MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Jah, ma ei saa sinna miskit parata, et minu meelest on R6 mootoriga W126 väga hea auto. Ma ei väida, et ta on parem kui V8, kuid igapäevaselt opereerides kindlasti lihtsam kasutada. Ta mõjub kuidagi väiksema ja kergemana, rohkem nagu "väga hea E-klassi" moodi. Mulle meeldib. Ja eks kulude pool ole ka ikka R6 kasuks. Ma nüüd 3-liitrist pole mõõtnud, kuid 260 sõidab linnas kindlasti alla 15 liitri sajale. Mul on tavaliselt keskmine 13-14 vahel.

Seekordse postituse tahaks aga pühendada hoopis meie uuele sotsialistlikule valitsusele. Halvim poliitiline unenägu on nüüd tõeks saanud - ajalehe veerud ja teleekraanid on täis lolle, kommuniste ja endisi kriminaale. Ja neil kõigil on nüüd äkki tekkinud mandaat midagi arvata.
Mina näiteks ei oska ekskavaatorit juhtida. Ma ei tee sellest mingit saladust ja ei tunne end sellepärast ka rumalana. On inimesi kes oskavad, kui mina mitte. Ja kui ma peaksin ühel hetkel ekskavaatori pulti istuma, oleksin tõenäoliselt üsna hädas. Kuulaksin ehk targemate nõuandeid ja siis püüaks esialgu lihtsalt kuidagi otse sõita. Eesmärgiga mitte kraavi põrutada ja mitte midagi ära lõhkuda. Ma tean, et sm Ratas ei oska samamoodi riiki juhtida, sest ta pole seda kunagi teinud. Aga selle asemel, et kuidagi ohutult tuttavat kangi hoida, möllab ta nüüd ta nagu Nu-Pogodi hunt ekskavaatori kabiinis. Käte ja jalgadega rabab loom kange, irvitab pläru suus, hüppab istmel üles-alla ja on veel kutsunud kamba tuttavaid idioote ka sinna juurde. Oma tühise eesmärgi nimel üks kõhetu jänes kätte saada, on ta valmis hävitama kõik enda ümber.

Juba paar aastat olen ma sõitnud suviti igapäevaselt Bentley Turbo R-iga ning sinna vahele veel paljude teiste toredate (suure mootoriga) vanaautodega. Aga peamiselt Bentleyga. Paljud on küsinud, et miks ma seda teen? Milleks sõita iga päev 6,75 liitrise turbomootoriga Briti siniverelisega? Mul on sellele küsimusele alati väga lihtne vastus olnud: "sellepärast, et ma saan!". Mul on võimalik selle autoga sõita ja ma kasutan seda võimalust niikaua, kuni see pull kinni keeratakse. See on teada, et varem või hiljem lõpetatakse see jama nagunii ära, et niisuguse monstrumiga tänval liigelda lubatakse. Aga siis saan ma vähemalt kunagi oma elule tagasi vaadata ja mõelda, et "ma ikkagi sõitsingi reaalselt Turbo R-iga igapäevaselt". Enamus püsivat töökohta omavatest inimestest oleks saanud sedasama teha, kuid selle asemel kulutasid nad aasta kokkuvõttes sama raha moodsa diisel universaali peale. Mul on neist kahju.

Ja nüüd on see käes. Valitsuse kukutamise järel asemele pandud varuratas tõmbab esimesi kange minu autode keelustamise teele. Praegu kavandatavad maksumuudatused mind emotsionaalselt ei murra, sest on tegelikult vähese mõjuga. Kuid ühel päeval keeravad nad veidi vinti peale, ja siis veel natuke, ja veel ... kuni lõpuks tulebki küür selga tõmmata ja oma kola seina äärde lükata. Aga ma ei kavatse seda kõike niisama vesiste silmadega pealt vaadata.

Kui ma mõtlesin enda jaoks välja, et minu uus igapäevasõiduk peaks olema W126 kerega Mercedes, juhtus nii, et süda ja mõistus rääkisid eri keelt. Üks käskis osta ühe auto ja teine teise. Kuna ma ei osanud valida, otsustasin osta mõlemad. Nüüdseks on kohale jõudnud ka teine auto ja ma võin kindlalt väita, et kuulake alati oma südame häält.

Niisugune oli ta müügikuulutuse piltidel:





Ostsin ta ühelt klassikaliste Mercedestega tegeleva müüja käest. Juba värv oli minu jaoks piisavalt erutav ja mulle meeldis see lihtsus. Jumala plank, mis tähendab vähem probleeme. Uuena Saksamaale müüdud auto, mis 1993. aastal oli viidud Hispaaniasse. Seal oli ta siis 2016 arvelt maha võetud. Originaal läbisõiduga 350 000 km. Hispaania tehnoülevaatuse lehel on ka läbisõidu märkused mis näitavad, et viimase 10 aastaga on ta sõitnud vaid 9000 km. Iga aasta ca 500 km. Vanamehe auto ka, äge. Kere täiesti laitmatult säilinud, peale selle, et vanamees oli olnud kõva lapimees. Värv on lapiga ikka ägedalt tuhmiks kraabitud. Kraapida on saanud ka vasak tagauks. Salong on ilus, vaid päikse pleegitatud puitliistud on häirivad. Meie hallis kliimas tundub ta ikka hoopis luitunum.



Tehniline pool on ka üsna ootuspärane. Ideaalne ei ole, kuid igati rahuldav. Kõige vastikum probleem on tagasilla ulgumine. Ma pole seda Mercedese puhul varem kogenud. Päris ebameeldiv on ja sellele pole lihtsalt lahendust ka. Mul on veel ASD-ga tagasild. Esmase tehnilise hinnangu saamiseks külastasin tuttavat Lesvenit. Sain teada, et tahab veidi veermiku remonti, kuid mitte midagi ületamatut. Roolivardad ja šarniirid. Istub ilusti kõrgel ja ei kolise. Põhiline, et roostet pole ma selle auto küljest veel leidnud. Ei pealt ega alt. Kuidagi imelik on sellist W126 oma silmaga üldse näha.


Ostsin talle tutikad Nokiani lamellid ja nüüd olen lihtsalt sõitnud. Päriselt ka meeldib. Suurepärane igapäevaauto. Ma tean, et tegelikult peaks teda soola eest säästma ja vaid suvel sõitma. Kuid minu jaoks on ta sihtotstarbeliselt ostetud auto. Isegi kui ta saab selle käigus lõpuks otsa, tahan ma temaga sõita.


Tulles nüüd lõpetuseks veel korraks tagasi kirjatüki alguse juurde, mõlgub mul mõttes teha selle autoga mingi sotsiaalne eksperiement. Tahaks temaga mõned aastad sõita, pannes kirja kõik tehtud kulutused. Ja lõpuks pärast müüki teha kokkuvõte kui odav temaga sõitmine tegelikult oli. Ma väidan, et tänapäevase uue väikeauto pidamine tuleb igal juhul kallim kui W126-ga sõitmine. Heh, või et ostke säästlike autosid.