560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kevad ei jäänud tulemata isegi 2020 aastal. Märtsis tundus, et nüüd on täpselt paras aeg end garaaži isoleerida ja hakata tegelema W126 värvimiseks ettevalmistamisega ning ta esmalt stangedest ja küljeliistudest vabastada, et näha, mis elu seal all keeb.


Kuna juba eelmise auto juures olin teinud piltidega juhendi liistude eemaldamiseks, ei kulunud päevagi ning vanal Mercedesel ei olnud küljes ühtki hr Sacco poolt hoole ja armastusega kavandatud moodsast polüuretaanplastist liistu ega stanget. Nende alt tuli välja paar roostekohta, aga laias laastus vaatas vastu isegi parem pilt kui mu eelmise S-i taastamisel ja seega läks sõit Aafrikatreileri asemel siiski plekksepa juurde.


Vanu autosid korda sättides on suur roll arheoloogial ja kümnendite tolmust väljailmuvaid avastusi tuleb aegajalt ikka ette. Näiteks oli sel autol parema tagatiiva värvipind kuidagi imelik ja skeptilise inimesena roostet kahtlustades käias plekimees ta puhtaks. Kuna käiamisel sädemeid ei lennanud, sai kiirelt selgeks, et tiib on ilmselt kunagi riivata saanud ja seda on taastamise käigus tinaga pahteldatud. Võibolla nägi tehas seda tõesti just nii ette, aga kahtlustan, et pigem on tegu mõne keretöödefirma helgest tulevikulootusest kantud omaloomingulise etüüdiga.


Autot plekitöödeks lahti võttes meenus ka ebameelidiv tõsiasi, et olin esistange pukseerimiskonksu juurest puuduva stangetüki väga põhjalikult ära unustanud. Põhimõtteliselt saanuks seda ju ka lappida, aga sellise auto juures jääks sellest halb maik juurde ja seetõttu käivitus operatsioon korraliku stange leidmiseks sama ajaga, mis auto plekksepa juures veedab.


Plekimees võttis oma tööd väga rahulikult ja õnneks leidus korralik stange ka siinsamas Eestis, Ääsmäel. Seega ei jäänud teha muud kui mõlemad stanged liistudest vabastada ja õlu lahti korkida. W126 stangede demontaaž kipub aga olema nii suur töö, et kui alles selle järel õlleni jõuda, võib kuumal suvepäeval janusse ära surra. Kuna liistud ja neid hoidvate kümnete poltide klambrid on loomulikult roostes ja hakkavad liistu taga ringi käima, läheb senistele kogemustele tuginedes lisaks kannatlikule meelele alati tarvis ka rällakat.


Mõningase vägivalla järel lebas murul kaks esistanget ja mõned tuksis esistangeliistud.


Auto plekksepa käest tagasi saanuna dekomplekteerisin teda veel hulgaliselt, sest vahepeal oli valitsuse tagatubades langetatud otsus, et uue värvkatte saab kogu alumine ring kuni katuseni. Mitte, et seda tingimata tarvis olnuks, aga igasuguste toonierinevuste ja hiljem vingus näoga ümber auto käimiste vältimiseks tundus see taas kõige turvalisem lähenemine.


Erinevalt oma eelmise auto juures kogetud hirmust ukselukkude, klaasiliistude ja muu sellise vastikult sirge ja läikiva ees, ei löönud ma möödunud kümne aasta jagu kogemusi omandanud vanatehnikuna seekord risti ette ja võtsin masina sisuliselt rupskiteks.

Salong jäi mõistagi sisse, kuid kõik, mis võis takistada uksevahede, ukseraamide ja muude detailide värvimist, tuli küljest. Ainus, mis küljest ei tulnud, oli tagaklaas, sest see on tihendiga ja allikad väidavad, et klaasi elusalt kätte saamine ei ole keeruline, kuid tagasi saamiseks võib neid mitu kuluda. Selle otsusega maadlesin tunde, sest kui juba nii suurt projekti teed, tundub kuidagi mõttetu mingi üks klaas ette jätta, isegi kui see lõpuks mõne lõhutud klaasi ja uue tihendi jagu kallimaks osutub. Ta vist ei oleks tõesti pidanud auto külge jääma, aga jäi.


W126 on uskumatult hästi tehtud auto, sest kõik, mida on tarvis küljest võtta, tuleb küljest täiesti pingevabalt. Midagi ei ole tarvis painutada ja miski ei lähe kõveraks ega katki kui vähegi selle töö jaoks aega võtta. Seega tulin mina kui amatöör kõige sellega vabalt toime ja imestasin korduvalt, mille kuramuse pärast ma eelmisel korral isegi ukselinke küljest võtta ei julgenud. Oh seda noorust ja kogemuste puudumist.

Vanal hallil ajal olin veendunud, et kõike saab teha kruvikeeraja ja noaga, aga pean tunnistama, et tohutult palju kasu kõigi nende lahkamistööde juures on paarikümneeurosest liistude eemaldamise tööriistakomplektist. See on ilmselt parima hinna ja head töötulemust tekitava suhtega asi, mille ma viimase 10 aasta jooksul ostnud olen ja vabalt on võimalik, et tänu lõhkumata lahtivõetavatele detailidele ja isegi tüüblitele, tasus ta end juba esimese vanatehnikaprojektiga ära, aga õnneks ei tea ma seda.


Kui auto lõpuks juba piisavalt toorik välja nägi, otsustasin, et nüüd on hea hetk temaga veel viimane tiir läbi linna teha ja lasta ka täketega esiklaas ära vahetada. Kuna olin ise eelnevalt kõik liistud eemaldanud, oli sõbralik klaasitöökoda nõus sellega lahkesti aitama. Uus klaas on loomulikult roheka tooni ja päikeseribaga, nagu VIN kood nõuab ja paistis nii jaburalt hästi läbi, et mulle näis klaasitöökojas autosse istudes, et klaasi ei olegi veel ees.


Ja lõpuks, ühel soojal juulikuupäeval oli mu järjekordne W126 valmis värvimisse viimiseks ning isegi see oli jaburalt tore vanatehnikaüritus.