10-03-2009, 06:18 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 08-03-2010, 03:57 PM ja muutjaks oli marek.)
Tervitus kõigile Mercedese sõpradele.
Olles viimased aastad aktiivselt tegelenud erinevate Volgade taastamisega ja mahutades sinna vahele ka ühe suurema BMW ennistamise, olen täiesti teenimatult unustanud oma vana sõbra Mercedese. Käisin nüüd laupäeval garaazis ning äkki hakkas tolmukatte all kurvalt konutavast mersust kahju. Aitab sellest vanaduspuhkusest - Mercedes tahab sõita. Ja see suvi tuleb tema suvi. See on lubadus.
Algatuseks paar pilti ka minu vanakesest. Suvi 2006.
Aga kõigest lähemalt.
Minu esimene reaalne kokkupuude W126 kerega autoga oli 1991. aasta alguses, kui Tallinnas Tatari tn Ministrite Nõukogu autobaasis avati Mercedes-Benzi ametlik esindus. Siis oli meil veel Eesti NSV, kehtis rubla ja Volga oli parim võimalik auto. Avamispeol oli saalis välja pandud muuhulgas üks must W126. See auto jättis toona 12 aastasele lapsele kustumatu mälestuse. Niivõrd ilus oli see auto. Niisuguse taseme luksusautot olin enne ainult telekas näinud (W124 keresid liikus üksikuid juba varem tänavatel).
Selle autoga olin ma müüdud mees. Sellise pidin ma endale kunagi saama. Veel aastaid hiljem hiljem nägin tihti seda sama musta S-klassi turvaautode saatel lippude lehvides mööda tänavaid tuiskamas. Sest sama avamispeol olnud must S läks Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse autotalituse osakonna kätte, kus ta võeti kasutusele külaliste korteezi esimese VIP autona. Vaatasin ja unistasin, et kunagi saan endale ka sellise...
Ühel hetkel see Riigikantselei S-klass justkui kadus ja aastaid ei näinud ma enam seda autot. Mõnikord tuli ta mulle meelde, kuid kust sa oskad teda otsida. Arvasin, et küllap on kellelegi hämaraid teid pidi maha parseldatud ja hunnikusse sõidetud.
2005. aasta novembris ei uskunud ma oma silmi, kui seesama 260SE oli ühtäkki riigiasutuste üleliigsete varade oksjonil. Siis lõid lained pea peal kokku ning seda autot oli mul kindlasti vaja. Sest ta polnud mitte lihtsalt W126, vaid ta oli SEE W126, mis oli mind kummitanud kõik need pea 15 aastat.
Oksjoni kirjeldus polnud just paljulubav. Auto pidi olema parjalt roostes, käigukast tühi ja pikalt seisnud. Sellegipoolest läksin teda vaatama.
... jätkub
Olles viimased aastad aktiivselt tegelenud erinevate Volgade taastamisega ja mahutades sinna vahele ka ühe suurema BMW ennistamise, olen täiesti teenimatult unustanud oma vana sõbra Mercedese. Käisin nüüd laupäeval garaazis ning äkki hakkas tolmukatte all kurvalt konutavast mersust kahju. Aitab sellest vanaduspuhkusest - Mercedes tahab sõita. Ja see suvi tuleb tema suvi. See on lubadus.
Algatuseks paar pilti ka minu vanakesest. Suvi 2006.
Aga kõigest lähemalt.
Minu esimene reaalne kokkupuude W126 kerega autoga oli 1991. aasta alguses, kui Tallinnas Tatari tn Ministrite Nõukogu autobaasis avati Mercedes-Benzi ametlik esindus. Siis oli meil veel Eesti NSV, kehtis rubla ja Volga oli parim võimalik auto. Avamispeol oli saalis välja pandud muuhulgas üks must W126. See auto jättis toona 12 aastasele lapsele kustumatu mälestuse. Niivõrd ilus oli see auto. Niisuguse taseme luksusautot olin enne ainult telekas näinud (W124 keresid liikus üksikuid juba varem tänavatel).
Selle autoga olin ma müüdud mees. Sellise pidin ma endale kunagi saama. Veel aastaid hiljem hiljem nägin tihti seda sama musta S-klassi turvaautode saatel lippude lehvides mööda tänavaid tuiskamas. Sest sama avamispeol olnud must S läks Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse autotalituse osakonna kätte, kus ta võeti kasutusele külaliste korteezi esimese VIP autona. Vaatasin ja unistasin, et kunagi saan endale ka sellise...
Ühel hetkel see Riigikantselei S-klass justkui kadus ja aastaid ei näinud ma enam seda autot. Mõnikord tuli ta mulle meelde, kuid kust sa oskad teda otsida. Arvasin, et küllap on kellelegi hämaraid teid pidi maha parseldatud ja hunnikusse sõidetud.
2005. aasta novembris ei uskunud ma oma silmi, kui seesama 260SE oli ühtäkki riigiasutuste üleliigsete varade oksjonil. Siis lõid lained pea peal kokku ning seda autot oli mul kindlasti vaja. Sest ta polnud mitte lihtsalt W126, vaid ta oli SEE W126, mis oli mind kummitanud kõik need pea 15 aastat.
Oksjoni kirjeldus polnud just paljulubav. Auto pidi olema parjalt roostes, käigukast tühi ja pikalt seisnud. Sellegipoolest läksin teda vaatama.
... jätkub
Terve aasta poole aastaga