MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Loen siin teiste huviliste tegevusi ja tekkis vahelduseks tahtmine ka enda tegemised kuidagi kokku võtta. Veidi keeruline on muidugi välja selekteerida, millest kirjutada ja millest mitte, sest tegelikult on käimas taas üks rikkalik vanatehnikasuvi.


Esiteks käisime sõpradega Volgaga väiksel tripil Valgevenes ja Ukrainas. Sai mugavalt ca 5000 km ring sõidetud. Tore oli, kuid rohkem pole ma tänavu oma Volgaga sõita soovinud. Seda vaatamata tõigale, et mina sõitsin ise ainult Tallinnast Minskisse ja ülejäänud sõidu tegi Tauno ja meie teine teekaaslane Riho. Vankumatud sõdurid, kes kordagi ei vedanud nägu mossi. Aitäh teile. Sellest sõidust võib pikemalt lugeda Volgalehelt.


Päris vanatehnikahooaega alustasin Bentleyga. Ta on endiselt mu lemmik just igapäevakasutuseks. Olgugi, et mõõtmetelt isegi veidi suurem kui W140, tundub ta argipäevaselt kuidagi konkreetsem ja vähem väsitav. Kulude poolelt on nad suhteliselt võrreldavad. 500SEL joob umbes 2 pange sajale, Bentley tahab pool pange lisaks. Aga temaga on ka emotsionaalselt kuidagi huvitavam sõita.
Hetkel on Bentley väikesel täiendkoolitusel meie töökojas.


Ta pakub põnevust ja elevust ka remondi käigus, sest tema ehitus on täpselt sama sinivereline ja ebastandartne kui tema välimuski. Erinevalt Mercedese detailsest sisemisest ilust on see auto ikka täitsa käsitöö. Ja tegelikult on väga äge näha, kuidas inimesed on justkui ise auto ehitanud. Mercedesel on iga detail nagu eraldi toode, Bentley puhul on see lihtsalt kuidagi valmis tehtud. Mercedese uksepolster on papist (mis läheb paari mahavõtmisega katki), Bentley uksepolster on tehtud vineerist ja alumiiniumplekist. Mercedesel võtad armatuuri maha, vaatavad sealt seest vastu filigraanse täpsusega sobitatud detailid. Bentley armatuuri oleks ma võinud ise ka teha, kui käepärast on korralik metallitöökoda ja treipink. See on plekist ja metallkonstruktsioonidest kokku polditud tugev ja monoliitne moodustis. Sisuliselt sirged plekid mille küljes on lülitid ja näiturid. Sealjuures on ta muidugi väga hästi puidu ja nahaga kaetud ja üldmulje on kahtlemata hea. Uksepolstri alt vaatavad vastu samuti ohtrad kästiöö jäljed ja loomulikult kettidega aknatõstukid. Vägev. Selline lähenemine ei ole täna enam tavaline.


Aga jah, oma teistest autodest võib ju pajatada pikalt. Arutleda E30 BMW kasutuslihtsuse üle ja kõrvutada teda näiteks Audi V8 absurdsete tehniliste lahendustega. Kuid see jutt läheks tüütuks.

Tulles tagasi S-klassi juurde, siis ei saa eitada, et temaga on olnud tänavugi palju probleeme. Õigemini mitte palju, vaid mõned vanad vead ei tahtnud üle minna. Pikka aega vaevanud auto ülekuumenemise teema lahendasin lõpuks ära. Mul oli mäletatavasti peal katkine ventilaatori viskosidur, sest uute siduritega ei jäänud ventilaator mitte kunagi vait. Isegi maanteel mitte. Ja see ajas hulluks. Samas mittetöötava ventilaatoriga palava ilmaga sõita ei saa.
Anomaalia peitus ikkagi vigases radiaatoris. Ostsin uue radiaatori, panin külge uue Hella/Behr visco ja see komplekt tundub nüüd töötavat.

Endiselt on lahendamata niiskust koguvate jagajakaante teema. Kui auto paar nädalat seisab, siis ta esimese sõidu ajal tee äärde ka jääb.

Ning endiselt pole hing rahul aeg ajalt peale tuleva ASR viirusega. Paneb tule põlema ja kaotab enamuse mootori võimsusest. Varemalt tegi ta seda paar korda hooaja jooksul, kuid tänavu ei lubanud ühel hetkel endaga enam üldse sõita. Viisin Lesvenisse, poisid uurisid, vahetasid prooviks detaile ja nägid palju vaeva, kuid tegelikku viga üles ei leidnud. Sest viga kadus äkki lihtsalt ise jälle ära Nüüd siis saab jälle sõita, kuid mine tea kui kaua.

Nojah, kui sellest juba juttu tuli, siis tõele au andes rändas tegelikult ASR viga hoopis meie kuldse S600 külge. Nüüd see jonnib, aa-ess-errib ja puterdab vahest. Temaga olen tänavu vaid paar sõitu teinud. Neist pikem oli perega jaanipäeva retk mööda Eestimaad. Midagi pole parata, facelift S600 on ikkagi parem asi sõita kui esimese otsa 500SEL. Ta ON vaiksem, jäigem, stabiilsem ja pedaali all palju tundlikum kui laisk 500. Ta on ka linnas mugavam kasutada. Veidi jäigem vedrustus, tihedamad uksepolstrid ja suurema väändega mootor teevad ta nauditavamaks.


Sellegipoolest ei saa ma kuidagi mööda vaadata esimese otsa auto oranži suunatule ja ruudulise iluvõre karismast. Kahju, et nad pole nii head kui uuemad. Minu auto väljanägemine on üks peamisi põhjusi, miks meie teed pole juba lahku läinud. Ma annan talle kõik patud andeks, kui kergelt hämarduvas valguses teda vaatama jään. Ta on täpselt see mida olen tahtnud. Ta on oma värvikomboga minu jaoks üks kõigi aegade luksusauto etalon. Kahevärviline kere on läbi aegade olnud pidulik ja 040 must oma halli karbiga on minu jaoks vist sajandeid töötav kombo. Ilus auto on, midagi halba pole öelda. Hea joonega, suursuguse proportsiooniga ja ilma mingi kahtluseta tõupuhas luksusauto. Siin ei ole mitte midagi sportlikku, mis mulle väga meeldib. Ja originaal Bose Soundsystem ei suuda mind ka kuidagi ära tüüdata. Seda on raske uskuda, kui head häält teeb 25 aastat vana tippsüsteem.










Ainult üks mõte jääb vaevama - äkki peaks ta ikkagi väliselt euromudeliks ka veel ringi tegema? Oleks mulje veel parem? Mulle tegelikult need USA tuled meeldivad, kuid väiksed numbrid jubedalt segavad.