erineva pikkuse ja erineva jäikusega, andes nii mõnusa tagumikualuse. Istmepolster on alt täidetud paksu viltmatiga, kus on kihtimisi mingid erineva tihedusega vildid. Nende ribad olid õmmeldud tihedalt katteriide külge, et nad iialgi paigast ei nihkuks. Vedrude ja vatiini vahel loomulikult klassikaline hingav tehiskiud matt. Mitte grammigi porolooni. W126 iste on veidi tänapäevasem. Spiraalvedud on asendunud nirumat istumismugavust pakkuvate torsioonidega, kuid lisandunud on pneumaatika võimalus. Samas materjalivalikus pole kompromissi tehtud - ikka on polstri all täpselt sama igikestev ja higistamist vältiv vilt ja vatiin.

W140 arenes veel edasi. Istet saab nüüd liigutada veelgi enamates suundades, padja pikkust saab reguleerida, mälusid on kolm ja seda ka kaassõitja istmel. Kõigil on standardis pneumaatiline nimmetugi ja üldse on kõik jube äge. Istme raamide ehitus on sarnane nagu W126, torsioonidega istmeraam ja selle peal hingav tehiskiud matt. Kuid katteriide (naha) alt on kadunud kvaliteetne viltmatt. Istme nahk ongi lihtsalt õhukese alusriidega kalts ja selle all on koha sisse võtnud ... khm ... poroloon. Üks kaasaja needus ja üks kõige kehvem materjal mida istmete juures kasutada. Tal on ainult kaks head omadust - kergesti töödeldav ja odav hind. Kui Ford Escorti istmed on üleni poroloonist, siis W140 istmes on seda üksnes 2cm paksune kiht. Aga fakt jääb faktiks - vilt on igaveseks Mercedese istmetest kadunud.


Igal juhul oli see suurepärane võimalus teha korralik keemiline pesu ka istme alla jäänud vaibale.


Loomulikult tegi aluskihi puudumine istmepolstri all minu elu lihtsamaks. W126-l poleks ma eales nii lihtsalt seda õmmelda saanud. Rebenenud kohta ei julgenud ma õmblusmasinaga õmmelda. Kuna nahk on kuumaga kokku tõmbunud, on tema tagasi venitamine üsna riskantne töö. Seega tahtsin õmmelda käsitsi vanadesse aukudesse, et mitte teha uusi auke. Käisin Viimsis Tepingu meeste juurest läbi ja võtsin nendelt spetsiaalsed nõelad, sobivat värvi tugeva niidi ja kuhjaga nõuandeid. Kõige kasulikum nõuanne oli teha polster märjaks ja teostada kogu töö märjalt. Nii ma tegingi. Nahk muutus käes pehmeks ja väga kergesti töödeldavaks. Õmblesin käsitsi kahe niidiga samasuguse õmbluse nagu õmblusmasin teeb.


Seejärel vedasin katte märjalt peale tagasi.


Kui ta paigas oli, immutasin temasse veel märjalt umbes 5 kihti spetsiaalselt hooldusvahendit. Algul oli nahk ikka üsna pingul. Aga nüüd kuivades ja aeg ajalt uuesti keemiaga töödeldes on ta hakanud olukorraga leppima.


Eks ta kisub need õmblused nii laiali kui jõuab ja seega jäävad õmmeldud kohad ikkagi näha. Kuid suures plaanis võib selle töö vist õnnestunuks lugeda.

[v6sa]

Sõnatu rahvas aplodeerib seistes...

[Sm.Tihhonov]

Sõnatu rahvas aplodeerib seistes...

... kirjutas riiklik meedia kui Kim Jong Un oli lõpetanud oma sõnavõtu parteikongressil.

[v6sa]

Aga piltide järgi polegi ju istuda veel kuhugi... Kuigi ma ei kahtle, et olukorra tõsinedes leiab SELli läheduses koha, kuhu istuma panna. Või "veidi" kaugemal...

Vaatan Su toorikut ia imetlen. Mitte ainult Su kannatlikkust hiirekese osandamisel, vaid seda põhjalikkust asjade tegemisel. Ning põhjustest arusaamisele jõudmisel. Eriti aga dokumenteerimises - igal postitusel on algus, sisu ja lõpp. Meeldiv lugeda. Ning pilte vaadata... Need viimased valetavad enam, kui tuhat sõna. Aga seda huvitavam...

Tegelikult on küsimus ka: mihandsed need nahkistme õmblemise nõelad ja niidid veel on?

[Priit]

Kui keegi teine räägiks Sm. Tihhonovi tegudest, ega ausalt öeldes ei usuks küll, et selline tegelane üldse eksisteerib (pigem tuleks kooliajast meelde klassivend, kes rääkis, kuidas isa tema võrrile vana Volga mootori peale pani ). Täitsa ulme ikka, missuguseid meistreid ka tänapäeval leidub. Sügav kummardus minu poolt!

[mkb]

Ma ostsin endale viimase suve hakul ühe väiksema välismaa auto. Jubedalt oli teda ju vaja ja terve suve forsseerisin tema projekti. Kohati lausa üle võlli. See auto sai endale kõik mida ta küsis. Ning täpselt sama äkki käis kett maha ka. Ühel hetkel oli huvi kadunud ja ei tule enam tagasi ka. Iga kord kui tema juurde kogemata satun, mõtlen, et keegi võiks ta nüüd ära viia. Saaks koha vabaks.

Ega ometi E30-st jutt pole?

[Sm.Tihhonov]

Seltsimehed! Lepime kokku, et kiita võib autot, aga mitte mind. Piinlik on. Inimene ei loo midagi erakordset, vaid lihtsalt sisustab oma vaba aega endale meelepärase tegevusega. Sealjuures ei ürita ma kellelegi mitte midagi tõestada, vaid lihtsalt niivõrd huvitav on kogu see värk minu meelest. Aru saada kuidas asjad on tehtud ja püüda katkiseid asju ise parandada.

Tõsi, et ma püüan teha asju nii hästi kui oskan, sest teisiti pole minu meelest mõtet hobidega tegeleda. Aga see ei tähenda, et keegi teine ei oskaks samu asju palju paremini teha. Ning veel kaks asja, mille üle tihti imestatakse - aeg ja raha. Ajaga on nii, et seda on meil kõigil sekundipealt ühepalju. Aga selle jaotamise võime erinevate tegevuste vahel on individuaalne. Minul ei ole kunagi igav, sest niivõrd palju on vaja kogu aeg ära teha. Ma olen enam vähem arvutanud, et peaksin elama umbes 113 aastaseks, et kõik asjad ära teha mida olen tahtnud. Aga kui inimesel lõpeb töö kell 17:00 ja ta läheb magama näiteks kell 00:00, siis jääb sinna vahele ju tervelt 7 tundi, mis tuleb kuidagi ära sisustada. Ja siit jõuamegi tõeni - mul tõesti ei jää aega vaadata telekat, mängida arvutiga, hängida õhtuti linna peal ega tegeleda ühegi teise harrastusega.

Noh ja sellest tulenevalt jääb ju kõik see raha üle. Raha, mida ma ei vii kõrtsi, klubidesse või reisibüroodesse, ei kuluta seda spordiharrastustesse, hilpudesse või aksessuaaridesse. Mu arvuti ja mobiiltelefon on vanemad kui mu laps, kes saab kohe 4. Ma usun, et kui mõni mees lööks kokku oma baarides kulutatud raha, saaks ta aru, et W140 Mercedes on tegelikult maru odav hobi. Ma ei soovi üldse väita, mis on õige ja mis on vale. Lihtsalt mulle meeldib nii väga autodega mängida.

Noh ja kolmas asi ... kirjutamist õpetati ju koolis meile kõigile

Tegelikult on küsimus ka: mihandsed need nahkistme õmblemise nõelad ja niidid veel on?

Niidid on tavalised, lihtsalt nad peavad olema sobiva värviga ja soovitavalt libedad. Enamasti kasutatakse nr 20 niiti, sest see piisavalt tugev ja paks. Nõelad on nahale spetsiaalsed. Tavalise ümara nõelaga ei suru hästi nahast läbi. Naha nõel peab olema kolmnurkse otsaga, et ta lõikaks naha sisse justkui täisnurkse kiilu. Nii läheb ta lihtsamini sealt läbi.

Ega ometi E30-st jutt pole?

Bingo. Mulle endiselt meeldib teda vaadata, kuid ma ei oska temaga kuhugi sõita. Ükskord käisin temaga Tartus. Kohale jõudes oli esimene mõte, et keegi teine võiks ta nüüd tagasi viia. Ilmselt samadele alustele tuginedes ei soeta ma endale ka teist ammust kultusautot Golf II GTI.

Aga tulles korraks tagasi oma W140 juurde. Targutasime ükspäev sõber Matiga niisama vanatehnika teemadel ja kõndisime muuhulgas kolm ringi kriitilise pilguga ka ümber selle auto. Peamiseks teemaks oli esialgu vaid see napakas triip tema külgedel, mille osas ma kuidagi seisukohale ei jõua. Mulle ei meeldi see triip, ta ei sobi sinna, kuid ma ei oska temast kuidagi vabaneda. Ta on peale värvitud. Mina pakkusin kõiki erinevaid võimalusi, kuidas saaks seda niimoodi maha lihvida, et ülejäänud värvi ei kahjustaks. Kuid tema jäi endiselt oma arvamuse juurde.

Nojah ... tulin koju ja rohkem nii huvi pärast proovisin, et kuidas tal need alumised aknaliistud ka küljest võiks käia.


Eks üks asi juhatas teiseni. Ühte tagatiiba pidin ju nagunii värvima. Seega originaalne küljetriip hakkas mind ahistama. Taastada ma seda samades toonides ei suuda ja tervet triipu uuesti värvida tundus kuidagi eriti vale. Seega tuli temast kuidagi vabaneda. Aga tõsi oli, et me ei leidnud Matiga tookord mitte ühtegi detaili, mis oleks täiesti veatu. Mõlke, kriime ja defekte oli igal pool. Isegi katus on rikutud. Nii sündiski paratamatu otsus - triibu eemaldamiseks tuleb auto üleni värvida.

Eks ma sain motivatsiooni ka oma vennalt. Umbes samal ajal jõudis samasse töökotta ka mu venna W126. Tema auto oli ka veel umbes kuu aega tagasi täiesti OK pill.


Ei teagi nüüd, kas on tegu perekondliku huumoriga või on kaine mõistus siit ammu lahkunud. Aga seda lõbusam on koos lollustega tegeleda. Vähemalt on millestki rääkida õlleklaasi taga. Mõista-mõista mis see on:


Nii nad seal koos aega viidavad.


Võtsin paar tundi aega ja valmistasin enda auto ka maalritöödeks ette. Korjasin küljest kõik mis võiks värvimist segada või värvitööde käigus rikutud saada. Kuna mul on paaril autol värvitööde käigus kriibitud ära ukseliistud, katsin temal kõik kohad kinni kuhu tööde käigus vibra vastu võib puutuda. Samuti palusin plekksepal välja tõmmata see jube mõlk C piilari ülaosas (aknaliistud võtsin muidugi ka hiljem ära).


Huvitava tähelepanekuna avastasin, et ilmselt see "S500" kiri tagaluugil on ikkagi originaal. Olin täiesti veendunud, et see on hiljem kuidagi ise kombineeritud originaalsest kirjast "500SEL". Minu meelest 1992 aasta mudelitel oli eranditult veel taga vana tüübi tähistus. Või on siis tõesti vana eemaldatud ja ostetud uue tüübi kiri lihtsalt kirja vahetuse eesmärgil? Sest sellel embleemil oli all täiesti originaalne teip. Ja tagaluuk on originaalvärvis. Mina panen sinna siiski tagasi vana pika kirja. Taganumbri all võib jällegi kohata originaal kleebist tehasetähisega. Milleks ometi?


Rohkem sel nädalal kahjuks raporteerida pole.

[nostromo]

Mäletan see 226TKF 560SEC oli hiljuti müügis ja paistis suht korralik-kas see oligi vennal müügis vöi ostis ta selle ära? Hea maitse teil perekonnas