16-04-2021, 11:06 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-04-2021, 11:10 AM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Alles olid jäänud veel vaid külje- ja karbiliistude jaoks vajalikud kilekotikesed.
Küljeliistude koostamine ei ole keeruline. Tuleb tellida katkised või kadunud tüüblid ja kui need käes, siis avad roostekaitsevahaga üle tuisata ning liistud paika taguda.
Nojah, teoorias ongi see nii kiire ja lihtne, aga tegelikult tellid ju tüübleid igaks juhuks üsna täpselt ja siis liistu auto külge monteerima asudes avastad, et üks jääb ikka puudu või läheb mõni kinnitusvahend koguni katki.
Pisut sajatades väljud garaažist ja tellid järgmise portsu. Ja nii kohe mitu korda, sest raha igasuguste kinnitusvahendite peale on niigi kulunud rohkem kui abikaasa teada tohiks.
Esitiibadele käivate liistujuppide metallist kinnitusklambrid olid Mercedese ladudest üldse otsas ja kuna lisaks minule vajas neid maailmas veel 5 inimest, lubati paari kuu jooksul uus ports toota.
Tellimuse tegin oktoobris ja Veho andis lootust, et detsembris peaks need kätte saama. Kevadeni oli aega küll ja seega läks tellimus töösse. Detsembris oli aga vaikus eetris. Mõtlesin, et harras jõuluaeg lõi plaanid sassi ja mis seal ikka. Kui ka jaanuaris ei olnud tavapärast sõnumit varuosade saabumisest mu telefoni tulnud, oletasin, et eks tarnija, kes neid tootma hakkas, on ilmselt midagi põhjalikult ringi planeerinud. Aga kui veebruariski rõõmusõnumit ei paistnud tulevat, otsustasin asja lähemalt uurida.
Selgus, et mu klambrid olid juba detsembris esinduse laos ilusti ootel, aga nad ei teadnud, keda ootavad. Veho elas eelmisel aastal üle tõsise küberrünnaku, mille tõttu hävinesid suures plaanis kõik andmebaasid ja seetõttu polnud neil aimugi, kes ja miks need asjad lattu tellinud oli. Loomulikult olime rõõmsad nii mina kui Veho, sest jälle üks "tundmatu looma nahk" sai laost välja kirjutatud, kuid sellise IT-hävingu puhul võib sõbralikule esindusele vaid kaasa tunda. Minu klambrid on ju ilmselgelt väga odavad võrreldes mõne teise detailiga, mis sama moodi külmunud kapitalina riiulil vedeledes paremaid päevi oodata võis ja millele mõni ebaviisakalt oma ostust loobuda otsustanud kodanik enam kunagi järele ei tule.
Kuid nüüd võib julgelt järgmisi W126 kerega autosid taastama asuda, sest klambreid A0059887478 on jälle vabalt saada. Neid toodeti 10 000 tükki ja seda peaks mõneks ajaks jätkuma.
Kui on olemas klambrid, on tarvis ka auku, kuhu klamber pista. Vasakut esimest poritiiba oli ühe liistukinnituskoha juurest keevitatud ja plekksepp ei olnud paigatud kohta uut auku teinudki.
Sai jälle mõõtmist, puurimist, viilimist ja muid käsitööoskusi meelde tuletada.
Kuidas veenduda, et klabrite alla käivatest plastikjubinatest on üldse mingit kasu ning liistu paigale lükates klamber nii saab, et vastu metalli ei puutu? Tänapäeval on see lihtne - telefon mahub ju ilusti poritiiva alla pilti tegema.
Ka küljekarbikatete alumiste kinnituste jaoks oli paar auku puudu. Avadesse käivad kruvide jaoks mõeldud neljakandilised tüüblid, mistõttu tuli puuritud augud käsitsi õigesse kujusse viilida. Tõstukit või kanalit omamata ja viimati üle 20 aasta tagasi kehalise kasvatuse tunnis sporti teinuna ei ole see just maailma kõige mugavam töö. Raske ohke saatel heitsin oma kallima kõrvale pikali ja enne kui külmast õllest ja puhanud kätest unistades uinuda jõudsin, olid vajalikud kandilised augud loodud. Aga garaažist naasnuna dušši võttes seekord pead ei pesnud.
Kõik avad, mille ise tekitasin, töötlesin rooste eest kaitsmiseks nii paari kihi roostekaitsekrundi kui auto kerevärviga ning loomulikult langesid kõik avaused ja nurgatagused ka roostekaitsevaha massiivse keemiarünnaku ohvriks. Uste sisse pihustatud aerosoolpurkide sisu köhisin ja nuuskasin veel mitu päeva välja ja olin väga rahul, sest nende kopsude külge ei saanud küll mingi viirus enam hakata. Kõik värvikihid vajasid mõistagi kuivamist ja juba ainuüksi seetõttu oli protsess rahulik, et mitte öelda pikk. Õnneks on aga auto juures värvi kuivamise ajal alati võimalik muude asjadega tegeleda ja tegevusest veel puudust ei paistnud.
Kaugel see kevadki enam on ja vägisi kippusid mõtted ilusamate projektietappide poole liikuma.
Küljeliistude koostamine ei ole keeruline. Tuleb tellida katkised või kadunud tüüblid ja kui need käes, siis avad roostekaitsevahaga üle tuisata ning liistud paika taguda.
Nojah, teoorias ongi see nii kiire ja lihtne, aga tegelikult tellid ju tüübleid igaks juhuks üsna täpselt ja siis liistu auto külge monteerima asudes avastad, et üks jääb ikka puudu või läheb mõni kinnitusvahend koguni katki.
Pisut sajatades väljud garaažist ja tellid järgmise portsu. Ja nii kohe mitu korda, sest raha igasuguste kinnitusvahendite peale on niigi kulunud rohkem kui abikaasa teada tohiks.
Esitiibadele käivate liistujuppide metallist kinnitusklambrid olid Mercedese ladudest üldse otsas ja kuna lisaks minule vajas neid maailmas veel 5 inimest, lubati paari kuu jooksul uus ports toota.
Tellimuse tegin oktoobris ja Veho andis lootust, et detsembris peaks need kätte saama. Kevadeni oli aega küll ja seega läks tellimus töösse. Detsembris oli aga vaikus eetris. Mõtlesin, et harras jõuluaeg lõi plaanid sassi ja mis seal ikka. Kui ka jaanuaris ei olnud tavapärast sõnumit varuosade saabumisest mu telefoni tulnud, oletasin, et eks tarnija, kes neid tootma hakkas, on ilmselt midagi põhjalikult ringi planeerinud. Aga kui veebruariski rõõmusõnumit ei paistnud tulevat, otsustasin asja lähemalt uurida.
Selgus, et mu klambrid olid juba detsembris esinduse laos ilusti ootel, aga nad ei teadnud, keda ootavad. Veho elas eelmisel aastal üle tõsise küberrünnaku, mille tõttu hävinesid suures plaanis kõik andmebaasid ja seetõttu polnud neil aimugi, kes ja miks need asjad lattu tellinud oli. Loomulikult olime rõõmsad nii mina kui Veho, sest jälle üks "tundmatu looma nahk" sai laost välja kirjutatud, kuid sellise IT-hävingu puhul võib sõbralikule esindusele vaid kaasa tunda. Minu klambrid on ju ilmselgelt väga odavad võrreldes mõne teise detailiga, mis sama moodi külmunud kapitalina riiulil vedeledes paremaid päevi oodata võis ja millele mõni ebaviisakalt oma ostust loobuda otsustanud kodanik enam kunagi järele ei tule.
Kuid nüüd võib julgelt järgmisi W126 kerega autosid taastama asuda, sest klambreid A0059887478 on jälle vabalt saada. Neid toodeti 10 000 tükki ja seda peaks mõneks ajaks jätkuma.
Kui on olemas klambrid, on tarvis ka auku, kuhu klamber pista. Vasakut esimest poritiiba oli ühe liistukinnituskoha juurest keevitatud ja plekksepp ei olnud paigatud kohta uut auku teinudki.
Sai jälle mõõtmist, puurimist, viilimist ja muid käsitööoskusi meelde tuletada.
Kuidas veenduda, et klabrite alla käivatest plastikjubinatest on üldse mingit kasu ning liistu paigale lükates klamber nii saab, et vastu metalli ei puutu? Tänapäeval on see lihtne - telefon mahub ju ilusti poritiiva alla pilti tegema.
Ka küljekarbikatete alumiste kinnituste jaoks oli paar auku puudu. Avadesse käivad kruvide jaoks mõeldud neljakandilised tüüblid, mistõttu tuli puuritud augud käsitsi õigesse kujusse viilida. Tõstukit või kanalit omamata ja viimati üle 20 aasta tagasi kehalise kasvatuse tunnis sporti teinuna ei ole see just maailma kõige mugavam töö. Raske ohke saatel heitsin oma kallima kõrvale pikali ja enne kui külmast õllest ja puhanud kätest unistades uinuda jõudsin, olid vajalikud kandilised augud loodud. Aga garaažist naasnuna dušši võttes seekord pead ei pesnud.
Kõik avad, mille ise tekitasin, töötlesin rooste eest kaitsmiseks nii paari kihi roostekaitsekrundi kui auto kerevärviga ning loomulikult langesid kõik avaused ja nurgatagused ka roostekaitsevaha massiivse keemiarünnaku ohvriks. Uste sisse pihustatud aerosoolpurkide sisu köhisin ja nuuskasin veel mitu päeva välja ja olin väga rahul, sest nende kopsude külge ei saanud küll mingi viirus enam hakata. Kõik värvikihid vajasid mõistagi kuivamist ja juba ainuüksi seetõttu oli protsess rahulik, et mitte öelda pikk. Õnneks on aga auto juures värvi kuivamise ajal alati võimalik muude asjadega tegeleda ja tegevusest veel puudust ei paistnud.
Kaugel see kevadki enam on ja vägisi kippusid mõtted ilusamate projektietappide poole liikuma.