560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Mark ja mudel: Mercedes-Benz 560 SE (W126)
Esmane registreerimine: 01.1990
Läbisõit: 281 000 km (hooldusraamat puudub ja seega tegelikku ei tea)
Võimsus: 205 kW
Käigukast: automaat (4 käiku, 420)
Värv: must metallik (199U, Blauschwarz metallik)
Salong: must nahk (261)

Standardvarustus:
Püsikiirusehoidja (Tempomat) (440), juhi turvapadi (442), roolivõimendi, kesklukustus (466), ABS (470), nivooreguleeringuga tagasild (480), piiratud libisemisega diferentsiaal (256), kliimaseade (580), elektriliselt reguleeritavad mäludega istmed (2x) (241, 242), elektriaknad (4x) (584), elektriline katuseluuk (412), välistemperatuurinäidik (240), kahetooniline helisignaal (452), pähklipuidust iluliistud (731), nahaga kaetud rool ja käigukanginupp (280), 15-augulise disainiga valuveljed (15") (640), tagapeatoed (430), käetugi esi- ja tagaistmel (570, 400), taskud esiistmete seljatugedes (285), valgustusega tuhatoosid tagaistmel (227), valgustusega meigipeeglid päikesesirmides (543), uste lävevalgustus (611), tagaistmevalgustus ja lugemistuled (876, 877), soojust filtreerivad klaasid (590), suurema mahutavusega aku (673), tulekustuti (682, eemaldatud), soojendusega klaasipesudüüsid (875), tulekojamehed (600, eemaldatud), raadio Becker Mexico Diversity (510, asendatud, kuid vajab originaali leidmist).

Lisavarustus:
Kõrvalistuja turvapadi (291), ASR (471), 4x istmesoojendused (872, 873), Sound System audiosüsteem (810, arvatavasti eemaldatud), puidust kaanega laegas esiistmete vahel (300, eemaldatud), elektriline tagakardin (540), ortopeediline juhi- ja kaasreisijaiste (406), seisusoojendus (Eberspächer) (228).

Hind uuena: 143 286.- DEM

Seisukord:
See on esimene kord kui olen ostnud endale hooldusraamatuta hobisõiduki (välja arvatud Volga) ja seda on kohe ka näha. Ta selgelt ei ole orelivalmistajast ainuomaniku auto, kes oleks masinat filigraanselt tarbinud ja hooldanud. Konkreetsed vead olid ostmisel teada ning nendest pajatan allpool ka lähemalt, kuid üldise kulumise põhjal järeldan pigem, et ta on vähemalt sama palju sõitnud kui mu 420 SE oli.

Ka kere poolest ei ole ta muidugi mingi Jaapanist pärit ideaalne eksemplar ja mõned ravimist vajavad roostetäpid välisplekkidel siiski leiduvad, kuid seisukord on ses osas Saksa auto kohta üllataval kombel tõesti nii hea nagu ostueelsel ülevaatamisel kinnitati.


Päris ilusaks saamiseks tuleb siiski vist kogu alumine ring üle värvida, sest värvkattele on 28 aasta jooksul nii mõnigi kriim ladestunud ja kuigi passi järgi ei tohiks tegu olla mingi korteežiautoga, on ta nina päris hullu moodi kivitäketega kaetud ning vajab tõesti väga hädasti värskendamist.

Samas, olles läbi linna garaaži sõitnud, julgen arvata, et tehnika toimib üldjoontes mõistlikult ja auto passis on tõepoolest ülevaatusetempel kehtivuse lõpuga 04.2020, mis tähendab, et ta peaks olema piisavalt korras nii piiranguteta kiirtee kui Stuttgarti kesklinna jaoks. Passi märgitud mõlema eelneva omaniku nimed (F. Mahler ja H. Blanken) ei kõla ka just liiga kuumavereliselt ning üldjoontes tasub saaduga esialgu rahule jääda.


Plaanid:
Nagu sissejuhatuses mainisin, on autol vigu, mille likvideerimine kuulub plaanide hulka ja nagu ikka, ei kuulu nende hulka ümberehitusi, vaid üritan võimaluste kohaselt leida ja taastada asju originaalvarustusest, mis aastakümnete jooksul on jalutama läinud.

Näiteks on aaste jooksul "iseenesest" kaduma läinud auto tulekojamehed. Seega on neid uuesti tarvis, kuigi esialgu võin ju nende puudumist varjata pelgalt teiste tulealuste liistudega.


Samuti on kellegi kleepuvad näpud kaasa viinud ortopeediliste istmete lülitid, mis on asendatud õhulekke vältimiseks lihtsalt musta teibiga. Seega kui keegi teab, kuidas neid lüliteid odavamalt kui esinduse hinnaga leida, olen sellest kindlasti huvitatud. Neid ei ole kasutatuna eriti saadaval, aga mul on ka aega rahulikult otsida.

Ja originaalraadio on jalutama läinud. Kuna masina varustuses peaks leiduma omaaegne tipptasemel audiotehnika ehk "Sound System", usun pessimistina pigem, et jalutama on läinud lisaks raadiole vast kogu "süstem". See on kahtlemata kallis probleem, kui see ühel hetkel enda jaoks probleemiks teha ning üritada algne seisukord taastada.

Kui rääkida muudest vigadest, vajab mõistagi väljavahetamist kogu tagastange kroom ja tänu mõlgile ka esistange kroomliistu keskosa, mis kokku tähendab ilmselt hästi raske rahakotiga esinduse külastamist, sest ma olen varasemalt korra proovinud, kuid kasutatud korralike kroomliistude leidmine on ilmselt täiesti võimatu missioon.

Kui jutt juba stangedele läks, siis maru nukraks teeb, et praktilisele sedaanile on tehasejärgselt paigaldatud taaskord haakekonks. Mu autodel on see nagu kiuste tavaliselt alati olemas, aga sedapuhku on konksu paigaldamiseks tagastange alaserva maru rahulolevalt ka korralik avaus lõigatud. See tähendab muidugi vaid üht - konks lendab hästi suure kaarega vanametalli ja mingit võluväge appi võttes tuleb leida korralik kasutatud stange. On ikka inimesed, kes selliseid asju teevad, maivõi.

Muudest tehnilistest probleemidest ma veel ju liiga palju ei tea, aga juba müügieelsel ülevaatusel kinnitati, et esiamordid vajavad vahetust. Eks käivitan needki otsingud, kuid eelnevalt on mõistlik paluda kogu sillaosa kompetentsematel inimestel üle vaadata, sest võibolla on seal muidki huvitavaid leide ootamas.

Ja lõpetuseks on vigadest kõige vastikum tõsiasi, et kui iluvõre vajab nagunii kõigil mitusada tuhat kilomeetrit sõitnud vanematel Mercedestel vahetamist, siis tänu sedapuhku eriti külluslikult nina katvatele kivitäketele on esiklaasilgi paar täket, mistõttu on klaasi vahetamine möödapääsmatu. See ei kõla vana Mercedese juures lihtsa tööna ning asju, mida klaasitöökoda valesti teha ja ära lõhkuda saab, on kindlasti kümneid. Aga teha ta tuleb ja kui kellelgi leidub W126 korralikku originaalklaasi, olen sellest huvitatud. Kui ei leidu, peab paraku uue B-grupi klaasi paigaldama ja seda igavesti enesele põhjendama ja õigustama.

Muud mõtted:
Kui ma tavaliselt autode lisavarustusest peaaegu üldse ei hooli, siis kogu sellest kremplist, mis mu 560 SE standardvarustuses või lisavarustuses leidub, meeldib endale enim just see pilt, sest inimene on reaalselt olnud nõus 1990 aastal kui tegemist oli isegi juhikohal pigem mittelevinud asjaga, kaasreisija turvapadja eest 4 708,20 Saksa marka maksma. See mees tõesti armastas oma abikaasat!


Üleüldse jääb pisut arusaamatuks, miks herr Mahler omal ajal nii röögatu raha eest sellise auto ostis, sest ka mina eelistanuksin iga kell pika kerega W126-t ehk SEL-i ja nende hinnal polnud praktiliselt mingit erinevust. Samas oli sarnase varustusega 420 SE ja arvatavasti ka 500 SE ju mitukümmend tuhat marka odavam. Ilmselt siin peitubki põhjus, miks 560 SE mudelit toodeti vaid 1 252 tk samal ajal kui 560 SEL-i tootmisarv on 75 071 tk ja 560 SE-d ei eksporditud USA-sse ega teistele turgudele, kus autode headust sageli tollipuuga mõõdetakse. Neid lihtsalt ei olnud kellelegi müüa.

Kuid vanatehnikana on ta piisavalt huvitav sellegi poolest ja kogu eepiliselt pikaks kujunenud ning kõike muud kui sujuva teemavahetuse kokkuvõtteks võib vist öelda, et pole teada, mis edasi juhtuma hakkab, kuid ees on huvitavad ajad harjumuspärasest veidi suurema väljakutsega ja mulle see meeldib, sest auto ise oma mudelinime ja varustuse poolest on seda väärt.


Parimate soovidega,
Tauno