MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Joodikud ja muidu sõltlased on seisukohal, et head pohmelli ei tohi lasta raisku minna. Lugesin seda teemat algusest peale ja leidsin, et tegelikult oli ju täitsa tore teema. Milleks see kõik kanalisatsiooni lasta, parem ikka kohe peale võtta ... ja palju peale võtta. Muutsin pealkirja veits üldisemaks ja paneme aga edasi. Iseküsimus muidugi, kes keda ...

Mis sellest, et sõitmiseks kõnealune must 500SEL lõpuks ikkagi ei kõlvanud, aga ilus oli vaadata. Ja sellepärast tegelikult läks ka nii, et minu W140 saagad pole veel kaugeltki läbi. "Tule tagasi paha tüdruk!!!". Midagi pole teha, me kõik püüame oma ükssarvikut. Ja kuigi me teame, et seda üksildast ja tabamatut mütoloogilist looma saab legendi järgi endale allutada vaid neitsi, on meil - tugevatel ja karvastel siiski omad põikpäised eesmärgid.

Suur osa mu tutvusringkonnast naerab mu üle, kuidas minu ükssarvik on raudselt W140. Mingi veetlev ja illusoorne ime, miraaž, millega ratsutamine tundub nii pagana ahvatlev, aga tegelikult lõpetan alati näoli poris ja mõnikord on veel kabjajälg ka otsaees. Aga jaht!!! Jaa ... ning klopime jälle püksipõlved puhtaks.

Täna on minu elus neid autosid tegelikult kaks. Üks on mu hoolealune, üks päris enda oma. Esitlen neid fotodega, kus nad on oma kõige orgaanilisemas asendis - käru peal, teel remonti. Nimesid neil pole, kuid saage tuttavaks - must ja kuldne


Must ei ole tegelikult must vaid tumesinine, kuid kuna meil mustemat pole, hüüame teda nii. Mõlemad on pikema teljevahega S600 versioonid. Must on aastast 1996 ja pärit Jaapanist. Kuldne on 1994 ja pärit Rootsist. Sõitud on mõlemad suurusjärgus 110-120 tuhat. Salongid ja üldine olek mõlemal üsna uuevärilises seisus.



Ega inimene palju jaksa. Üks jaht korraga. Kaks aastat mängisin mustaga. Tema ärkamine oli väga vaevaline. Esiteks olid tal paar aastat võtmed kadunud ja varuvõti teda käima ei pannud. Siis kui sain jälle võtme, ei soostunud mammut ärkama. Käru peal sõitis hästi, aga ise ei tahtnud. Selgus, et bensiinipump oli hapuks läinud. Saanud selle korda, ärkas ta küll ellu, kuid sõitis nagu vahelduva eduga. Puterdas, rapsis, jõudu polnud, mingi ilge vibra oli kiirendusel sees jne jne. Korra Lasnamäel suri lausa nii ära, et oli vaja koguni kiirabi kutsuda.


Küll temaga sai tegeletud palju. Aga lõpuks saime ta tõepoolest korda ja temaga saigi nagu päriselt sõita. Selgus isegi selline reaalne tõde, et kui mootor korralikult ei käi, tekitab ta kiirendusel keresse sellise paraja vibra, et tundub nagu oleks kardaanipukk lõhki. Aga tegelikult on lihtsalt löövad süütepoolid üle. See auto on nüüd viimased suved saanud sõita ja olulisi tagasilööke pole enam olnud. Isegi kliima ja parkimisandurid töötavad. Selle jubeda sarve võtsin talt stangelt ära, puhastasin esituled seest ära ja panin uued Xenoni pirnid ning täna on ta igati kena S-klass. Otsisin küll, kuid selgub, et tema kasutusest väga pilte polegi teinud. Mingid kaadrid tema argipäevadest siiski leidsin.



Kasutada on teda nii hea kui üks S600 olla saab. Meie majas naudivad teda eeskätt need, kes tahavad vahelduseks sõita mingi teistmoodi autoga, kuid päris vanatehnikaga ei viitsi igapäevaselt rassida. Olgugi et 23 aastat vana, on ta siiski päris tänapäevane ja lihtsalt kasutatav auto. Ehkki W140 S600 iseenesest ei ole minu hinnangul maailma mõnusam auto millega inimene võiks sõita. Ma ei räägi siinkohal tema pidamise keerukusest ja jämedast kõrist, see on täitsa omaette teema. Mulle ta lihtsalt väga ei meeldi. Minu meelest tema 48 klapiline ja liiga raevukaks forseeritud 6,0 V12 ei ole luksusautole nauditav mootor, eriti komplektis tema arusaamatult "vedelate" sõiduomadustega. Aga antud auto puhul on hea, et tegemist on lõpuaastate eksemplariga ja seetõttu üsna turvaline variant mida omada. Tema kaasajastatud ühevärviline kere ja valged tuled muudavad ta puritaanidele mitteatraktiivseks, kuid kogemused on nüüdseks näidanud, et teda on ikka märksa lihtsam hallata kui algusaastate autot. Samuti teevad tema moodsamad (ehkki omas ajas juba totaalselt ajast maha jäänud) lisad ta argikasutuse veidi hõlpsamaks. Seega suures plaanis ikkagi kiidusõnad.

Kui must sai korda, oli järg kuldse käes. Aga tema end juba nii kergelt kätte ei andnud.