MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Minu teemas on olnud pikem vaikus tõepoolest. Mind on viimasel ajal halvanud mingi literaarne menstruatsioon. Loodetavasti mitte menopaus. Ma lihtsalt ei saa enam ennast niipalju käima, et teha pilte ja paar sõna kirjutada. No eks vanust ole ka juba ...

S-klass? Jah. Kogu see projekt on käinud läbi tule ja vee ja pimedate solgitorude, kuid täna oleme koidikule juba üsna lähedal. Selle autoga on ära tehtud täiesti ebamõistlik töö ning tegelikult ei ole ta kindlasti nii suurt pingutust väärt. Kuid kuskilt poolelt teelt tagasi pöörata enam kah ei saanud. See auto võttis mult pikemaks ajaks üldse huvi vanatehnikaga tegeleda ja temalt omandatud kogemused on pannud mind totaalselt ümber hindama kogu vanatehnika olemust, selle mängu ilu ja valu, võimalikke võite ja potentsiaalseid kaotusi. Nüüd lõpuks hakkavad haavad juba niipalju armistuma, et ma olen valmis kõva häälega tunnistama seda, mida enamus selle foorumi lugejaid ilmselt tahaks kuulda - jah W140 ON vaieldamatult hurmavalt ilus ja üdini äge auto.


Lesveni poisid andsid oma elust peaaegu aasta, et see asi sõitma saada. Ja seda rohkem on mul neist täna kahju, kui ma näen neid järgmiste lootustete W140 "projektidega" ümber maja sõitmas. Seesama lootusetus peegeldub ka poiste silmades, sest ainsad, kes keelduvad uskumast nende kosmoseprojektide lootusetusesse on nende omanikud ise.

Minu auto loos aega tagasi keerates oli siis olukord niisugune, et mis iganes jõupingutuste kiuste keegi tema mootorit normaalselt tööle ei saanud. Kuigi mul oli hall auto kõrvalt võtta ja sai piiramatult proovida organeid vahetada, ei allunud see must auto mitte ühelegi loogikale. Ta lihtsalt ei hakanud tööle. Lõpuks, pärast pikemaid kõhklusi, sai mindud radikaalsemaks - kogu mootor tõsteti aiste vahelt välja ja asendati halli auto mootoriga. Ja see toimis. Võin julgelt väita, et 10 palli süsteemis annaks ma täna oma S-i mootorile tugevad 9 punkti.

Paraku ei koosne auto ainult mootorist. Käigukast sai talle koos mootoriga külge halli auto oma ja see õnnetuseks libises veidi läbi. Sündis otsus, et paneme musta originaalse kasti tagasi. Aga enne paigaldamist laseme kasti lahti võtta, spetsialistil üle vaadata ja kulunud osad vahetada. Lahti võtmisel selgus reaalsus - stalingrad. Sain osta veel ühe kasti varuosadeks, et see asi üldse kokku panna. Tehtud, kast alla ja sõitu. Käiguvahetused olid väga head ja kasti töö enamustes olukordades täiesti uuevääriline, kuid viimaselt käigult hoogu maha lastes peaaegu seisma jäämiseni ja siis uuesti kiirendades haakis kast järgi jõleda nõksuga. Väga ebameeldiv ja niisugune viga, mida ei saa sõidustiiliga ära ka hoida.

Lesvenisse tagasi, endal ka piinlik juba. Reaalsus oli siis see, et see kast käis veel kaks korda remondis ja kaks korda uuesti peale ja kaks korda sai uuesti veendutud, et see vastik "tühi koht" ei kao mitte kuhugi. Lõpuks sai võetud järgmine käigukast, remonditud see ka ära ja pandud alla. Ning nüüd on hea.

Seega, sel autol sai siis täielikult uuendatud kere kuni totaalse ülevärvimiseni, sealhulgas ka stanged ja plastikud jms. Tal sai täielikult uuendatud salong, vahetades välja suure osa plastikutest, osaliselt istmete polstrid jne. Veermik oli tervenisti amortiseerunud ja see sai üle tervenisti üle käidud. Tal sai täielikult üle käidud vaakumisüsteem, mis oli ju alguses täiesti surnud. Talle sai tehtud osaliselt uus kapotialune elektrijuhtmestik. Ta sai uue mootori ja lõpuks ka uue käigukasti. Ja nii lihtne oligi üks S-klass ellu äratada.

Minu õnnetuseks panen ma kõik autodele tehtud kulud kirja. Rääkides siis ainult reaalsetest rahaga mõõdetavatest kuludest. Sealhulgas kuni pisiasjadeni ja kuluosadeni välja. Ma tean, et avalikes foorumites pole kombeks väga rääkida oma projektide maksumustest, kuid ma ei näe mõtet teha siin saladusi. Olgu see õpetuseks kõigile, kes mõtlevad, et saavad surnud S-klassi kuidagi soodsalt korda sättida.

Ma ostsin selle auto USA-st 1100 dollari eest. Klaverimust pikk S-klass oma dattel värvi kabinetiga tundus selle raha eest soodne ost hommikukohvi kõrvale. Loomulikult Coparti romulast. Huvitavalt kombel tähendas 1100 dollarine hind seda, et arve, mis Copartile maksta tuli oli juba peaaegu 1500 dollarit. Transa maksis palju rohkem kui auto ja lõpuks riigimaksude arvestamisel võetakse aluseks ju auto hind koos transaga. Maksin tolli ja käibeka ning lõpuks kui ma selle autoga ARK-sse sõitsin, oli mul omahinnaks juba 4500 EUR. Selle raha eest oli mul täiesti surnud tehnikaga ja juustutatud salongiga auto, millel oli transa käigus tagaklaas sisse löödud ja värv üleni ära rikutud. Ma ei hakkaks lahkama detailselt kui palju maksis veermiku remont, kui palju kere värvimine, kui palju olid erinevad varuosad (enamuses originaalid Silberist), kui palju igasugused töörahad ning kui palju doonorauto mille ma küljest ma sain paljud vajalikud jupid ja lõpuks lihtsalt hülgasin. Mulle tundus soodsam ta arvelduste osana Lesvenisse maha jätta.

Aga kokkuvõtlik reaalsus on see, et minu auto omahinnaks on täna ca 500 eurot vähem kui 20000. Ja ta ei ole veel lõplikult valmis. Tal oleks vaja kliimaga tegeleda, tal oleks vaja uut ventika viskosidurit ja veel paari väiksemat detaili.

Kas W140 on niisugust kulutust väärt? Absoluutselt mitte. Aga kui hinnalipiku mõru maitse kõrvale heita, on ta üsna äge auto. Tema suurus on osalt tema needus ja samas ka tema isikupära. See on omamoodi hämmatav, kuidas see suur asi on pandud sõitma nii kergelt. Teda on tegelikult mugav kasutada igapäevasteks asjaajamisteks, ta laseb end välja lülitada akna taga aset leidvast argipäevast, ta veereb nii mõnusa vaikse sahinaga, et sellest ei tüdine vist kunagi. Tasasel teel ta lihtsalt veereb ja veereb, vajades vaid aeg ajalt gaasiga väikest impulssi. Tal on palju ruumi, palju valgust ja avarust, tohutult hea Bose Beta Soundsystem ja veel mitmed mugavad lisavarustuse nüansid.

Miinuspoolelt on tema tohutu suurus ja mass ka puuduseks. Kui temaga palju linna peal võimlemist on, tüütab see inertsus ära. Uksed sulguvad seestpoolt koleda pauguga (vana tüübi polstri eripära paraku), veermik ei talu auto massi ja "järelvirvendab" aukudes ja silluste peal. Veermik on üldse püütud teha väga summutatud ja leevendatud, kuid tulemusena on tal liiga palju igasuguseid kuluvaid leevendeid ja pukse, mille kuludes on head võimalused hakata keresse mingit lolli vibra kandma. Ma ostsin talle igaks juhuks ka tutikad rehvid (ja panin need täielikult restaureeritud kaevukaante velgedele), et vältida vanade rehvide probleeme. Kuid maanteekiirusel on ikka mingi kerge vibra tunda.

Ütleme nii, et auto pole lõplikult valmis, kuid ma kasutan teda praegu päris sagedasti ja olen suures plaanis rahul. Ilus auto on. Natuke tahaks vist pepu madalamaks laskmist?






Mida see auto mulle õpetas? Kinnitas juba ammu tuntud tõdesid, et:
a) ära kunagi hakka taastama ronti
b) mida keerulisem auto, seda keerulisem on teda korda saada
c) hästi ei saa teha kompromisse tehes. Hästi tehes tuleb teha maksmiaalselt ja see maksab õnnetuseks alat üüratult palju.

Aga mis põhiliselt? Täiesti mõttetu on end väsitada "prügikaladega". Mina nimetan prügikaladeks autosid, mis võivad küll pakkuda mingit nostalgilist emotsiooni, kuid turu mõistes on nad alati väärtusetud. Vahet pole kas sa värvid prügikala või päris klassikut. Väga palju töid on kõikidel autodel täiesti võrreldavad. Kuid ühel juhul pole pärast tulemus mitte midagi väärt. Ja see on minu S-klassi needus.

Oleks ma omal ajal loobunud "odava projekti" illusioonist, maksnud kohe näiteks 15000 EUR ja ostnud W124 500E, poleks mul täna mingit hirmu, et ma oma raha kaotan. Aga praeguse autoga on kulutatud raha tegelikult samahästi kui peldikus. Sellest tulenevalt võtsin vastu otsuse, et edaspidi püüan end vähem väsitada koolistaadionil ja mängida võimalusel kallimates klubides. Isegi kui see lõpuks teeb rahaliselt sama välja, on kõrgliiga mäng ise sedavõrd põnevam. Seda võin ma küll kahtlusteta kinnitada.