02-05-2016, 12:18 AM
Ma suudan vaevu teenindada oma hetkel kehtivaid autoteemasid, antagu mulle andeks. Esiteks ei leia ma enam kuigi palju tahtejõudu päevikuid pidada. Kuid teiseks olen oma autodega muutunud juba nii tuimaks, et ei viitsi nendega enam väga projektitada. Ma poleks 5 aastat tagasi pika peksu peale ka uskunud, et suudan sõita terve suve näiteks Turbo Bentley'ga nii, et tal parema esiukse sees midagi rämedalt krigiseb ja kõlarid plärisevad. See oleks kohe esimese õhtu projekt olnud. Tänane tõde on, et uks krigiseb siiani ja kõlari plärina vastu aitab raadio vaiksemaks keeramine. Mingil määral aitab ka teadmine, et mu W126-el pläriseb ka üks kõlar.
Teatud mõttes on minu närvikava kindlasti muutnud ka S-klassiga läbi elatud traumad. Sõja läbi teinud mehed enam naabrimuti kisa ei pelga. Olen talv otsa harjutanud Audi V8-ga kooselu nii, et ma ei võta tema probleeme enda probleemidena ja teinud sellises mõtlemises häid edusamme. Hakka või mingeid vabastava hingamise koolitusi raha eest tegema. Seda enesekindlamalt avasin ma ka tänavu kevadel garaaziukse, mis peitis enda taga musta S-klassi. Hämarast garaazist lõi ninna niiske ja külm õhk ning kerge tolmukihiga kaetud must Mercedes lõi päiksekiirte all särama. Ta tundus äkki atraktiivsemana kui kunagi varem. See oli nagu kohtumine Eleanor'iga filmist "Kadunud 60 sekundiga"... ja ma tundsin valu parema jala liigeses. Vaatasin seda siledat klaverimusta värvi, säravaid esitulesid ja kiiskavat ruudulist iluvõret ning mõtlesin: "mis meist saab?"
Sai see, et garaazist välja aetud Mercedes enam tund aega hiljem käima ei läinud. Isegi ei lubanud mitte. Kutsusin sõbrad appi ja lükkasime raipe tagasi garaazi. See auto end nii kergelt kätte ei anna.
![[Pilt: DSCN0803.JPG]](http://www.volga.ee/albumphoto_dl/DSCN0803.JPG)
Paar päeva hiljem olin samas kohas tagasi. Imekombel läks Mercedes käima nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlesin, et enam ma teda välja ei sureta. Las käib tund aega jutti, ilusti soojaks. Küllap mingi niiskuse jama. Ca 20 minuti pärast kuulsin, kuidas auto hakkas väga koledalt vahele jätma ning veel enne kui jõudsin ta hooga tagasi garaazi sõita, suri rajaks välja. Oli öö, oli pime ja ma olin garaazis üksi. Võtsin kuuspaki õlut näppu ja läskin otsima kedagi lolli ja tugevat, kes aitaks auto tagasi garaazi lükata.
Kolmandal korral võtsin jagajakaaned maha. Täiesti märjad! Miks? Kuidas? Miks ta siis külmalt käima läheb ja alati ca veerand tunni pärast just välja sureb? Kuivatasin ära, puhastasin pinnad ja läksin sõitma. Jõudsin Sauele, kui tundsin, et auto enam jälle normaalselt käia ei taha. Keerasin tagasi maanteele ja tegin veel 30 km ringi. Peale seda jäi ta ilusti tööle ja loodetavasti nüüd nii jääbki?
Mul on täpselt sama jama oma W126 S-klassiga igal aastal. Millest see tuleb, et kevadeti tõmbab alguses jagajakaane seest märjaks? Ma saan aru kondentsi tekkimise põhialustest. Aga ikkagi - kuidas ta tekib? Miks just sooja mootoriga ja miks ta siis peale igat külma ööd ei teki? Ainult kevadeti esimeste käivitustega. Olen juba kuulnud, et ka paljud teised Mercedese omanikud on sama probleemiga kokku puutunud. Aga ühegi teise autoga pole ma seda täheldanud? Miks just Mercedes? Mille poolest ta teistmoodi on? Kas seda viga saab kuidagi ära hoida?
Ah jaa - TEGELIKULT peab tunnistama, et ta ikka sõitab pagana hästi. Uskumatult mõnus oli üle pika aja temaga üks maantee ring teha. Nii vaikne, pehme ja lõõgastav sõidukogemus, nii sundimatud ja stressivabad kilomeetrid, mõnus. Fašistid on ikka pagana hea autoga maha saanud. Aga mulle tundub, et meie koos käidav tee saab ka tänavu olema auklik ja pinde täis.
Teatud mõttes on minu närvikava kindlasti muutnud ka S-klassiga läbi elatud traumad. Sõja läbi teinud mehed enam naabrimuti kisa ei pelga. Olen talv otsa harjutanud Audi V8-ga kooselu nii, et ma ei võta tema probleeme enda probleemidena ja teinud sellises mõtlemises häid edusamme. Hakka või mingeid vabastava hingamise koolitusi raha eest tegema. Seda enesekindlamalt avasin ma ka tänavu kevadel garaaziukse, mis peitis enda taga musta S-klassi. Hämarast garaazist lõi ninna niiske ja külm õhk ning kerge tolmukihiga kaetud must Mercedes lõi päiksekiirte all särama. Ta tundus äkki atraktiivsemana kui kunagi varem. See oli nagu kohtumine Eleanor'iga filmist "Kadunud 60 sekundiga"... ja ma tundsin valu parema jala liigeses. Vaatasin seda siledat klaverimusta värvi, säravaid esitulesid ja kiiskavat ruudulist iluvõret ning mõtlesin: "mis meist saab?"
Sai see, et garaazist välja aetud Mercedes enam tund aega hiljem käima ei läinud. Isegi ei lubanud mitte. Kutsusin sõbrad appi ja lükkasime raipe tagasi garaazi. See auto end nii kergelt kätte ei anna.
Paar päeva hiljem olin samas kohas tagasi. Imekombel läks Mercedes käima nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlesin, et enam ma teda välja ei sureta. Las käib tund aega jutti, ilusti soojaks. Küllap mingi niiskuse jama. Ca 20 minuti pärast kuulsin, kuidas auto hakkas väga koledalt vahele jätma ning veel enne kui jõudsin ta hooga tagasi garaazi sõita, suri rajaks välja. Oli öö, oli pime ja ma olin garaazis üksi. Võtsin kuuspaki õlut näppu ja läskin otsima kedagi lolli ja tugevat, kes aitaks auto tagasi garaazi lükata.
Kolmandal korral võtsin jagajakaaned maha. Täiesti märjad! Miks? Kuidas? Miks ta siis külmalt käima läheb ja alati ca veerand tunni pärast just välja sureb? Kuivatasin ära, puhastasin pinnad ja läksin sõitma. Jõudsin Sauele, kui tundsin, et auto enam jälle normaalselt käia ei taha. Keerasin tagasi maanteele ja tegin veel 30 km ringi. Peale seda jäi ta ilusti tööle ja loodetavasti nüüd nii jääbki?
Mul on täpselt sama jama oma W126 S-klassiga igal aastal. Millest see tuleb, et kevadeti tõmbab alguses jagajakaane seest märjaks? Ma saan aru kondentsi tekkimise põhialustest. Aga ikkagi - kuidas ta tekib? Miks just sooja mootoriga ja miks ta siis peale igat külma ööd ei teki? Ainult kevadeti esimeste käivitustega. Olen juba kuulnud, et ka paljud teised Mercedese omanikud on sama probleemiga kokku puutunud. Aga ühegi teise autoga pole ma seda täheldanud? Miks just Mercedes? Mille poolest ta teistmoodi on? Kas seda viga saab kuidagi ära hoida?
Ah jaa - TEGELIKULT peab tunnistama, et ta ikka sõitab pagana hästi. Uskumatult mõnus oli üle pika aja temaga üks maantee ring teha. Nii vaikne, pehme ja lõõgastav sõidukogemus, nii sundimatud ja stressivabad kilomeetrid, mõnus. Fašistid on ikka pagana hea autoga maha saanud. Aga mulle tundub, et meie koos käidav tee saab ka tänavu olema auklik ja pinde täis.
Terve aasta poole aastaga