MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Vaatan siin mõtlikult sõprade autoteemasid, kus on suvi läbi kenasti sõidetud, suudetud pill puhtana hoida ja sobivates kohtades ka pilte tehtud. Mina nii tubli polnud, pilte peaaegu ei teinud. Mõeldes tagasi enda suvele, pean küll tunnistama üht - kaasaegse autoga ma ka tänavu suvel sisuliselt ei sõitnud. Umbes aprilli teisest poolest ta seina äärde läks ning kõik võimalikud hetked ma vanatehnikaga veetsin. Seda tõendavad paraku ka minu kütusekaardi väljavõtted. Suviti kasvavad kütusearved talvega võrreldes kolmekordseks. Ja see pole seotud oluliselt suuremate läbisõitudega. Karm reaalsus, kuid ma tahan uskuda, et see on seda väärt. Lõpuks on meil kõigil ju ainult üks elu.

Kevad algas sellega, et ma müüsin maha oma Daimleri. Ja see tegelikult ei olnud tark otsus. Sest nüüd pean ma ju kuskilt uue Daimleri vaatama. Nagu ütlevad popplaulu sõnad "mõistus on kadunud ja süda on puru..." Päriselt ka, te võite ju põlata seda autot. Kuid kes on kunagi temega pikemalt sõitnud, see mõistab.



Kõige rohkem sõitisin tänavu Bentleyga. Ta tõesti lubas endaga sõita ja väikestele kapriisidele vaatamata ei ajanud ta mind kordagi närvi. Poole suvest käisin temaga iga päev tööl.


Raskekaallased sattusid mõnikord ka koos kaadrisse. Kuigi need pildid on tehtud mobiiltelefoniga, mis on vanem kui mu peagi kuueseks saav laps.


Iga kord kui ma enda 500SEL-i tagant vaatan, närib mind teadmine, et ma pean selle tagaluugi ikkagi ära vahetama. Mulle w140 lihtsalt ei meeldi väikse numbriga. Samas oleks ta USA turu autona sedasi ikkagi autentne. Eks mõtleb.

Lisaks tulid minu ellu mõned uued mänguasjad, millest põhitähelepanu võttis küll Jawa 634.


Uute mänguasjade kategooriasse liigitub ka minu järjekordne Audi V8. Ma lihtsalt ei oska ilma selle mudelita ja poeg arvas ka, et meil võiks ikka mingi Audi ka majas olla. Minu jaoks ei ole vanatehnikamaailmas paremat neliveolist autot lihtsalt olemas. Isend siis 1992. aasta V8 4,2 Quattro. Ja ta sõidab päriselt ka hästi. Ja siin ei ole suurt midagi pistmist sigar-audi100ga. Me veel näeme selle mudeli tõusu youngtimeri redelil. Aga lühemas plaanis olen mina talveks valmis.


Palju häid emotsioone pakkusid ka lähemate sõprade/sugulaste autod. Neid oli tegelikult palju rohkem kui pildile jäi.


Tegelikult ei jõua ju kõike pildistada ka.

Antud teema peakangelane sain tänavu küll palju tähelepanu, kuid ühtegi ilusat mälestust mul temaga ei jäänud. Ma enam päris kõike ei mäleta, kuid üldiselt ei olnud ma temaga kordagi lõpuni rahul ja see sõi mul närvid seest. Pool suve lebas ta Lesveni angaari ees teiste samasuguste lootusetute projektide kõrval. Iga kord kui ma seal käin ja neid teisi W140 kosmoseprojekte vaatan, mõtlen, et kus on omaniku silmad - miks ta ei võta vastu otsust lõpetada oma auto piinad? Ja siis alati tabab mind nuiana kuklasse mingi raskekujuline äratundmine, et ma ise olen ju samasugune loll. Tola, kes arvab, et ta suudab W140 kerega auto korda teha. Selle eesmärgi mõttetuse ja perspektiivi puudumise juurde jõuan tagasi järgmises postituses.

Aga vahepeal? Jah, ma üritasin temaga sõita. Põhimõtteliselt oli ju tegu salongist käivituva autoga ja tegelikult sõitis ta hästi. Suures plaanis häiris mind vaid paar asja:
- tagavedrustus nagises
- visko ventilaator ei töötanud
- kliima ei töötanud
- pisiasju oli veel, täpselt ei mäleta.

Tegelikult ma ju teadsin, et tagavedrustuse probleemi taga on nivooamordikad, mille all olev munakas on omadega läbi. Uued amordid on aga ebamugavalt kallid. Kui ma palusin Lesveni poistel tagaosa madalamaks, ehk õigesse asendisse keerata, hakkas ta veel rohkem kolisema. Ma olin kuulund, et neid munakaid saab kuidagi määrida ja pidi vähem nagisema. Eks ta veidi selline naiste jutt oli. Noh, tegelikult ikka ei saa. Päeva lõpuks sain auto remondist kätte nii, et tagaosa oli keeratud kõige ülemisse asendisse. Nii kõrgele, et amordid enam sisuliselt ei töötanud ja eks ta siis kolises ka vähem. Sõitsin ringi nagu Slava Lasnamäelt, tuled näitasid enda ette maha, aga taksojuhid saatsid tunnustavaid pilke - "kruuta". Peaks veel tagaluugile kleepima "DIESEL" kirja, oleks Maardu takso valmis.

Õnneks Tauno tuli külla ja lasi oma valge särgi hinnaga mu W140 tagaotsa normaalsesse asendisse tagasi. Eks ta märkas juba ohtlikult pulsseerivat veresoont sõbra laubal.


Teine agoonia oli viskosiduriga. Ostsin kõigepealt odava, miskine 60 EUR äkki maksis. See ei jäänud mitte kunagi vait. Meenusid 90-d aastad, kui autoärikad remontisid 2,8 liitriste Scorpade viskosid nii, et keevitasid nad kinni. Ja siis tundsid juba ulgumise järgi linnapildis V6 skorpa ära. Viskasin selle odava visko prügikasti ja panin vana tagasi. See oli hea visko. Vaikne, kuid ta ei töötanud ka. Kuumade ilmadega Ülemiste tunneli juures aega surnuks lüües vahtisin kogu aeg närviliselt termomeetrit. Võtsin end kokku ja ostsin korraliku visko - Hella/Behr oma. Maksis mingi 130-140 EUR umbes. Täpselt sama jama. Niipea kui mootor saavutas 80 kraadi, hakkas visko ulguma ja enam vait ei jäänud. Isegi maanteekiirusel puhus propeller ees niimoodi, et salongis võisid hulluks minna. Tegelikult ka - ta ei jäänud isegi maanteel kordagi vait!!! Viskasin selle visko ka prügikasti ja panin jälle vana tagasi. Hea, et ma kunagi seda vana ära ei visanud. Aga nüüd ei teagi täpselt, mis nagu edasi teha.

Kliima täitmine oli õnneks lihtne. Umbes tund aega jändamist ja mõningate ühenduste üle pingutamist hakkas see asi tööle. Aga taas - esimesed elektriventikad millegipärast ei rakendu.

Mingil hetkel hakkas tekkima uus probleem - täiesti ootamatult hakkas kaduma elekter. Kahtlustasin lühikesi linnaotsi ja laadisin ikka vahest juurde. Kuid see ei aidanud. Mõõtsin laadimist, korras. Umbes 14 volti. Aga peale kahte päeva maja ees oli aku jälle tühi. Puhkuse ajal tahtis abikaasa lapsega mänguväljakule minna, kuid rimakas maja ees käima ei läinud. Piinlik lugu ja laps sai jälle arvutiga mängida. Panin ta õhtul täkuga käima, käisime Haapsalus kontserdil ja hetkeks oli asi jälle lahendatud. Kuigi aimasin halba, et kuskilt on tekkinud mingi korralik mahalaadimine. W126-l läks mul kunagi generaator lühisesse näiteks. Päev hiljem tegime abikaasaga maja ees tsau-paka ja läksime mõlemad ise suunda. Mina läksin rullnoka BMW-ga lapsega targema inimese juurde, naine pidi S-klassiga jõudma Tartusse tähtsale kohtumisele.

Akadeemiku tunni ajal raporteeris abikaasa, et Mercedes ei lähe tanklas enam käima ja ta on veidi närviline, kuna ilmselt jääb nüüd Tartusse hiljaks. Nüüd tundsin, kuidas taevas läks pea kohal mustaks ja hakkas koonduma kontrollimatu pime viha. Olen sellist emotsiooni kogenud harva aga kunagi pole see hästi lõppenud. Mida kõike ma selle auto heaks pole teinud ja ta ku..~#'*#ˇ ikkagi ei ole võimeline üheks lihtsaks ülesandeks - vii inimene Tartusse ja too tagasi! Jätsin lapse arenema ja läksin naisele teist autot viima. Kuigi ma tee peal suutsin juba enda arvates rahuneda, tundsin auto juurde jõudes hetkega koonduvat kulminatsiooni. Vaimselt ebastabiilsel inimesel lõi Mercedese nägemine lõplikult kaane maha ja nööri otsast pääsenud loom hakkas Mercedest kontrollimatult jalaga peksma.

Tulemus? Mercedesel tagumine põrkeraud värvida ja mina helistasin tuttavale ortopeedile. Hüppeliigese vigastus, nädal karku, kuus nädalat ortoosi. Ja viga? Aku ise oli liiga odav. Tegelikult mahalaadimist polnud ja kogu viga oligi aastavanuses akus.

Hooaja lõpus sai W140 siiski ka korra särada kui tegime sõpradega väikese õhtuse linnakruiisi.





Vaatamata W140 mudeli tagasihoidlikule sooritusele oli väga tore vanatehnikasuvi.