MB 300D '92, w124 - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Õhtust seltsimehed,

Alustan jälle ühte uut teemat, teadmata täna kuhu see kõik välja viib. Seega käsitleme antud foorumilõiku mitte niipalju tehnilise aruteluna, vaid pigem ilukirjandusliku referaadina ühe klouni argipäevast. Sain täna kõva inspiratsoonilaksu Tauno W126 teemast ja mõtlesin taaskord ka ennast uuesti pingule vedada ja viimastest libastumistest ikka ette kanda.

Nimelt on elu toonud mind poole kohaga elama Lääne-Euroopasse. See on andnud võimaluse välja astuda mitmetest senistest ahistavatest raamidest ja toonud koduuksele lähemale tohutu Saksamaa autoturu. Minu praeguse igapäevasõiduki kasutusleping lõpeb kevadel ja ma ei plaani seda pikendada. Peamiselt seetõttu, et loobumine kaasaegsest autost annab viimaks ometi võimaluse sõita igapäevaselt ... hehee ... vanatehnikaga. Aga millisega?

Loomulikult olen ma sellel eluliselt ülitähtsal probleemil kohe sarvist haaranud ja kõik fantaasiad valla lasknud. Ja peab tunnistama, et igav pole just olnud. Kohati mulle tundub, et ma olen sattunud peategelaseks Robert Vaidlo lasteraamatusse "Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis II".

Selleks, et talv kuidagi üle elada soetasin endale esmalt Sveitsi päritolu Audi V8.

Olen selle autoga tänaseni VÄGA rahul. Super talveauto - võimas V8 nina otsas, pidev nelivedu, lai rööbe ja suur teljevahe, arvestatav mass mis hoiab teel, kõrge kliirens ja tsingitud kere. Lisaks veel muud rõõmud nagu tohutult avar kabinet, hea koostekvaliteet, vaikne ja stressivaba sõit, elementaarsed mugavused. Kuid päris ainukese igapäevasõidukina pole see eksootika just parim valik.

Järgmist igapäevaprojekti läksin ükspäev Hamburgi otsima. Ilma mingi ettekujutuseta, mida ma soetada tahan. Mõtlesin, et vaatame, mida elu pakub. Kõike annab ju maha müüa kui endale ei sobi. Aga proovida tahaks elus veel väga paljusid autosid. Teejuhiks hea sõber, ca 10 aastase kogemusega auto importöör, kolistasime mööda erinevaid urkaid. Päris põnevaid autosid sattus teele. Tõsisemalt võetavamate objektidena võiks mõned ära tuua. Päris kõike ei pilidistanud ka.

Esimese autona kohe esimese päeva alguses hakkas silma üks 1992 Merdedes 260E. Ta oli praktiliselt veatu välimusega, värvimist ei vajanud, kõva varustusega ja soodsa hinnaga. Jäin siiski kahtlevale seisukohale, sest tõrvatilgaks meepotis oli manuaalkast.


Jätsin ta tol päeval ostmata ja siirdusin uusi asju otsima. Samal platsil oli ka üks väga hea suur BMW. Ütleme nii, et variant oli atraktiivne ja see auto oli üks kindel favoriit. Kõva varustusega, hea värvikombinatsioon ja minu silmis igapäeva tarbimiseks kõige mõistlikuma 2,8 mootoriga.


Veel teinegi BMW küttis kirgi. Kuna mul polnud mingit eesmärki soetada võimalikult uut ja moodsat autot, vaid lihtsalt põnevat tehnikat, mis poleks üle mõistuse kallis pidada. See BMW 520 tundus igati huvipakkuv. Vaatamata räsitud värviga kapotile, ei leidnud ma tema kerelt ainsatki roostepesa. Taaskord võlus mind ka värvikombinatsioon. Kujundasin oma arvamuse selle auto võimalikust hinnast, arvestades ees ootavaid iluravile kuluvaid summasid. Kuid see erines automüüja omast täpselt 2,5 korda. Läksime minema.


Kuigi ma kohapeal ei julgenud oma sõbrale automüüjale seda tunnistada, häiris mind rämedalt ka üks Jaguar. Ta oleks mind kindlasti hukka mõistnud. No ja õieti oleks teinud. Samas mul üks tuttav sõidab sellisega juba 2 aastat ja ei kurda millegi üle. Olen isegi seda autot mõned korrad pikemalt proovida saanud ja kõik tema omadused kuni kütusekuluni välja on täiesti head. Aga ka see auto jäi kõrvale, sest mulle ei meeldinud tumeda sisuga Jaguar.


... järgneb

---

Kohe esimese päeva alguse poole koperdasin tegelikult veel teisegi Mercedese otsa. Ta seisis jõledas urkas mingi afgaani või serblase või krt teab mis tõugu tüübi platsi peal. Seal muidu müüakse seda päris sitta, mida neegrid Aafrikasse viivad. No ikka erilist sitta. Kaugelt nägin muu räbu vahelt, et kaugel eemal platsi sügavuses paistab must W124 katus. Ta nagu säras selle muu pasa vahel ja otsustasin sinna platsile ikka vaatama minna. Murdsin autode vahelt teed ligemale (seal on nad ju pargitud nii kokku, et mõnikord ei mahugi vahelt läbi) ja vastu vaatas täiesti sümpaatne must metallik laia karbiga Mercedes. Kuidagi liiga hea, et Aafrikasse neegritele lõhkumiseks saata. Ühtegi kirja peal ei olnud, hinda peal ei olnud, seega polnud üldse mingit aimu, millega tegu. Ainult kahe toruga sumpa tõmbas tähelepanu ja automaatkast - järelikult mingi suurema mootoriga. Tal olid küll mitmed iluvead, kuid temas oli mingi seletamatu sarm säilinud.


Automüüja hiilis ligi ja sain teada, et meil on siin tegemist 300D-ga. See oli valus, sest ma lootsin, et tegu on mingi 260E või 300E variandiga, mille võiks kiirelt unustada (sest ta tahtis palju iluravi, aga teisel platsil oli ju ideaalses korras ja musta nahaga 260E müügis). Aga 300D on minu jaoks natuke hell koht. Olen alati pidanud 300 diislit W124 kõige atraktiivsemaks variandiks. Mulle lihtsalt meeldib sihuke variant. Ma ei tea kas see on seletatav aastakümnetega kinnistunud takso sümbolist, kuid minu meelest mängib W124 diislina palju paremini välja kui bensukana. R4 bensukad on suht hingetud ja R6 bensukad paraku natuke janused. Aga 300D - mõnusa rahuliku käiguga R6 mootor, piisavalt sitke, et oleks mõnus sõita, samas piisavalt ökonoomne. Ta kannab endas tõsist graniiti raiutud legendi, kui täiesti pommikindlast autost. Ehe vana kooli lihtne tehnika, sõidab kõigega mis põleb ja sealjuures tohutu ressursiga. Ühesõnaga maailma parim takso. Ja mind see miskipärast ei häiri, et W124 peetaksegi tõega maailma parimaks taksoks, kuna ta on oma tiitli auga välja teeninud.

Hirmus isu oli seda maailma töökindlamaks peetavat autot ka ise proovida. Vürtsi lisas asjaolu, et autol oli olnud 1 omanik, sündinud 1943, läbisõit tänaseks 236000 km. Istmekatete alt tulid välja sisuliselt tutikad helehallid originaal istmed. Kogu asi tundus kuidagi liiga korrektne. Ta läks kohe võtmest käima ja töötas minu kõrva jaoks ikka väga ilusti. Kongus ninaga ja läikiva pealaega kodanik käratas oma hinna ja ma läksin südamerahuga minema. Õnneks oli ta oma seisukorra kohta liiga kallis. Auto müüja nägi oma laheda sonksiga nii cool välja, et ma tegin kohe pilti. Ara verega inimesena ikka seljatagant.


Läksin järgmine päev tagasi seda esimest 260E-d ostma, kuid pettumus oli suur kui sain teada, et ta oli juba ära müüdud. Nüüd oli täitsa halb olukord ja hiljuti nähtud 300D tuli üha sagedamini mõtetesse. Mõistus ütles, et "ära kurrat jända sitaga", must kuradike kaagutas, et "nii head 300D-d sa Eestist ei saa". Mõistus ütles, et "milleks sulle 300D???" Süda teadis, et "kui üldse W124, siis ainult 300D ja lisaks kõigele on ta must ja automaat". Mõistuse hääl võttis viimase jõu kokku ja arvas, et "temaga on nii palju jändamist, et ta ilus saaks", must hääl arvas, et "ainult tiivaotsad keevitada ja kui parandused ära teha, siis saab ta ikka niivõrd kuradi ilus, et tee või püksi". Läks veel päev mööda ja ma läksin teda ikkagi kauplema.

Ise ka ei uskunud, et teda oligi võimalik nii maha kaubelda, et esialgsest hinnast jäi järele vaid 60%. Ja nii ta läks. Eks ta praegu paras rümp ole. Tauno omadega pole siin palju võrrelda. Kõik 4 tiiba tahavad värvida, esimesed ka keevitamist. Seest tuleb kasida, veljed-kilbid korda seada, puit poleerida jne. Kuid hädavajaliku iluravi järel peaks minu hinnangul päris sümpaatne auto tulema. Võib olla eksin rängalt, kuid ma tõesti usun sellesse autosse. Ma pole küll ühegagi kunagi sõitnud, kuid ma miskipärast usun, et 300D on vägagi sõidetav auto, omades ühteaegu mõnusat vanatehnika hõngu (ta näeb ju tänapäevase auto kõrval ikka täitsa klassik välja), nostalgilist taksofiilingut ja musta Mercedese kohta väga madalaid ülalpidamiskulusid. Kogu Euroopa ei saanud ju 10 aastat järjest eksida.

Sihuke ta sai:

[jansa48]

Sonks on sel autoärikal tõepoolest lustlik.... hi, hi, hiii...

[Karl]

Soeng tõesti üle prahi, kuid jääme põnevale jutule järge ootama. Teades sinu suhtumist oma 4 rattalistesse...sellest saab üks kena auto! Piltide peal paistab juba täitsa kobe neli.

[janek126]

Ilus 4...
236 000, see ju 3-se sissesõit alles.
See nn. taksomersu sõidab rahulikult paar-kolm milli. Seda muidugi õigeaegse hoolduse välba puhul...

Edud, jään huviga ootama, mis sellest autost tuleb.

[arts24h]

Väga kõva auto igatahes!

[Sm. Västrik]

Kadedaks teeb. Justnimelt samadel põhjustel, millest rääkis Martin minu 126 teemas - kuigi endal on mitu Mercedest, alati tahaks teise oma ka endale.

Kuid enese lohutuseks võin rahulolevalt öelda, et sain minagi selle aparaadiga Tartus paari päeva jooksul ringi aerutada ja kuna see oli üle pikkade aastate esimene diisel W124, millega ma sõitnud olen, siis mulje oli ühest küljest uus ja värskendav, kuid teisest küljest harjumuspärane. Tegu ongi ühe parima asjaga, mis inimene endale osta saab. Kõik on paigas nagu 124 puhul alati. Mootor on üllatavalt jõuline (kui omad eelarvamust vanadesse diiselautodesse) ja salong sealjuures üllatavalt vaikne.

Kuigi ma ei tea veel, palju see loom igapäevatarbimises kütust nõuda võiks, kujutasin vaimusilmas nende paari päeva jooksul, mil seda autot roolida sain, ennast igapäevaselt sellisega sõitmas ja ei suutnud ühtegi häirivat asja välja mõelda. Ja ma arvan, et kui mul ükskord kõik need diiselpassatid jms moodsad pereautod ära viskavad, siis teen selle ehk teokski.

Nii head eksemplari muidugi on sellises hinnaklassis tavaliselt praktiliselt võimatu leida, aga see-eest on efekt autoga sõites ka piisavalt hea ja seega võib ta veidi kallim ka olla.

Kuid mis me siin jahume. Ma arvan, et siit saame jälle projektijuttu lugeda, kui hästi läheb. Ootan põnevusega järge, sest vahepeal on auto minule teadaolevalt õnnelikult Tartust pealinna toimetatud.

Tauno
Leidis jälle põhjuse kompuuteris käia.

[v6sa]

...
ja ei suutnud ühtegi häirivat asja välja mõelda.
...

Sedasi see kipubki olema - 124 on täna piisavalt nüüdisaegsete standardite kohane, et igapäevaselt tarbida. Samas on veel nii vanamoeline (loe: lihtne ja loogiline), et igasugused poolekümnesed restardid pole teemaks.

Tegelikult on neljaga sõitmisel üks häda küll ja see puudutab sisetarbimise kasvu ergutamist - ei teki pidevat vajadust autot paremaks vahetada...

Teemaalgatajale aga pikka meelt pommikindluse tõestamisel - üks tuttav ütles kord, et sajakahekümneneljaga on igavene piin Võiduka Lõpuni sõita - ei lõpe ega lõpe... Mis siis veel saab, kui hooldada kah...

[Sm.Tihhonov]

Kuna Audi V8 on katki (Audid on ikka vahest katki, teisiti poleks võimalik), siis olen nüüd ca kaks nädalat igapäevaselt oma taksoga sõitnud. Iga kogemus on elus millekski hea, kuid tegelikult pole ma veel päriselt äratundmisele jõudnud kas me kasvame kokku või mitte. Mul on väga hea meel, et viimaks on mul võimalus ka 124 kerega Mercedes ära proovida. Olen juba pikka aega olnud murelik, et niisugune autotööstuse verstapost pole varem minu garaazi kuulunud ja tundnud muret, et aeg teeb oma töö enne kui ma niikaugele jõuan.

Rääkides üldisemalt W124 kerega autost (jätame mootorivaliku välja), siis esmamuljed on väga positiived. Tegu on mõnusa tummise ja tugeva autoga, mille kõrge ehituskvaliteet hakkab silma igal ajahetkel. W124 tekitab hea kindlustunde, et see toode püsib koos. Tema disain on ajatult nägus, tema salong on täiesti klassikaliselt ilus, mis ei lähe kunagi moest, tema sõiduomadused on igapäevaselt piisavalt stressivabad. Mulle meeldib tema suurus, mis on väljast mõnusalt kompaktne, kuid sees on ruumi hingata. Võib olla on see mingi lapsepõlve nostalgia, kuid mulle tõeliselt meeldib parklas tema juurde jalutada, avada võtmega vaakum-kesklukk ja seal sees viibida. See auto on läbinisti ilus, kuidagi koduse olemisega, mitte liiga toretsev, vaid omades mingit seletamatut funktsionaalsusesse peidetud elegantsi. Ta kannab ühtemoodi hästi välja nii beezi taksona kui musta kõrgklassi sedaanina, lihtsalt heas korras peab ta olema. Mulle meeldivad tema salongi materjalid, mulle meeldib tema iste, tema suur rool, rohked puitliistud ja lakooniline armatuurlaud.

Minu auto on küll lisavarustusest puutumata, kuid see niiväga ei häirigi mind. Sest ma tunnen end ümbritsetuna kvaliteediga ja see loob tunde, et lisavarustus polegi selle auto esmane väärtus. Ilmselt peab selle emotsiooni tundmiseks olema mõnda aega ilmas elanud ja omanud päris palju erinevaid autosid. Sellepärast ei sobi niisugune W124 noortele esimeseks autoks. Nende meeled on veel välja arenemata ja nad rikuvad ta lihtsalt ära.

Kui nüüd rääkida 300D mudelist, siis olen ma veidi kahevahel. Ma olin enne veendunud, et 300D on parim valik W124 kaane all. Ma ei saa veel väita, et ma täna teisiti arvaks, kuid mõtlemisainet on tekkinud. Kui ma oleksin päratult rikas, siis ma pigem temaga ei sõidaks ja eelistaksin 6 või 8 silindriga bensiinimootorit. Tal on küll omad võlud, kuid üleüldiselt on diisel Mercedes ikkagi nagu masin, mitte nagu päris auto. Tema käivitamine ja suretamine on kuidagi nii jõle rohmakas, et meelsamini jätaks ta pidevalt käima. Kui ta juba töötab, siis sõita on tegelikult mõnus. Ta ei tundugi nii raskepärane ja uimane kui ma kartsin, kuid sõidu tunne on ikka hoopis teistsugune kui bensiinimootoriga. Ikka väga teistmoodi. Kui muidu on W124 hästi kergesti sõidetav ja kasutatav, siis R6 vabalt hingav diisel ise on igapäevaselt kuidagi harjumatult aeglaste pööretega, sitke, sealjuures jubedat väändejõudu omav masinavärk. Tänaste diislitega võrreldes täitsa veoauto mootor. Alguses tundus see kõik maru äge, ent kui mõelda, et ma peaksin temaga veel näiteks 3 aastat sõitma, võtaksin mõtlemisaja. See võib väsitada.

Kuna me elame siiski kapitalistlikus maailmas, saame me kulutada ainult seda raha, mida me teenime. Seega astub kulude pool olulise muutujana mängu. 300D pole küll nii mõnus sõita kui oleks mõni bensiinimootor, ent rahast rääkides on tal päris arvestatavad eelised. Audi kulutab mul keskmiselt maanteel 9-10, linnas 17-19 sajale. Mercedes kulutas Tartu-Tallinn trassil (minnes ja saabudes paak täis meetodil) 6,5 sajale ja linnas täpselt 10. Audiga sõidan 400 km ja tangin 70 liitrit, Mercedesega sõidan 600 km ja tangin 60 liitrit. Siin on mille üle mõelda.

Samas teistpidi pole ka Audi halb valik, sest üldiselt on Mercedesega praegu liiklemine ikka päris raske. Tal on veorattaid ikka selgelt vähe meie kliima jaoks.


Igal juhul sätin selle takso mõistlikkusse korda, et temaga kannataks igapäevaselt sõita. Selleks tuleb teostada mõned värvitööd, seest korralikult kasida, leida lahendus mõnele iluveale ning korralik hooldus ära teha. Siis vaatab mis saab. Kui keegi on nõus hea hinnaga ära ostma, siis mingu ta oma teed, sest alati leiab uusi ideid mida katsetada. Kui mitte, sõidan meelsasti ise.

Ühesõnaga ... järgneb

[Werewolf]

Ta ei tundugi nii raskepärane ja uimane kui ma kartsin, kuid sõidu tunne on ikka hoopis teistsugune kui bensiinimootoriga. Ikka väga teistmoodi. Kui muidu on W124 hästi kergesti sõidetav ja kasutatav, siis R6 vabalt hingav diisel ise on igapäevaselt kuidagi harjumatult aeglaste pööretega, sitke, sealjuures jubedat väändejõudu omav masinavärk. Tänaste diislitega võrreldes täitsa veoauto mootor. Alguses tundus see kõik maru äge, ent kui mõelda, et ma peaksin temaga veel näiteks 3 aastat sõitma, võtaksin mõtlemisaja. See võib väsitada.

Olles ise sõitnud viimased 5 aastat automaatkastiga S124 250TD-ga, siis olen õppinud, et sellise väheste kW-dega vabalthingava diisliga tuleb kasutada sõitmisex teatavat maneeri, et ta ei tundux nii raskepärane aeglaste pööretega traktor.

Kuna kõige magusam pööretevahemik on tal u 2500-3500 pööret, siis tuleb kõik kiirendamised ja pidurdamised teha selle arvestusega, et pöörded (taas)kiirendamisel püsix enam vähem selles vahemikus. Seega tuleb gaasipedaaliga mõnevõrra mängida, et automaat oma käiguvahetused korralikult teex. Pressida pedaal peaaegu põhja, et ta vahetax madalama käigu ja siis vaikselt hakata pedaali järgi andma, et mootor üle 3000-3500 pöörde ei lähex. Kui pöörded on u 2000-eni ja veidi alla selle langenud on vaja kick downi vajutada, muidu ei vaheta automaatkast käiku alla ja mootor venib kuni jõuab pööretega selle magusa alani ehk u 2500-ni.

Kurvid tasub läbida mõõduka kiirusega (ei tähenda, et peax ringi rallima) säilitamax liikumismomenti, sama kehtib valgusfooride, ristmike ja muude kohtadega, kus on vaja kellegile teed anda - hoog varakult vähemax võtta kontrollimax kas keegi tulemas või kui fooris punane tuli, aga võimalusel mitte täitsa seisma jääda, kuna kohapealt liikuma saamine või väga väikse hoo pealt kiirendamine on nende mootorite (tegelikult kõigi mootorite) puhul kõige vaevalisem.

Kuigi selline sõidustiil võib tunduda võhikule veidi rullnoklik on see minu hinnagul pigem reibas ja liiklusolukordi ette vaatav/mõtlev + ökonoomsem.

Veel tasux kontrollida kapoti alt gaasi- ja käigukasti hoovastikke, et äkki on neis liiga palju tühja liikumismaad, mis muudab ka auto väga loiux, kuna siis vahetab kast käigud varem üles. Neid peax saama pingumale reguleerida. Minu omal oli kasti hoovastikus väga palju tühja maad ja mootor töötas enamus aega madalamas pööretevahemikus, kuna kast vahetas käigud varem üles. Olles lõtku välja reguleerinud ,aga nii, et tross päris pingesse ei jääx oli kohe kuidagi kergem sõita.

[Sm.Tihhonov]

Võin julgelt väita, et see on minu esimene talv vanatehnikaga. Viimased 10 aastat pole (minu töö eripäradest johtuvalt) ühegi minu käsutuses olnud igapäevasõiduki vanus ületanud 3 aastat. Ja peab tunnistama, et argipäev vanatehnikaga on olnud huvitav aeg. Päris lõpuni kindel ei saa kunagi olla. Ja see lisab veidi elevust argipäeva.

Olgu kohe ära öeldud, et loodetud säästuefekti vana auto kasutamisest pole tekkinud. Olen sõitnud kordamööda Audi V8-ga ja Mercedesega ning nende kulu kahepeale kokku on olnud märksa suurem kui minu kolmanda peresõiduki VW Golf R32 omad, mis on täna 2 aastat vana ja sai ostetud uuena. Vanatehnika seadmine talvekorda ning tema ekspluateerimine niisugusel tasemel, et ise rahul oleks, on päris kulukas lõbu. Kindlasti perspektiivis tekib mingi sääst, kuna auto esialgne korrastamine nõuab suuri kulutusi, kuid hilisem ekspluatatsioon on sellevõrra odavam. Muidugi võiks ju vabalt ka ronti tarbida, kuid siis kaoks vanatehnika tarbimise mõte - roolis veedetud kvaliteetaeg. Sel juhul võiks juba mingi suvalise jaapani prügikonteineriga sõita.

Audi sain nüüd talveks valmis. Olen teda remontinud alates juuni algusest 33000 krooni eest. Lisaks ülevaatused, kindlustused, talverehvid+vahetused ja muu kulu, mis otseselt ei paranda auto omadusi, kogusummas 5600 krooni. Seega kui auto soetushinda arvestamata pelgalt tema hooldus- ja remondikulud kuude peale ära jagada, on siiani Audi eklpuatatsioon olnud keskmiselt 5500 krooni kuus. Kui sõita iga kuu 2000 km, lisandub kütuserahaks igakuiselt veel 6000 krooni (keskmiselt 17 sajale) ja see teeb Audi V8 pidamiskuluks 11500 krooni kuus. Täna oleks vist küll kohasem öelda 735 eurot.

Mercedesega loodan muidugi vähemaga hakkama saada. Tema algne seisukord tundub parem, remondikulu on ilmselt madalam ja kütusekulu samuti. Põhilised plaanilised remondikulud puudutavad roostest puretud välimust.

Sellisena olen teda siiani tarbinud. Välimust on ostuhetkega võrreldes parandatud ainult niipalju, et parem esiratas sai õige kilbi.


Tagant on kõik endine.


Salongiga olen üldiselt rahul, kuigi ka siin oleks teha palju. Täis keemiline pesu, puit uuesti korrastada, taga peatoed ei liigu alla, raadio jukedab, kaasõitja iste ei liigu edasi-tagasi, jne. Juhiistme kate on küll terve, kuid istmepadi on seest ikkagi veidi väsinud. Ilmselt oli pensionär Peter Gollum mingi raskekaallane. Võrreldes parempoolse istmega on ta kannikate all kuidagi lõtv ja väsitab, külje plastikud on ka katki. Kunagi tuleks talle uus sisu teha. Raami peab ka parandama, kuna seljatugi loksub. Kuna mulle üldse ei meeldinud see uuema tüübi Vito kaubiku rool, asendasin selle vanematüübilisega.


Kapotialune on ilus. Esialgu ei tuvasta ka mingeid rämedaid lekkeid, kuigi põhjakatte peal mingi loik ikkagi on. Veel ei oska midagi arvata kas ta õli võtab või mitte. Veidi probleemne on külmaga käivitamine. Alla -12 ei taha esimese korraga käima minna. Isegi 4-5 korda tuleb starterit anda. Ostsin esimese hooga uued küünlad, kuid neist polnud mingit kasu. Hiljem kontrollisin vanad aku peal ära - toimivad igati laitmatult.


Aga kere tahab tööd. Kõik 4 tiiba tuleb värvida, esimesed ka korralikult keevitada. Ilmselt ostan B-kat tiivad ja lasen vigased kohad vahetada. B-kat tiiva paigaldamisesse mul usku pole.

[R129]

Jah, vand autod võtavad palju raha. Ja kui neisse veel hingest ka osa anda, siis läheb kulu mõõtmatuks. Minu SLil on ka kilomeetrihind eurodes (ilma kütteta)

[Sm.Tihhonov]

Ükspäev valmistasin Mercedest veidi ette keretöödeks. Tahtsin teha keevitajale ja maalrile töö mugavamaks, eemaldades ise üleliigse nodi. Alustasin sellest, et avastasin veel ühe häiriva roostekolde - juhipoolsel esimesel katusepostil ronib perekond Rooste liistu alt välja.


Eemaldasin dekoratiivliistu ja tuvastasin nördimusega kahjude ulatuse. Ta on siit ikka päris roostes. Ega pole ka midagi imestada, arvestades, kui palju sodi liist enda alla korjab. Igaks juhuks eemaldasin ka teise poole liistu. Roostet siin veel polnud, kuid liistu alla kogunevas kompostihunnikus idanevad roostekollid hästi.


Ma naudin autode lammutamise-ehitamise juures seda avastamisrõõmu, kuidas auto teatud sõlmed on inseneride poolt lahendatud. Näiteks Mercedese katuseliistude kinnitused on minu hinnangul täitsa geniaalsed. Esiklaasi juurest kinnitub ta kolme rõht-metallklambriga, mis on sellise ehitusega, et liist tuleb sealt kindlasti tervelt lahti klamber ise jääb kindlasti terveks. See on vajalik, sest klaasivahetuseks peab neid liiste ikka vahest lahti võtma ja neid saab klaasitööde ajal piisavalt kõrvale keerata, et katuselt ei pea liistu lahti laskma. Katuseklambrid on põneva lahendusega. Ilma ühegi auguta kinnituvad klambrid kõvasti renni sisse. Keerulise ehitusega umbes 4 osast koosnevad klambrid surutakse renni sisse kinni klambri külge ehitatud lukustiga kiiluga. Nende sees olevad metallklambrid võivad liistu eemaldades katki minna. Loodetavasti saab neid sisusid eraldi vahetada ja ei pea kogu keerukat klambrit ostma.


Lisaks eemaldasin igaks juhuks kogu auto külgede plastiku. Tahtsin lihtsalt veenduda, et seal all on kõik korras. Midagi nii hullu polnud mida ei saaks kerge vaevaga remontida.


Omamoodi elamusi pakkus mulle kärukonks. Minu autodel enamasti kärukonkse pole. Nad ei meeldi mulle. Samas teisaldatav konks on hea alternatiiv, kuna vajaduse korral saab siiski selle agraarse elemendi oma mustale sedaanile lisada. Minu autol polnud keegi seda konksu vist kunagi eemaldanud. Lasin rämedalt õli igale poole vahele ja sain lõpuks lukusti liikuma. Siis kolkisin teda suuremate ja väiksemate vasaratega, kuid täiesti tulutult. Seejärel otsustasin, et läheb see konks kogu komplektiga minema. Tegemist oli tehase originaal detailiga. Tema paigaldamiseks polnud keresse ühtegi auku tehtud, vaid ta kinnitus spetsiaalsetesse keermestatud punktidesse tagumistes poolraamides. Ühesõnaga tema eemaldamine oli käkitegu.


Aga edasi läks huvitavaks. Selgus, et tehase konksu ei olegi võimalik viisakalt eemaldada, kuna konksu pistiku juhtmestik on auto juhtmestiku lahutamatu osa. Kogu tagatulede elekter käib sealt läbi ja mingit eraldi pistikuga konksu juhtmestikku polegi. Loomulikult oleks võinud lihtsalt kimbu läbi lõigata ja otsad isoleerida, kuid see mõte oli vastuolus minu põhimõtetega. Seega otsustasin konksu lihtsalt tagasi panna. See ostutus hiljem väga õigeks otsuseks, kuna paigaldamisel tundsin käega kerget lõtku konksu juures. Otsustasime jätkata haamriga kolkimist. Ca 10 minuti pärast oli detail käes. Jumala originaal tükk. Nüüd tuleb ta korralikult roostest puhastada, värvida ja siis saab vajadusel kasutada.


Tänaseks on auto viidud Tartusse remonti. Elame näeme, mis siit välja tuleb. Paari nädala pärast ootan Tartust kõnet.

[Rolz]

"Kärukonksu" juhtmesti peaks ikka olema iseseisev juhtmestik ja üldjuhul on lahutatav/liidetav originaalis tagatule pistiku vahelt (Juhipoolse tule pistik).

[Sm.Tihhonov]

"Kärukonksu" juhtmesti peaks ikka olema iseseisev juhtmestik ja üldjuhul on lahutatav/liidetav originaalis tagatule pistiku vahelt (Juhipoolse tule pistik).

Mul jagunes konksu pistikust tulev juhtmestik pakiruumis kaheks. Üks pool siirdus paremasse tagatulesse, teine vasakusse. Enne vasakut tagatuld oli järgmine hargnemine, millest osa jooksis üle tagumise rattakoopa kuhugi ettepoole minema. Ta oli ikka nii hästi ühtses kimbus, et meie tiim ei mõelnud küll mingit lahendust, kuidas seda elusalt eemaldada.

Äkki on siin vahed sees, kas on tehasest koos autoga tellitud originaalkonks (sonderausstatung) või hiljem diileri kaudu paigaldatud originaalkonks (zubehör)? Mina polnud nii kapitaalset konksu enne näinud.

[Laur]

Kui õieti mäletan on kusagil koopapeal mingisugune relee veel.

[Karl]

Olen ka selle orig.konksu liikuma saamisega korra elus ropult nöökida saanud (TE mudelil), just siis kui kõik tundus täiesti lootusetu, hakkas ta liikuma.

[punnsilm]

b tiib ei sobi külge kindlasti, mitte ükski vahe ei jää "söödav".
ma arvan, et kasulikum ja mõistlikum on uued originaal tiivad osta kui hakata vanadest ja b-tiibadest midagi keevituse ja pahtliga kokku aretama.

[Sm.Tihhonov]

ma arvan, et kasulikum ja mõistlikum on uued originaal tiivad osta

Elame näeme. Originaal tiibade eelarve ei ole just väga väike. Kui muud üle ei jää, tuleb seda teed minna, kuid esialgu proovin teisiti. Ei tahaks veel rinda kummi ajada, sest ei tea mida keevitaja mulle ütleb. Kuid näiteks sellel alltoodud autol said tiivad just nii tehtud. Tal olid esitiivad ikka päris otsas. Plastikliistu hoidis küljes vaid paakunud sopp. W126 tiivad maksid tookord 5500 tk ja nii said minu originaalid kahest kohast lõhki lõigatud ja paigatud. Vahetati kogu plastiku alune osa ning koopa ja suunatule vaheline alaosa. Ma ise olen tulemusega rahul ka pärast 5 aastat.


300D on mul siiski "odavauto" projekt. Loodan väga siin kulud kontrolli all hoida.

[Nustu826]

Mul sama lugu selle konksu juhtmetega. Nimelt see tore plokk teeb kõik selleks, et autojuht saaks käruga muretult, turvaliselt ja nähtavalt sõita. Kui kärul on läbi mõni parktuli, siis lülitatakse tööle parempoolne pidurituli, kui ei tööta mõni käru suund, siis annab auto sellest juhile märku suundade kiire vilgutamisega(nagu oleks autol mõni pirn läbi)jne. Samamoodi ei koormata auto enda elektriskeemi käru tulede jaoks, vaid sinna tuleb vool otse akult. Vaid juhtimine on auto skeemilt. Vähemalt minu oma teeb seda nii.
Ühendatud on jah, see plokk tagatulede vahele, kus siis ühest pundist tuleb signaal sisse ja kahest läheb välja tagatuledele. Lisaks tuleb veel akust + ja - ja veel kaks juhet kuskilt ühtse pundina...

Aga auto on aus ja sinu tegemistega läbi neti kursis olles saab ka sellest masinast midagi, mida vaadates silm puhkab

[Sm.Tihhonov]

Selle autoga on nii palju aega mööda läinud, et võiks juba alustada sõnadega "pärast kõiki neid aastaid...". Tegelikult pole lihtsalt olnud vahepeal milestki kirjutada, kuna auto seisis erinevates remonditöökodades. Eks töö oli ebamugav ja suuremahuline, nii lükati teda pidevalt edasi. Vanatehnika omanikuna peab sellega vist arvestama, et vanatehnika võetakse tavalistes töökodades alati viimasena ette. Vanatehnika väärtusest ei saa enamus töömehi mitte kottigi aru, pidades vanema auto omanikke kas vaesteks või lihtsalt imbekateks. Sellegipoolest on mul selle teadmisega raske leppida, kuna raha küsitakse lõpuks ikka samapalju kui moodsate autode omanikelt. Aga mikspärast siis minu auto see kõige viimane on? Aga mis siin ikka pahandada. Lõpuks sai ta tehtud ja koju tagasi toodud.


Olen väga rahul keevitaja tööga, kes nägi tõesti vaeva ja parandas auto roostekahjustused nii nagu peab. Esitiibade remondiks tegi ta teise auto pealt ise vajaliku šablooni ja pinnis Mercedese originaal plekist (mingist vanast kapotist lõigatud) täpselt õige kujuga tüki. Suva plekki ei saavat kasutada, kuna Mercedese plekk on paksem ja parem. Mehe teadmised plekist, selle omadustest ja roostetõrjest olid tasemel. Ikka päris vana kooli mees, milliseid on täna vähe.

Tulemus on selline, et midagi ei oska kahtlustada.


Parajaks pettumuseks osutus maalritöökoja etteaste. Eeltööde tase ümmargune null. Minu endisel originaalvärviga ja peegelsiledate külgedega autol on nüüd imekombel uksed laines nagu suvalisel Maardu taksol. Miks neid üldse pahteldada oli vaja??? Samas need kolm parklamõlki, mis seal enne olid, läigivad uue värvi alt samamoodi vastu. Värvi ebaühtlase ja päris rämeda apelsinikoore struktuuri põhjal võib oletada, et värviti tordipritsiga.

Nüüd ei teagi. Kas viia tagasi ja lasta ümber teha. Või üritada päästa ise poleerimisega mis päästa annab. Hirmus, et kui samad mehed oma tööd ümber teevad, saab ta lõpuks veel hullem. Olen näinud nende teisi töid ja nii sitasti pole nad muidugi veel seni värvinud. Ilmselt said määravaks jälle auto mudel, vanus, töömehe isiklikud probleemid, (äkki oli suitsupakk juba lõuna ajal tühjaks saanud) ja muud minust mitteolenevad faktorid.

Parem külg on veel enam vähem rahuldav saanud. Siin annaks ehk ise värvi struktuuri siledamaks poleerimisega teda päästa.


Vasak külg on aga päris hukas. Siin poleerimistehnkast ei piisa. Pilt ei reeda tema tegelikku olemust.


Lisaks oli täitsa üllatav, kuidas üldse on võimalik nii halvasti ühte vana kooli autot lahti võtta ja kokku panna. Eks ma kartsin töömeeste käekirja juba ette ja sellepärast eemaldasin ise karbid ja muu väärtuslikuma. Aga ukselingid jäid värvitöökoja meestele teha. Selleks tuli eemaldada ka polstrid. Uksepolstrid pean nüüd küll kõik uuesti ise eemaldama, sest pooled neist on lihtsalt jumala valesti külge saanud. Teised on isegi esmapilgul korralikult küljes, kuid nende kahe ukse lingid jäid mulle juba teisel päeval pihku.


Kokkuvõttes polegi tegelikult mõtet pahandada, vaid ainult iseennast süüdistada. Kõik mida ise ei tee, see tuleb nagunii ümber teha. Süüdi olen sellepärast ise, et otsisin odavamaid võimalusi oma auto korda saada. Elu on tegelikult näidanud, et alati saad vastu hambaid, kui püüad odavalt läbi ajada. Aga sente sõrmede vahel keerutades on lihtne ikka ja jälle samasse ämbrisse astuda.

Ega ma ka päris eilane pole. Olen ju erinevates töökodades palju käinud ja näinud, kuidas ühes või teises kohas kliendi autodega tegeletakse. Muidugi leiaks ka sellise töökoja, milles ei peaks pettuma, aga kõigel on oma hind. Turg pakub seda mida kliendid ootavad. Paraku on Eesti elatustase ikka nii madal, et enamustelt mitte margiesinduse töökodadelt oodatakse ainult ühte - madalat hinda. Mida iganes, peeasi, et odav oleks. Pärast ollakse küll hädaldamas, kui töö on halvasti tehtud, kuid ega rohkem ka keegi maksta ei raatsi. Ongi suletud ring. Eks selliste klientide tarbeks on ka töökojad oma suhtumise korraldanud ja hinnale vastava kvalifikatsiooniga mehed palganud.

Tuleb endale aru anda, et siin on tegemist jagatud vastutusega. Tahtsin seda autot hoida säästukana ja sain tulemuse, mille eest maksin.

Mõnes mõttes teeb see olukorra lihtsamaks. Kuna ta nagunii enam väga ilus auto pole, ei näe ma mingit vajadust likvideerida kriime stangedel ja küljeplastikutel ning üldse on sellist autot lihtsam Tallinna liikluspõrgus ekspluateerida.

Iseküsimus on jätkuvalt selle diiselauto pidamise võimalikkus minu jaoks. Ma saan sellest kõigest aru, et 300D pidamine on odavam ja kütusekulu on mõistlik. Aga no ikka üldse ei meeldi mulle see diisel. Kohe nii vastu hakkab iga kord kui võtit keeran. Kui ta juba soe on ja liikluses hoog sees, siis väga ei häirigi. Aga käivitused ja suretused on jõledad. Oleks ta siis vähemasti universaalkerega, lepiks ma kergemini diisli eripäradega.

Pikkamisi hakkame siiski seda taksot otsast kasima ja üritame temaga ära leppida.