500 SL, 1991, R129

[R129]

Nonii, aeg jälle oma kogemusi teiega jagada. Reedel oli siis asi niikaugel et sai uuesti mapingut tehtud.

Asi kulges suhteliselt hästi. Veovõlli uued kaitsekummid ei pidanud ka see kord vastu. Need olid nüüd plastikust ja uued ning kasutasime ka kõvasti vähem määret, ning surusime kummid nii kõvasti kokku (et määre ikka pesas, mitte kaitsekummi all ei oleks) kuid ikkagi lendas täpselt 6000 rpm saabudes sealt tavotti välja. Midagi hullu polnud, lihtsalt veidi määris seinu ja kaitsekorpust, aga jätkasime.
„modifitseerisime” ka sisselaske õhu jahutamise mehhanisme (vot kui keeruline lause). Intercooleri radikad olid paigutatud suurde vanni (mingi 50 L ma arvan). Ega eriti testida ei saanudki kui vesi juba täitsa soe oli. Otsustasime siis veel kaks radikat sinna vanni visata ja nendest kraanivee läbi suunata – asi toimis väga hästi. Temp oli kontrolli all.



Peaaegu täistuuridel (5000-6000):
Jube kuidas see ikka tootis soojust. 5 meetrised torud olid otsast lõpuni (hele) punased. Tohutu gaaside hulk mis seal liikus hakkas neid „lõõtstorusid” ka väänama – tahtsid sirgeks minna. Ikka mitmeid kordi tuli üritus seisma jätta, sest küll süttis laud ja teinekord aknaraamid. Ei osanud sellise asjaga arvestada. Niiöelda üle põlve tehes sai ohtralt traktoristi moodi traati kasutatud ja vähegi proovitud neid torusid kõiksugu süttivatest materjalidest eemal hoida. Enne seda kui 5 m toru valgel võis ajalehte lugeda juhtus jällegi üks väiksemat sorti äpardus – toru lihtsalt põles läbi. Suhteliselt kõrge temperatuur ja liiga järsk väänamise nurk tegid oma töö.


Edasi vaatasime, et jõud kukub kõrgetel pööretel natuke liiga kähku. Eelpool nimetatud probleemida tõttu otsustasime väljalaske „pudelikaelad” (toru viimased otsad mis olid kõige kitsamad) maha lõigata.

Kui enne sai veel kõrvatroppidega kuidagi olla, siis nüüd olid ainult kõrvaklapid abiks. Ühel sõbral hakkasid sõltumata ka troppidest kõrvad lihtsalt valutama – selline tunne nagu automaadist tulistaks keegi kõrva ääres. Sama olukord valitses ka väljas – kartsin, et 100 meetri kaugusel asuvast baarist tulevad varsti „külalised” :flaming:, sest müranormid olid vist x korda juba ületatud :hump: Igatahes nende baarikülastajate palvetele vastati.
Üles ütles järgmine nõrgim lüli meie projektis – õlivoolik. Jällegi peab jumalat tänama, et see juhtus praktiliselt tühikäigul ja olukorras kus torude temp oli võibolla 300 kraadi. Korraga viskas ikka mõnusa pilve ülesse. Ma ei taha ette kujutada mis oleks juhtunud siis kui õli oleks hõõguvale torule lennanud – ilus leek oleks olnud ikka küll. 3 kg kustuti poleks vist päästnud kuid õnneks on ka vooliku otsas trassi vesi olemas. Igatahes midagi ei juhtunud, suur koristus ootas jälle meid ees.



Päeva lõpuks sai eesmärk ka ületatud – 370 kw oli käes ja mingi 740 Nm. Peale „uute” summutite kasutamist ei saanud enam eriti testida, nii et süütega ja seguga vähe mängides on lootus sinna 800 Nm kanti ikka ka jõuda – elame näeme ja loodame parimat. Peep oskab äkki siin midagi lisada.

PS tundub et seadistamise kõige kallim komponent on kütus, seda on juba 130 liitrit saanud ära põletada ja ega eriti testida pole veel jõudnudki – probleemid katkestavad kogu aeg.

Üks eriti udune pilt ka siia - ei julgenud lihtsalt lähemale minna. Siin on nähe kui punased (ja kui pikalt) siis toru on.