MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Ükspäev juhtus nii, et oli juba sügiseselt külm, tuul keerutas kollaseid lehti ja suvistel autodel hakkasid kindlustused lõppema. Ja nii tundus, et rohelisel Mercedesel on aeg garaažis koht vabaks teha. EI, mitte müügikuulutust ei hakanud ma kirjutama Tundus lihtsalt, et tema aeg on jälle käes. Siirdusin garaaži, kus romantiliselt süütu tolmukihi all seisis minu roheline sõber. Talverehvid viimasest kevadest veel all, aga ise nii suviselt ja optimistlikult roheline, et tuua veidi sära sellesse pikka ja viimasel ajal kaugelt vähem kui 50 erineva halltooniga talve.


See auto on mingis mõttes nagu taustalaulja. Et teda pole justkui olemas, temast sisuliselt pole tehtud isegi pilte, kuid tegelikult sõltub temast palju. Ta oligi päriselt mu ainuke toimiv igapäevane talveauto möödunud talvel. Oli mõtteid ja väikseid flirte teistegagi, kuid päriselt sõitis peamiselt tema. Otsisin temast ka mingeid pilte, kuidas ta lumehangest Ladat välja veab või üleni talveporisena ikkagi veel suht esinduslik välja näeb, aga ei leidnud. Siin mingid pildid 2018 aasta novembrist, kui korra tekkis mõte, et äkki oleks Mercedese kõrvale vaja ühte veel jaburamat talveautot. Aga … noh … sõitis ikkagi Mercedes.


Üks väiksem seiklus temaga oli veebruari lõpus, kui meil sm.Västrikuga oli vaja korra Kiievis ära käia ja Vana Tallinnat võtnud konsiilium hääletas maha Västriku diiselmootoriga moodsa Audi. Nii ma siis lasin Mercedesel teha igaks juhuks sillastendi, käivitasin silindrid ning keerasin nina lõuna poole.


See oli meeldejääv reis. Juba Ukraina piiri ületades sai palju nalja, sest kristallpuhas ja kroomisärane Mercedes hakkas kroonilises umbusus elavatele piirivalvuritele millegipärast silma. Ilmselt oli moodsate poriste plastmassautode foon lihtsalt liiga esiletoov. Ja nad ei saanudki aru, et miks me tahame SELLISE autoga Kiievisse minna. Ma ise nagu päriselt ei saanud aru, et mis sellel autol siis niiväga viga on, et mul ju tegelt polegi mingit moodsamat autot. Aga nemad jäid oma kahtluste juurde, et midagi on valesti. Äkki peaks mingit deporaha küsima, äkki me ikka müüme selle seal maha jne jne. Ning hästi alustatud n...ssi ei saanud ju ometi raisku lasta ning loomuliku jätkuna suunati meid angaari.


Kummikinnastega ja peeglitega poikad võtsid meid ikka põhjalikult ette. Aluspesu laotasime ka lauale laiali. Ning lõpetuseks sai Sm.Västrik autolt kõik neli rattakilpi maha tõmmata. Miks? Ei teagi, aga jube tõsise näoga piirivalvur katsus sõrmega iga ratta ventiili… Pilte väga ei saanud teha, karjuma hakati. Needki vähesed said salaja kuidagi võetud.


Aga tegelikult oli tore. Mercedes sõitis hästi ja nägi ilus välja.


Kiievis sõitsime harjumuspärase liigutusega juba koduseks saanud hotelli otse Maidani väljakul ning parkisime auto 100 meetri kaugusele sambast.


Aga tulles tagasi argipäeva ja püüdes meenutada tema tehnilist külge, siis viimane aasta on olnud võrdlemisi odav ja rahulik. Millalgi ostsin talle uue soojakraani, sest tuba oli ikkagi ebamugavalt jahe. See kraan oli muidugi ehmatavalt kallis. Aga mingit mud jama pole nagu väga olnudki. Tema tavapärased hädad pole teda hüljanud. Pikalt ja halvasti läheb käima, heitgaasid on veidi paigast ära ning külma mootoriga mingi tõukur tiksub… need pole ise kahjuks korda ka läinud.

Nii, et loodame taas tegusat talve. Esimene sõit sel sügisel tähendas kohe logistilisi väljakutseid ning palju eksootilisemate juurtega hädaliste abistamist. Mercedes on oma üleannete kõrgusel. Vaevalt, et keegi ka selgi talvel tema positsiooni kõigutab...