MB E55 AMG, 1998, W210 - Valge välk

[Valge välk]

Tuleb välja, et pole poolteist aastat oma takso kohta midagi kirja pannud. See muidugi ei tähenda, et mitte midagi pole toimunud. Vahepeal on mõned (tuhanded) kilomeetrid hodomeetrile juurde kerinud. Selle jooksul on juhtunud nii paar äpradust kui toimunud ka mõned arengud. Selleks, et asjad meelest ei läheks panen mõned tähtsamad sündmused siia kirja.

2015 aasta lõpus õnnestus leida autole hea talvepesa, mis oli soe ja kuiv ning võimaldas valitud õhtutel teatud määral ka masina kallal nokitseda. Kaks aspekti häirisid enim: mingid veidrad värviplekid keskkonsooli osadel ning tagakardin, mis töötas ebakorrapäraselt.
Keskkonsooli detailidega oli võrdlemisi lihtne - need tuli lihtsalt eemaldada, peene liivapaberiga üle käia ja poleerida. Värviplekid said eemaldatud ning kattelakk jäi terveks. Asja uuesti tehes üritaks siiski viimase lihvi teha veelgi peenema paberiga, sest kui ikka väga soovida, siis on võimalik teatud nurkade alt näha lihvimisjälgi. Ehk siis võib öelda, et sarnaselt väritöödele peitub kogu töö saladus eeltöös. Puhastatud konsooli osasid laua peal ritta pannes on muidugi ilmne, et päike on horisontaalsemad pinnad korralikult ära pleegitanud - samas loen seda vana auto võluks, mitte puuduseks hetkel. Autos endas see tooni erinevus üleliigselt ei häiri.



Järgmisena vajas tähelepanu tagumine elektriline kardin, mis ennast korralikult tagasi ei kerinud ning mille liikumine oli üldse kaootiline. Vana detaili eemaldamisel oli mõte, et ehk annab remontida. Esmapilgul tunduski, et kulunud on ühe võlli pesa metallkorpuses, aga selle taastamine kestvaks lahenduseks osutus üsna keerukaks, mistõttu sai peale mõningast kaalumist soetatud kasutatud asendusdetail. Tuleb välja, et 1997 aasta autol on kardin veidi teistsugune ja kogu kupatus vajas veidi modifitseerimist, aga lõpuks sai külge tänaseni töötav detail.

Eelnevaga 2016 aasta talve remondid piirdusidki. Esialgu oli küll plaanis ka veljed-rehvid ette võtta, aga aeg kadus nagu musta auku ja peagi oligi kevad käes ning õige hetk auto välja ajada. Pärast talvist puhkust tundus masin päris hea



Mõnu sai nautida piiratud aja, sest juuni alguses otsustas töölepingu lõpetada generaatori rihma pingutusrulliku laager - ja seda muidugi peaaegu tipptunnil Vabaduse puiesteel. Õnneks leidsin sobival hetkel võimaluse kõnniteele parkida, kus sai rahulikult puksiiri oodata (pildil pole tipptunnist muidugi enam jälgegi)



Vana auto võlud, nagu öeldakse. Õnneks tipnes kogu kahju rihma, pinguti ja vabajooksurulliku vahetusega ja hõbenool oli peagi tagasi teel.

2016 aasta hooaja lõpus juhtus veel üks märkimisväärne sündmus - näidikuteplokil läbisõidu ekraanil täitus juubel.



Lõpuni aus olles ei ole ma kindel, kas see oli ikka teine suurem nullide sadu, sest varasem track record ju auto kohta suuresti puudub. Salongi seisukorra järgi hinnates võis siiski olla. Ümmargune tähtpäev juhtus aset leidma üsna sobival hetkel, mil olin teel Põltsamaa kardirajale, kus toimus põhjamaade tudengivormelite võistlus. See nõuaks kohe eraldi teemat, aga kokkuvõtvalt on siis alates 2008-ndast aastast meie väikses riigis ehitatud TTÜ ja Tallinna Tehnikakõrgkooli koostöös tudengitest koosneva meeskonna poolt väikevormeleid. Varasemad põhinevad mootorratta (600cc) jõuallikal, aga viimased liiguvad juba elektri jõul. Ise olen seotud olnud vaid sisepõlemismootoritega varustatud isenditega, aga ka need on piisavalt lõbusad, et AMG-ga sõit tundub pärast seda sõna otseses mõttes igav.

Ma loodan, et kaaslased ei pahanda, et ma meie tehnikaspordi ja inseneriteaduse uuemat ajalugu jagan, aga lisan siia ka ühe stiilinäite, et ka kõrvalseisjad aru saaksid, millega tegu.



Ühesõnaga, 2016 aasta hooajale sai pandud paslik ja ilus punkt.

Hõbenool tuli talvekorteri jaoks valmis sättida. See tähendas, et eemaldada tuli rattad, mis pidi taastamisele minema ja uuemad jalavarjud saama. Viimase talve viimistlustöödest aga peagi täpsemalt...