MB W140 500SEL, S600 ja teised ükssarvikud - Sm.Tihhonov

[Sm.Tihhonov]

Antud auto teemas on tõepoolest olnud pikka aega vaikus. Eelmisel nädalal sain kah kahelt seltsimehelt tagasisidet, et eetris olev vaikus on muutnud juba piinavaks. Et "rahvas tahab teada, mis on saanud mustast jonnipunnist!!!".

Ma ei kirjutanud pikka aega midagi sellepärast, et polnud nagu väga midagi kirjutada. See auto väsitas mind nii ära, et igasugune huvi vanatehnika vastu hakkas kaduma. Temaga oli nii palju probleeme nagu ma ei mäleta ühegi teise autoga. Nokkisin teda vaikselt garaazis kokku ja sain järjepanu enamus probleeme justkui lahendatud. Kui auto juba peaaegu lõplikult komplekteeritud sai, algas proovisõitude tsükkel. Ja see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Sel autol oli nii uskumatuid hädasid, et keeruline oleks neid kõiki kirjeldada. Ta ei käinud peast ega p...sest, ta viskas mingeid arusaamatuid lampe armatuuris põlema. Vahepeal käis nii, et armatuuris kõik tuled põlesid. Nagu süüde oleks sees lihtsalt. Auto justkui ei saanud aru, et ta tegelikult käis juba. Siis vahepeal ei läinud ta üldse käime. Laadimine puudus enamus aega ja samas aku mahalaadimine oli stabiilselt umbes 2,5 amprit, mis arusaadavalt tingis aku loomulikult kiirema tühjenemise - umbes ööpäevaga oli kuiv. Erinevaid probleeme oli nii palju, et tõesti kõik isegi ei meenu täna enam.

Ei pidanud olema väga tark mõistmaks, et enne ei saa asjaga edasi minna kui olen ära vahetanud silmnähtavalt mädanenud elektrikimbu starteri ja generaatori juures. Õnneks selle eemaldamine ei olnud liiga keeruline.


Täiesti läbi omadega.


Tegin selle uue. Mul läks temaga muidugi palju aega, kuna tahtsin, et ta jääks sisuliselt identne originaaliga. See tähendas, et vanad katterüüd tuli tervena eemaldada, seest läbi uuristada, puhastada. Pistikud avada, vanad juhtmed lahti joota, uued sisse joota ja kõik uuesti nii kokku põimida, et ükski juhe poleks liiga pikk ega liiga lühike. Ise olin rahul, sest isegi elektrikimbu tootekood jäi alles.


Asi sai parem. Tekkis laadimine, aku tühjenemine kadus ning kui mootor käivitada, sai auto reaalselt aru ka, et ta läks käima. Ehk siis armatuuris kustusid kõik tuled. Edasi hakkasin tegelema mootri kehva tööga. Käisin poes ja ostsin uue süütesüsteemi. Ma olen alati väga kriitiline igasuguste B-osade suhtes ja reeglina ma neid ei osta. Seekord tegin mingid erandid. Ostsin Boschi jagajakaaned ja rootorid, kuid süütejuhtmed läksid Delphi omad ja küünlad Beru tooted.


Reaalsus? Nende kiidetud BERU küünaldega ei läinud mu auto isegi käima. Pika käiamise peale paar potsu tegi ja summutis ühe suure paugu ka. Panin vanad küünlad tagasi, taastus autol võtmest käivitumise võimekus. Aga mootori töö oli ikka vilets. Tühikäigul lonkas ja madalas otsas jõudu ei olnud. Tõin talle siis teisel korral poest õiged küünlad, Boschi omad. Alati tasub algul ju osta odavaid tooteid, et siis osta lõpuks ka kvaliteetsed asjad. Muidugi murelikuks tegi see, et kui nn originaalküünlad lõpuks pakendist välja võtsin leidsin sealt pealt halvaendelise sõnumi. Võrrelduna originaalse küünlaga ei tundu see toode justkui päris sama enam.


Aga nad vähemalt töötasid ja auto oli jälle salongist käivitatav. Aga hea ta ikka ei olnud. Ikka oli mootori töö halb. Ajasin siis halli Mercedese kõrvale garaazi ja hakkasin järjest komponente ringi tõstma - prooviks. Meil oli koos väga lõbus.


Vahetasin omavahel kõike, mis vähegi mõeldav tundus. Näiteks mootori juhtmestik tundus tõenäoline probleem. Kõik ju räägivad sellest. USA ja Euroopa juhtmestikud on natuke erinevad. Sealjuures on erinevus USA juhtmestiku kasuks, sest ta maksab uuena poes umbes kolm korda vähem kui eurokimp. Ja tegelikult on kogu vahe ühes lisajuhtmes, mida USA kimbus pole ja eurokimbus on - käigukasti reziimide teema. Piltidel on siis esimesel fotol USA kimp ja teisel eurokimp. Nagu näha, tuleb eurokimbul suure peapistiku juurest välja kaks juhet, USA omal aga vaid üks. Koodid on erinevad, kuid muud vahet pole.


Aga mul polnud vajadust uut osta, sest minu kimp osutus väga korralikuks. Harutasin tal kõik katted maha ja seest vaatasid vastu uueväärilised juhtmed. Ning ka halli auto kimp on täiesti veatus korras. Juhtmeid võib vabalt käte vahel mudida ja ühtegi pragu ei teki rüüde sisse.


Prooviks panin siiski peale ka halli auto kimbu. Midagi ei muutunud. Mootoril ikka jõudu polnud ja tühikäigul lonkas jubedalt. Lõikasin õhest kohast lahti ka drosseli juhtmestiku, et näha kaablite seisukorda. Oli see nüüd hea või halb uudis, kuid needki kaablid olid ideaalses korras. Vahepalaks üks pilt ka kapotialusest ilma juhtmestikuta.


Käisin Lesveni poiste käest nõu küsimas ja sain teada, et siin võib olla palju erinevaid põhjusi. Ning alustama peaks vaakumisüsteemide ebatiheduste likvideerimisest. Mul oli muidu järgmine mõte proovida drosselklapi vahetust, kuid see tähendanuks kalgistunud vaakumisüsteemide eemaldamist. Andsin loobuka. Viisin mõlemad autod Lesvenisse. Imre ja Joonas võtsid nad oma tähelepanu alla.

Need autod lebasid Lesvenis ca 3 kuud. Aga võib olla ka rohkem. Mul kadus ajaarvamine ära, sest nii kerge oli olla et nad pole enam minu kaela peal. Ja sealjuures nad ei lebanud lihtsalt niisama aia ääres kogu see aeg, vaid pidevalt midagi ka toimus. Paari nädala tagant käisin ikka proovisõite tegemas ja vahel ka kütust juurde tankimas. Imre ja Joonas olid ka lõpuks juba näost hallid, aga loobukat ka ei andnud. Eks ma vist alguses ütlesin ka, et kui see käru sõitma ei hakka, võite ta endale jätta

Aga just needsamad mehed tegid mu projektist lõpuks hästi funktsioneeriva auto. Ühel päeval anti ta mulle kätte, korraldusega sõita paar päeva ja anda tagasisidet. Sõitsin ja imestasin, sest temaga oli ühtäkki päris hea sõita. Ta ei lonkanud enam tühikäigul, tal oli jõudu kõikidel pööretel ja üldse hakkas tekkima kuidagi kvaliteetauto tunne jälle. Sõitsin, nautisin ja viisin ta millalgi tagasi koos nimekirjaga, mida ma veel tahaksin paremaks saada. Mehed saidki reaalselt kõigega hakkama, mida ma ainult oskasin ette sööta. Mul pole nii positiivset autotöökoja kogemust enam ammu olnud. Tublid mehed. Ja sealjuures väga mõnusalt sõbraliku suhtumisega kogu mu kosmoseprojekti.

Igal juhul - see auto sai nüüd korda. Noh, ütleme siis pigem sõidukorda. Ta on siiani lõpuni komplekteerimata ja mõned endised hädad kummitavad edasi. Näiteks ei rakendu starter iga kord kui ma teda käivitada soovin. Kuid üldiselt olen rahul. Sõitsin temaga täista ausalt igapäevase autona ca 3 nädalat. Ja mulle isegi meeldis. Iga päevaga üha enam. Bensu võttis küll harjumatult palju (sellest on palju aega möödas kui BMW 750-ga sõitsin), kuid ikkagi meeldis. Ma pole varem olnud valmis seda tunnistama, kuid W140 on ikka pagana mõnus auto kui ta korras on.

Tegin ka mõned sügisesed fotod veel, hetkeseisukorrast. Veidi kastemärg ja porine, kuid ta tõepoolest sõidab. Hurraa!




Sisu on veel lõpuni komplekteerimata. Ma ei saa seda keskmist laegast ära panna, kuna armatuuri on vaja sealt natuke liimida. Ja kui ma ta ära paneks, jääkski ta liimimata. On ju loogiline?


Lapsel on ka selles autos vähemasti mõistlikult ruumi. Ja talle meeldib reguleeritav tagaistme seljatugi.


Lapsele üldse need mersurimakad (nagu me neid kodus kutsume) meeldivad. Kuigi ma ise hindan oma igapäevasõidukit üsna temperamentseks autoks, tahab laps igal võimalikult juhul ikka vanatehnikaga sõita. Ta on nõus isegi vihmaga garaazi kõmpima, et saaks "mersurimakat" ise garaazist välja ajada. Ja ise patsutab autot ja kiidab, et "mersuauto on tubli".


Ilmselt ongi tubli. Praegu loodan küll, et meil tuleb järgmisel hooajal temaga palju ilusaid kilomeetreid.