MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Vaatan siin mõtlikult sõprade autoteemasid, kus on suvi läbi kenasti sõidetud, suudetud pill puhtana hoida ja sobivates kohtades ka pilte tehtud. Mina nii tubli polnud, pilte peaaegu ei teinud. Mõeldes tagasi enda suvele, pean küll tunnistama üht - kaasaegse autoga ma ka tänavu suvel sisuliselt ei sõitnud. Umbes aprilli teisest poolest ta seina äärde läks ning kõik võimalikud hetked ma vanatehnikaga veetsin. Seda tõendavad paraku ka minu kütusekaardi väljavõtted. Suviti kasvavad kütusearved talvega võrreldes kolmekordseks. Ja see pole seotud oluliselt suuremate läbisõitudega. Karm reaalsus, kuid ma tahan uskuda, et see on seda väärt. Lõpuks on meil kõigil ju ainult üks elu.

Kevad algas sellega, et ma müüsin maha oma Daimleri. Ja see tegelikult ei olnud tark otsus. Sest nüüd pean ma ju kuskilt uue Daimleri vaatama. Nagu ütlevad popplaulu sõnad "mõistus on kadunud ja süda on puru..." Päriselt ka, te võite ju põlata seda autot. Kuid kes on kunagi temega pikemalt sõitnud, see mõistab.



Kõige rohkem sõitisin tänavu Bentleyga. Ta tõesti lubas endaga sõita ja väikestele kapriisidele vaatamata ei ajanud ta mind kordagi närvi. Poole suvest käisin temaga iga päev tööl.


Raskekaallased sattusid mõnikord ka koos kaadrisse. Kuigi need pildid on tehtud mobiiltelefoniga, mis on vanem kui mu peagi kuueseks saav laps.


Iga kord kui ma enda 500SEL-i tagant vaatan, närib mind teadmine, et ma pean selle tagaluugi ikkagi ära vahetama. Mulle w140 lihtsalt ei meeldi väikse numbriga. Samas oleks ta USA turu autona sedasi ikkagi autentne. Eks mõtleb.

Lisaks tulid minu ellu mõned uued mänguasjad, millest põhitähelepanu võttis küll Jawa 634.


Uute mänguasjade kategooriasse liigitub ka minu järjekordne Audi V8. Ma lihtsalt ei oska ilma selle mudelita ja poeg arvas ka, et meil võiks ikka mingi Audi ka majas olla. Minu jaoks ei ole vanatehnikamaailmas paremat neliveolist autot lihtsalt olemas. Isend siis 1992. aasta V8 4,2 Quattro. Ja ta sõidab päriselt ka hästi. Ja siin ei ole suurt midagi pistmist sigar-audi100ga. Me veel näeme selle mudeli tõusu youngtimeri redelil. Aga lühemas plaanis olen mina talveks valmis.


Palju häid emotsioone pakkusid ka lähemate sõprade/sugulaste autod. Neid oli tegelikult palju rohkem kui pildile jäi.


Tegelikult ei jõua ju kõike pildistada ka.

Antud teema peakangelane sain tänavu küll palju tähelepanu, kuid ühtegi ilusat mälestust mul temaga ei jäänud. Ma enam päris kõike ei mäleta, kuid üldiselt ei olnud ma temaga kordagi lõpuni rahul ja see sõi mul närvid seest. Pool suve lebas ta Lesveni angaari ees teiste samasuguste lootusetute projektide kõrval. Iga kord kui ma seal käin ja neid teisi W140 kosmoseprojekte vaatan, mõtlen, et kus on omaniku silmad - miks ta ei võta vastu otsust lõpetada oma auto piinad? Ja siis alati tabab mind nuiana kuklasse mingi raskekujuline äratundmine, et ma ise olen ju samasugune loll. Tola, kes arvab, et ta suudab W140 kerega auto korda teha. Selle eesmärgi mõttetuse ja perspektiivi puudumise juurde jõuan tagasi järgmises postituses.

Aga vahepeal? Jah, ma üritasin temaga sõita. Põhimõtteliselt oli ju tegu salongist käivituva autoga ja tegelikult sõitis ta hästi. Suures plaanis häiris mind vaid paar asja:
- tagavedrustus nagises
- visko ventilaator ei töötanud
- kliima ei töötanud
- pisiasju oli veel, täpselt ei mäleta.

Tegelikult ma ju teadsin, et tagavedrustuse probleemi taga on nivooamordikad, mille all olev munakas on omadega läbi. Uued amordid on aga ebamugavalt kallid. Kui ma palusin Lesveni poistel tagaosa madalamaks, ehk õigesse asendisse keerata, hakkas ta veel rohkem kolisema. Ma olin kuulund, et neid munakaid saab kuidagi määrida ja pidi vähem nagisema. Eks ta veidi selline naiste jutt oli. Noh, tegelikult ikka ei saa. Päeva lõpuks sain auto remondist kätte nii, et tagaosa oli keeratud kõige ülemisse asendisse. Nii kõrgele, et amordid enam sisuliselt ei töötanud ja eks ta siis kolises ka vähem. Sõitsin ringi nagu Slava Lasnamäelt, tuled näitasid enda ette maha, aga taksojuhid saatsid tunnustavaid pilke - "kruuta". Peaks veel tagaluugile kleepima "DIESEL" kirja, oleks Maardu takso valmis.

Õnneks Tauno tuli külla ja lasi oma valge särgi hinnaga mu W140 tagaotsa normaalsesse asendisse tagasi. Eks ta märkas juba ohtlikult pulsseerivat veresoont sõbra laubal.


Teine agoonia oli viskosiduriga. Ostsin kõigepealt odava, miskine 60 EUR äkki maksis. See ei jäänud mitte kunagi vait. Meenusid 90-d aastad, kui autoärikad remontisid 2,8 liitriste Scorpade viskosid nii, et keevitasid nad kinni. Ja siis tundsid juba ulgumise järgi linnapildis V6 skorpa ära. Viskasin selle odava visko prügikasti ja panin vana tagasi. See oli hea visko. Vaikne, kuid ta ei töötanud ka. Kuumade ilmadega Ülemiste tunneli juures aega surnuks lüües vahtisin kogu aeg närviliselt termomeetrit. Võtsin end kokku ja ostsin korraliku visko - Hella/Behr oma. Maksis mingi 130-140 EUR umbes. Täpselt sama jama. Niipea kui mootor saavutas 80 kraadi, hakkas visko ulguma ja enam vait ei jäänud. Isegi maanteekiirusel puhus propeller ees niimoodi, et salongis võisid hulluks minna. Tegelikult ka - ta ei jäänud isegi maanteel kordagi vait!!! Viskasin selle visko ka prügikasti ja panin jälle vana tagasi. Hea, et ma kunagi seda vana ära ei visanud. Aga nüüd ei teagi täpselt, mis nagu edasi teha.

Kliima täitmine oli õnneks lihtne. Umbes tund aega jändamist ja mõningate ühenduste üle pingutamist hakkas see asi tööle. Aga taas - esimesed elektriventikad millegipärast ei rakendu.

Mingil hetkel hakkas tekkima uus probleem - täiesti ootamatult hakkas kaduma elekter. Kahtlustasin lühikesi linnaotsi ja laadisin ikka vahest juurde. Kuid see ei aidanud. Mõõtsin laadimist, korras. Umbes 14 volti. Aga peale kahte päeva maja ees oli aku jälle tühi. Puhkuse ajal tahtis abikaasa lapsega mänguväljakule minna, kuid rimakas maja ees käima ei läinud. Piinlik lugu ja laps sai jälle arvutiga mängida. Panin ta õhtul täkuga käima, käisime Haapsalus kontserdil ja hetkeks oli asi jälle lahendatud. Kuigi aimasin halba, et kuskilt on tekkinud mingi korralik mahalaadimine. W126-l läks mul kunagi generaator lühisesse näiteks. Päev hiljem tegime abikaasaga maja ees tsau-paka ja läksime mõlemad ise suunda. Mina läksin rullnoka BMW-ga lapsega targema inimese juurde, naine pidi S-klassiga jõudma Tartusse tähtsale kohtumisele.

Akadeemiku tunni ajal raporteeris abikaasa, et Mercedes ei lähe tanklas enam käima ja ta on veidi närviline, kuna ilmselt jääb nüüd Tartusse hiljaks. Nüüd tundsin, kuidas taevas läks pea kohal mustaks ja hakkas koonduma kontrollimatu pime viha. Olen sellist emotsiooni kogenud harva aga kunagi pole see hästi lõppenud. Mida kõike ma selle auto heaks pole teinud ja ta ku..~#'*#ˇ ikkagi ei ole võimeline üheks lihtsaks ülesandeks - vii inimene Tartusse ja too tagasi! Jätsin lapse arenema ja läksin naisele teist autot viima. Kuigi ma tee peal suutsin juba enda arvates rahuneda, tundsin auto juurde jõudes hetkega koonduvat kulminatsiooni. Vaimselt ebastabiilsel inimesel lõi Mercedese nägemine lõplikult kaane maha ja nööri otsast pääsenud loom hakkas Mercedest kontrollimatult jalaga peksma.

Tulemus? Mercedesel tagumine põrkeraud värvida ja mina helistasin tuttavale ortopeedile. Hüppeliigese vigastus, nädal karku, kuus nädalat ortoosi. Ja viga? Aku ise oli liiga odav. Tegelikult mahalaadimist polnud ja kogu viga oligi aastavanuses akus.

Hooaja lõpus sai W140 siiski ka korra särada kui tegime sõpradega väikese õhtuse linnakruiisi.





Vaatamata W140 mudeli tagasihoidlikule sooritusele oli väga tore vanatehnikasuvi.

[tns-one]

Teie enam mitte vait jääva viskosiduri ja mittetöötavate kliimaradikate häda on seotud - õigemini esimese põhjustab teine. Remondi kliimaradika vendid ära ja otsi prügikastist too Hella/Behr uuesti välja. Vähemalt siiamaani kõik masinad olenemata margist panevad ka kliimavendi jahutamiseks käima, praegu jääb ainult ühel armetul Viskol sama ülesanne täita.

Ning ennem kui raske raha eest tollele V8ale kusagilt juppe otsima lähed, kirjuta mulle. Selle veatu rullikaga täpselt sama lugu. MBdega aidata ei oska, aga muu saksa tehnika varuosa on olemas

[Sm.Tihhonov]

Teie enam mitte vait jääva viskosiduri ja mittetöötavate kliimaradikate häda on seotud - õigemini esimese põhjustab teine.

Selle peale mõtlesin ise ka, kuid tegelikult tundub, et minu auto puhul neil asjadel puudub seos. Tean, et töötav kliima paneb märksa suurema koormuse jahutusradikale. Aga antud juhul paigaldasin selle lärmava BEHR visko ammu enne kui kliima ära täitsin. Ja proovisin sõita nii kliimaga kui ilma, aga midagi ei muutu. Pealegi maanteel ei tohiks viskot üldse vaja olla. Praegugi sõidan ma praegu oma mittetöötavav viskoga kenasti umbes 85-95 kraadi juures. Aga minu uus termosidur jauras kogu aeg niipea kui mootori temp saavutas 80 kraadi.

Ise oskan kahtlustada kahte asja:
1. viga viskos endas, ehk tema bimetall lülitusplaati tuleks väänata veidi pehmemekas (ma ei tea kas kannatab väänata), aga teoreetiliselt saaks seda reguleerida.
2. viga auto radiaatoris, mille õhukanalid on ummistunud ja õhk ei puhu piisavalt läbi. Mootori suudab veel enam vähem maha jahutada, kuid viskoni jahedamat õhku ei jõua. Sest kui käega katsuda, siis visko ümbrus on ikka tuline küll.

Aga mis asi neid esimesi kliimaventikaid lülitama peab? Nad ei pea ju ometi kohe käivituma kui kliima sisse lülitad? Neil peaks ikka mingi termoandur kuskil olema?

[Laur]

Selle auto kliima ventikatel peaks olema kolm kiirust.

[tns-one]

Teie enam mitte vait jääva viskosiduri ja mittetöötavate kliimaradikate häda on seotud - õigemini esimese põhjustab teine.

Selle peale mõtlesin ise ka, kuid tegelikult tundub, et minu auto puhul neil asjadel puudub seos. Tean, et töötav kliima paneb märksa suurema koormuse jahutusradikale. Aga antud juhul paigaldasin selle lärmava BEHR visko ammu enne kui kliima ära täitsin. Ja proovisin sõita nii kliimaga kui ilma, aga midagi ei muutu. Visko jauras kogu aeg niipea kui mootori temp saavutas 80 kraadi.

Ise oskan kahtlustada kahte asja:
1. viga viskos endas, ehk tema bimetall lülitusplaati tuleks väänata veidi pehmemekas (ma ei tea kas kannatab väänata), aga teoreetiliselt saaks seda reguleerida.
2. viga auto radiaatoris, mille õhukanalid on ummistunud ja õhk ei puhu piisavalt läbi. Mootori suudab veel enam vähem maha jahutada, kuid viskoni jahedamat õhku ei jõua. Sest kui käega katsuda, siis visko ümbrus on ikka tuline küll.

Aga mis asi neid esimesi kliimaventikaid lülitama peab? Nad ei pea ju ometi kohe käivituma kui kliima sisse lülitad? Neil peaks ikka mingi termoandur kuskil olema?

Mis neid MB puhul käivitab, jään vastuse võlgu. Erinevatel tootjatel erinevad lahendused. Osadel on radika küljes termoandur, osadel mootori enda temp anduri järgi aju lülitab sisse nad. Tööle peaksid nad hakkama olenemata sellest, kas kliima järgi või mitte, kasutab auto neid lihtsalt jahutamiseks. Minu kupeel mingid slaavi rahvusest kirvemehed kliima kallal käinud ja seetõttu vurab visko samamoodi täiega, et tempi normaalselt hoida, eriti palava suvepäevaga. Mul õnneks küll maanteel ja pikema ühtlase sõiduga jääb vait. (ventikad samuti ei tööta, pole enam osasid torusidki alles)

Kas termostaat on sul veel ameerika pärand? Kas ventikakoda on terve? BMW-de puhul undab visko vahetpidamata juba siis, kui ventikakojal mingi väike jupp puudu on.

Radika elusolekust saad vähemalt natukene aimu, kui radika käega üle katsud, terve radikas peaks ühtemoodi kõrvetama.

Visko enda viga väga ei julgeks pakkuda, proovisid ju ometi 2 tükki läbi ja too Behr/Hella on originaaltootja, võiks nagu korralik detail olla.

[Laur]

Kliima käivitab kinlasti ventikaid

[Sm. Västrik]

See on väga mugav, kui sõber kümnete tuhandete eest auto korda teeb ja siis selle Sulle niisama sõita usaldab.

Olen nüüd pärast mõningast sm. Tihhonovile osutatud amordiabi tema autoga terve nädalavahetuse ringi liikunud, käinud selle ajaga Rakvere kaudu Lääne-Virumaal, täpsemalt Palmses ja isegi ühe tiiru Rõngus. Õnneks jäävad kõik seltsimeest ärritanud probleemid minu jaoks nö selle asbesteesriide taha, milleni kõrvaltvaataja pilk ei ulatu ja niimoodi kogunevad siiapoole ekraani ainult posittivsed emotsioonid.

Vaikne ja sujuv auto on. Käivitub suurepäraselt, töötab hästi. Akuvahetuse järel pole enam karta ka uut jalavigastuse ohtu. Suurepärane vanatehnika!

Isegi poiss on rahul. Olevat ikka nagu päris sõiduauto, mitte mingi ostukäru, kus tagaistmel küll ruumi justkui oleks, aga mugavas asendis magamisest midagi välja ei tule. Omal ajal uskumatu innovatsioon ehk reisijat mitteahistav turvavöö tundub küll niimoodi vaadates kuidagi ebaturvaline, kuid aitab kahtlemata ülemuse heale unele kaasa.


Järjekordse mudeliga saadud kogemuse põhjal võin nivooreguleeringuga tagaamortide osas vist ennast juba peaaegu eksperdiks nimetada, kuid ventikate koha pealt ma sõpra aidata ei oska. Ennastki ei oskaks, aga kuna praegune originaalvisko töötab vaikselt ja elektriventilaatorid lihtsalt õigeaegselt ei rakendu, arvaksin, et tegelikult see auto ei kuumene liialt ka tema sünnipärase viskosiduriga, kui elektrivurrid õigel ajal abi osutama asuvad.

Millegipärast tundub mulle, et selle auto ilusamad päevad on veel ees ja tema praeguse seisukorra järgi julgeksin oletada, et need ei lase need ennast lõpuks ka omaniku jaoks liialt oodata. Ilusa auto oled valmis ehitanud.

Parimate soovidega,

Tauno

[Sm.Tihhonov]

Tauno, tore kui meeldis. Sõida ja naudi, varsti on nagunii lumi maas. Ja muide, seljatuge saab ju ka tagaistmel allapoole lasta. Nii moodustub päris mõnus pinnas meeldivaks uneks. Aga need turvavööd tunduvad mulle ikkagi katki. Ja ma ei oska neid kahjuks parandada ka. Loodan, et vööd on hetkel lihtsalt erroris, kuna mul pole turvapadjaga rooli peal. Nad on omavahel kuidagi seotud, sest kui näiteks turvavööl pistik küljest võtta, läheb ka AIRBAG tuli põlema.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis filosofeerida veidi üldisemalt W140 teema üle, tsiteerides ühe tobeda teleprojekti pealkirja - "mõistlik või mõttetu".

Olen seda ka enne väitnud, et minu W140 projekt liigitus kategooriasse "mõttetu". Kulukas, keerukas, tulemus väga vähe rahuldust pakkuv ning päeva lõpuks järelturul ka väikese edasimüügiväärtusega. Kuid väide "mõttetu" kehtis seni peamiselt tehnilis-majandusliku poole kohta. Ehk siis tugines ammu teada postulaadile - kordades odavam on osta korralik auto. Olin selle teadmisega hakanud juba harjuma ning see mõte iseenesest mind enam niiväga enam ei vaevanudki. Kuid viimasel ajal on minu rahunenud närvid hakanud jälle pingule minema, sest minus kinnistub üha suurem veendumus, et olen ostnud üldse täiesti vale mudeli.

Oma autot ostes ei olnud ma eriti kursis W140 ajaloo, mudelite erisuse ja ajas tehtud muudatuste olulisusega. Ma tulistasin kriteeriumid täiesti puusalt - pikk kere, oranž suund, klaverimust värv, pruun polster, 500 mootor. Õnnetuseks olen täna olen hakanud aru saama, et päris mitmes aspektis tulistasin ma ikka täiesti mööda.

Minus oli lihtsalt kinnistunud veendumus, et W140 on kõige ilusam just alguse otsa autona, sest tema teravad tagatuled, ruuduline esivõre ja oranžid suunad joonistavad selle auto suursuguse oleku kõige paremini välja. Antud arvamusel olen ma tegelikult tänaseni aga mulle on hakanud kohale jõudma teadmine, et facelift mudel on mitmes mõttes parem auto. Ta on parema viimistlusega ja tal on mõned lahendused palju ägedamad. Ja siis see minu poolt püstitatud mootorivalik? Ma tahtsin saada suurt mootorit, kuid pelgasin V12 versiooni. Tänase päevani ei ole ma aru saanud miks??? Kust see arvamus tuli? Sest arvestades seda jama, mida ma olen näinud oma V8 mootoriga, võin ma üsna kindlalt väita, et V12 EI oleks mind jalust niitnud. Ja kütusekulu osas võin täna kindlalt väita, et suurt vahet ei ole. Sest ka 500 võtab tänapäeva mõistes nii palju kütust, et seda on keeruline endalegi põhjendada.

Selle kõigeni on mind juhatanud üks minu "ristilaps", kelle seltsis olen veetnud juba umbes kaks nädalat. Ta pärineb ühest suurest perest, kus perepeal ei ole endal väga mahti oma lastega mängida. Ja nii olen ma omaniku palvel võtnud mõned autod endale mängida. Ja neist viimane on hakanud minu S-klassi projekti vundamenti lõhkuma.

Sõprade autodega tekib harva selline kiire kiindumise emotsioon, et alatest esimesest sisseistumise hetkest tunned, nagu oleks see sinu auto. Kuid seekord on tõesti juhtunud, et ma armastan oma ristilast kordades rohkem kui enda oma ja ma olen päriselt ka nüüd pisut segaduses. Tänane plakatitüdruk (või kaanepoiss, kuidas soovite) on 1995. aasta pika kerega S600.



Tegemist on haruldaselt väikse läbisõiduga ja veel haruldaselt friigima värvikombinatsiooniga autoga. Kuldne S on minu teine nõrkus. Kuldne oli alati minu teine valik musta järel, eelistatuna muidugi jälle oranzi suunaga. Ma tegelikult ei ole kunagi sallinud seda feisslift 600 nina, oma blässide valgete suunadega ja "kadaka turu" iluvõrega. Kuid pagan, elusuuruses see asi isegi kuidagi töötab. Ma tean, et antud isendil on välises komplektsuses mõned väiksed puudujäägid, kuid lollid ei saa aru ja targad ei tule ütlema.

Lisame siia juurde nüüd ka feisslift S600 salongi oma kahes toonis polstriga.



Kogu see tervik on minu silmis nii vastupandamatult äge kombo. Tõsi - tänaval keegi kuldsele S-klassile järele ei vaata. Aga ise tean, et enam palju luksuslikumaks minna ei saa. Aga nüüd hakkame siia liitma juurde kõiki pisidetaile, mis käivad kaasas ainult feisslift 600 mudeliga.
Klaasist katuseluuk (OK, sai lisana ka teistele, kuid mitte kunagi oranzi suunaga autole)


Kahevärvilise nahaga kupee istmed (sai ainult feisslift 600-le) ning heledad pruunid plastpinnad, mida enne feisslifti polnud olemas.


Nahk-puit kombinatsioonis rool


Ainult 600 mudelitel kasutatud puitplaadiga käigukangi kuliss


Ainult 600 mudelitel kasutatud vaiba ja veluuriga kaetud B-piilar koos dekoratiivse puitliistuga


Ainult 600 mudelitel kasutatud nahast päiksesirmid koos veluuriga kaetud laekonsooliga ja A-piilaritega


Facelift mudeli uksepolstrid on igas mõttes paremad kui vanal. Esiteks sulgub uks hea häälega. Erinevalt vanast, mille uksepauku ilmestab kogu käetoe mehhanismi pahur vibratsioon. Teiseks on mugavad laiad käetoed ja praktilised uksetaskud. Algupärase mudeli uksepolstrid on mugavuse ja praktilisuse mõõdupuul täiesti kasutud. Ning lisaks rõõmustab 600 tagaustel puidust tuhatoosidega. Täitsa hull värk kui oluline roll on meie elus pisidetaildel. Kogu elu värvikirevuse määravadki pisidetailid.


Ning tegelikult on erinevust rõhutavaid pisidetaile palju. Kasvõi näiteks heleda veluuriga kaetud pakiruum.


Aga mis põhiline - facelift auto on lihtsalt palju paremini tehtud. Kogu tema salongi viimistlus on täiesti teisel tasemel. Kõik plastikud on käe all hoopis teistsugused, tuhmi pinnaga ja kvaliteetsed. Midagi ei nagise, midagi ei irvita lahti, midagi pole üles tursunud. Kogu üldpilt on mõõtmatult kvaliteetsem kui vanal mudelil. Eks muidugi 600 eriviimistlus annab palju lisandväärtust. Kuid sama tugeva ja kvaliteetse tunde jätab ka teise sõbra '94 S320.

Ning sõiduomadustelt ei ole 600 ja 500 üldse võrreldavad. 600 kõrval on minu auto nagu küüliku piss. Ma mäletan sarnast erinevust omal ajal, kui sõitsin ise BMW 750-ga ja sain proovida 740. Kuigi paberil olid need autod soorituselt võrdsed ja kõigi parameetrite kokkuvõttes tundus 740 isegi parem valik, ei olnud tegelikkuses neil kuigi palju ühist. V12 sõitis lihtsalt täiesti teistmoodi.

Ma saan nüüd aru, miks HotPapa ei leina oma 560SEL-i, sest korras 600 sõidab lihtsalt nii palju kordi paremini. Nii mugavat ja sundimatut sõiduelamust vanatehnikalt ei ootaks. Ma tema üüratust jõuressursist parem ei räägigi. Mina, kes ma olen alati W140 aadressil kriitiline olnud ja eriti põlanud valge suunatulega mudeleid, pean nüüd vabandama, silmad maha lööma ja tunnistama, et facelift S600L on ikka täiesti ekstraklass. Ilmselt vanatehnika vallas üks parimaid autosid üldse, millega sõita.

Ja nii ma muudkui sõidan (ja tangin...) oma ristilapsega ja aina keerutan mõtteid, kuidas enda poolikust lahendusest lahti saaks ja kust endalegi hea 600 välja võluks. Sest korralikuna ostetud 600SEL on vanatehnikana küll täiesti mõistlik auto ja ilmselt ka hea investeering. Kõik muud W140 mudelid on ikka natuke aseaine maiguga.

[j00nas]

aga tegelikult Clarkson ütles ka, et ainus põhjus sõita S500-ga on see, et sa ei saa S600-t endale lubada.

[nostromo]

Seda rikkumata iludust pole olnud mõte enda kollektsiooni lisada? Pole küll facelift: http://www.auto24.ee/used/763124

[kait]

Seda rikkumata iludust pole olnud mõte enda kollektsiooni lisada? Pole küll facelift: http://www.auto24.ee/used/763124

Kõik on kena, väike läbisõit jne. AGA juhtmestik laguneb ka pukkidel
Ja olen üsna kindel et ajahammas on nii mõnelegi detailile omad jäeljed jätnud....ilmselt hakkavad need sõitma hakates järjest märku andma.

[JorgenP]

Seda rikkumata iludust pole olnud mõte enda kollektsiooni lisada? Pole küll facelift: http://www.auto24.ee/used/763124

Kas see isend juba tõesti aastaid müügis pole olnud? Minu mäletamist mööda oli 2-3a tagasi auto24 sirvides ka see olemas.

Aga kuldne/beež S600 on tõesti ülim, alates sisust kuni välimuseni välja.

[tom255]

Kas facelifti järgsel mudelil on see juhtmestiku lagunemise probleem lahendatud?

[hents99]

Kas facelifti järgsel mudelil on see juhtmestiku lagunemise probleem lahendatud?

Faceliftiga hakkasidki probleemid, mitte varem.

1992-1996 aasta autodel on kehva isolatsiooniga juhtmestikud.
Peamiselt 1993-1995 ehk sellest ajast kui tuli EFI.

Iseenesest kõige väiksem/lihtsam probleem nende autode juures. Ostad rulli kaablit ja teed uue. Selleks pole isegi elektrooniku teadmisi vaja.

Ise olen teinud suurusjärgus 100 juhtmestikku, alla poole neist muidugi nö taastamisena, enamus nullist kõikide uute pistikutega.


See MB veoauto on eriti lahe. Mis tarbeks seda autot kasutatakse? Sellise eest saaks mitukümmend väga korralikku Ess-kuutsadat

[v6sa]

aga tegelikult Clarkson ütles ka, et ainus põhjus sõita S500-ga on see, et sa ei saa S600-t endale lubada.

Aamen selle peale.

Ess on selles mõttes huvitav ja kahepalgeline auto, et tavalisest autost essi tugitooli maandudes tundub ka "säästuess" midagi ebamaist. Korralik säärane siis. Aga alles tippmudeliga saab lõplikult aimu, mida seda mudelit luues silmas peeti.

Mind vaimustab endiselt, kui vaevatult on auto loojad suutnud vantsi sõitma panna. Kui eelkäija tundub suurena ka lihtsalt sõites, siis vantsi sangas tuletavad mõõdud ja mass end meelde alles Tõsiselt Kitsastel Pööretel.

Nüüd järgneb rumal küsimus tagaistme teemal. Kas vantsi seatav tagaiste ei liigu mitte kogu täiega ettepoole, kui seljatuge "alla lasta"? Kuigi sisulist vahet sellel ju pole, jalaruumi on piisavalt

[Sm.Tihhonov]

Kas vantsi seatav tagaiste ei liigu mitte kogu täiega ettepoole, kui seljatuge "alla lasta"?

Paksul on tagaistme padi fikseeritud, langeb ainult seljatugi koos sektsioonidega tagaaknalaua küljest. Minu teada liiguvad padjad ainult individuaalsete tagaistmetega variandis. Neil sai kindlasti muuta patjade kallet, aga kas nad edasi-tagasi ka liikusid, ei tea. Äkki pika W126 tagaiste liikus nii, et seljatugi oli ülevalt paigas ja padi liikus ettepoole.

Aga eks ta vist enamasti nii olegi, et väiksema mudeli eelistamine 600-le on enamasti põhjendatud ainult tõsieluliste majanduslike argumentidega. Eks teinekord saab muidugi määravaks ka kooselu lihtsus. Ma pakun, et keskpärase varustusega 320 on ikka mõnevõrra lihtsam pidada kui tippseades 600.

[siim 256]

Väga ootan youngtimer v8 teemat Audi foorumis.

[Sm. Västrik]

Omades nüüd võrdlusmomenti julgen siinkohal Tihhonovi väiteid kinnitada.

Vastab täielikult tõele, et nädal Mercedes S 600 L roolis on küll meeldivalt kulukas, ent samal ajal nii rahutukstegevalt ilus kogemus, et rumalustest hoidumiseks tuleb paratamatult järjekordne tabletikuur läbi teha. Ai.


Tauno

Läheb nukralt raha koguma.

[j00nas]

Tahaks ka lugeda Audi, Bentley, ja kõige enam, Jaguari kohta. Sm.Tihhonov kirjutab nii hästi, et loe või läbi isegi Volgade teemad. Kuigi vene tehnika iseenesest jätab mind täielikult 100% külmaks.

[Sm.Tihhonov]

Ma suudan vaevu teenindada oma hetkel kehtivaid autoteemasid, antagu mulle andeks. Esiteks ei leia ma enam kuigi palju tahtejõudu päevikuid pidada. Kuid teiseks olen oma autodega muutunud juba nii tuimaks, et ei viitsi nendega enam väga projektitada. Ma poleks 5 aastat tagasi pika peksu peale ka uskunud, et suudan sõita terve suve näiteks Turbo Bentley'ga nii, et tal parema esiukse sees midagi rämedalt krigiseb ja kõlarid plärisevad. See oleks kohe esimese õhtu projekt olnud. Tänane tõde on, et uks krigiseb siiani ja kõlari plärina vastu aitab raadio vaiksemaks keeramine. Mingil määral aitab ka teadmine, et mu W126-el pläriseb ka üks kõlar.

Teatud mõttes on minu närvikava kindlasti muutnud ka S-klassiga läbi elatud traumad. Sõja läbi teinud mehed enam naabrimuti kisa ei pelga. Olen talv otsa harjutanud Audi V8-ga kooselu nii, et ma ei võta tema probleeme enda probleemidena ja teinud sellises mõtlemises häid edusamme. Hakka või mingeid vabastava hingamise koolitusi raha eest tegema. Seda enesekindlamalt avasin ma ka tänavu kevadel garaaziukse, mis peitis enda taga musta S-klassi. Hämarast garaazist lõi ninna niiske ja külm õhk ning kerge tolmukihiga kaetud must Mercedes lõi päiksekiirte all särama. Ta tundus äkki atraktiivsemana kui kunagi varem. See oli nagu kohtumine Eleanor'iga filmist "Kadunud 60 sekundiga"... ja ma tundsin valu parema jala liigeses. Vaatasin seda siledat klaverimusta värvi, säravaid esitulesid ja kiiskavat ruudulist iluvõret ning mõtlesin: "mis meist saab?"

Sai see, et garaazist välja aetud Mercedes enam tund aega hiljem käima ei läinud. Isegi ei lubanud mitte. Kutsusin sõbrad appi ja lükkasime raipe tagasi garaazi. See auto end nii kergelt kätte ei anna.


Paar päeva hiljem olin samas kohas tagasi. Imekombel läks Mercedes käima nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlesin, et enam ma teda välja ei sureta. Las käib tund aega jutti, ilusti soojaks. Küllap mingi niiskuse jama. Ca 20 minuti pärast kuulsin, kuidas auto hakkas väga koledalt vahele jätma ning veel enne kui jõudsin ta hooga tagasi garaazi sõita, suri rajaks välja. Oli öö, oli pime ja ma olin garaazis üksi. Võtsin kuuspaki õlut näppu ja läskin otsima kedagi lolli ja tugevat, kes aitaks auto tagasi garaazi lükata.

Kolmandal korral võtsin jagajakaaned maha. Täiesti märjad! Miks? Kuidas? Miks ta siis külmalt käima läheb ja alati ca veerand tunni pärast just välja sureb? Kuivatasin ära, puhastasin pinnad ja läksin sõitma. Jõudsin Sauele, kui tundsin, et auto enam jälle normaalselt käia ei taha. Keerasin tagasi maanteele ja tegin veel 30 km ringi. Peale seda jäi ta ilusti tööle ja loodetavasti nüüd nii jääbki?

Mul on täpselt sama jama oma W126 S-klassiga igal aastal. Millest see tuleb, et kevadeti tõmbab alguses jagajakaane seest märjaks? Ma saan aru kondentsi tekkimise põhialustest. Aga ikkagi - kuidas ta tekib? Miks just sooja mootoriga ja miks ta siis peale igat külma ööd ei teki? Ainult kevadeti esimeste käivitustega. Olen juba kuulnud, et ka paljud teised Mercedese omanikud on sama probleemiga kokku puutunud. Aga ühegi teise autoga pole ma seda täheldanud? Miks just Mercedes? Mille poolest ta teistmoodi on? Kas seda viga saab kuidagi ära hoida?

Ah jaa - TEGELIKULT peab tunnistama, et ta ikka sõitab pagana hästi. Uskumatult mõnus oli üle pika aja temaga üks maantee ring teha. Nii vaikne, pehme ja lõõgastav sõidukogemus, nii sundimatud ja stressivabad kilomeetrid, mõnus. Fašistid on ikka pagana hea autoga maha saanud. Aga mulle tundub, et meie koos käidav tee saab ka tänavu olema auklik ja pinde täis.