560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kui vaadata väheseid internetis leiduvaid pilte ja seda, kuidas ja kuhu see A1268850198 kinnitub, ütleks, et ta ei ole õige asi, aga kui teda veel tellida saab, tellin ta naljaviluks ikka ja vaatan täpsemalt järele, millega tegu.

Tuppa saabunud massiivne tööpõld ei lasknud kaua seanahka vedada, sest garaažikohtadega on alati kitsas ja autod võiks mõistliku aja jooksul ikkagi komplektseks ja korda saada. Seega tõmbasin garaažikostüümi ehk lihtsalt oma vanimad veel äraviskamata riided selga ja nüüd võis mind õhtuti peamiselt garaaži juurest tabada.

Ühelt varasemalt pildilt oli näha parempoolse tagaukse sisemus. Tähelepanelikul vaatlemisel võis märgata ka katkist aknatõstuki plastikliugurit. Mingi ime tõttu aken seni veel isegi töötas, kuid ilmselt ei oleks seda õnne enam kauaks jätkunud ja katkine asi vajas vahetust. Pisut ebameeldiv selle juures on tõsiasi, et klaasialuses siinis jooksev liugur on tõstukimehanismi külge needitud ja seega tuleb vahetamiseks kogu tõstuk ukse seest välja võtta. Ei olnud ta nii suur töö midagi ja uus detail võiks jälle aastaid kesta.


Ja siis hakkas ka välisilme aeglaselt, kuid kindlalt juba üha ilusamaks muutuma. Koostatud said kõik kapotidetailid peale iluvõre.


Vaatamata plekksepa soovitusele ta kokku liimida, ei jäänud vahetamata ka murdunud kummiosaga kapotireguleerimispuhver, sest teadsin juba SL-i ja W201 kogemusest, et ta ei maksa ju suurt midagi.


Kuid enne koitu olevat väidetavalt alati kõige pimedam ja seega tundus enne ehisdetailide ja muude ilusamate tööde juurde asumist õige hetk nahatükkide vahetamiseks lõpuks eemaldada juhiiste ja sama soojaga eest võtta ka rool, et selle ühest kohast narmendav ja lahti tulev õmblus üle lasta õmmelda. Mäludega elektriistme eemaldamine on päris suur hulk higist tööd ja tulemus oli loomulikult täielik Stalingrad.


Kõige rohkem kogu selle projekti juures olin ma kartnud katuserenni ja akende ümber käivate kroomliistude eemaldamist ja uuesti paigaldamist. Volga juures on see töö kuidagi selline vastik, sest kunagi ei teki tunnet, et ta sai hästi ja õigesti ning kõik võib minna kõveraks või hiljem mitte päris hästi kokku sobida. Seega võtsin südame rindu ja alustasin sellegi ilu paigaldamist ning peagi tundsin Lääne-Saksa inseneride ja komponenditootjate vastu taas tohutut austust ja tänutunnet, sest W126 ei ole ikka tõesti midagi Volga sarnast. Kõik need detailid olid autot lahti võttes suurema vastupanuta küljest tulnud ning minu tõsiseks üllatuseks istusid ka värvimise järel kokku nagu valatult. Ja kui musta läikiva auto külge tekib natukenegi kroomi, on see juba palju ilusam pilt kui lihtsalt elutu värvitud kere.


Väikese inimese jaoks sellise suure hirmu lahenemine lisas korraga nii palju teotahet, et hiljem oli sageli öösiti raske uinuda, teades, et garaažis ootab koostamist midagi nii ilusat.