560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Ilusamate asjade poole on siiski veel pikk tee minna ja endiselt kulub iga tegevuse jaoks mõõdutundetult suur hulk pisividinaid. Uksetihendid vajasid hooletu lahtivõtmise tõttu taas mõnd uut tüüblit ja ukse alumisse renni roostekaitsevaha, kuid taaspaigaldamisel erilist vastupanu ei osutanud.


Uksepolstritega ei ole W126 puhul samuti erilist vaeva. Need on nii loogiliselt ja hästi välja mõeldud, et paigaldamine nõuab küll pisut tööaega, aga mitte liialt palju närvikulu. Ainus pisut häiriv mökerdamine tulenes polstri alla käivatest kiledest ja tõigast, et ma ei ole harilikust Moment liimist paremat vahendit nende paigaldamiseks otsida viitsinud.


Head asendust ei ole ma leidnud uksekõlarikatete all ehk siseküljel paiknevale imeõhukesele poroloonile, mis aja jooksul pudedaks muutunud ning seetõttu suures osas kõlarikatte küljest irdunud on. Kui keegi teab, kuidas samasugust hankida, on see tänuväärne info, aga kuna kõlari enda pind on tume ja kõlarikatterest üsna tihe, ei jäänud kohati puuduv poroloonikiht esialgu ka väga häirima. Ja kui ta peakski päikese käes silma riivama ning päris õiget materjali tõesti leida ei õnnestu, saab katte alla tulevikus ilmselt tumeda kõlarikatteriide lisada.


Seega olid ka uksepolstrid nüüd poole aasta jooksul ladestunud tolmukihiga kaetud, kuid lõpuks taas auto küljes.


Kuigi eelnenud fotodelt võib jääda mulje, et auto oli nüüd peaaegu hooajaks valmis, on tegemist täieliku illusiooniga. Pigem võis paljusid elemente selle küljes nimetada proovikoostuks.

Näiteks said tuled monteeritud ju vaid stangede korrektseks paigaldamiseks. Ise mõtlesin, et nad on juba nii head, et võibolla ma ei viitsigi neid korralikuks puhastamiseks uuesti küljest võtta, aga siis sain kõne pealinnast üleskutsega reede õhtul õlut juua. Ettekäändeks sobis suurepäraselt lööktöö egiidi all "tulede poleerimine".

Korjasin valgustusseadmed auto küljest uuesti kokku, katsin poleerimist mittevajavad osad teibiga ja põrutasin Tallinna. Nagu alati, jagus vaatamist ja jututeemasid tundideks ning aeg läks ja õlled vähenesid. Alles millalgi peale südaööd meenus, et see krdi poleerimine oli ju ka tarvis ära teha.


Õnneks ei ole ta nii suur töö, et isegi kell üks öösel sellega alustades veel mõistlikul ajal Tartusse tagasi ei jõuaks ja need varahommikused kojusõidud pärast inspireerivat õhtut on sõltumata sõidukist sageli kõige ilusamad.


Poleerimine on tulede puhul vaid pool võitu, sest klaasid muutuvad väljast küll kenaks, aga nende sisemusse on aja jooksul vaatamata suhtelisele õhukindlusele alati kogunenud omajagu tolmu ja muud sodi. Samal ajal kui mina poleerimismasinat taltsutasin, oli sõber Watson suunatuled juba seest puhtaks pesnud. Tagatuledega pesemiseks on aga mõistlik nad pulkadeks lahti võtta ja seda on kõige kultuursem teha loomulikult kodus elutoalaual.


Kokkuvõttes olen Sm.Tihhonovile väga tänulik, sest ma ise ei oleks viitsinud sellega möllata, aga tänu temapoolsele ärgitamisele said nii selle auto suuna- kui tagatuled värskenduskuuri järel tõeliselt ilusaks.

Säravaid laternaid auto külge tagasi kruvides hakkas aga senisest märksa enam häirima parempoolne esituli, mille reflektori alumine külg oma läikepinna ilmselt sinna sattunud niiskuse tõttu minetanud oli. Auto ees seistes on ju selgelt näha kui üks silm selge ja teine mingi pruunika varjundiga vastu vaatab. Hädast aitas välja taas Janek, kellel leidus korralik klaasita, kuid reflektoriga tulekorpus ja paari päeva eest kruvisin sellegi garaažis auto külge.


Sellega võis lõpuks ka tuled tehtuks lugeda, kuigi parempoolne suunatuli on klaasis leiduvate mikromõrade tõttu kehv ja tuleks välja vahetada. Kui kellelgi leidub korralikku Boschi suunatuld, ostan selle hea meelega, aga seni kasutan seda, mis on.

Ja selleks, et auto juures töötades paratamatult tekkiv tolmukiht väiksemaks muutuks ning edasine komplekteerimine ilusam oleks, käivitasin ühel ilusal päeval pärast vähemalt 6 kuud kestnud vaikust taas kõik 8 silindrit ja tegin koos oma pojaga meeletult pika kevadise väljasõidu kõrvalasuvasse mündipesulasse.


Väga palju tööd ei ole enam jäänud, aga seda vähestki jagub veel paljudeks tundideks. Siiski on juba vähemalt mingil määral lootust, et see vana W126 võib sel suvel veel sõitagi saada. Eks näis.