MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Ma ei teagi kas on sobilik seda Bentley teemat siin jätkata, aga mul selline küsimus, et mis Sind Bentley juures enam köitis võrreldes tema sõsarauto Rolls-Royce Silver Spiritiga?

Nojah, kuna minu autopäevikud pole vist üheski foorumis 100% margikesksed, siis võib veidi ka Bentleyst rääkida. Loodame, et admini poisid ei pahanda.

Ma olen Turbo R-i tahtnud osta juba umbes 10 aastat. Olen neid aeg ajalt vaadanud ja mõnda ka proovimas käinud, kuid pole end kunagi lõpuni sellele lainele häälestanud. Ma olen teda alati pidanud kõige-kõigemaks luksusautoks. Ta on nii võimas maskuliinne tank, et tema kõrval tundub isegi W140 kuidagi kidur. Ning sealjuures on ta minu meelest niivõrd heade proportsioonide ja nii meelierutavalt ebapraktiline, et isegi W126-l jääb tema kõrval karismast vajaka. Turbo R on lihtsalt nii üle võlli asi, et kõik teised sama ajastu luksusautod tunduvad kuidagi aseainena. Sealjuures ma saan sellest väga hästi aru, et need "aseained" oskavad enamasti teha rohkem asju ja tihti ka paremini sõita. Kuid neil pole tipptasemel käsitöö ebatäpsusi, neil pole raskeid ja pakse (haprate klaasiraamidega) uksi, mis avanevad laagritel kaugele kerest välja ja ühelgi teisel autol pole kehvemat välismõõtmete/ruumikuse suhet.

Nüüd mõni nädal tagasi võtsin endale paariks tunniks uue Bentley Mulsanne'i mängida ja siis kinnistus lõplikult otsus, et ma tahan olla osa sellest maailmast. Bentley maailm on ikka nii suursugune ja ilus. Nad on ajastust olenemata täiesti omanäolised ja vapustavat fiilingut pakkuvad tooted. Ja esimesest hetkest on nendega alati selge, et need autod ei allu väljakujunenud majandusreeglitele ega exceli tabelitele vaid ainult tunnetusele. Selge, et 350 000 EUR Mulsanne pole päris minu rida ja nii aktiveerus jälle ammune Turbo R vajadus. Olin enne seda juba hakanud aktiivselt 500E kuulutustel silma peal hoidma, kuid see peab siis nüüd natukene veel ootama.

Rolls Royce Silver Spiritit või Spur'i ma väga tõsiselt ei kaalunud. Olen Spiritiga ka sõitnud, mulle ta isegi täitsa meeldis, kuid endale osta ei tahtnud. Pole nagu päris minu auto, ma ju käin teksapükstega ja T-särgiga ja mulle tundub, et ma ei kanna Rollsi välja. Tegelikult rääkis Jay Leno kõik need argumendid juba oma videos ära. Soovitan seda kindlasti vaadata. Aga lühidalt vanad tõed:
- Rolls Royce'is vaadatakse alati kes seal sees istub, Bentley puhul vaadatakse autot ennast
- Rolls Royce'i on veidi kohatu ise juhtida, samas kui Bentley ongi mõeldud just ise sõitmiseks
- Bentley Turbo R-iga parandati kõik vead, mis olid Silver Spiritil ja tema analoogidel: vedrustus timmiti madalamaks, jäigemaks ja täpsemaks, mootorile anti 50% rohkem jõudu ja viimaks ometi pandi see suur koloss hästi sõitma.
- Turbo R on legendaarne mudel, kuna just selle autoga keerati Bentley tagasi tema ajaloolistele õigetele rööbastele. Bentley ei oleks pidanud kunagi saama RR odavaks koopiaks vaid ta oli siiski ürgne sportauto, "driver's car". Mulle meeldib, et need kaks on täna jälle lahus ja mõlemad ajavad oma rida. Olen ka tänaste autodega rohkem Bentley usku kui RR liigas.
- RR on väga "show off" auto, et sellega igapäevaseid asju ajada. Temaga kuhugi ilmumine on alati justkui väike sündmus. Bentley on RR kõrval nauditavalt hall ja märkamatu. Tavaliselt olen ma kroomi suhtes hästi meelestatud, kuid nende kahe sõsarmudeli juures meeldib mulle just see vähendatud kroomiga sportlik viimistlus.

Bentley Turbo R oli margi taassünni ajateljel ilmselt kõige olulisem mudel üldse. Tema baasil ehitati ka hilisem kultuskupee Continental R. Aastaks 1980, kui vana põlvkonna autod RR Silver Shadow / Bentley T2 tootmine lõpetati, oli müüginumbrite suhe 96/4 RR kasuks. Bentley mark taheti üldse kinni panna, kuid siis otsustati uue mudeliga hakata uuesti promoma Bentley sportlikke traditsioone. Turbo R loodud uus kehastus oli nii edukas, et aastaks 1998, kui need autod tootmisest maha läksid, oli suhe 20/80 Bentley kasuks.

Niipalju siis ajalootunnist.

Kui keegi arvab, et kasutatud Bentley ostmine on väga lihtne, siis see tegelikult nii ei ole. Eriti kui juba eos välistada lihtsamad Eight, Mulsanne ja Brooklands mudelid. Terve Baltikumi peale oli müügis 3 autot. Üks Riias, kaks Tallinnas. Kuna üks kohalik auto oli valge ja musta sisuga, ei läinud ma isegi teda vaatama. Teist kohalikku autot olin ma vaatamas käinud ka varem ja mulle ei meeldinud mitmed defektid ja möödalaskmised tema värvkattel. Sellele vaatamata oli ta mind kummitaud kaua, sest tal polnud nagu otseselt ühtegi suurt defekti ja salong oli sisuliselt uuevääriline.

Südamerahuks otsustasin sõita Riiga vaatama kolmandat autot. Seda müüs Baltikumi kõige kangem klassikute restaureerimiskoda. Mina polegi vist varem nii kodu lähedal näinud korraga ühes toas kolme täielikult restaureeritud W111 kerega kabrioletti, pluss veel ühte kupeed, ühte Adenauerit ja igihaljast 190SL-i.
http://www.rmw.lv/startpage/en/

Bentley oli siiski nende poolt puutumata, lihtsalt kliendi oma mida nad müüsid. Seisis katte all, aku tühi ja ärkas ellu väga raskelt.


Päevavalguses osutus ta siiski üsna remontivajavaks autoks. Kere seisukord oli kehvem, parem esiuks istus ette kuidagi valesti, salong kordades rohkem kulunud ja boonusena olid all mõnusad klotsmustriga traktorirehvid. Ka tehniline külg ei olnud paljulubav - pidurite hüdraulika avariiolukorras, esisild kolises, salongi külma ei puhunud jne jne. Aukartustäratav asi sellegipoolest.





Tegelikult ei olnud selles kõiges midagi võimatut ja sellest oleks saanud ilusa auto. Kuid algmaterjal oli siiski selgelt kehvem kui Eesti autol. Noh, küll selle auto vaatamine vähemalt prillikulu ära tasus.

Kuna ka Eesti autoga olid mul omad kõhklused, töötasin põhjalikult läbi Saksamaa, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa, Rootsi ja Soome turu. Üldiselt oli seis niisugune, et hea väljanägemisega vasakpoolse rooliga autod alustasid umbes 50% kõrgemalt kui mina olin valmis maksma. Sõelale jäid paar autot, mida tahtsin vaatama minna, üks Hannoveris ja teine Düsseldorfi lähedal. Aga enne seda otsustasin teha Eesti auto müüjale oma pakkumise.

Ja nii ta läks. Eks ta tore tunne oli isikliku Bentley'ga läbi linna sõita. Veel enne kui teda laiemale ringile näitasin, veetsin temaga päeva armsaks saanud garaazi juures. Eemaldasin tagant pigimustad toonkiled ja vahetasin välja raadio. Tema delfiinidega paneeliga raadio oli õnneks Jaapani sagedustel ja mängis ainult Margus Pildi kähedat häält. See oli hea põhjus ta kapi otsa tõsta. Tühjaks jäänud auku asetasin Becker Grand Prix. Esiteks sellepärast, et "Grand Prix" kõlas Briti autos paremini kui "Mexico" ning teiseks oli Grand Prix mul inglisekeelse paneeliga. Me ju kõik teame, et Bentley räägib ainult "in Queen's English". Ja kui see kliendile ei sobi, on ta valinud vale auto.



Lühidalt selline see lugu oli. Kõik asjad tema juures ei vääri hinnet "väga hea", näiteks mootori tühikäik võiks parem olla. Kuid suures plaanis üsna elus auto veel.





Sõiduomadused on muljetavaldavad, kuid seda mitte tänapäevases võtmes. 6,75 liitrit turbomootor teeb küll nauditavat häält, kuid ega ta sellele kobakale nahkdiivanile mingit erilist dünaamikat ei anna. Eks ta ole raske ka - ca 2,5 tonni. Sellele vaatamata, 1985. aastal kui ta esitleti, oli tegu maailma kiireima sedaaniga. Väidetavalt!? Mootor on mõnus vana kool - tagasihoidlikud 235 kW, kuid täiesti rahuldavad 660 Nm, pöörded lõppevad 4000 peal otsa.

Et ennetada paljude lugejate keeleotsas kipitavat standardküsimust, olgu öeldud, et täpselt ei tea. Kuid tehaseandmed lubavad linnas ikka ca 29 liitriga hakkama saada.