10-11-2016, 02:58 PM
Aitäh Taunole, et ta nii umbes korra aastas on ka selle auto kohta mõne märke maha pannud. Muidu oleks Riigikantselei auto vist päris foorumi taharidadesse ära vajunud. Vaatasin just, et ma olen ise tema kohta viimase sisulise kommentaari kirjutanud 2011. aastal.
Tegelikult täitus mul nüüd novembris juba 11 aastat selle autoga. Ta on mu tänastest autodest kõige vanem olija ja ühtlasi ka ainus, mille müüki pole ma kunagi tõsisemalt kaalunud. Selle 11 aastaga olen suutnud temaga sõita kõigest 22000 km. Ostetud sai ta läbisõiduga 465000 ja täna on ees ca 487000.
Vaatamata väiksele aktiivsusele foorumis, olen seda autot tegelikult igal aastal natuke kasutanud. Mulle ei meenu praegu, et oleks ühtegi aastat päris vahele jätnud. Viimastel aastatel olen sõitnud vähem peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on minu tähelepanu hakanud hajuma pidevalt lisanduvate uute autode näol, mis kõik nõuavad mingit tähelepanu ja sõidukilomeetreid. Teiseks on hakanud vanuri tervis natuke halvenema ja ta vajaks tegelikult uuesti mingit põhjalikumat lähenemist.
Tehniliselt on ta OK. Meenub vaid, et eelmisel suvel hakkas tal tühikäik ära kaduma. Peatusin korra Lesveni ees, jõin tassi kohvi ja juba ta oligi korras. Ei teagi mida siis temaga tehti. Tegelema peaks nüüd veidi kerega. Olen hakanud märkama pakiruumi märgumist vihmase ilmaga, mis ilmselt viitab läbi roostetanud tagaakna raamile. Ülevaatusel on juhitud tähelepanu põhjaalustele roostekohtadele, mis tahaks remonti. 11 aastat tagasi remonditud esitiivad näitavad taas üksikuid roostemulle. Ilmselt peaks nüüd üldse uued ostma, mitte enam remontima, jne. Ma arvan, et ta pole seda ära teeninud, et temaga pool-lombakana sõita, vesi pakiruumis. Ja seepärast olen teda viimasel ajal kasutanud vaid heade ilmadega või eriliste sündmuste puhul.
Viimaste aastate ainus suurem saavutus oli 2014 aastal läbi viidud tuuninguprogramm. Tegin raske otsuse eemalduda auto VIN koodi põhisest originaalsusest ja panin talle alla valuveljed. Natuke kipitab siiani, kuid need all olnud kilbid olid valed ja ei meeldinud mulle. Velgedega näeb ta vähemalt igati õige ja originaal välja. Samas - kui ma saaksin kusagilt ideaalses korras originaal ilukilbid, paneks ilmselt ikkagi plekid ja kilbid tagasi. Nojah, selline ta siis sai:
Sõita on temaga ilus. Kohe nii ilus, et alati tahaks rohkem.
Tauno on viidanud fotodega mõningatele sündmustele, kus see auto on osalenud. Need on olnud meie sõpruskonnasisesed ülesastumised, kus põhirõhk on olnud vanatehnikal, selle väärikal eksponeerimisel ja mis peamine - sellega sõitmisel. Olen ise seda meelt, et vanatehnika õigeks tunnetamiseks on vaja sellega sõita. Muuseumis lindi tagant või kasvõi "hessi ees parklas" vahtimine ei anna mulle mitte mingit emotsiooni. Nii vähe, et enamasti ei viitsigi sellistel "vahtimise" üritustel käia. Seetõttu olemegi oma seltskonnaga korraldanud teistsuguseid üritusi, kus kutsutud osalejad saavad ise kõiki autosid proovida. Oleme teinud erinevaid teemaõhtuid erineva eksklusiivsustasemega vanatehnikaga ja alati on nad olnud ühtemoodi meeleolukad.
126 osales 2015. aastal meie varalahkunud sõbra Mati poolt kokku kutsutud üritusel, kus näidati rahvale esimest korda avalikult ZIL 41047, panime kokku seisusekohase korteeži, millega oleks võinud sellist autot saata ENSV lõpupäevil ja sõitsime nii omaaegsete tähtsamate asutuste radadel. Oli vägev päev, aitäh Mati.
Tänavu juba peaaegu tundus, et W126 ei saagi sõita. Kuid veel hilissügisel tuli mul üks mõte, mis tundus väärt proovimist. Esmakordselt otsustasin korraldada suurema vanatehnikaga sõiduürituse ainult enda autodega. Päris omajagu ettevalmistust ja logistikat, kuid lõpuks sai kokku päris kena rea. Sõbrad pidid lahendama erinevaid ülesandeid, kasutades selleks väga erineva iseloomuga autosid. Miskipärast tundus, et 260SE võttis publiku lemmiku tiitli kui kõige mugavam ja kergemini sõidetav auto. Ise pean vist nõustuma.
Õhtuks tehti lahti ka sünnipäeva kingipakk.
Aga nüüd lähemas tulevikus hakkab W126 tegema ettevalmistusi väikseks kereremondiks. Kui on põhjust midagi näidata, püüame kajastada. Ehk on kevadeks kõik jälle hästi.
Tänan tähelepanu eest
Tegelikult täitus mul nüüd novembris juba 11 aastat selle autoga. Ta on mu tänastest autodest kõige vanem olija ja ühtlasi ka ainus, mille müüki pole ma kunagi tõsisemalt kaalunud. Selle 11 aastaga olen suutnud temaga sõita kõigest 22000 km. Ostetud sai ta läbisõiduga 465000 ja täna on ees ca 487000.
Vaatamata väiksele aktiivsusele foorumis, olen seda autot tegelikult igal aastal natuke kasutanud. Mulle ei meenu praegu, et oleks ühtegi aastat päris vahele jätnud. Viimastel aastatel olen sõitnud vähem peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on minu tähelepanu hakanud hajuma pidevalt lisanduvate uute autode näol, mis kõik nõuavad mingit tähelepanu ja sõidukilomeetreid. Teiseks on hakanud vanuri tervis natuke halvenema ja ta vajaks tegelikult uuesti mingit põhjalikumat lähenemist.
Tehniliselt on ta OK. Meenub vaid, et eelmisel suvel hakkas tal tühikäik ära kaduma. Peatusin korra Lesveni ees, jõin tassi kohvi ja juba ta oligi korras. Ei teagi mida siis temaga tehti. Tegelema peaks nüüd veidi kerega. Olen hakanud märkama pakiruumi märgumist vihmase ilmaga, mis ilmselt viitab läbi roostetanud tagaakna raamile. Ülevaatusel on juhitud tähelepanu põhjaalustele roostekohtadele, mis tahaks remonti. 11 aastat tagasi remonditud esitiivad näitavad taas üksikuid roostemulle. Ilmselt peaks nüüd üldse uued ostma, mitte enam remontima, jne. Ma arvan, et ta pole seda ära teeninud, et temaga pool-lombakana sõita, vesi pakiruumis. Ja seepärast olen teda viimasel ajal kasutanud vaid heade ilmadega või eriliste sündmuste puhul.
Viimaste aastate ainus suurem saavutus oli 2014 aastal läbi viidud tuuninguprogramm. Tegin raske otsuse eemalduda auto VIN koodi põhisest originaalsusest ja panin talle alla valuveljed. Natuke kipitab siiani, kuid need all olnud kilbid olid valed ja ei meeldinud mulle. Velgedega näeb ta vähemalt igati õige ja originaal välja. Samas - kui ma saaksin kusagilt ideaalses korras originaal ilukilbid, paneks ilmselt ikkagi plekid ja kilbid tagasi. Nojah, selline ta siis sai:
Sõita on temaga ilus. Kohe nii ilus, et alati tahaks rohkem.
Tauno on viidanud fotodega mõningatele sündmustele, kus see auto on osalenud. Need on olnud meie sõpruskonnasisesed ülesastumised, kus põhirõhk on olnud vanatehnikal, selle väärikal eksponeerimisel ja mis peamine - sellega sõitmisel. Olen ise seda meelt, et vanatehnika õigeks tunnetamiseks on vaja sellega sõita. Muuseumis lindi tagant või kasvõi "hessi ees parklas" vahtimine ei anna mulle mitte mingit emotsiooni. Nii vähe, et enamasti ei viitsigi sellistel "vahtimise" üritustel käia. Seetõttu olemegi oma seltskonnaga korraldanud teistsuguseid üritusi, kus kutsutud osalejad saavad ise kõiki autosid proovida. Oleme teinud erinevaid teemaõhtuid erineva eksklusiivsustasemega vanatehnikaga ja alati on nad olnud ühtemoodi meeleolukad.
126 osales 2015. aastal meie varalahkunud sõbra Mati poolt kokku kutsutud üritusel, kus näidati rahvale esimest korda avalikult ZIL 41047, panime kokku seisusekohase korteeži, millega oleks võinud sellist autot saata ENSV lõpupäevil ja sõitsime nii omaaegsete tähtsamate asutuste radadel. Oli vägev päev, aitäh Mati.
Tänavu juba peaaegu tundus, et W126 ei saagi sõita. Kuid veel hilissügisel tuli mul üks mõte, mis tundus väärt proovimist. Esmakordselt otsustasin korraldada suurema vanatehnikaga sõiduürituse ainult enda autodega. Päris omajagu ettevalmistust ja logistikat, kuid lõpuks sai kokku päris kena rea. Sõbrad pidid lahendama erinevaid ülesandeid, kasutades selleks väga erineva iseloomuga autosid. Miskipärast tundus, et 260SE võttis publiku lemmiku tiitli kui kõige mugavam ja kergemini sõidetav auto. Ise pean vist nõustuma.
Õhtuks tehti lahti ka sünnipäeva kingipakk.
Aga nüüd lähemas tulevikus hakkab W126 tegema ettevalmistusi väikseks kereremondiks. Kui on põhjust midagi näidata, püüame kajastada. Ehk on kevadeks kõik jälle hästi.
Tänan tähelepanu eest
Terve aasta poole aastaga