MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Eelmistes postides tõstatatud küsimused w140 igapäevakasutuse võimalikkuse osas on huvitavad. Olen selle peale isegi mõelnud. Ja minu arvates oleks W140 vägagi kasutatav igapäevasena kui end ise õigele lainele häälestada. Kuid see just võibki olla oodatust raskem. Vastupidavuse mõttes ei näe ma siin üldse probleemi kui algselt korralik eksemplar osta. Pigem saavad määravaks kolm olulist takistust:
- 500/600 mudelite üüratu kütusekulu, eriti talvel
- W140 jubedad gabariidid ja mass, mis mind ilmselt pikapeale ära tüütaks
- alateadlik rahulolematus, et hea auto muutub iga päevaga kehvemaks, hakkab kontrollimatult roostetama ja sa ei suuda teda tegelikult korras hoida.

Ja see viimane on vaat, et kõige määravam takistustegur. Mina olen olnud juba ca 15 aastat igapäevaselt uute autode tarbija ja ses mõttes on hing kogu aeg rahul olnud. Nendest pole ju kahju. Aga samas tüütab see mugavus ka ära. Me kõik saame vanemaks ja ühel päeval hakkame mõistma, et elu on tegelikult liiga lühike, et kulutada veel mõni aasta nõmeda autoga sõitmisele. Isegi mitte ilmtingimata nõmeda, kuid me peaks püüdma oma elus vältida halltoone. Omades autot, mis ei jää meelde, või mille armatuurlaua kuju sa ei suuda kinniste silmadega detailideni ette kujutada, on raisatud aeg. Iga sõit läbi linna peab olema nauditav. Ja see ei tähenda mitte ilmtingimata vanatehnikaga sõitmist vaid lihtsalt hingele väärtuslikku autot. Diisel-universaal-hall-metallik-must-nahk minu puhul ei tööta.

Mina ise hakkasin mõned aastat tagasi suviti sõitma eranditult vanatehnikaga. Tänavu suvel pole ma ka peaaegu meetritki sõitnud uute autodega. Talvel on ägeda auto tarbimine olnud raskem, sest rondiga sõita ei taha ja hea autoga ei raatsi. Olen umbes 3 talve pidanud endal talveautodena Audi V8. Mulle ta lihtsalt meeldib. Enne oli 3,6-ne, nüüd uus on 4,2-ne. Ilus auto tegelikult, kuid nüüd äkki avastasin, et mul pole temast mitte ühtegi pilti. Talveautost pole viitsinud teha. Piinlik tegelikult.

Aga ka selle autoga jõuan tahtmatult kolmandas punktis toodud probleemini - auto on piisavalt korralik ja liiga haruldane, et hakkab juba kahju trööbata soola sees. Tahtmatult avastan end mõtetelt, et peaks ta seisma panema ja ostma talveks hoopis W126. Sest ka w126 on üks minu lemmikautodest läbi aegade, ta on minu meelest väga hea sõita, näeb ajatult pidulik välja ja lõppeks poleks teda väga kahju talvel trööbata ka. Kui Audi V8 kogutoodang oli ca 19500 autot, siis W126 kerega autosid tehti veidi all miljoni. Neid on tänaseni nii palju järel, jätkub meie lastele ka.

Minu W140 on ka tänavu saanud sõita. Rohkem kui varasematel aastatel ehk? Mind pikka aega häirinud jahutuse probleemi võtsin ühel päeval otsustavalt ette. Kuna ma ei näinud ühtegi lihtsat lahendust, käisin poes ja tõin uue radika. Komplekteerisin koos uue radikaga ka varemalt ostetud uue viskosiduri. Töö oli vastik ja ligane nagu tosoolitööd ikka, kuid tegelikult uskumatult lihtsalt teostatav.



Tulemusena olen nüüd vabastatud nendest tüütutetst jahutusprobleemidest. Või siis peaaegu vabastatud. Kuumaks ta enam ei lähe, kuid uus B-kat visco töötab ikkagi veidi valesti. Kui auto seisab kasvõi paar minutit poe parklas, rakendub ventikas alati järgmise käivitusega. Ja siis ta jaurab mitu minutit või seni kuni mul närv mustaks läheb ja korra pöörded ca 4000 peale vajutan. Ja nii iga käivitusega.

Täitsin jälle ära ka kliima, mis talvega tühjaks jooksnud. Hetkel olen seda meelt, et odavam on kord aastas teda täita kui hakata remontima. Sain umbes 2 nädalat sõita, päris tore oli. Siis äkki hakkas auto halvasti käivituma. Hommikuti pidi maru pikalt käiama. Kolmandal päeval avastasin põhjuse - bensuloik auto all. Survevoolik puruks. Tavaline ca 60 cm pikk kummivoolik ja Silberis 120 EUR. Pole just päris säästumarket.

Korra tuli mõte, et äkki keegi tahab seda autot ikkagi endale. Ma ise tunnen vahepeal, et võiks oma energiat kuhugi mujale kulutada. Panin ta müüki "poole hinnaga", kuid keegi pole tormi jooksnud. Ega ma muidugi ei arvanudki. Kaalun võimalust viia ta Tartusse asumisele ja tuua sealt üle pika aja ära oma ammune lemmik - Riigikantselei W126.

Mercedes W140 kõrval on tänavu saanud tähelepanu ka mõned teised lemmikud. Fotodel paistev rullnoka BMW on saanud palju sõita. Lisaks ka mõned sõprade autod. Esimest korda elus sõidan pikemalt USA autoga. Sõbra Chevrolet Impala SS-iga läheb mul juba teine nädal. See on üks väheseid USA autosid, mis on mulle alati hinge mahtunud. Ja pean tunnistama, et mulle meeldib. Euroopa autoga võrredles on ta küll justkui teiselt planeedilt, ent tegelikult uskumatult hõlbus igapäevaselt kasutada.


Teised toredad kaaslased on olnud minu pisikesed kasulapsed. Need kaks putukat on nagu opossumid Mürts ja Eddie animasarjast Jääaeg. Täiesti uskumatud tüübid. Igav ei hakka.




Mitte just igapäevaselt, aga hobisõitudeks olen kasutanud ka oma suuremat kasulast - ZIL 130 MMZ555. Mulle lihtsalt meeldib see auto. Ta on nii nummi. Zil on hobiautona palju parem objekt kui näiteks Gaz 24. Sest nõukogude vanatehnikaga me ju reeglina ei sõida sellepärast, et on vaja sõita. Nendega sõidetakse ikka peamiselt selleks, et a) endal äge oleks ja b) et teistele veidi showd teha. Ja mõlemad tulevad Ziliga paremini välja kui Gaz 24-ga.


Ziliga Tallinna linnapildis nii läbi ei lipsa, et keegi sind ei märka. Ka mind on märgatud sõprade poolt ...


Tänan jälle tähelepanu eest.