560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Kas ja kuidas lõpetada lugu, mida Sa ei tahagi lõpetada ja kas lugude lõpp on paratamatus või peaksid need kestma igavesti?

Sellised eksistentsiaalsed küsimused vaevasid mind sel kevadel mitmeid unetuid öid, sest kuigi ma oma autosid müüa ei taha, ripub mu hobitehnika alati selle hinnaga ühel pisikesel kodulehel üleval, millega teoreetiliselt igast oma autost loobuda suudaksin. Seetõttu oli üks vanatehnikahuviline 3-4 aasta jooksul mitmel korral mu 420 SE-d vaatamas käinud, lootuses, et ehk läheb ta millalgi odavamaks või tuleb müügile mõni hea alternatiiv.

Odavamaks W126 muidugi ei läinud. Nende autode hinnad on alates tema ostuhetkest ehk 2010 aastast päris mitmete tuhandete eurode võrra kasvanud või on vahepeal raha väärtus selle võrra langenud ja seega sain aprillikuu alguses kõne juba tuttavalt numbrilt teatega, et nüüd tuleb ta ära vormistada.

Olin selle teate peale ikka täiesti segaduses.

Mis mõttes? Miks? Mis hinnaga?

Hääl teisel pool valguskaableid ja luureagentide kõrvu tuletas meelde, et hinnast oli eelmisel kevadel siiski juttu ja mulle ka meenus, et tehtud pakkumine oli küll mitu tuhat eurot hetkel ees rippuvast "müügihinnast" väiksem, kuid ühe 360 000 sõitnud auto eest ikkagi õiglane, kui oled sedasorti inimene, kes on nõus oma asjadest ratsionaalseltel kaalutlustel teatud tingimustel loobuma. Aga mina ju selline ei ole!

Suutsin ootamatusest rabatuna väljendada vaid mõtet, et jätame selle asjaga tegelemise kõik maikuusse kui ilmad ilusamaks lähevad, sest ma ei olnud autot viimase aasta jooksul käivitanudki, väljas kallas vihma ja lumigi polnud igalt poolt sulanud ning ostu-müügitehingutest rääkida tundus sellises olukorras üldse kummaline. Me kumbki ei teadnud ju täpselt, mis nägu see auto pärast kõike seda garaažis seismist läinud on ja kas ta üldse osta või müüa kõlbab.

Kõne jäi kahtlemata painama ja ühel aprillikuu päikeselisel päeval tegin oma W126-le kindlustuse, käivitasin kõik 8 silindrit ja esiklaasile ladestunud tolmukihi tõttu käsi kaudu läbi linna teed kobades leidsin pesula üles.


Paarist kilost tolmust vabanenuna purjetasin muidugi uljalt ülevaatusele, lootuses, et siis tulevad kõik seismisega siginenud vead välja ja saan need müügitehingu mugavaks nurjamiseks kenasti lagedale tuua. Rikkeid kahjuks ei tuvastatud ja pidin nüüd ise neid leidma asuma, sest ühel vanal autol on alati vigu, ükskõik kui korras ta ka ei näiks.

Seega tarbisin masinat mitu päeva ja käisin abikaasaga näiteks Viljandi Ugala teatriski. Tõesti maru pidulik ja ilus oli.


See kõik läks asja ette, sest nende päevade jooksul suutsin leida mitmeid paranähtusi või tehnilisi probleeme, millest mõned suisa käigu pealt tekkida jõudsid ja kirjutasin ostuhuvilisele absoluutselt kõigi oma avastuste kohta võidurõõmsalt väga detailse e-kirja, lootuses, et see peaks hea inimese ostutehingust nüüd kindlasti loobuma panema ning minul jääb üle veel vaid saabuvat suve nautida.


Päevad läksid ja pikapeale ununes peaaegu üldse, et mingi müügiteema kirvena pea kohal rippus, kui ühel tavalisel tööpäeval sain telefonikõne, milles konkreetne hääl mu auto registreerimisnumbrit küsis, et sellele puhkusereisi tarvis laevapileteid broneerida. Mu abikaasal minu teada selliseid plaane ei olnud ja üldse kõlas rääkija mu abikaasa kohta harjumatult mehiselt, mistõttu taipasin, et minust ei sõltu selle tehingu juures vist üldse enam midagi peale selle, et oma numbritega ma sel autol minna kindlasti ei lase. Seegi halb uudis leidis paraku positiivse vastuvõtu.

Äsjasest telefonivestlusest šokis aju asus paaniliselt lahendusi otsima ja võttis koheselt ühendust ralakiga MB-klubi Tartu sektsioonist, kelle abiga kaardistasime viivitamatult turu, otsides vastuseid umbes sellistele küsimustele:

Küsimus: Kas ja mis hinnaga neid autosid täna Saksamaal müüakse?
Vastus: Seis pole kiita, sest kuni viiekohaliste hindadeni kipub müügis täielik rämps olema.

Küsimus: Mis hinnaga sarnaseid W126 masinaid vahendajate poolt Jaapanist tuuakse?
Vastus: Hullu hinnaga. Üks ilus eksemplar oli või on Riias siiski vabamüügis ja inimesele, kes autot ehitada ei taha, võib see olla vägagi hea ost.

Küsimus: Kas Eestis ka mingi turg leidub ja mida pakutakse?
Vastus: Ei leidu ja ei pakuta.

Muidugi peab ütlema, et kõige selle juures seadsin mõned tingimused, nagu see, et auto peab olema musta värvi, tal ei tohi olla sees pikitriibuga ehk vana kooli nahksalongi ning ta peab olema mõistagi automaatkäigukastiga. Mootorist oli mul endiselt täiesti kama kuni see tarbib bensiini.

Aga tuleb välja, et kui otsida musta välisvärviga ning alates 1988 valminud W126, on mõistlike autode leidmine seatud umbes 10 000 euroses hinnapiiris sõltumata mootorist (ja tegelikult ka salongist) peaaegu võimatu ja selle raha eest on müügil eranditult toorikud edukaks projektiks, mis lõpphinda kalkuleerides ei tundu üldse mõistlik.

Näis, et W126 ei olegi enam teostatav ja sarnases hinnaklassis on võimalik soetada pigem vägagi kõbusaid W140 kerega autosid. Ja ikka veel on inimliku hinnaga võimalik leida isegi 6-ukselisi W124 autosid, mis ei oleks Boonacker või muu säärane, kuidas nüüd öeldagi... "võltsing". See teadmine rahustas mind mõnevõrra ja otsustasin ära, et üks korralik reis Saksamaale lähema paari kuu jooksul toob kindlasti selgust ja meelerahu sõltumata sellest, kas mu autole tullakse lõpuks järgi või mitte.

Aga järgi talle tuldi.

Ilm sel kurval päeval oli päikeseline ning vanatehnikaürituseks sobiv, mistõttu võtsin garaažist sel hetkel veel oma 420 SE, sõitsin sellega abikaasa töö juurest läbi ja palusin ta auto peale, et me koos saaksime ostjale vastu minna ja meie pere esindusauto üle anda.

Ma pole omast arust emotsionaalne inimene, aga sel sõidul olid pisarad pidevalt silmis ja kuigi pidin väliselt tugev olema, tahtnuksin tegelikult lihtsalt voodisse kerra tõmmata ja väikese lapse kombel nutta, sest tunne oli täpselt selline nagu keegi oleks mu lemmiklooma ära tapnud.

On täiesti kindel, et terve elu ja kõigi nende kümnete müüdud autode jooksul ei ole mul ühest autost nii kahju olnud. Väga valus ja kurb oli.

Uus omanik, kes elab üllataval kombel Viljandis, sai endale vaatamata mõningatele vigadele ikka kuradima hea auto. Selle raha eest mina täna ei suuda leida Saksamaalt pärit musta metallikvärvi ja veluuriga W126 kerega Mercedest, mis näeb laitmatu välja, mida omanik on lõpuni Saksamaal esinduses hooldanud, mille kogu lisavarustus toimib, mille enamust salongidetaile ei ole iial lahti kistud ja mille sissepritset ega muud tehnikat ei ole veel kellegi karvased sõrmed näppinud.


Seega oli kujunenud täielik ummikseis, sest olin just andnud käest auto, mida ma ei osanud asendada ja mul ei olnud enam üldse esindussõidukit, kuigi igal inimesel peab see ju kindlasti olema.

Täitsa lõpp!!!


Parimate soovidega,
Tauno

PS! Aga kui arvata, et see ongi nüüd päriselt lõpp, tuleb siiski pettuda, sest peagi sain vastuse oma käesoleva sissekande esimeses lauses püstitatud küsimustele, millest lähemalt räägin loodetavasti juba sama teema järgmises postituses...