MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Ilusat talve sõbrad. Ehkki vaadates aknast välja ja veidi lähemalt oma autot, ei leia selles kõiges tegelikult just liiga palju ilusat. Lumi on ilus, lumised teed on ilusad, lume peal on autoga maru hea sõita ... aga mida pole on lumi. Vaadan oma Tallinna-talvega kaetud autot ja ei teki tunnet, et tahaks hullult lakkuda seda lund. 


Täna tuli kohe mõte, et ajan end pingule ja kirjutan foorumisse paar rida oma talveautost. Lugesin siis algatuseks oma eelmised postitused läbi ja tuleb tunnistada, et ega väga midagi tarka lisada polegi. Kõik autoga seonduvad emotsioonid on varasemalt juba öeldud. Ta ongi hea auto. Lihtne, töökindel, mugav, odav pidada, kõrge põhjaga, lukuga tagasillaga ja ilus kah veel. Mulle meeldib see täiuslikkus mida püüti selle autoga saavutada ajal kui inimesed olid targemad kui arvutid. Tal ei olegi kunagi midagi reaalselt viga. Ta lihtsalt ei lähegi kunagi katki. Auto sõidab, auto toimib laitmatult. Või noh ... nii laitmatult kui 35 aastat vanalt ja 375000 sõitnud autolt oodata võib. Läbis taas korrektselt ülevaatuse, midagi kuskilt ei kolise, midagi küljest pole kukkunud. Kõik need hädad mis teda alati on saatnud on alles, ise korda pole midagi läinud. Ta on ikka natuke pika kävitumisega, kohati on tühikäik veidi ebaühtlane, rahulolematu olen käigukasti tööga. Ta vahetab ja toimetab justkui korrektselt, aga veidi libistab II ja III vahel. Aga samas midagi hullemaks pole ka läinud ja nii ma lepin, et selline ta lihtsalt on. Sel hooajal on seni ainus kulu olnud kindlustus ja ülevaatus. Kokku seega mingi 100 eurot ehk. Selliste kulunumbrite juures pole väga põhjust nuriseda ka et päiksesirm nagiseb natuke või rooli naha niit on lahti.

Suvekorterist võtsin auto välja 24 oktoober. Nagu ikka olid talverehivd juba mugavalt all, auto käivitus ilusti esimese korraga, veidi tiksutas algul hüdrotõukurit aga jäi siis vait ja üldse oli kõik täpselt nii nagu igal aastal. Isegi aku polnud tühjaks läinud. 
 

Mulle väga ei meeldi olukord kus mul on ainult üks auto ja pikalt kaalusin lisaks teise talveauto variante ka. Osta midagi uut ei tahtnud. Kunagi talveautoks ostetud Golf sai ju kenasti korda tehtud ja tema on nüüdseks isegi Saksamaal ära käinud. Aga kuidagi ei tule sellist mõnusat talveauto tunnet. Natukene on nagu kahju ka, sest mudel on haruldane ja isegi hakkab ehk mingit väärtust koguma juba ning eks vaeva ole ka temaga päris palju nähtud. Teisalt ei tundu ta mulle kuidagi liiga kindel variant olema talveks. Ta jätab kuidagi hapra, kehva talvevalmidusega ja väga roostesõbraliku mulje mulle. Sõber Sm.Västrik jäi kunagi temaga lume kätte ja väga diplomaatiliselt teel püüdis mind veenda, et ma kaaluks talveautoks ka teisi variante. Et olevat paremaid, millel oleks näiteks ABS ja peeglisoojendused ja mitte nii udused aknad. Nii, et esimese lume saabudes sõitis Golf ikkagi talvekorterisse.  
 

Alati oli varuvariant W204 C-klass. Suht moodne auto ja temal olid isegi talverehvid olemas. Aga ma ei olnud nõus. Sest mõistke mind hukka kui tahate, aga mina EI OLE NÕUS vahetama autodel REHVE. Ma olen nõus vahetama RATTAID kaks korda aastas, tõstma auto ise üles, ÕIGESTI, õige koha pealt, võtma rattad ära, pesema koopad ja veljed puhtaks, veidi määret rattapoltidele ja velje kontaktpinnale, paar õlut ka vahele jne jne. Aga mul tulevad päriselt punnid peale kui ma juba pean planeerima rehvivahetust, minema kella pealt kuhugi kohale, üleväsinud klinediteenindajaga kannatlik olema, vaatama läbi akna kuidas tunkedes vennad lükkavad tungid kuhugi mu auto alla, tõstavad ta üles, rauh-rauh rattad alt ära, vähemalt kaks velge kukuvad alati näopoolega vastu maad, hooletu liigutusega robaki pinki, jõuga rehv lahti, heeblid vahele, rehv maha, pastat, uus peale, heeblid kolisevad, pingid susisevad, mingi vulgaarne möla käib taustaks, mitte minutitiki ei tohi kaotada ... kõik see käib nii jõuga ja nii masinlikult, et ma ei saa sellega emotsionaalselt hakkama. Ma ei tee seda. Ma arvan, et ükski mu auto pole sellist lihunikkude töölaagrisse sattumist ära teeninud. Ma sõitsin C-klassiga suverehvidega kuni talveporini välja, aga siis läks garaazi. Kui teisi rattaid ei ole, siis mina talvel ei sõida, punkt! Siin veel sügise viimane pilt koos oma teravaima konkurendiga, mis tõmbas ka minul kaalika sõitma ja mitu nädalat käisid värinad peal, et just nüüd ja kohe on seda ka vaja. Aga see vist ei ole selle foorumi teema. 
 

Niisiis jäigi taas ainult roheline Mercedes. Aga kuidagi ma ei olnud enam rahul. Ehkki jah - ta toimis justkui hästi, aga mingi üha enam ajudesse pugev rondi mekk oli hakanud külge tulema. Ma kunagi lubasin endale, et võtan igal aastal korra alumised plastikud maha ja pesen kere puhtaks, vajadusel lasen kuhugi mingit kaitset peale. Aga ma polnud seda teinud 5 aastat enam. Antenni auk roostetas, koopakaartel olnud paljaks kriibitud kohad roostetasid ja siis ühel päeval peale mingi lumesumba otsas kõõlumist hakkas sumps ka veel lörrama. See oli juba piinlik. Vana autoga sõites ei tohi jääda muljet, et see vana auto ongi su elu paratamatus. Ta peab olema stiilne. Aga lörrav sumps ei ole stiilne ja siis on juba raske endale põhjendada, et miks ma niisuguse autoga üldse sõidan ... kui siis ainult paratamatusest eksole! Kuna sõita oli vaja, siis sai auto üles tõstetud ja asi üle vaadatud. Tagumine pütt, mille ma kunagi uue originaaltoote ostsin, oli endiselt veatu. Aga resonaator oli läbi. Kuna mul hetkel polnud seda kuskilt võtta, sai ta lihtsalt sõrmega sodist tühjaks kraabitud ja lapp peale pandud. Hetkel on jälle hästi, kuigi tegelikult tahaks uut resonaatorit. Aga selle hind uuena on juba selline et pea hakkab ringi käima. Pärast auto alt koristades mõtlesin, et ei tea kust küll need neli suht ilusat puhast plekist korki ära olid kukkunud...
 

Nii me elasime, aga üldiselt oli juba selge, et pikalt see enam kesta ei saa. 126 vajab natuke tähelepanu. Uusaasta õhtul sain Vana Tallinna kõrvale tseeklassile teised veljed ostetud
 

Mulle kuidagi tundus, et ma olen selle talle võlgu. Paar päeva tagasi rookisin plastikud maha, eemaldasin pakiruumi polsterduse, et hinnata varjatud pindu ja pesin auto survekaga puhtaks. Mingit süvapesu ma pole teinud, lihtsalt pimedas õues Kärcheriga üle. Rattaid alt pole veel võtnud, et koopaid eraldi pesta.  
 
 

Ma ütleks, et ei tasu liialt karta korraliku kerega vanade autodega talvel sõita. Nendega ei juhtu mitte midagi. Kuna me keegi ilmselt ei ela veel 100 aastat, siis neid autosid lõpuni läbi sõita on ikka päris raske. Minul jookseb nüüd siis kuues talv aga läbisõitu on muidugi vähe - selle ajaga umbes 25000 km. Aga korrosioonikindlus on tal 101% parem kui ükskõik millisel moodsal autol. Kuue talvega pole tal küljekarpidele ega tiibade allaserva tekkinud isegi pindmise rooste algeid. 
 
 

Esitiibade esimesed alumised ääred mis on enamustels 124 ja 126 autodel läbivalt roostes, on täiesti puhtad ja veatud. Ainult koopaäär on kergelt roostes, kust kiviklibu on värvi maha tagunud. 
 

Ainus kehv asi selle auto küljes on vasak tagatiib, mis on kunagi vahetatud. Ilmselt väga ammu, tõenäoliselt omaaegne esinduse töö... kuid ta on ikkagi vahetatud. KÕIK selle tiivaga seonduvad liitekohad on roostes. Samal tiival olev antenniauk on roostes. Ehk siis pole mingit vahet kes ja kuidas, esindus või maaalune garaaz ... kui juba inimene on relaka ja keevitusega kallal käinud, on asi untsus nagunii.
 
 

Täna on see kõik veel päästetav, lihtsalt liitekohtade kaitsemastiksid on lahti, pindmine rooste ja ilmselt pleki enda korrosioonikindlus ei ole ka tehase tasemel. Aga näitab seda et remonditud auto ei ole enam kunagi tehaseauto ... kahjuks. Lihtsalt võrdluseks pilt teise poole tagatiiva siseküljest, mis on tegelikult veatu, 35 aasta vanuse auto kohta. 


Isegi tüüpiline W126 probleem - tagumine aknalaud - on minu hinnangul ideaalilähedases seisukorras. 


Paremal küljel on roostes koopakaared, mille inimene on kunagi ära kriipinud. Nad olid juba ostes roostes ja ega nad täna paremaks pole läinud. Siin pildid suht varsti peale ostu ja nüüd siis täna. Näide, et tegelikult kannatab isegi paljaks kriibitud plekiga veel mitu aastat sõita. 
 

Nüüd enam tagasiteed pole. Ma pean aeg ajalt tunnistama et teistel inimestel on kah vahest õigus. Üks mu parimaid sõpru, kes kunagi mulle selle auto tõi, tema teatas kõikide minu kahtluste peale täiseti külma meelekindlusega, et selle autoga kannatab Eestimaa talves vabalt sõita vähemalt 5 aastat. Ja peale seda ei tule teda mitte romulasse viia vaid viie soti eest värvida ja saab samamoodi edasi panna. Täna on hinnakirjad veidi muutunud, kuid suures plaanis täpselt nii läkski. Uute arenguteni.