560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Mida teha tagaistme kohal laes oleva paneeliga kui see on aastakümnete jooksul laineliseks vajunud?

Ta on tehtud mingist kokku pressitud papist ja kaetud vinüülikihiga ning aeg, niiskus ja gravitatsioon koostöös vormivad ta algsest kujust sedavõrd erinevaks, et laepostri ja selle paneeli vahele tekivad märgatavad vahed. See ei ole ilus.


Arglike alumiiniumliistuga tehtud veenmiskatsete tulemusel tundus, et lihtsate vahenditega teda juba sirgeks ei aja ning seetõttu oli plaan algusest peale paigas. Kavatsesin tellida kõige odavamat värvi uue paneeli ja lasta nahavärvijal ta sobivasse tooni võõbata. Musta ei näidanud varuosakataloogid enam üldse ja erinevat värvi paneelidel oli erinev hind. Roheline oli näiteks kõige odavam ja see oleks sobinud sama hästi kui punane või beež. Kuid see, et süsteem hinda näitab, et tähenda ju veel, et asja ka päriselt tellida saab ja tuli välja, et seda detaili ei pakuta tegelikult enam üheski värvitoonis.

Olin ka kasutatud paneele otsinud, aga tänaseni ehk kolme aasta jooksul ei ole mu silmad sirget sellist W126 laepaneeli müügis näinud. Mõni on küll müügis olnud, aga sel juhul nii kalli hinnaga, et silmad jäid pimedaks ja ei näinud enam midagi.

Ja kui muud üle ei jää, tuleb üritada surnud hobust peksta, kuni see kas ellu ärkab või ise ära väsid. Janek andis head nõu, et proovigu ma veega pappi natuke pehmemaks teha ja mingisse vormi fikseerida ning niimoodi paneelist lained välja ajada.

Vormi valmistamine ei kõlanud minu kompetentsi juures usutava ülesandena ja sel päeval kui skulptuuri õpetati, olin ma teises koolis, mistap ei ole papjeemašee mu tugevaim külg. Kuid lahendust oli tarvis ja otsustasin, et silmamõõdust ja kõigi mugavustega korteris leiduvast inventarist peab piisama. Võtsin kapist mõned mooside keetmiseks säilitatud purgid, kaks veel taarapunkti viimata suurt Coca-Cola pudelit ja pehmenduseks või toestamiseks tont teab, milleks alles hoitud peenemat värvirulli ning sulgesin end eksperimendi sooritamiseks vannituppa.

Kastsin vormimist vajavad piirkonnad käsipihustiga kergelt märjaks ja tegin seda paar-kolm korda uuesti, et vesi kindlasti korralikult papi sisse imbuks. Seejärel toestasin laepaneeli vannis selliselt, nagu ma uskusin teda auto lakke väikese ülepaindega kõige paremini sobivat. Toestused asetasin praktiliselt kinnituskidade alla ning veega täidetud koolapudelid kohe toestatud ala lähedale nendesse kohtadesse, mis auto laest alla paindunud olid ja praeguses vaates üles kaardusid. Ja selleks, et paneeli keskosa kuskilt ikkagi üles ei tõuseks, asetasin sellele omakorda vajaliku koguse veega täidetud purke selliselt, et need paneeli ilusti vastu maad hoidsid, kuid raskus paneeli pikisuunas kaares servade rikkumiseks liiga suur ei saanud. See kaadervärk nägi päris koomiline välja.


Sellise vannikaunistusega elasin umbes hommikul kella 11-st õhtul kella 11-ni ja selle ajaga jõudis paneeli pappmaterjal juba nii ära kuivada, et oli võimalik esimest korda mingit tulemust hinnata ning kunstiteos vähendatud komplektsuses elutuppa ringi kolida. Ka siin niisutasin teda ühe korra veel, sest tundus, et mõni koht vajas pisut rohkem vastu painutamist.


Kui tundus, et käib kah, vabastasin paneeli pingest, kuid jätsin ta ikkagi soovitud kujul toestatuna pikemaks ajaks kuivama. Isegi nii amatöörlike võtete ehk vee ja silma järgi seatud pinge abil oli osutunud võimalikuks laepaneelile enamvähem loogiline kuju tagasi anda.

Kui see paneel nüüd autosse monteerida, oleks võibolla tulemus korraks isegi enamvähem hea jäänud, kuid ta ei tundunud selline, et mõne aja jooksul uuesti lainelist kuju ei võta. Seega katsin kogu paneeli visuaalse pinna maalriteibiga...


... ja liimisin autovaruosade poest ostetud kahekomponentse epoliimi abil ta tagaküljele tugevduseks paar kihti klaaskiudriiet.



Ja kui see asi umbes ööpäeva kuivanud oli ning maalriteibi eemaldasin, tundus, et nüüd vist on sobilik ta auto lakke tagasi monteerida.


Kahju, et ma sellest paneelist enne laest võtmist pilti ei teinud, sest ta ei saanud küll ideaalne, aga isetehtud asja kohta sai sellest hoolimata üllatavalt viisakas.