MB 300SE '88 W126 Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Umbes-täpselt aasta on möödas hetkest kui ma ostsin endale kõnealuse rohelise Mercedese. Ostsin ta väga orienteeritud kavatsusega teha temast oma igapäevane talveauto. Tuleb tunnistada, et olen oma plaanidega veidi läbi kukkunud. Eelmisel talvel ühendas seda Mercedest talveautoga ainult fakt, et ma ostsin talle uued talverehvid. Aga värviline trükimuster on neil rehvidel säilinud tänaseni. Ehk ma ei sõitnud temaga rohkem kui paar korda Lesvenisse ja tagasi.

Selle autoga oli algusest peale rohkem asjatamist kui ma olin oodanud ja sellest ka vähene huvi temaga sõita. Aga kuna ma olin võtnud hoiaku, et teen ta nagu PÄRISELT ka korda, siis alla ka anda ei soovinud. Ta sai hulka uusi originaaljuppe veermikusse, uue summuti, kogu uue süütejuhtmestiku ja jagajakaane seti. Ilmselt mingeid pudinaid veel mida kõike enam ei mäleta. Aga sõitmiseks oli see toode endiselt kõlbmatu. Ulguv tagasild ei olnud OK variant. Lesveni mehed nägid rumalat vaeva, vahetasid laagreid, lammutasid riiulilt järjest difreid varuosadeks, panid alla ja võtsid jälle ära ... aga minu W126 ulgus ikka endiselt. Kuidagi juhtus nii, et viimases hädas ostsin ebayst 300SE ASD-ga difri ja samal ajal said Lesveni poisid ka ühe töötava eksemplari kokku. Ja ulgumine lakkas. Selle hinnaga, et mul on siiani riiulis avamata pakendis üks 300SE ASD-ga differ

Nojah, differ enam ei ulgunud, kuid kuskilt oli tulnud mingi loll vibra. Ja see ei olnud mitte lihtsalt mingi kerge vibra, vaid ikka kõikide maailma vibrade vanaisa. Ta vist oli enne ka natuke kaasa sõitnud, kuid äkki oli ta kuidagi väga tegusaks vibraks paisunud. Tundus, et see peab olema seotud kardaani tugilaagri või puki vms jupiga seal all. Ostsin uue, originaali. Ja oh imet, selgus, et olemasolev B-kati jupp ajas kardaani umbes 5 mm tsentrist välja.

Ühesõnaga, kuna keegi temaga väga ei tegelenud ja mul endal väga huvi ka polnud, siis võttis kogu see protsess aega ikka kuid. Kuni ühel päeval sõitsin ta tuppa, avasin õlle ja vaatasin talle siiralt silma.


Mingi plaan tuli teha. Aega oli palju mööda läinud, emotsioonid jahtunud ja ega enam mingit erilist nägemust polnudki. Oli juba isegi mõte, et äkki ta peaks minema sama teed nagu hall 300SEL (müüki). Samas temas nagu oli midagi mis mulle sümpatiseeris. Ta oli ikkagi roheline näiteks Ja tema kerel polnud ainsatki roostetäppi. Ainult iluvead. See pani nagu mõtlema, et siin on tegelikult materjali ikka väga paljudeks aastateks. Ja ta on ju ilus Lõpuks lihtsalt võtsin tööriistad ja hakkasin järjest lammutama sealt kust kõige enam häiris. Oli selge, et värvimisest ma nagunii ei pääse ja lähenesin spontaanselt. Kuid seekord tahtsin tõesti värvida nii vähe kui võimalik. Igal juhul oli ta paari päeva pärast tuttava värvitöökoja hoovil.


Mõte oli üle võõbata kapott ja vasak tagauks. Lisaks veel mõned väiksemad vigastused ja kogu alumine plastikuring. See oli üleni kriibitud.


Nii ta seal lebas.


Nagu ikka pärast värvitöid ootas eest pikk ja igav poleerimise protsess. Kuna ma värvisin ainult üksikuid plekke, siis tuli konstateerida, et toonid kokku ei sobinud. Ta on ikka elusuuruses kirju nagu lapitekk.


Aga otsustasin, et ma ei väsita end selle probleemiga. Lõpuks on ta ikkagi eesmärgipärane talveauto. Tundus kuidagi mõttetu ta uuesti värvimisse tagasi viia ja kogu seelik üle tõmmata. Kaugelt kannatas ju vaadata Kuigi siiani ei ole päriselt üle saanud, et ma paremat esiust ei värvinud. See oli juba enne mind värvitud ja ta on ikka väga täist tooni.


Nii need õhtud möödusid, poleerides. Nagu katki läinud plaat, nagu lõputa lugu. See oli hea tunne, kui viimaks pesin ta tolmust ja pastajääkidest puhtaks ning teadsin, et järgmisel õhtul hakkame juba tükke külge tagasi panema.


Aga sellest juba järgmine kord...