MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Hei sõbrad,

Kuidagi märkamatult on taas möödunud enam kui aasta viimasest postitusest. See on justkui eluline näide sellest, kui vähe me märkame enda ümber asju, mis on me kõrval iga päev olemas. Nad muutuvad justkui tapeediks, enesestmõistetavaks ning ei pälvi enam tähelepanu. Ebaõiglane, kuid eluline karm reaalsus.

Kõnealune Mercedes on tegelikult olnud minu tubli kaaslane juba kaks talve. 2017 sügisel alustatud kiire korrastamise projekt sai valmis juba novembri lõpuks. Sirvides vanu pilte, siis ega midagi väga põnevat projekti lõppfaasist näidata polegi. Nagu ikka, tuli läbi teha klassikaline tulede värskendamise projekt. Kurb oli see, et enam ei olegi võimalik tellida Bosch originaal tulede klaase, vaid isegi originaalina tellides tulevad nad Magneti Marelli logoga. Aga noh, uued olid ikka ilusamad.


Pildil siis vasakpoolne on juba uus, parempoolne veel vana. Esivõre sai loomulikud uued liistud ja uue embleemi, kuid võre enda kroom oli korralik ega vajanud vahetust.


Tagatuled võtsin lahti, pesin puhtaks ja poleerisin klaasid. Ühe vist ikka vahetasin ka, leidsin enda varudest ilma mõradeta klaasi. Kogu alumise plastikuringi ja stanged lasin ära värvida. Stangede liistud olid sel autol väga korralikud, täiesti ilma roosteta ja need sai esialgsel kujul tagasi panna. Esialgu küll ainult tagumise, sest vanadest klambritest ei kombineerinud rohkem kokku.


Projektiga edasi saamiseks tuli ikkagi tellida karbitäis tüübleid ja klambreid.


Noh ja lõpuks sai ta kokku. Istusin tema kõrval mõned õhtud, ei raatsinud välja ajada. Lihtsalt vaatasin ja koondasin mõtteid. Ta ongi ikka üks pagana ilus asi. Ja ma olen nii hullult rahul, et ta on täiesti ebatraditsiooniliselt roheline. Ma pole siinmail rohkem ühtegi sellist oma silmaga näinud. Oli nagu põhjust rahuloluks ja väike elevus ka hinges, et ma nüüd päriselt-päriselt ka saangi hakata kasutama nii ilusat autot aastaringseteks igapäevasõitudeks. Kuidagi selline mõnus snoobilik ja isegi veidi saatanlik tunne oli, et ma hakkan iga päev sõitma kroomist kiiskava klassikalise autoga. Kõrvus kajasid muidugi sõprade etteheited, et ma viin ideaalse kerega W126 Eesti soola sisse praadima. Aga mu kindlameelsus oli selles suhtes juba väga kaugele arenenud.



Jäi veel teha paar väiksemat otsust. Minu üks unistusi oli omada triibulise veluursisuga W126. Helehall veluur rohelises autos tundus kuidagi väga apetiitne. Hakkasin siis koguma kokku helehalli veluursalongi. Ühe meie lahke foorumikasutaja käest sain terve halli salongi. Komplektse, kuid omade puudustega. Suht palju sõitnud autost ja suht palju vett saanud. Katkised või puuduolevad polstrid püüdsin kokku ajada ebay kaudu. Ostsin jupi siit ja teise sealt, lõpuks hakkas juba peaaegu looma.



Veetsin ikka pikki päevi oma keldris neid istmeid osandades, pestes ja aluskihte remontides. Kui kõvasti nühkida ja pulsi katkemiseni vesitolmuimejaga mustust välja imeda, läksid isegi suht lootusetuna tundunud polstrid päris kenaks.


Ja ühel hetkel tundus, et ma ajan jumala valet asja. Mul on ju tegelikult täiesti veatu originaalpolster millega see auto tehasest tuli. Oma napi 350000 km läbisõidu juures oli isegi juhiiste veel väga korralik. Ning tõmbasingi pidurit ja siirdusin tagasi garaazi hoopis originaal salongile keemilist tegema. Ja nii jäigi, veluuri tassisin pööningule paremaid mõtteid ootama.


Nüüd jäi veel esteetilise poole pealt üks väga oluline asi lahendada - rattad. Auto tuli originaal valuvelgedega, talverehvid tõmbasin riiulil seisnud plekkidele ja need kilbid olid mul ka lihtsalt olemas. Valed, nii valed kui üldse olla saavad. Mul oli olemas veel üks jooks originaal valuvelgi, kuid see tundus ebaoriginaalne. Mingi lapsik jonn tahtis, et kõik oleks nii nagu vanasti - et talvel sõidetakse plekkidega ja suvel valuvelgedega. Ja lõpuks sain mida otsisin Ükskõik kui topakaks mind ka ei peetaks, ise olen kuidagi maru rahul Ikkagi W126-l originaalina baasvarustuses kasutatud kilbid.


Ja nii me alustasime. Eelmisel talvel, ehk siis 2017-18 sai auto minu käes veidi vähem rakendust, kuna mul oli kasutada ka tööandja Golf. Siis sõitis temaga suht palju ka üks hea sõber, kui tema enda püssil parasjagu vabad päevad olid. Kokku sai ta umbes 5000 km sõita.



Suvel ei olnud alguses üldse plaanis teda välja võtta. Isegi suverehve ei plaaninud alla panna. Suvel on palju teisi autosid, mis ootavad oma kilomeetreid, et ilma konditsioneerita Mercedes ei tundunud kuigi kutsuv. Aga mingite hooldustööde tõttu oli ikkagi vaja teda liigutada ja kuna suverattad juba ühtlasi alla sai keeratud, väisas üks hea sõber temaga ka MB klubi suvekogunemist. Kasutan netist leitud pilte. Loodan, et autor ei pahanda.


Tänavu talvel olen täielikult loobunud igasugusest kaasaegsest tehnikast. Roheline Mercedes ongi mu igapäevane auto, iga ilmaga, kõikideks sõitudeks. Olgu, ostsin igaks juhuks ka ühe Golf Country talle kõrvale, aga sellega läks kohe natuke projektiks. Ja siis ka ühe jääraja suunitlusega BMW, kuid reaalselt auto on neist ikkagi ainult Mercedes.

Olen uskumatult rahul. Mida rohkem temaga sõita, seda rohkem temaga kokku kasvad. Mugav, paraja suurusega, käepärane, kerge sõita. Tundub kuidagi optimaalne, pole väga võimas, kuid jalgu otseselt ei jää. Käitub ettearvatavalt ja sõidab stabiilselt. Linnakiirustel tundub ikka väga lollikindel ja turvaline asi sõita. ASD-ga tagasild pole mind veel kuhugi hätta jätnud. Ta on kuidagi nii mõnus vaikne ja rahulik kaaslane, et ei aja mind kunagi närvi. See on autode puhul muide haruldane omadus, sest enamasti tüdinen ma neist kõigist väga kiiresti.

Tuleb tunnistada, et väga odav selle auto pidamine pole muidugi olnud. Et veidi avada telgitaguseid, siis arvestades hetkest, mil see auto oli mul Eesti kohal, arvele pandud ja ülevaatusega, on ta täna küsinud juurde 5200 EUR, mis muide ületab tema ostuhinna. Selle raha sees on muidugi ka päris palju erinevaid töid:
- värvimine
- välimuse korrastamine (liistud, tüüblid, tuled, embleemid esindusest)
- uus esiklaas
- uus originaal summuti
- kogu roolihoovastik uus (esindusest)
- süütesüsteem Bosch
- uus radiaator
- uued talverehvid Nokian
- tagadifri korduv remont + üks tagavara differ
- kardaani remont + leevendid ja muhvid ja vibrade eemaldamine
- soojakraani vahetus (päris kallis vidin)
- käigukasti modulaator
- lambda + ülepingerelee
- mootoripadjad
- esisillas šarniirid, järeljooksupadjad, rooliamort, paar korda sillastendi jne

Ehk selle auto omahind (puhtalt rahalist kulu arvestades) jääb täna veel natuke alla 10000 EUR. Kõlab nagu palju, kuid olen saanud ta ka üsna sellisesse korda, millega võib juba rahul olla. Arvan, et ükskõik mis hinnaga 300SE täna osta, alla sellise summa vist lõpuks ikkagi väga ei klati ära. Mida kehvemas korras ta on, seda määramatum on hiljem tema alla maetav summa. Seetõttu on minu soovitus ostagi pigem kohe võimalikult korralik. Ma usun, et sama suurusjärgu eest on täna võimalik osta ikka päris hea eksemplar. Minu auto oli ostes küll kere poolest roostevaba, kuid tehniliselt ikka üsna käest ära lastud. Ses mõttes jah - kulud on olnud paari tuhande võrra suuremad kui ma ehk alguses lootsin.

Veidi tahaks sättida veel salongi korda. Seal häirivad pleekinud ja kohati lahti irvitavad puitliistud, logisevad päiksesirmid ja mõned väiksemad puudused. Juhiistmele võiks ka tegelikult uue aluskihi paigaldada, veidi väsitab pikal sõidul.

Jooksvate kulude pool on minu meelest kontrolli all. Elan ja toimetan linnas, maanteel käin üliharva, üritan vältida tipptunde. Niimoodi on talvel olnud kütusekulu umbes 13 l/100km. Minu väikeste läbisõitude juures seda sisuliselt ei märka.

Pilte polegi viimasel hooajal rohkem teinud kui ühe pildi novembris enne talverataste paigaldust.