07-02-2021, 10:45 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 08-02-2021, 12:12 AM ja muutjaks oli Sm. Västrik.)
Kui auto värvimisega juba tegeletakse, ei ole mõistlik mõnd vajalikku juppi värvimata unustada.
Sestap saabus aeg otsustamaks, kas auto saab kohe värvitööde järel uuesti külge 560 mudelitel standardvarustusse kuulunud, kuid minu masinal aja jooksul rändama läinud tulekojamehed või mitte. Otsustasin, et lihtsam on seda ikkagi mitte otsustada ja tellisin ühe kojameheavaga ja teise kojameheavata tulealuse liistu. Nad maksavad endiselt vaid paarkümmend eurot ja on veel vabalt tellitavad. Selliselt tekkis aga võimalus oma äranägemise järgi autot komplekteerida ja komplektatsiooni parendada kui kojamehesüsteemist puuduvad osad hiljem hankida õnnestub.
Samuti oli värvimiseks tarvis nii esi- kui tagastanget. Kuigi osaliselt olin Saksamaalt hangitud stangepampu juba uurinud, et veenduda, et ta on tõepoolest õige versioon ja kasutatav, pakkisin nüüd ta esimest korda päriselt lahti. Selgus, et 80 euro eest oli keegi hea inimene müünud mulle komplektse tagastange koos kroomliistudega, millest kahjustustega ehk mittekasutatav oli vaid keskmine tükk ning sedagi mitte rooste, vaid kas poleerimise või mingi mehaanilise lihvimise tulemusel paari pinnakattevigastuse tõttu. See on täiesti jabur, sest ainuüksi ühe kasutatud nurgaliistu maksumus, kui teda üldse leida õnnestub, on kindlasti suurem kui oli selle stange ostuhind. Olen müüjale muidugi siiralt tänulik, sest olles selle auto jaoks uued liistud ammuilma ära tellinud, on nüüd mu garaažiriiulil kaks korralikku nurgaliistu mõne järgmise W126 jaoks mugavalt võtta. Aitäh!
Tagastange värvimiseks liistudest vabastamine oli tänu vaid vähesele pinnaroostele ka oluliselt lihtsam kui sama töö esistange puhul. Vanalt stangelt liistude kättesaamine aga ei olnud taaskord võimalik ja kuna liistud ise olid nagunii täielik utiil, siis sealsamas garaažipõrandal see korraks sündinud mõte ka suri.
Auto küljes olnud stange kroom oli täielikult hävinud, erinevate teibijuppidega parandatud ja ta allservas oli mõnus silma järgi kõveralt lõigatud konksuava. Tehakse ikka kaunist kunsti ka välismaal!
Siinkohal oli hea võimalus jäädvustada, et tõepoolest olid vana ja "uue" stange kinnituskronsteinid pisut erinevad. Hea teada.
Samuti oli meeldiv võimalus välja tuua 1988 aasta oktoobris sisse viidud stangede ja küljeliistude värvimuudatus. 040 ja 199 värvikoodiga ehk nii klaverimusta kui metallikmusta värvi W126 küljeliistud olid enne seda 7177 Stratusgrau (pildil parempoolne) ning sellest alates 7700 Altograu värvitoonis. Huvitav on aga tõik, et kuigi liistude värvitoon muutus, jäi küljepeeglite plastikosa kõigil autodel endiselt 7177 Stratusgrau tooni.
Sedasorti detailide teadmine kulus just nüüd marjaks ära. Nagu iluvõreplastik, olid sel autol ka küljepeeglite plastosad mõne eelmise omaniku hälbinud ilumeele toel teostatud värskenduskuuri raames jubedasti mustaks võõbatud ning seega tuli sama soojaga maalrile viia ka peeglidetailid. Küljepeeglite lahti võtmine on W126 puhul käkitegu, sest kõige selle jaoks on juhendid internetis kenasti olemas. Ainus, mis just päris käkitegu ei ole, on kruvidele ligipääsemiseks peegliklaasi eemaldamine kui see on aja jooksul oma kinnituspesa külge kahepoolse teibiga tugevasti kinni jäänud. Paraku tuli mul ühel hetkel tõsiselt peeglisse vaadata, sest kärsitus ja hooletus maksis valusalt kätte. Klaasi fikseeriva traadist klambri eemaldamise järel omast arust väga ettevaatlikult juhipoolse peegli klaasi eemale kangutades tegi see ühel hetkel vastikult tagasipööramatu krõpsu ja purunes.
Tagantjärele tarkusena oleksin muidugi võinud klaasi fööniga kuumutada ja ta kenasti lahti meelitada, aga sellest täppisteadusest ei ole tavaliselt mingit kasu. Kahju oli ikkagi, sest siiani oli see ainus asi, mille olin autot lahti võttes ise ära lõhkuda suutnud. Tuli asuda uue samasuguse originaalklaasi otsingutele.
Tegelikult oli hankimist vajavate detailide nimekiri selleks hetkeks tänu pidevalt käivale inventuurile juba päris pikk. Seega viisin kogu vajaliku kola maalritöökotta ja läksin ise taas varuosi soetama. Õnneks oli ta ju selline suurem värvimisprojekt ja aega kõige vajaliku leidmiseks näis olevat piisavalt.
Sestap saabus aeg otsustamaks, kas auto saab kohe värvitööde järel uuesti külge 560 mudelitel standardvarustusse kuulunud, kuid minu masinal aja jooksul rändama läinud tulekojamehed või mitte. Otsustasin, et lihtsam on seda ikkagi mitte otsustada ja tellisin ühe kojameheavaga ja teise kojameheavata tulealuse liistu. Nad maksavad endiselt vaid paarkümmend eurot ja on veel vabalt tellitavad. Selliselt tekkis aga võimalus oma äranägemise järgi autot komplekteerida ja komplektatsiooni parendada kui kojamehesüsteemist puuduvad osad hiljem hankida õnnestub.
Samuti oli värvimiseks tarvis nii esi- kui tagastanget. Kuigi osaliselt olin Saksamaalt hangitud stangepampu juba uurinud, et veenduda, et ta on tõepoolest õige versioon ja kasutatav, pakkisin nüüd ta esimest korda päriselt lahti. Selgus, et 80 euro eest oli keegi hea inimene müünud mulle komplektse tagastange koos kroomliistudega, millest kahjustustega ehk mittekasutatav oli vaid keskmine tükk ning sedagi mitte rooste, vaid kas poleerimise või mingi mehaanilise lihvimise tulemusel paari pinnakattevigastuse tõttu. See on täiesti jabur, sest ainuüksi ühe kasutatud nurgaliistu maksumus, kui teda üldse leida õnnestub, on kindlasti suurem kui oli selle stange ostuhind. Olen müüjale muidugi siiralt tänulik, sest olles selle auto jaoks uued liistud ammuilma ära tellinud, on nüüd mu garaažiriiulil kaks korralikku nurgaliistu mõne järgmise W126 jaoks mugavalt võtta. Aitäh!
Tagastange värvimiseks liistudest vabastamine oli tänu vaid vähesele pinnaroostele ka oluliselt lihtsam kui sama töö esistange puhul. Vanalt stangelt liistude kättesaamine aga ei olnud taaskord võimalik ja kuna liistud ise olid nagunii täielik utiil, siis sealsamas garaažipõrandal see korraks sündinud mõte ka suri.
Auto küljes olnud stange kroom oli täielikult hävinud, erinevate teibijuppidega parandatud ja ta allservas oli mõnus silma järgi kõveralt lõigatud konksuava. Tehakse ikka kaunist kunsti ka välismaal!
Siinkohal oli hea võimalus jäädvustada, et tõepoolest olid vana ja "uue" stange kinnituskronsteinid pisut erinevad. Hea teada.
Samuti oli meeldiv võimalus välja tuua 1988 aasta oktoobris sisse viidud stangede ja küljeliistude värvimuudatus. 040 ja 199 värvikoodiga ehk nii klaverimusta kui metallikmusta värvi W126 küljeliistud olid enne seda 7177 Stratusgrau (pildil parempoolne) ning sellest alates 7700 Altograu värvitoonis. Huvitav on aga tõik, et kuigi liistude värvitoon muutus, jäi küljepeeglite plastikosa kõigil autodel endiselt 7177 Stratusgrau tooni.
Sedasorti detailide teadmine kulus just nüüd marjaks ära. Nagu iluvõreplastik, olid sel autol ka küljepeeglite plastosad mõne eelmise omaniku hälbinud ilumeele toel teostatud värskenduskuuri raames jubedasti mustaks võõbatud ning seega tuli sama soojaga maalrile viia ka peeglidetailid. Küljepeeglite lahti võtmine on W126 puhul käkitegu, sest kõige selle jaoks on juhendid internetis kenasti olemas. Ainus, mis just päris käkitegu ei ole, on kruvidele ligipääsemiseks peegliklaasi eemaldamine kui see on aja jooksul oma kinnituspesa külge kahepoolse teibiga tugevasti kinni jäänud. Paraku tuli mul ühel hetkel tõsiselt peeglisse vaadata, sest kärsitus ja hooletus maksis valusalt kätte. Klaasi fikseeriva traadist klambri eemaldamise järel omast arust väga ettevaatlikult juhipoolse peegli klaasi eemale kangutades tegi see ühel hetkel vastikult tagasipööramatu krõpsu ja purunes.
Tagantjärele tarkusena oleksin muidugi võinud klaasi fööniga kuumutada ja ta kenasti lahti meelitada, aga sellest täppisteadusest ei ole tavaliselt mingit kasu. Kahju oli ikkagi, sest siiani oli see ainus asi, mille olin autot lahti võttes ise ära lõhkuda suutnud. Tuli asuda uue samasuguse originaalklaasi otsingutele.
Tegelikult oli hankimist vajavate detailide nimekiri selleks hetkeks tänu pidevalt käivale inventuurile juba päris pikk. Seega viisin kogu vajaliku kola maalritöökotta ja läksin ise taas varuosi soetama. Õnneks oli ta ju selline suurem värvimisprojekt ja aega kõige vajaliku leidmiseks näis olevat piisavalt.