MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

2024 sügis algas rohelise Mercedese jaoks raskelt. Läksime novembri keskel Riigikantseleiga Tartusse, eesmärgiga jätta Riigikantselei sinna talvituma ja tuua roheline Tallinna. Ta küll käivitus ja vedas end õue, aga midagi oli vahepeal juhtunud. Kuidagi tema ärkamine suveunest ei olnud enam õige. Mootor lonkas, tõukurid tiksusid, pöörded kõikusid. Temaga sõitmine käis naisterahvale üle jõu, sest ta suri kogu aeg välja. Suri välja enamasti stardihetkel, ehk vajas opereerimiseks vasaku jala pidurit ja tegelikult suri väilja ka täiesti lampi sõidu ajal. Lisaks oli vahepeal läbi mädanenud summuti, mingi loll lörin oli taga ja kogu sõiduemotsioon oli täiesti peldikus. 

Läksime siis tavapärasel moel enne ärasõitu veel Tartu Raekoja platsi Pahade Poiste puhvetisse sööma, parkisime auto harjumuspärase liigutusega Kaubamaja alla parklasse ja jõime pubis õlut sulgemiseni. Tagasi auto juurde naastes selgus, et kaubamaja parkimismaja oli ööseks kinni pandud ja peale seljas olnud üleriiete olid kõik meie asjad koos rohelise Mercedesega maja all luku taga. Lahendasime asja operatiivselt nii, et võtsime Sm.Västriku BMW ja sõitsime sellega Tallinna ning Västrik lubas järgmisel päeval pohmelli kiuste linna Mercedese järele minna. Ühtlasi tähendas see, et Västrik sai endale terveks nädalaks igapäevaseks asjaajamiseks ühe logu Mercedese, millel mootor ei töötanud ja sumps lörras. Mul oligi temast kahju ka, aga ma väga ei näidanud välja. 

Nädal hiljem jõudis Mercedes Tallinna. 


Mul oli kett maas. Sellise lombakana ei saanud teda ju müüa ka kellelegi. Kuidagi esimest korda tundsin, et ma päriselt enam ei taha temaga tegeleda. Et see aastaid tagasi nalja pärast alustatud projekt oli oma aja ära elanud. Sõber tuli appi ja hakkas mootoriga tegelema. Ta leidis sealt mitmeid vigu, aga ma ei olnud väga motiveeritud neid lahendama. 
 

Ma olin aasta varem selliste patsientide jaoks isegi sama ajastu Bosch diagnostika aparaadi Saksamaalt toonud. Peamiselt küll kasutame tema gaasianalüsaatori funktsiooni. Väga midagi rohkemat ei oska temaga teha. 


Mingite pingutuste abiga saime mootori tööle. Nii, et ta ei olnud hea, aga teda sai kasutada. Tõstsin siis auto üles ja vaatasin, et mis kõhu all toimub. Ta oli ikka alt koledaks läinud juba. Selleks ajaks oli tal siis selja taga 8 aastat Eesti talvesid. No ja ootuspäraselt oli sumpa keskmine pütt täiesti mäda. Seda olime korra juba hädapärast remontinud, aga enam polnud päästa midagi  - pada oli täiesti lõhki. 
 

Minu suureks üllatuseks osutus sumpa keskmine pütt sellise nimega varuosaks, mida enam osta ei olnud võimalik. Ei pakutud originaali ning isegi varuosana ei suutnud mitte ükski Eesti varuosamüüja mulle seda pakkuda. Lõpuks leidsin kuskilt Itaalia veebipoest. Sain mingi täiesti tundmatu nimega varuosa mida tuli ulatuslikult ümber lõigata, et ta autole alla sobiks. Aga ta oli ainus mida ma sel hetkel oskasin leida üldse. Eks ta ikka ajab närvi - auto pole veel isegi 40 aastat vana aga juba hakkavad mingid varuosad ära kaduma. 

Täiesti kogemata ostsin ma sügisel 2024 endale ka tseeklassi. Mul ei olnud mingit plaani teda osta ega ka mingeid tundeid tema suhtes. Aga kui pakutakse peaaegu roostevaba 160k originaal läbisõiduga C klassi Avantgarde mudelit sümboolsete eurode eest, tundus vale ka ostmata jätta. 
 

Oli ilus originaalina säilinud auto, peaaegu uuena Eestisse ostetud, elanud 10 aastat ühes peres ja 10 aastat teises peres, väikse sõiduga ning peale suuremat hooldust ja väikest veermiku remonti tegelikult sõitis väga hästi. Vaikne ja kvaliteetne sõiduelamus. Tema ainus probleem on see, et ta ei ole täna ühestki otsast huvitav auto. 

W126 sai talvel 2024/2025 sõita alla 3000 km. Eks C klass võttis osa sõite ka enda kanda ning tegelikult olin ma W126-ga veidi tülis. Tal hakkas mingi pidurite jebi ka lisaks. Tagapidurid kippusid natuke peale jääma. Neid sai lahti võetud ja puhastatud, tõstukil kõik toimis laitmatult aga sõidu ajal kõditas närve õrn pidurivilin. Ning kui tagaiste inimesi täis laduda, jooksid pidurid ikka konkreetselt nii peale, et toss oli taga. Aga üksi ja kahekesi sai sõita ning kui teda vahest pesta ka tundus ta siiski endiselt väga soliidne auto millega liikuda. Ning lisaks soliidsele olekule on ta väga praktiline ka. Neid asju on vähe mida tema pakiruumi mugavalt sisse ei saaks tõsta. 
 

Mõnikord piisab väga väikesest ärritajast, et suured asjad hakkaksid juhtuma. Pekki, peale kõike seda mida ma olen tema jaoks teinud, lasi ta nüüd kummi ka veel tühjaks !
 

Peale 8 aastat kooselu sai see väike eksimus määravaks. Otsustasin, et kui lumi ära sulab, teen pildid ja panen müüki. Ja tegin ka ... pildid. 
 
 
 

Aga ta nägi piltidel väljast kuidagi nii hea välja aga samas tundus salong nii määrdunud ja pleekinud ja luitunud, et mõtlesin, et kes teda ikka ostaks... et äkki peaks selle salongiga ikka midagi ette võtma. Seal konsooli paremal küljel olid koledad kruviaugud ka, kes sellist autot ikka tahaks. Ja ega ma nii kindel ka polnud kas ma ikka niiväga tahan teda müüa, sest ma polnud tegelikult suutnud välja mõelda, et mis auto ma siis W126 asemele ostaksin. Mis auto kannaks sama hästi sellist väärika ja huvitava talveauto tiitlit? Et oleks nagu natuke klassik ja samas igapäevaselt mugav, mis ei roostetaks kohe maha ja oleks samal ajal rahuldava töökindlusega?

Lükkasin otsustamise taas edasi ja käisin parem sõbra juures kes neid lammutab ning tõin paar parempoolset korraliku sisuga istet ja veen mõned pisiasjad juhuks kui suvel igav peaks hakkama. 
 

Roheline rändas kevadel jälle tagasi Tartu garaazi suveunne ning Riigikantselei tuli suvehooajaks Tallinna.