MB 260SE '90 W126 (Riigikantselei) - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Tänud kõigile heade sõnade eest. Tõotan pühalikult, et püüan hoida seda musta autot nõnda nagu oskan. Iseasi, kas oskan alati teha õigeid otsuseid. Omamoodi põnev kui palju on tegelikult veel inimesi, kes seda autot mäletavad, kes on temaga sõitnud või kuidagi muud moodi sellega seotud olnud. Isegi tänaval olen saanud teinekord tuttavaks autot uudistama tulnud inimestega, kellel kõigil on mingi lugu rääkida. Tavaliselt algavad need vestlused alati küsimusega "kelle all see auto täna sõidab?"

Mis puutub kilpide teemasse, siis vist olen sunnitud oma arvamusest loobuma ja tunnistama, et W126 kasutas siiski ainult ilma kroomribata taldrikut mida kasutaja MB Shop pakkus. Kuna W124 sai 1989. aastal kroomitud äärega kilbi, eeldasin automaatselt, et ka 1990. aasta W126 sai samasuguse. Kuid mida rohkem olen sirvinud nende autode pilte ja kuulutusi, siis hakkab tunduma, et hästi säilinud originaalautodel kipub all olema ikkagi ilma kroomita kilp. See teine pakutud kilp on minule teadaolevalt originaalis C-klassil (ilma kroomääreta) ja alates 1994 W124 E-klassil (kroomiga).

Viimased hilissügisesed sõidud oma W126 masinaga käristasid jälle lahti vanad haavad. Pagan ta sõidab ikka nii hästi, et temast ei saa kunagi küllalt. Olen vist juba ülikooliajast saati salaja unistanud W126-st igapäevases kasutuses. Pidada teda mitte hobiautona, vaid PÄRIS autona, aastaringsena. Noorena (90-te lõpus) oli see rahaliselt võimatu. Hiljem tulid teised tuuled ja uued tööautod. Tänaseks olen töötanud uute autodega juba 15 aastat, pidanud sel ajal väga erinevaid autosid ja proovinud sõita peaaegu kõigega mida tavakodanikele mõeldud turg pakub. On olnud väga huvitavad ja toredad ajad, kuid enam ei jaksa. Ma ei saa lahti häirivast mõttest, et anonüümse uue autoga sõidetud kilomeetrid on raisatud kilomeetrid. Need on kilomeetrid (ehk tegelikult autoroolis veedetud aeg), mida ma ei saa mitte kunagi tagasi.

Tänavu suve alguses viisin oma viimase igapäevasõiduki automüügi platsile ära ning hiljem mõtlesin, et ma ei vaadanud kordagi üle õla tagasi. Kaks ja pool aastat kooselu ja mitte ühtegi lahkumisemotsiooni . Hiljem samale platsile sattudes tegin siiski paar pilti. Tegelikult oli ta ju igati tubli auto.


Pärast seda pole ma enam uut autot ostnud. Terve suve sõitsin vanatehnikaga rullnoka BMW-st kuni Bentley Turbo R-ini. Kuid lume tulekuga läks asi halvaks. Mul polnud ju enam millegagi sõita. Ja ma ei saanud enam peast seda kaua idanenud talvise W126 mõtet. Nõnda siis juhtuski, et uskumatult sitale ilmale vaatamata pidin üks õhtu kossid jalga ajama ning parklasse sõitma. Sest kuller tõi ära mu Belgiast tellitud pisipaki.


Lapsel oli pikast reisist suur väsimus ja aku oli täitsa otsa saanud.


Ma ei andnud selle auto kõrval mitte ühtegi lubadust ning üldse mõistmata lõpuni oma tegude sisu, on kuidagi mõnusalt anarhistlik tunne.