560 SE, 1990, W126 - Sm. Västrik

[Sm. Västrik]

Arvasin, et head lood kirjutavad ennast ise. Nojah, nii hea lugu ta siiski ei olnud ja seega tuleb lõpuks ikkagi endal klaviatuur haarata.

Vahepeal on kahe aasta vesi ja kõik muu keemia merre voolanud ja isegi autokatte all tekib selle ajaga kuivas garaažis masinale arvestatav tolmukiht. Rääkimata sellest, et autod pole mõeldud seismiseks - nende pidurid, elektroonika ja kõik liikuma mõeldud sõlmed vajavad töötamist.


Seetõttu pole tavaliselt mõtet garaažist võetud seal paar head aastat seisnud autoga esimese hooga ülevaatusele sõita, vaid tasub teda enne natuke tarbida. Lihtsalt selleks, et masin jälle ellu ärkaks ja heas vormis oleks. Mõnikord saavad aga kilomeetritest sajad ja tundidest päevad ning formaalsused ununevad. Pealegi on ülevaatus üldse rohkem selline soovituslik asi. Või vähemalt nii ma arvasin, kuni üks sõbralik politseinik mulle veidi peale südaööd abikaasa vanaema sünnipäevalt koju sõites peatumismärguande tegi ja täiesti kindlalt midagi muud väitis. Ei saanud ju öelda ka, et olengi just ülevaatuspunkti teel ja ega oleks tahtnudki - liiga aus inimene selleks. Olles muus osas eeskujulik liikleja, pääsesin sümboolse meeldetuletusega, et me ei ela Austraalias. Oli ka viimane aeg, sest lisaks Lääne-Virumaal toimunud abikaasa vanaema juubelile, kuhu kõver tee viis sedapuhku kuidagi läbi pealinna, olin juba täiesti süüdimatult teinud mitmeid päevi igapäevasõite ning näiteks külastanud ühel märkimisväärselt ilusal õhtul Maanteemuuseumi.

Kuna tegu oli ikkagi muuseumiga, leidus vanatehnikat parklas veelgi.


Selle pisut alla 30 aasta vana ja veidi vähem kui 400 000 km läbinud auto juures võib kahtlemata tunda, et ta pole vaid mõnikümmend tuhat kilomeetrit sõitnud liisingulõpuauto, kuid tehnilise seisukorra osas on tema konditsioon jätkuvalt säärane, et tehnoülevaatus on lihtsalt läbikäimisvaev. Ja kui juba meelde tuletati, astusin sealt kohe ka läbi. Võibolla olen üldse kuidagi rikutud, kuid Saksamaal mõistlikult hooldatud autodega kokkupuutumine on jätnud minusse kindla veendumuse, et Eesti ülevaatusnormid on üleüldiselt naeruväärselt madalad ning kui sõiduk neid ei täida, peabki tal mingi katk küljes olema. Või on ta Vene auto.

Nagu varasemalt öeldud, autod tahavad sõita ja seetõttu lihtsalt tarbisin masinat sel suvel vist päris mitu nädalat tavalise igapäevasõidukina. Käisin tööl ja parkisin vabalt teiste pereautode vahel nii poodide parklais kui kortermajade ees.


Isegi sõpradega pealinna mingi koomiku etteastet vaatama jõudsin. See viimane üritus oli humoristi etteastet arvestamatagi sedavõrd meeleolukas, et järgmisel päeval sõitis Tartusse tagasi igaks juhuks mu abikaasa. Ikka juhtub.

Kui juba suuremaks sõitmiseks läks, tegin lõpuks ära ka hoolduse (peamiselt küll vaid õli- ja õhufiltrivahetuse), sest seda ei olnudki Eestis veel tehtud ja auto tuli siia mäletatavasti 2010 aastal ehk tervelt 6 aastat tagasi.


Samas sellise auto kasutamine igapäevaselt on ikka kuidagi naljakas. Täitsakorras W126 Audide ja Bemmide kõrval burksiputka ees ei ole tänapäeval liiga tavaline nähtus.


Samuti suhtub noorem põlvkond suurde Mercedesesse kuidagi aupaklikumalt kui rool üle antakse ja ei hakkagi suurt mootorit kohates ohjeldamatult driftima. Pigem tõmbuvad ka siin õlad kuidagi tahapoole ja silmavaatesse lisandub kaugust ja ambitsiooni. Nii ongi parem.


Olen vist seda juba öelnud, aga üldse on vana suure Mercedesega sõites juhi selg sirgem ja silmavaade selgem. See auto peab alati olema puhtam, korralikum, vaiksem ja kuidagi väljapeetum kui keskmine igapäevaauto ja kui vana S-klassi mõõtmed ning uksed jms detailid on isegi väiksemad ja kergemad kui enamuse tänapäeva pereautode omad, siis kogu see kramplikult mingist Dr. Schneider'i kuvandist kinnihoidmine hakkab lõpuks väsitama. Võibolla on see laisa inimese iseloomuviga, aga sama moodi nagu mõnikord jääb hommikuti habe ajamata või õhtusöögiks tundub tavaline Mac'i burks maru hea, tahaks ka autona vahelduseks kasutada lihtsalt Golfi või midagi muud mõttetut, anonüümset ja kerget.

Tankida saab sellist autot muidugi võrdlemisi sageli, aga isegi neil hetkedel näib ta sarnaselt mõnd keskealist pooljuhti võluda üritavale linalakale sedavõrd erutav, et ühestki eurost pole kahju.


Arulagedalt odava naftaga maailmas ei ole tanklate juures tõepoolest kõige hullem kütuse eest maksmine, vaid tõsiasi, et häirivalt sageli tunnevad inimesed huvi, "mis selline ka kütet võtab" ja nii mõnigi maasturiga peresündmustele purjetanutest on ikka veel siiralt üllatunud kui kuuleb, et tegemist pole diisliga, sest kes ikka tänapäeval V8 bensukat kasutab ja mõistagi eeldatakse automaatselt, et sedasorti vana, suur ja rumal auto ongi leibkonna pärissõiduk, sest pere meespool on ebaratsionaalne idioot. Lihtsate inimeste kummaline tähelepanu on W126 juures tänapäeva tehnoloogiaga laetud pistikhübriidlinnamaasturimaailmas kaugelt väsitavam kui kui kõik muu.

Jah, õnnelikud on inimesed, kes võivad iga päev sellise autoga sõita, kuid ei pea seda tegema.


Ülejärgmise aastani.

Parimate soovidega,

Tauno Mõts