21-06-2021, 09:20 PM
Autod kipuvad ennast katki seisma ja W126 ei ole selles osas mingi erand. Aastaid kestnud projekti jooksul oli masina üks tagapidur nii kinni jäänud, et iga kord kui see auto garaažis liigutamist vajas, tuli valida kas krokodillidega käivitamise või peaaegu sama tülika songa vahel. Sellise piduriga juba katselende ei soorita ja masin läks remonti.
Kui tagapidur korda sai, diagnoosisin kõrva järgi ära ka mittetoiminud kesklukustuse. Selgus, et tankimisluuki kesklukusüsteemi abil lukustav ventiil lekkis. Tellisin uue ning asendasin vana detaili asenduse jõudmiseni ajutiselt suvalise Y-liitmikuga, sest isegi remonditöökodades on autoga mugavam opereerida kui ei pea iga kord käsitsi uksi ning pakiruumi lukku ja lukust lahti tegema.
Nüüd ei jäänudki üle teha muud kui esimene pikem proovisõit, et näha kui palju juppe selle suures osas isekoostatud auto küljest teele pudeneb. Palusin esimest korda oma pere pardale, peatusin kiireks tankimiseks ning läksime külla mu vanematele, kes elavad meist paarikümne kilomeetri kaugusel.
Erilisi üllatusi ei ilmnenud. Maanteesõidu järel käega veljepindu kontrollides selgus, et ka esipidurid ei jookse nii vabalt nagu peaks. Esisillas võis jätkuvalt täheldada teatavat kolinat (iseeneslikult ta ennast ju ära ei ravinud), käigukast vahetas endiselt käike minu maitsele pigem järsult ning uue nähtusena oli kolme aastaga konditsioneer gaasist tühjaks vajunud. Lisaks saatis me sõitu W126 kerega autole nii omane uksepolstriservade lakkamatu ja armas nagin. Ühesõnaga tühised parendamist vajavad tehnilised nüansid, kuid mu suureks üllatuseks ei lagunenudki auto koost ja sõitis üllatavalt vibratsioonivabalt, vaikselt ja kenasti.
Pärast kõiki neid aastaid võis masina seega lõpuks pessu viia. Sõbralik pesulaomanik arvas, et leiab mulle võibolla heal juhul enne 17-ndat juulit mõne aja. Umbes nädala pärast selgus, et see aeg võiks olla siiski juba 02 juuli, aga ilmselt tegutsevad pesulas sama töökad inimesed nagu Ivan Orava isa ja teine juuli saabus juba juuni keskel. 18.06.2021 ootas mind pesula juures lõpuks puhas ja poleeritud Mercedes-Benz 560 SE.
Poleerimine ja täispesu on see koht iga auto juures, mille järel saab öelda, et ta võib veel vajada väiksemaid parendusi, aga projekt sai valmis. Võiksin pikalt heietada, kuidas vanemad kasutatud autod sisuliselt sünnivadki alles täispesu käigus ning on harjumata silma jaoks enne seda kõik üsna ühtmoodi jubedad pannid. Hea "enne ja pärast" võrdluse annab aga võibolla see pilt siin.
Viimasel ajal olen seetõttu pesu ajaks jätnud autode märgid ja mudelikirjad paigaldamata. Nii on poleerijal lihtsam ja mulle kuidagi meeldib need viimased iluvidinad oma käega alles siis lisada kui auto mõtteliselt "tehtud" on.
Iluvõremärgist oli juttu juba eelmises postituses. Sellele lisandus nüüd loomulikult ka pagasnikuluugile kinnituv Mercedese märk.
Anonüümsed veljekapslid asendusid uute originaalidega...
... ja mis parata, et olen selline mudelikirjapede, aga ta on kapis hoidmiseks lihtsalt liiga ilus detail ja paigaldatud sai seegi.
Päris viimase detailina laotus salongipõrandale komplekt uusi originaalisarnaseid veluurmatte, mis olid juba 190E 2,6 autole sama komplekti tellimisest saati riiulis oma aega oodanud.
Selleks hetkeks oli mu senise elu kalleima ja pikaajalisima projekti käigus siia autosse kolme aasta jooksul kulunud mitu tuhat eurot rohkem raha kui eelmise müügist pangakontole laekus ning vist sadu mu enese töötunde. Ja kuigi ma tean, et ta ei ole veel päriselt sama hea kui mu eelmine W126 oli ning ei pruugi nii heaks iial saadagi, julgen sellest hoolimata rahulolevalt öelda:
"Käib kah!"
Nagu suurürituste lõpus kombeks, sooviksin enne puhkusele siirdumist siiski veel ka lühidalt tänada. Nimelt soovin tänada Sm.Tihhonovi tohutu inspiratsiooni ja võrdlusmomentide pakkumise eest, oma venda suurejooneliste logistiliste operatsioonidega abistamise eest, oma abikaasat arusaamatult mõistva suhtumise eest ja eriti oma poega, kes isegi neil hetkedel kui vandesõnad ruumi ühtlase tumeda massina täidavad, mind tundide kaupa garaažis aidanud ja sealjuures veel piltegi teinud on.
Heade inimesteta me ümber ei oleks vanatehnikal mingit mõtet.
Aitäh ja uute kohtumisteni!
Parimate soovidega,
Sm. Västrik
Kui tagapidur korda sai, diagnoosisin kõrva järgi ära ka mittetoiminud kesklukustuse. Selgus, et tankimisluuki kesklukusüsteemi abil lukustav ventiil lekkis. Tellisin uue ning asendasin vana detaili asenduse jõudmiseni ajutiselt suvalise Y-liitmikuga, sest isegi remonditöökodades on autoga mugavam opereerida kui ei pea iga kord käsitsi uksi ning pakiruumi lukku ja lukust lahti tegema.
Nüüd ei jäänudki üle teha muud kui esimene pikem proovisõit, et näha kui palju juppe selle suures osas isekoostatud auto küljest teele pudeneb. Palusin esimest korda oma pere pardale, peatusin kiireks tankimiseks ning läksime külla mu vanematele, kes elavad meist paarikümne kilomeetri kaugusel.
Erilisi üllatusi ei ilmnenud. Maanteesõidu järel käega veljepindu kontrollides selgus, et ka esipidurid ei jookse nii vabalt nagu peaks. Esisillas võis jätkuvalt täheldada teatavat kolinat (iseeneslikult ta ennast ju ära ei ravinud), käigukast vahetas endiselt käike minu maitsele pigem järsult ning uue nähtusena oli kolme aastaga konditsioneer gaasist tühjaks vajunud. Lisaks saatis me sõitu W126 kerega autole nii omane uksepolstriservade lakkamatu ja armas nagin. Ühesõnaga tühised parendamist vajavad tehnilised nüansid, kuid mu suureks üllatuseks ei lagunenudki auto koost ja sõitis üllatavalt vibratsioonivabalt, vaikselt ja kenasti.
Pärast kõiki neid aastaid võis masina seega lõpuks pessu viia. Sõbralik pesulaomanik arvas, et leiab mulle võibolla heal juhul enne 17-ndat juulit mõne aja. Umbes nädala pärast selgus, et see aeg võiks olla siiski juba 02 juuli, aga ilmselt tegutsevad pesulas sama töökad inimesed nagu Ivan Orava isa ja teine juuli saabus juba juuni keskel. 18.06.2021 ootas mind pesula juures lõpuks puhas ja poleeritud Mercedes-Benz 560 SE.
Poleerimine ja täispesu on see koht iga auto juures, mille järel saab öelda, et ta võib veel vajada väiksemaid parendusi, aga projekt sai valmis. Võiksin pikalt heietada, kuidas vanemad kasutatud autod sisuliselt sünnivadki alles täispesu käigus ning on harjumata silma jaoks enne seda kõik üsna ühtmoodi jubedad pannid. Hea "enne ja pärast" võrdluse annab aga võibolla see pilt siin.
Viimasel ajal olen seetõttu pesu ajaks jätnud autode märgid ja mudelikirjad paigaldamata. Nii on poleerijal lihtsam ja mulle kuidagi meeldib need viimased iluvidinad oma käega alles siis lisada kui auto mõtteliselt "tehtud" on.
Iluvõremärgist oli juttu juba eelmises postituses. Sellele lisandus nüüd loomulikult ka pagasnikuluugile kinnituv Mercedese märk.
Anonüümsed veljekapslid asendusid uute originaalidega...
... ja mis parata, et olen selline mudelikirjapede, aga ta on kapis hoidmiseks lihtsalt liiga ilus detail ja paigaldatud sai seegi.
Päris viimase detailina laotus salongipõrandale komplekt uusi originaalisarnaseid veluurmatte, mis olid juba 190E 2,6 autole sama komplekti tellimisest saati riiulis oma aega oodanud.
Selleks hetkeks oli mu senise elu kalleima ja pikaajalisima projekti käigus siia autosse kolme aasta jooksul kulunud mitu tuhat eurot rohkem raha kui eelmise müügist pangakontole laekus ning vist sadu mu enese töötunde. Ja kuigi ma tean, et ta ei ole veel päriselt sama hea kui mu eelmine W126 oli ning ei pruugi nii heaks iial saadagi, julgen sellest hoolimata rahulolevalt öelda:
"Käib kah!"
Nagu suurürituste lõpus kombeks, sooviksin enne puhkusele siirdumist siiski veel ka lühidalt tänada. Nimelt soovin tänada Sm.Tihhonovi tohutu inspiratsiooni ja võrdlusmomentide pakkumise eest, oma venda suurejooneliste logistiliste operatsioonidega abistamise eest, oma abikaasat arusaamatult mõistva suhtumise eest ja eriti oma poega, kes isegi neil hetkedel kui vandesõnad ruumi ühtlase tumeda massina täidavad, mind tundide kaupa garaažis aidanud ja sealjuures veel piltegi teinud on.
Heade inimesteta me ümber ei oleks vanatehnikal mingit mõtet.
Aitäh ja uute kohtumisteni!
Parimate soovidega,
Sm. Västrik